Ajakiri "Sõdur"

Raamatud, ajakirjad, muud trükis ilmunud materjalid. Filmid. Webilehed. Muud kohad kust infot ammutada...
Vasta
tommy
Liige
Postitusi: 3638
Liitunud: 02 Veebr, 2005 20:50
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas tommy »

Ajakiri "Sõdur" nüüd netis saadaval.
http://issuu.com/kaitsevagi/docs/sodur_01
Ka "Sõdurileht".
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas Roamless »

Ma vaatan, et "Sõduris" on väga julmalt ära pandud omaaegsele EW Kaitseväele. Kui peamised tehnoloogilise mahajäämuse kohta käivad asjad on tõesed, siis siiski jäetakse mainimata keskastme ohvitseride ja allohvitseride väga kõva väljaõpet võrreldes Punaarmeega ja oli võrreldav ning isegi mõningates punktides parem, kui näiteks Saksa armee väljaõpe (näiteks Nuggiseks meenutas, et talle tõi edu just sakslastest erineva EW aegse jalaväelase taktika kasutamine kaeviku puhastamisel). Võin toetuda sellel kohal isiklikele II maailmasõjas olnud vanaisa mälestustele, kes väitis (võibolla ka asjale natukene juurde pannes), et EW aegne allohvitser ületas oma teadmistelt ja väljaõppelt punaarmee polgukomandöri. Seega mina arvan küll, et paljud puudujäägid varustuses korvati vastastest parema väljaõppega (muidugi ei korva sellega kõike). Põhipõhjus EW kaitseväe mahajäämises ja ka tänapäeval on ja oli ikkagi rahaline poole ja alles teisele kohale tõstaksin soovunelmates elamise (eks oleks need torpeedopaadid olnud asjalikumad, kui kaks ülimoodsat allveelaeva). Meie praeguse Kaitseväe kohta saaks kirjutada tänapäeval veel karmima artikli (soomusväe täielik puudumine - Pasi pole soomusvägi, veokiteks muuseumieksponaadid, õhutõrje peaaegu olematu, õhuväes lennukite puudumine - AN-2 on nali, mereväe esmane kaitsevõimekus null jne jne). Kuid kõik ei ole alati nii päris mustvalge. Seega artikkel tunduks nagu selgelt suunitlusega stiilis, "üksi ei saa me üldse hakkama ja kui hea, et tänapäeval oleme NATO-s". Näiteks kaltsupead (kahjuks ei saa Talibani kuidagi vabadusvõitlejateks nimetada) saavad hakkama, said hakkama NSVL-ga ja keeravad väga osavalt käru ka NATO-le.
Unforeseen consequences
Kasutaja avatar
soesilm
Liige
Postitusi: 902
Liitunud: 07 Sept, 2007 20:40
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas soesilm »

Artiklit ma ei kaitse aga sinu jutt pole ka mõistlik.
Võin toetuda sellel kohal isiklikele II maailmasõjas olnud vanaisa mälestustele, kes väitis (võibolla ka asjale natukene juurde pannes), et EW aegne allohvitser ületas oma teadmistelt ja väljaõppelt punaarmee polgukomandöri. Seega mina arvan küll, et paljud puudujäägid varustuses korvati vastastest parema väljaõppega (muidugi ei korva sellega kõike).
... no vähem tõsiselt vist ei saa oma väiteid tõestada?! Ma võiks nii geneetilise kogemuse põhjal rääkida Vabadussõjast.
Aga hea küll. Ma ei tea kui õige on nimetada Eesti asju paremaks kui Saksa omad. Meil tehti vähemalt 20ndatel tsaarivenemaa asju. Ja siis käsime me veel Prantsusmaal õppimas. Prantslased arendasid kaevikusõda. Sakslased arendasid liikuvat sõda, pealetungi läbi kaitse. Seepärast ma ei usu, et sakslased II Maailmasõjas kaevikut rullida ei osanud.

