Jah, muidugi! Analüüs on oluline, aga seda saab teha süsteemi sügavuti tundes! Ei saa Estoloogi kombel soovitada selle tarkuse omandamiseks "organite" seedekulglast läbi käia, seda enam, et see pole tänapäeval ka võimalik, kui just Põhja - Koreasse ei emigreeru, agaOfftopic-
Miks mulle tundub, et me oleme enda mõttemaailma lukustanud mingisse mulli. Sellesse mulli ei tohi tungida mitte midagi väljastpoolt meie mõttemaailma. Saan aru- kartus on, et mull lõhkeb. Samas sureb meie identiteet, kui me ei ole valmis uuema informatsiooni vastuvõtuks, analüüsiks, omaksvõtuks...
miinimumina tuleks vähemalt olla ettevaatlik mõne - justkui üldkuvandisse mittesobiva - "fakti" interpreteerimisel ja oma avastuse õhinaga teatavakstegemisel. Mingit karistust sellele ei järgne muidugist, aga võib kohtlase mulje jätta
Mul on selline võimalus olnud - vanaema elas 1994 aastani. Minu ema kuulis minu käest, et tema isa (minu vanaisa, kes suri 1983) lasi 41-sel maha marodööritseva vene sõduri. Toimikut Tõnismäel nägin aastaid hiljem, aga vanaema jutt oli hästi meeles. Kusjuures vanaisa mõisteti õigeks! Siiski ei teeks ma kaugeleulatuvaid järeldusi ei ühele ega teisele poole, sest on tõesti ka võimalus mingist kokkuleppest. Suguvõsas levis legend seakerede vedamisest Võru NKVD tegelastele läbi sideisiku, aga nagu ka see lugu, tekitavad kõik ülejäänud "faktid" rohkem küsimusi kui vastuseid. See on sitalt pikk jutt ja ei viitsi siin algusest lõpuni lahata.Näiteks kasvõi võrrelnud erinevate ellujäänud asjaosaliste ülekuulamismälestusi sellega, mis toimikuisse kirja pandi?
Mitmed professionaalsed ajaloolased on avaldanud kartust, et arhiivimaterjale kasutavad inimesed ei oska neis orienteeruda - eks see nii ka kohati kipub olema. Ma siiski ei keelaks seepärast Mart Laaril arhiive külastada, mis sest, et tema sõjaajaloolised raamatud on üks paras kräpp!