"Sõduri" üle tuleb siiski rõõmu tunda. Isegi kui see esialgu kohmakas on (ma ei tea kas on).
Kasutaja avatar
TTA
Liige
Postitusi: 1762
Liitunud: 07 Sept, 2010 6:51
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas TTA »

Roamless kirjutas:Ma vaatan, et "Sõduris" on väga julmalt ära pandud omaaegsele EW Kaitseväele. Kui peamised tehnoloogilise mahajäämuse kohta käivad asjad on tõesed, siis siiski jäetakse mainimata keskastme ohvitseride ja allohvitseride väga kõva väljaõpet võrreldes Punaarmeega ja oli võrreldav ning isegi mõningates punktides parem, kui näiteks Saksa armee väljaõpe (näiteks Nuggiseks meenutas, et talle tõi edu just sakslastest erineva EW aegse jalaväelase taktika kasutamine kaeviku puhastamisel). Võin toetuda sellel kohal isiklikele II maailmasõjas olnud vanaisa mälestustele, kes väitis (võibolla ka asjale natukene juurde pannes), et EW aegne allohvitser ületas oma teadmistelt ja väljaõppelt punaarmee polgukomandöri. Seega mina arvan küll, et paljud puudujäägid varustuses korvati vastastest parema väljaõppega (muidugi ei korva sellega kõike). Põhipõhjus EW kaitseväe mahajäämises ja ka tänapäeval on ja oli ikkagi rahaline poole ja alles teisele kohale tõstaksin soovunelmates elamise (eks oleks need torpeedopaadid olnud asjalikumad, kui kaks ülimoodsat allveelaeva). Meie praeguse Kaitseväe kohta saaks kirjutada tänapäeval veel karmima artikli (soomusväe täielik puudumine - Pasi pole soomusvägi, veokiteks muuseumieksponaadid, õhutõrje peaaegu olematu, õhuväes lennukite puudumine - AN-2 on nali, mereväe esmane kaitsevõimekus null jne jne). Kuid kõik ei ole alati nii päris mustvalge. Seega artikkel tunduks nagu selgelt suunitlusega stiilis, "üksi ei saa me üldse hakkama ja kui hea, et tänapäeval oleme NATO-s". Näiteks kaltsupead (kahjuks ei saa Talibani kuidagi vabadusvõitlejateks nimetada) saavad hakkama, said hakkama NSVL-ga ja keeravad väga osavalt käru ka NATO-le.

Paranda mind kui eksin, kuid kas artikli pealkiri mitte polnud "Kaitseväe nõrkused 1930. aastate lõpul" ? On loogiline, et sellises artiklis keskendutakse nõrkustele ja tugevustest räägitakse kas üldse mitte või möödaminnes.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas oleeg »

Paranda mind kui eksin, kuid kas artikli pealkiri mitte polnud "Kaitseväe nõrkused 1930. aastate lõpul" ? On loogiline, et sellises artiklis keskendutakse nõrkustele ja tugevustest räägitakse kas üldse mitte või möödaminnes.
Sa ei eksi pealkirja osas. Küll aga eksid eeldades, et keskendutud on nõrkustele. Või õigemini on Sinul õigus, et pealkirjast lähtudes peaks see olema nii...
Paraku on aga asjad viltu nagu üks torn kusagil kaugel maal. :scratch: Ei taha artiklit põhjalikumalt lahata, kuid poetan vanema rahva tarkuse:
"Kõik pole kuld, mis hiilgab!"


Siinkohal juhiksin tähelepanu, et teemaks on ajakiri ja esimeses postituses ka ajaleht. Minu arvates on mõlema trükise sellisel kujul laiadele massidele kättesaadavaks tegemine igati õige ja asjakohane samm.
Teine oluline samm ajakirja puhul on selle sisu ja välimus. Eelmine formaat tervikuna oli oma aja ära elanud ja seega võib muudatusi vaid tervitada. Kindlasti on toimetus kaastööde ja ettepanekute osas avatud.
Kolmanda positiivse sammuna tooksin esile kogenud "kirjatsura" asumist ajakirja etteotsa. Tervitan siinkohal uut meest postil!

Moderaatorid võiksid selles teemas tõusetunud konkreetse artikli arutelu lahutada ajakirja teemast, sest ajakiri jätkab ilmumist loodetavasti ka aastate pärast...

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas Roamless »

to soesilm. Lihtne tegelikult oma väidet tõestada. Punaarmeest oli repressioonid mitu voogu üle käinud, nii ülendati kõrgetele kohtadele mehi, kellel oli mõnikord napp isegi kirjaoskus. Sõjapidamisest ei omanud mõningad neist mingit erilist aimu. Sellepärast tundus Punaarmeese sundvärvatud vanaisale, et lihtne EW allohvitser ületas oma teadmistel ja kogemustel ka Punaarmee vanemohvitseri. See muidugi ei käi kogu Punaarmee kohta, kuid kohati oli tase väga nutune, sest ka üldine väljaõpe oli venelastel kesisem. Mis puutub eestlasi versus sakslasi, siis mõnigates punktides võis küll näiteks jalaväetaktika meil tollal parem olla. Sakslased olid ju harjunud välksõja, soomuse ja õhuväe kombineerimisega, kuid neid polnud, siis kippus neil ka taktika lahjemaks. EW ei kasutanud ju vaid on Prantsuse kaevikusõja taktikat, vaid arendas edasi ka oma jalaväetaktikat ning arvestati sellega, et polnud korralikku soomust, õhuväest rääkimata. Samuti oli meil väljaõppes arvestatud, et kui ohvitserid saavad surma, siis allohvitserid ja isegi reamehed oleksid võimelised lahingut jätkama ja juhtima. Nuggiseks tõi just välja, et teda aitas EW jalaväetaktika kasutamine, lisaks asi nimega "thinking outside of the box" erinevalt sakslastest. Jutu mõte ei olnud, et EW Kaitseväest tuli übermehi, kes panid allohvitseri tasandil Saksa ja Vene kindralitele ära, vaid see ,et erinevalt juhtkonnast, oli nooremohvitserid ja allohvitserid koolituse poolelt muu maailma tasemel, mitte kamp asjatundmatuid talumehi. Seda tõestas WW2.
tommy, kui räägitakse nõrkustest, tuleb seda teha ka neutraalselt ning tuua rohkem tasakaalustavat infot välja. Antud kirjatükist jääb EW aegsest Kaitseväest mulje, kui kambast Vabadussõja järellainetuses elavatest ignorantidest, kes oli relvastaud odade, vibude ja kiviheitemasinatega ja kellel poleks olnud mingit lootust venelaste vastu. Ja vot see just on kallutatud uurimus. Muideks ka need palju kirutud allveelaevad mängisid põhirolli plaanis Soome laht koos soomlastega venelaste jaoks lukku panna. Seda isegi mitte ei mainitud.
Unforeseen consequences
Kasutaja avatar
soesilm
Liige
Postitusi: 902
Liitunud: 07 Sept, 2007 20:40
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas soesilm »

Roamless - kirjuta artikkel Sõdurisse.
Huvitav oleks ju lugeda, kuidas EW kaitsevägi sõjateadust arendas. Palju neil määrustikke välja tuli ja millele need tuginesid. Kuidas õppeasutustes juhtide mõtlemist ja hoiakuid kujundati. Milliseid õppuseid korraldati ja kas/kuidas neist järeldusi tehti.
Allikaks võiksid olla ka mingid dokumendid.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Muideks ka need palju kirutud allveelaevad mängisid põhirolli plaanis Soome laht koos soomlastega venelaste jaoks lukku panna. Seda isegi mitte ei mainitud.
Et mida me siin ajaloolises perspektiivis siis peaksime hindame - kas selle Soome lahe "lukustamise" plaani teoreetilist ilu või seda kuidas asjad karmis reaalsuses tegelikult välja kukkusid ning mida tehtud (vale)arvestused enesega kaasa tõid :?:

Olen nõus, et Soome lahe lukustamise idee Tallinn-Helsingi merekindluse ühistöös toetatuna allveepaatidest mõlemal pool lahte oli väga šeff - aga kahjuks ainult teoorias... Kas liiguti ühinse merekindluse suunas? Kas arendati välja Tallinna omagi merekindlus? Kas oli selle plaani teostamiseks piisavat poliitilist otsusekindlust ja tahet mõlemal pool lahte? Vastus kõigile neile küsimustele on kahjuks ei.
Nendes oludes oligi kahe šefi allveelaeva ost vaid kontekstist väljarebitud sümboolne kõvatamine - ja muud ei midagi.
Ja maavägi jäigi tankitõrjevahenditest samahea kui ilma - hoia edasi rinnet Maxim-kuulipildujatega... :evil:

P.S.
Eelmises postis on juba väga hea ettepanek - et kellele kohe mitte peale ei lähe, kirjutagu (vastu)artikkel SÕDURisse. Ja soovitavalt muidugi faktide - mitte emotsioonide najal (sõjanduses muuseas polegi kohta emotsioonidele) :wink:

P.P.S.
Ja muidugi on über, et SÕDUR üldse uuesti ajakirjana ilmuma hakkas. Kahjuks on õiglane hinnang ajakirja vahepealsetele väljasuretajatele andmata, aga eks seda oleks ka vist liiga palju tahta... :lol:
Viimati muutis Tundmatu sõdur nr. 4, 17 Veebr, 2013 11:51, muudetud 1 kord kokku.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Ja maavägi jäigi tankitõrjevahenditest samahea kui ilma - hoia edasi oma rinnet Maxim-kuulipildujaga..
Sellest, kuidas selle kahe allveelaeva raha eest oleks tankitõrje, õhutõrje ja whonõus veel hambuni relvastatud on siit vist kümme korda juba kirjutatud. Et ega ei oleks küll. :rip:

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... start=1320

Jättes 2 allveelaeva ostmata, saanuks selle raha eest nt 75 mm kahureid 20 ringis (5 patareid) ja tõenäoliselt oleks neid tollaegseid 25, 37 vms kökatseid mõnekümne ringis. Seejuures on jutt kahuritest+laskemoonast, vedukid tuleb veel lisaks juure panna. Ehk mingit tõsiseltvõetavat tankitõrjet poleks ikkagi tekkinud.

Punaarmees oli tollal 1 tankitõrjepatarei (6 relva) iga laskurpolgu kohta (mis tõestas 1941-1942 korduvalt oma ebapiisavust saksa soomuse schwerpunkte'de vastu, seda siis lisaks polgus olnud 76 mm suurtükipatareile), seega oleks allveelaevade raha eest saanud pädevad tankitõrjerelvad ehk pooled rügementidest.

See siis tähendaks, et kogu allveelaevade papp oleks pandud TT kahuritesse, väeosade ÕT maastikul oleks jätkuvalt palja peega edasi olnud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas A4 »

Vabandan ette, et ei kirjuta seda juttu otse Sõdurisse, kuid mitmetele selles muidu heas ja mõtlemapanevas artiklis tahaks ikka kohe vastu vaielda.

Üldiselt tundub mulle natukene, et artiklis on segamini läinud kaks asja – ühest küljest see, kas Eesti Sõjaväe tollane juhtkond mõistis 1930. aastatel ühe või teise väe- ja relvaliigi arendamise ja varustamise tähtsust; ning teisalt väikese agraarriigi reaalsed rahalised võimalused neid väe- ja relvaliike arendada, mistõttu oligi Eesti diviiside ja rügementide tabelvarustus võrreldes naaberriikidega pigem kehvapoolne. Ehk teisisõnu – see, et meil pole anno 2013 Eesti Kaitseväes veel tanke, keskmaa-õhutõrjerakette, hävituslennukeid ja allveelaevu ei tähenda ju mitte seda, et meie Kaitseväe ja ministeeriumi juhtkond ei saaks aru nende asjade tähtsusest tänapäevasel lahinguväljal, vaid pigem seda, et pole piisavalt raha kõikide nende asjade otsmiseks.

Sama tundub kehtivat ka 1930. aastate lõpu seisu kohta – asjaolu, et tankitõrjes üritati paralleelselt panustada nii tankitõrjemiinidele, tankitõrjepüsside kui tankitõrjekahuritele, Õhuväele oli juba tellitud moodsaid hävitus- ja vaatluslennukeid, Mereväele allveelaevad ja tegeleti Tallinna merekindluse moderniseerimisega, oli algust tehtud kaasaegsete õhutõrjekahurite ja tulejuhtimisseadmete hankimiseks, näitab kokkuvõttes, et nende relvaliikide arendamise ja kaasaegse varustamise vajadusest saadi väga hästi ära. Iseasi on muidugi kahjuks see, et tellimuste esitamisega ja seetõttu ka tarnetega jäädi ilmselgelt hiljaks, kuid see on labane tagantjärele tarkus.

Mõned konkreetsed märkused. Tankitõrje puhul viidatakse, et selle relvaliigi areng oli peatunud ja ajale jalgu jäänud – tankitõrjemiinid olid selgelt passiivne vahend, 20mm tankitõrjepüssid olid „kasutud“ ja „kõlbas parimal juhul vaid tankettide vastu“ ning 37mm tankitõrjekahurite „kaliiber osutus õige pea ebapiisavaks“. Esiteks, ainuüksi asjaolu, et korraga tegeleti nii miinide, püsside kui ka kahuritega, viitab minu arvates selgelt, et tankitõrje vajadusest saadi tollal väga hästi aru. Teiseks, samu (või isegi väiksemaid) kaliibreid kasutasid tollal praktiliselt kõik sõjaks valmistuvad riigid, mistõttu ei saa öelda, et kvaliteedi osas oleks võrreldes ülejäänud Euroopaga toimunud mingi seisak. Kolmandaks moodustasid suurema osa Punaarmee 1930. aastate teise poole tankipargist kerged T-26 ja BT tankid ja tanketid T-37/38, mille kuulivastase soomuse vastu oleksid 37mm tankitõrjekahurid olnud täiesti piisavad. Sama kehtib täielikult ka 20mm tankitõrjepüsside kohta (eriti kui võrrelda neid nt Saksa vaid 7,92mm TT-püssidega), kusjuures tankitõrjepüssid kui sellised jäid ajale jalgu alles sõja teises pooles – 1930. aastatel aga peeti neid perspektiivikaks relvaks mitte ainult Eestis, vaid ka suuremas osa teistes sõjaks valmistuvates riikides.

Mereväest. Olen üldiselt nõus, et kaks allveelaeva neelasid 1930. aastate teisel poolel ära üsna palju „vaba raha“. Küll aga on keeruline väita, et allveelaevade hankimine sai justkui teoks mingi „mereväelaste tagatrepipoliitika“ tõttu, nagu ka igasuguse viite puudumine selle kohta, kuidas neid allveelaevu tegelikult kasutada plaaniti. On vaid hägune ja alusetu viide, justkui oleks neid plaanitud kasutada Nõukogude allveelaevastikuga võitlemiseks („kaks Eesti allveelaeva oleksid poolesaja punaallveelaeva seas lihtsalt lahustunud“), kuigi mitte ükski riik (sh Eesti) ei näinud tollal allveelaevu kui vahendit vastase allveelaevadega võitlemiseks.


Allveelaevade hankimine otsustati ära juba 1930. aastate esimeses pooles riigi poliitilise juhtkonna poolt (st. ajal, mil suur sõda veel päris kindlasti silmapiiril polnud) ning nende kasutamine oli osa suuremast plaanist sulgeda koos Soome mereväe, mineerimise ja rannakaitsekahuritega kogu Punalipuline Balti laevastik Soome lahte. Soome lahe sulgemise plaanid olid Eesti ja Soome kaitsevägede vahel tegelikult üsna detailselt läbi arutatud, õppustel korduvalt läbi mängitud jne, samuti ei saa väita, justkui poleks 1930. aastatel tegeletud Eesti rannakaitsekindlustuste moderniseerimise ja täiendamisega. Sellel teemal on ilmunud üsna põhjalik raamat (Jari Leskineni „Vendade riigisaladus“), soovitan lugeda. Seda arvesse võttes ei maksa allveelaevade hankimist täielikuks idiootsuseks lugeda, aga samas on tagantjärele keeruline hinnata, kui efektiivselt oleks Soome lahe sulgemine nende vahenditega õnnestunud – praktilist võimalust selle järeleproovimiseks kahjuks ei tekkinud. Lisaks ei ole mina küll kuskilt kuulnud, et „Lembit“ oleks punalaevastiku koosseisus teenides mänginud „eriti kurikuulsat rolli tsiviilpõgenikke ja haavatuid transportivate aluste uputamisel, püstitades selles valdkonnas lausa sõjakuritegude rekordeid“.

Motoriseerimise asjus märgiks, et minu teada ei olnud Eesti Sõjaväe motoriseerituse tase eriti palju madalam nt. Soome armee omast, kes ometi suutis näiteks 1941. aastal Jätkusõjas läbi viia täiesti arvestatavaid pealetungioperatsioone, kuigi ka seal tatsas jalavägi jalgsi või jalgratastel ning suurem osa järelvedu ja suurtükiväge toimis hobustega.

Küll aga tuleb nõus olla üldise ja peamise konstateeringuga, jalaväel puudus asjakohane saaterelvastus ning jalaväerügementides praktiliselt puudusid tuletoetusrelvad. Seejuures tuletaks meelde, et tegelikult oli ka Eesti 1939. aasta jalaväediviisi struktuur üsna arhailine ja selgelt Esimese maailmasõja alguse nägu (mitte paindlik kolmest jalaväe- ja ühest suurtükiväerügemendist koosnev struktuur), vaid ülepaisutatud struktuur, kus jalaväerügementidest ja suurtükiväegruppidest moodustati veel vahepealseid, diviisi ja rügemendi vahelisi brigaade. Samas oleks ehk pisut ennatlik teha järeldusi tollase kaitseväe madala võitlusvõime kohta, kuna praktikas seda paraku järele ei proovitud. Selles valguses ei fetišeeriks ma väga üle ka Punaarmee laskurpolgu- ja –diviisi rikkalikku tabelrelvastust – Soome talvesõda ja 1941. aasta näitasid paraku, et madala võitlusmotivatsiooni ja juhtkonna oskamatuse korral jäi suur osa sellest suurepärasest tabelrelvastusest lihtsalt vastasele sõjasaagiks.
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas andrus »

A4 kirjutas:„Lembit“ oleks punalaevastiku koosseisus teenides mänginud „eriti kurikuulsat rolli tsiviilpõgenikke ja haavatuid transportivate aluste uputamisel, püstitades selles valdkonnas lausa sõjakuritegude rekordeid“.
Huvitav, kust see väide võetud on? Kirjanduse nimekirjas näen "isoveli" Turtola raamatut ainsa kandidaadina :)
See teine väide, et tsiviillaevade suurtükkidega relvastamisel mereväe reaalne lahingujõud oleks mitmekordistunud, kõlab ka naeruväärselt.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas Reigo »

Imestasin, et artiklis pole ühte teatud rahvaliikumist positiivselt ära mainitud. Autor pidi ennast vist kõvasti tagasi hoidma. :wink:
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas oleeg »

Reigo kirjutas:Imestasin, et artiklis pole ühte teatud rahvaliikumist positiivselt ära mainitud. Autor pidi ennast vist kõvasti tagasi hoidma. :wink:

:lol:

Ei saa loomulikult välistada võimalust, et hoiti...

terv
o
[i]Miski siin ilmas ei saa viibida nii sügavas vaikuses kui surnud inimene.[/i]
Frederic Manning
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas Roamless »

Muide, kunagi aastaid tagasi sai sirvitud nõukogude Eesti õhukest brozüüri allveelaeva "Lembit" kangelastegudest. Seal mainiti ära küll väidetava esimene allveelaev versus allveelaev rammimine (mis hiljem on osutunud jamaks), kuid mingist "suurest tsiviiltranspordi hävitamist" (ehk transpordilaevade uputamisest) ei mäleta küll eriti midagi.
Unforeseen consequences
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Re: Ajakiri "Sõdur"

Postitus Postitas hummel »

Allveelaevadest rääkides, siis mitu Kriegsmarine allveepaati suutis võitmatu Balti Laevastik uputada 1941?

Samuti kuskilt olen lugenud, et Lembitu, Kalevi ja Sulevi ülesandeks oleks olnud siirduda sõja korral positsioonidele Soome lahele. Ilmselt oleks allveelaevad võtnud pardale miinilaadungi ja paigaldanud selle Kroonlinnast tulevale laevateele. Seejärel aga oleks arvatavasti jäädud ootama pealveesihtmärke, mis miinitõkkest läbi tulevad. Millised need oleks olnud, saab uurida Balti laevastiku plaanidest.
Sulevile edukuse osas oma 25-sõlmelise kiiruse juures erilisi panuseid ei teeks, aga Kalev ja Lembit võinuks vene suurtele sõjalaevadele olulist ohtu kujutada küll. Oleks neil õnnestunud ka üks ristlejatest või liinilaevadest või liidritest ootamatult ära kustutada, või ka raskelt vigastada, oleks olnud vastasele paras pauk.

Et tankitõrjet ei olnud piisavalt, on kurjast. Seal oli osaliselt probleem ka lihtsas piiratuses ja vaidlemises, et millist suurtükiliiki muretseda. Kes propageeris jalaväekahureid, kes tankitõrjekahureid, kes universaalkahureid (tt, õt, kaudtuli). Lõpuks õnneks valitigi õiged, kuid oli juba hilja. 40-50 tankitõrjekahuriga vastase mitmesaja tanki vastu astumine oleks olnud ilmselge julgustükk. Aga ehk oleks õnnestunud - ei tea ka.
1941 põhjustasid endised Eesti suurtükiväelased Punaarmee ridades kuulu järgi Mansteini proffidest tankistidele oma vanade 1. ilmasõja aegsete veteransuurtükkidega otse sihtides ka omajagu pahandust. Vaevalt BT-7 ja T-26 käsi paremini oleks käinud.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist