Peamine löögijõud.

[Lemet]

11.



Vaenlase hävitajate poolt tekitatud tohutute kaotuste tõttu tekkis ründelennuväe lendavkoosseisul üheteistkümnenda kaardiväe ründelennuväe diviisi komandör polkovnik A.G. Nakonetšnikovi sõnul:

“…selline meeleolu, et ründelennukil on vastase hävitajaga kakelda üleüldse võimatu… et ründelendur- see on surmalaps, mõned nõrgema vaimuga aga, kartes oma elu pärast, näitasid üles argpükslust…“

Nendel põhjustel…

„…ei astunud terved ründelennukite grupid vaenlase hävitajaid kohates lahingusse, vaid sagedamini sisuliselt põgenesid lahinguväljalt niitevlennul, mille tõttu kandsid kolossaalseid kaotusi, kaotades tihti terveid gruppe“

Il-2 soomuskarp ei päästnud tüüpilistes lahingutingiimustes saksa 20-mm lennukisuurtükkide ja suurekaliibriliste kuulipildujate laastava tule eest, rääkimata juba 37-mm õhutõrjeautomaatide mürskudest. Tõhus kaitse oli tagatud vaid tavakaliibriga kuulide eest.
Ründelennuki il-2 hävitamiseks piisas keskmiselt ühe 37-mm või paari 20-mm mürsu tabamusest.


Lennuki plaaneri konstruktsioonis oli soomuskorpusel põhiosa. Soomuskorpuse ninaosa võttis enda kanda kõik koormused mootorilt ja jõuülekandelt, milleks töötati välja originaalse konstruktsiooniga mootorialune raam. Selle jõuskeem lubas täielikult ära kasutada mootori alumise osa soomusterase lehtedest koosnevat kapotti. Selline lihtne kolbmootori kinnituse skeem, mis tagas mootori ja selle agregaatide kiire vahetuse, leidis hilisemat kasutust kõigil Iljušini büroos loodud soomustatud lennukitel.
Soomuskorpuse keskmine osa võttis endale koormused meeskonnalt, tagumise poolsfääri kaitseks mõeldud kuulipilduja turellilt, tiivakinnitustelt ja kere sabaosalt.
Soomuskorpus koostati heterogeense või homogeense soomuse kahetasapinnalise kõverusega stantsitud lehtedest, mille paksuseks oli kapottidel 4 mm, põrandal ja külgedel 5 mm, laskuri kabiini tagaseinal 7 mm. Mootori kaitse ülalt oli teostatud 5 mm paksuse duralumiiniumilehe abil. Soomuse üldine mass oli 700 kilo ringis. Soomuse osade omavaheline kinnitus toimus 5- ja 6 mm terasneetide abil, duralumiiniumist profiili ja lattide abil koostatud karkassil. Soomuskorpuse minimaalne mass tagati eeskätt soomuslehtede paksuse optimaalse jaotuse abil, lähtudes vajadusest nii efektiivselt vastu seista õhutõrjemürskude kildudele ja kuulidele (milliste kokkupuudet soomuskorpusega määrati nii spetsiaalse analüüsi tulemuste alusel) kui ka vastavuses soomuskorpusele lennul mõjuvate jõududega. Sealjuures arvestati, et soomuskorpuse voolujoonelised vormid koos suhteliselt suure (350…400 km/h) arvestusliku lennukiirusega suurendavad märkimisväärselt isegi õhukeste soomuslehtede kaitsevõimet tänu kildude ja kuulide ning soomuse väikesele kohtumisnurgale. Esmakordselt Nõukogude Liidus kasutati ründelennukil Il-2 läbipaistvat soomust K-4, millest valmistati piloodikabiini esiklaas.

Otsustavamad ja mõtlemisvõimelisemad ründelendurid tulid vaenlase hävituslennuväe tegevuse läbi lennukite kaotuste vähendamiseks ainuõigele järeldusele- Il-2 võib ja peab pidama vaenlase hävitajatega aktiivset õhulahingut. Praktiliste võtete läbitöötamine hävitajatega näitas, et optimaalseks lahinguvõtteks sellisel puhul on nn. „käärid“. Messerite tagantpoolt tuleva rünnaku alt oli otstarbekas ära minna 20 kraadise kreeniga kõrvale libisedes. Sellega kaotas hävitaja võimaluse sihikuliseks tulistamiseks.
Põhiliseks taktikaliseks võtteks vaenlase hävitajate rünnakute tõrjumisel sai lahingukord nimetusega „ring“.
Kaitserivistuse „ring“ efektiivseks toimimiseks pidi lennukitegrupp koosnema mitte vähem kui kuuest ründelennukist. Iga ringis asuv lennukimeeskond kandis täit vastutust tema ees lendava lennuki kaitse eest ning ei omanud õigust oma kohta maha jätta. Meeskondadel oli kohustus vaenlase hävitajate rünnakute tõrjumiseks manööverdada horisondi suhtes pööretega vasakule ja paremale, vertikaalis aga kabreerimise ja planeerimisega.
Juhtudel, kui ründelennukeid katsid oma hävitajad, moodustati allpool kaitsering hävitajatest, tekitades „alumise korruse“,mis lõi head koostöötingimused kattehävitajate ja ründelennukite vahel.
Õhulahinguks paremate tingimuste loomiseks nõuti polgukomandöridelt ja grupijuhtidelt igal lennul kindla kahepoolse raadioside loomist ründelennukite ja kattegrupi hävitajate vahel.
Näidisõhulahingud, õhulahinguteks soovituste väljatöötamine, ja mis kõige tähtsam, Punaarmee õhujõudude juhtivkoosseisu jõupingutused usu ja kindlustunde sisendamine Il-2 lahinguvõimekuse ja oma oskuste olemasolusse tegid oma töö- sõja-annaalides on rohkelt näiteid Il-2 edukatest õhulahingutest.

[Lemet]

12
Nii sattus 694.nda ründelennuväepolgu eskadrillikomandör kapten P.S. Vinogradov pärast kuuest lennukist koosneva grupiga sooritatud pommirünnakut rünnakust väljumisel nelja Luftwaffe hävitaja Bf-109F rünnaku alla.

„…Vaatamata vastase arvulisele üleolekule astus ta üksi jäänuna julgelt vaenlase hävitajatega lahingusse, mille käigus tulistas alla kaks hävitajata sundides ülejäänuid lahingust väljuma…“

Kuue päeva pärast anti talle õhujõudude juhataja kindral-leitnant Novikovi poolt ülesnäidatud vapruse ja mehisuse eest ennetähtaegselt järjekordne alampolkovniku auaste ning määrati polgu komandöriks.
1943. aasta viiendal veebruaril saadeti 299nda ründelennuväe diviisi Il-2 grupp hävitajate puudusel Livnõ linna rajooni, katmaks maavägede lahingukorda saksa pommitajate löökide eest. Peale patrulleerimise lõppu rindejoone taha minekul jäi leitnant Kaltšik grupist maha ja sai rünnatud tagumisest poolsfäärist ühe saksa hävitaja Bf-109 poolt. Nähes, et Messer jõuab talle suurel kiirusel järele, võttis leitnant gaasi maha ja pööras paremale. Hävitaja lipsas vasaku kandepinna alt üles, Leitnant Kaltšik pööras oma Il-2 e hävitaja suunas ning andis vastase pihta suurtükivalangu- leeki mähkunud hävitaja lõikus maapinda. Samal ajal ründas Il-2te tagant vasakult veel teine hävitaja. Kui vastane oli liginenud tule avamise kaugusele, kordas leitnant Kaltšik sama manöövrit, kuid pöördega vasakule, mille tulemusena hüppas hävitaja parema kandepinna alt ründelennuki ette. Suurtükivalang lõikas hävitaja sõna otseses mõttes tükkideks ja lennuk kukkus maapinnale. Selle õhulahingu tunnistajaks juhtus olema 15nda õhuarmee juhataja kindral-major Pjatõhin. Lahingu lõppedes saatis ta viivitamatult 299nda ründelennuväe diviisi komandörile Krupskile telegrammi:

„…Livanõ linna lähistel toimunud õhulahingus ülesnäidatud mehisuse ja kahe Me-109 allatulistamise eest autasustan ründelendurit Punatähe ordeniga. Teatage kangelase perekonnanimi.“

Sama päeva õhtul anti orden leitnant Kaltšikule üle.
Märgime siinkohal, et parimaid tulemusi näitas ründelendurite seas võitluses saksa hävitajatega üles kahekordne Nõukogude Liidu kangelane kapten A.N. Jefremov(tulevane marssal ja õhujõudude ülemjuhataja), kes sõdis esmalt 198ndas, seejärel 62s ründelennuväepolgus.
Sooritanud sõja jooksul 285 väljalendu, pidas A.N. Jefremov 58 õhulahingut saksa hävitajatega, mille käigus tulistas ametlikult alla seitse hävitajat. Tema kontos on edukad üksinda peetud õhulahingud nelja ja kaheksa saksa hävitaja vastu.
Piloteerides lennukit Il-2 selle masina võimaluste piiril, meelitas Jefremov saksa hävitajad väikesele kõrgusele, kus need ei suutnud kasutada üleolekut kiiruses ja manööverdusvõimes ning saavutas edu.
Seoses ründelennukite suurte kaotustega Luftwaffe hävitajate käe läbi lasti 1942 aasta oktoobrist seeriatootmisse Il-2 kahekohaline variant mis oli varustatud kohaga laskurile ja suurekaliibrilisele kuulipildujale УБТ.

(Eelnevalt olid tehnikud väeosades juba iseseisvalt asunud selle küsimuse lahendamisele- LEMET)

Kuulipilduja UBS paigaldamine lennukile Il-2 243nda ründelennuväe diviisi tehnilise koosseisu poolt


Kuulipilduja Škas paigaldamine lennukile Il-2 243 ründelennuväe diviisi tehnikute jõududega 42 aasta augustis. Üldse varustati taoliste seadmetega kümme lennukit 288ndas ja 9 lennukit 74ndas ründelennuväe polgus


Viieteistkümnenda õhuarmee remonditöökodades 42. aasta novembris ümber ehitatud Il-2 kuulipildujaga UBT varustet seadmega UTK-1

Laskuri kabiin ehitati väljaspoole soomuskorpust. Laskur paiknes seljaga vastu tagumist soomusvaheseina presentrihmadel ning oli lennuki saba poolt kaitstud kuuemillimeetrise soomusplaadiga. Soomuskaitse alt, külgedelt ja ülalt puudus täielikult. Faktiliselt oli laskur vööni „paljas“, kuna soomusplaat täitis tavalistes lahingutingimustes formaalset iseloomu, sest saksa lennukite suurtükkide ja suurekaliibriliste kuulipildujate moon läbistas seda vähimagi vaevata.
Arvati, et suurekaliibrilise kuulipilduja mõjus tuli koos ründelennuki manöövriga on täiesti piisav tagamaks kindlat kaitset tagumisest poolsfäärist.
Lennukaalu kasv põhjustas koormuse kasvu tiibale ja ründelennuki energiavarustuse vähenemise. Samaaegne tsentreeringu tahanihkumine muutis halvemaks stardi-maandumisomadused ja lennuki piloteeritavuse. Vertikaal- ja horisontaalmanööverdusvõime halvenesid samuti. Keerikamaks muutus manööverdamine õhulahingus.
Mõnevõrra päästis olukorda Il-2tedele paigaldatav stardirežiimiks forsseeritud mootorite
АМ-38ф paigaldamine, mille tulemusena stardiomadused paranesid. Maksimaalne kiirus ja tõusuvõime maapinna lähedal kasvasid.

Järgneb...

[Lemet]

13.
Pärast väeosade ümberrelvastamist kahekohaliste masinatega ja lahingutaktika muutmist vähenesid ründelennukite kaotused keskmiselt 1,5-2 korda. Samas aga vähenesid ka Il-2 АМ-38ф võimalused maamärkide vastu tegutsemisel märkimisväärselt.
Kuna ründelennuki pikipüsivus vähenes, muutusid halvemaks ka tingimused suurtükkidest ja kuulipildujatest sihikuliseks tulistamiseks, seda eriti planeerimisel ja „ringis“ tegutsemisel. Paranduste tegemine sihtimiskurssi muutus mõnevõrra keerukamaks, seda eriti noore lendavkoosseisu jaoks, kelle ettevalmistustase oli madal. Peale selle nõudsid ebapiisav pikipüsivus ja masina suur inertsus piloodilt kõrgendatud tähelepanu grupi koosseisus lennates, seda eriti viraaže ja lahingupööret sooritades, samuti ka suuremat distantsi lehingukordades lennukite vahel.
Vastsvalt muutus keerukamaks ka manööverdamine sihtmärgi ründamisel ja õhutõrjevastane manööver(kiirusekaotus ja väiksemad koormused). Selle tulemuseks oli aga omakorda Il-2 väikesekaliibrilise õhutõrjesuurtükkide poolt allatulistamise suurem tõenäolsus.
Samaaegselt lennuväe lahingutaktika täiustamisega käis täiel hool töö ka organisatsioonilise struktuuri ja lennuväe juhtimise täiustamiseks. Pärast Esimese Õhuarmee loomist 1942. aasta viiendal mail reorganiseeriti ka ülejäänud tegevrinnete õhujõud õhuarmeedeks. Samal ajal toimus Kõrgema Ülemjuhatuse reservi lennuväekorpuste formeerimine ja sega-lennuväediviiside ja polkude ümberformeerimine ühetaolisteks. Ründelennuväe diviis hakkas nüüdsest koosnema kolmest ründelennuväe polgust ja ühest üksikust ründelennuväe trahvieskadrillist. Ründelennuväe polgud viidi üle 32-lennukilisele koosseisule- kolm eskadrilli kümne lennukiga pluss kaks juhtkonna masinat- polgu komandöri ja tüürimehe omad.
Vaatamata lennukite arvukuse suurenemisele ründelennuväe polkudes ei vastanud uued koosseisud ikka veel sõjaaja vajadustele. Lahingukogemus näitas, et kümnest lennukist koosnev eskadrill muutus juba lahingute kolmandal-neljandal päeval kaotuste tõttu jõuetuks ja suutis tavaliselt töötada vaid kuuelise grupina, mis aga omakorda ei võimaldanud vajalikul kombel organiseerida võitlust õhutõrje suurtükkide ja vaenlase lennuväega…
Üldise arvamuse kohaselt tulnuks ründelennuväes eskadrilli suurust tõsta kuni neljateistkümne lennukini, (kolm lüli nelja lennukiga pluss veel eskadrillikomandöri ja tüürimehe omad) ning polgu arvukust kuni 45 lennukini Il-2 pluss üks Il-2U ja üks U-2. Sellisel juhul oleks eskadrill saanud töötada kaheksases grupis. Lisaks oleks kaks juhtkonna masinat olnud reserviks, mis lubanuks kasutada eskadrille pikemat aega vastavalt ülesandele ja olukorrale. 40-lennukisele koosseisule läksid õhujõud siiski üle alles 1944ndal aastal.

Suhteline lennukite tehases valmistamise ja lendavkoosseisu uutele masinatele ümberõpetamise lihtsus lubas küllaltki kiiresti luua lennuväe marsspolkusid ründelennukitel ning korvata sel kombel ründelennukite kaotused rinnetel. Kuid ründelennuväe polkude formeerimise, komplekteerimise ja lahinguettevalmistuse osas oli tegu mitmete tõsiste valearvestustega.
Asi on selles, et õhuarmeede kaotuste korvamine toimus sel perioodil nende koosseisust suurimaid kaotusi kandnud ründelennuväe polkude väljaviimise ja uute, värskete marsspolkude rivviviimise teel . Vahetuseks saabunud polgud aga omasid omakorda “…mõningase lendavkoosseisu ja materiaalosa puudulikuse tõttu…“ juba paari päeva pärast koosseisus mitte enamat kui nelja-viit lahingukorras masinat. Polkude lahinguvõime kiire kaotus tingis nende kiire väljavahetamise. Sealjuures viidi rindepolkude kogenud lendavkoosseis, kes selleks ajaks oli jõudnud õppida hästi tundma lahingutegevuse rajooni, saksa õhutõrje ja hävitajate taktikat, aga ka Il-2 võimeid ja tema kasutamise taktikat, pikaks ajaks lahingutegevusest välja. Enamgi veel, tagalasse saadetud polgud reorganiseeriti tihti nii põhjalikult, et kaotati nii traditsioonid kui ka kogemuse teel saadud lahingukogemused, peale komplekteerimist sattusid polgud aga hoopis teistele löögisuundadele.
Suur vajadus ründelennuväepolkude järele sundis õhujõudude juhtkonda lühendama isikooseisu ettevalmistuse ja uuele tehnikale ümberõppe tähtaegu, mis ei saanud selle tasemele oma mõju avaldamata jätta. Polkusid formeeriti kiirustades ja ülepeakaela, rivis lendama õieti ei õpetatudki, pommitamist ja tulistamist õpetati piiratult jne. Nii näiteks oli ühe ründelenuri väljaõppel esimeses tagavara-lennuväebrigaadis keskmine lennustaaž enne rindelesaatmist 1941 aasta juulis-augustis vaid neli tundi ja 20 minutit(mõned lennud ringi mööda, kaks-kolm lendu tsooni, kaks-kolm lendu polügoonile, ja sama palju grupi kokkulennatusele).
61se ründelennuväe polgu komandör alampolkovnik S.N. Mamuškin osutas juba 1941 aasta detsembris oma kirjas kindral P.F. Žigarevile:
„…On hädavajalik kõige otsustavamal moel ümber korraldada polkude ettevalmistus lahinguülesannete täitmiseks rindel…Kiirustamist selles küsimuses olla ei tohi, sest on olemas kibedad kogemused üksikute polkude näol, mis eksisteerisid rindel vaid üks-kaks päeva, ja seda nimelt selle tõttu, et polgud formeeriti üks-kaks päeva enne äralendu ja polgu kõigi astmete komandörid ei teadnud oma alluvate mitte ainult piloteerimistehnikat, vaid tihti isegi mitte nimesid…Läbi töötanud põhilise ja peamise küsimuse- piloteerimistehnika nii üksikult kui ka lüli ja eskadrilli koosseisus, õpetades paralleelselt eeskujulikult tundma materiaalosa, orienteerumise säilitamist ja taastamist, võib julgelt väita, et isikoosseisu ja materiaalosa kaotused vähenevad järsult ja lahinguülesannete täitmise kvaliteet tõuseb tunduvalt.“

Järgneb...

[Lemet]

14
Punaarmee õhujõudude formeerimise, komplekteerimise ja lahinguettevalmistuse valitsuse ülem kindral A.V. Nikitin meenutab neid aegu nii…:

„ 1941 aastal Punaarmee õhujõud katastroofi serval, seda lennuväe reservide ja just eeskätt lendurite puuduse tõttu. Tuli välja, et mingit lendurite reservi meil 1941. aastal faktiliselt polnud, kuigi alates 1938ndast aastast kandsid OSOAVIAHIMi organisatsioonid Keskkomiteele ette ülesannete täitmisest lendurite ettevalmistuse osas ja kõik olid rahul…Paradoksaalne, kuid meie reserviks 1941. aastal olid tänu vaenlase ootamatutele õhurünnakutele lennukita jäänud piloodid.“

Omavahel öeldes, just see reserv võimaldaski õhujõudude juhtkonnal juulist septembrini sõna otseses mõttes loetud päevade jooksul formeerida ründelennuväe polkusid lennukitel Il-2. Nii näiteks õpetati 74s ründelennuväe polk ümber uutele masinatele Il-2 kuue päevaga, 61ne ründelennuväe polk kaheteistkümne päevaga, 62ne polk kaheksa , 237s polk kaheksa ja 503s polk kümne päevaga.
1942 aasta sügiseks halvenes olukord veelgi, kuna tegevarmee polkudesse hakkasid ennesõjaaegse ettevalmistusega hukkunud lendurite asemele saabuma suures koguses sõja ajal ettevalmistatud seersandid, kes mitte ainult et ei omanud lahingukogemust, vaid kellel puudus ka lennukogemust lahingulennukil. Ka kõige õnnelikumal osal polkudest oli mingitki lahingukogemust omavate lendurite ja tüürimeeste osakaal vähem kui 30% (neist 40-60% lennukitel Il-2, ülejäänute kogemus tuli lennukitelt Р-5, У-2, СБ, Пе-2), lendurite, kes olid lõpetanud lennukooli ja omasid kogemust Il-2 lendamiseks (kolmest kuni kahekümne tunnini, keskmise lennustaažiga piloodi kohta keskmiselt 13 tundi) mitte enam kui 40%, ülejäänud 30% tuli lennukooli lendurite arvelt, kes omasid väikest lennustaaži vananenud tüüpi lennukitel.
Arusaadavalt ei saanud ründelennuväe polgud omada lahinguvõimekust(kokkulennatus, pommitamise, laskur ja taktikalist väljaõpet jne.), mis olnuks adekvaatne rindel kujunenud olukorrale, ja loota neilt kõrget efektiivsust ja kestvust lahingutes polnud loomulikult mõtet.
1942. aasta septembris oli 228nda ründelennuväe diviisi komandör polkovnik V.V. Stepitšev sunnitud pöörduma partei keskkomitee lennundusosakonna juhataja asetäitja N.S. Šimanovi poole, ettekandega, milles pööras riigi juhtkonna tähelepanu täiesti lubamatule olukorrale ründelennuväe polkudele lendava koosseisu ettevalmistamise osas. Stepitšev nõudis, et
„…õigeaegselt töötataks läbi lahinguvõtted, sealhulgas õhulahingute pidamine, paaride ja paaridest moodustatud gruppide kokkulennatus ning raadioside pidamine.“
Kuid tegelikuses abinõusid, mis oleksid suunatud ründelendurite ettevalmistuse parandamiseks, kasutusele ei võetud. Isegi kaardiväe lennuväepolkusid komplekteeriti terve sõja jooksul üle mõistuse halvasti. Seitsmenda kaardiväe rünelennuväe polgu komandöri asetäitja major Gudimenko sõnul:

„Mitte ainult juhtivkoosseisu, vaid isegi laskureid ei valitud vajalikul kombel, mille tulemusena saabusid polku inimesed trahvipataljonidest, väeosadest, kuhu neid saadeti kui äärmiselt distsiplineerimatuid jne. Seetõttu jäid need nõudmised, mis kaardiväeväeosadele esitati, suures osas täitmata ning väeosa tegutsemine oma igapäevases töös ei erinenud praktiliselt mittekaardiväelastest…“
Peale lendavkoosseisu ettevalmistuse taseme sõltus ründelennuväe tegutsemise edukus ka tuntaval määral oma hävituslennuväe edukusest või mitteedukusest ülekaalu saavutamises õhus. Ründelennukite Il-2 meeskondadele oli vaenlase hävituslennuväe aktiivse tegevuse tingimustes hädavajalik kindel hävitajate kaitse, mida aga ei olnud. Punaarmee õhujõud kannatasid õhulahingutes kaotatud hävitajate katastroofilise puuduse käes ning hävitajate tegevuses oli tõsiseid puudusi.
Lendav koosseis ei olnud hävituslennuväe polkude formeerimise(põhiliselt lendur-seersantidest) tõtlikuse tõttu piisavalt ette valmistatud aktiivsete õhulahingute pidamiseks. Nõukogude lendurid teadsid halvasti Luftwaffe poolt kasutatavat õhulahingute taktikat ja manöövreid. Samuti olid nigelad teadmised saksa lennukite tehniliste- ja lahinguomaduste ning nende võimekuse kohta. Olemasolevaid lahingumäärusi ja juhiseid polkudes vajalikul määral ei õpitud ning vastavalt samal tasemel oli ka oskus nende kasutamiseks lahingus. Valdav osa lenduritest omas õhus nõrka vaatlusvõimet, halb oli kokkulennatus paarides ja grupi koosseisus, õhulahingut lüli ja eskadrilli koosseisus pidada praktiliselt ei osatud. Laske-ettevalmistus jättis samuti tugevalt soovida. Juhtus, et lahingusse saadeti piloote ilma, et oleks kontrollitud nende lennuoskust või isegi lahingutegevuse rajooni tundmist. Reeglina kaotasid juhitavad peale lahingu algust silmist juhtija, püüdsid tegutseda üksikult, lahkusid lahingust maapinna ligi hoides ning „peitusid juhtija taha“. Selle tulemusena leidis aset: „…palju juhtumeid, kus juhtija jäeti üksi ning seetõttu kaotati tihti kogenud kaadrit ja julgemaid lendureid.“
Ründelennukite katmisel ei jaotatud gruppi katte- ja löögigrupiks, ei rakendatud ešeloneerimist kõrgustes, Luftwaffe hävitajatega kohtudes aga jäeti oma hoolealused katteta, lasti end kaasa tõmmata õhulahingusse ja pahatihti hoiduti lihtsalt lahingust kõrvale, võimaldades vastasel karistamatult ründelennukeid alla tulistada.
Hävitajate tegevuse kohta kirjutasid Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteri esindaja armeekindral G.K. Žukov, Partei Keskkomitee sekretär G.M. Malenkov ja Punaarmee õhujõudude ülemjuhataja kindral A.A. Novikov Kõrgema Ülemjuhataja Stalini nimele ettekande, milles märkisid:

„Viimase kuue-seitsme päeva jooksul jälgisime meie hävituslennuväe tegevust. Rohearvuliste faktide põhjal tulime järeldusele, et meie hävituslennuvägi töötab väga halvasti. Meie hävitajad ei astu isegi juhtudel, kui neid on mitu korda rohkem kui vastaseid, nendega lahingusse. Juhtudel, kui meie hävitajad täidavad ülesannet ründelennukite kaitsmiseks, ei astu nad samuti vastaste hävitajatega lahingusse, vaid lasevad vastase hävitajatel karistamatult ründelennukeid rünnata ja alla tulistada, lennates ise eemal või lahkudes oma lennuväljale.
See, mis me Teile siin ette kandsime, ei ole kahjuks üksikjuhtumid.
Sellist hävitajate häbiväärset käitumist jälgivad meie väed igapäevaselt. Me ise nägime vähemalt kümmet sellist fakti. Ühtegi hävitajate kiiduväärset käitumisjuhust me ei tähendanud…“

Järgneb...

[Lemet]

15

Pärast situatsiooni detailset analüüsi kirjutas Stalin alla käskkirja „lahingulennu mõiste kehtestamisest hävituslennuväele“ (№ 0685 от 09.09.42 г.), mille käskis:

„1. Lugeda hävituslennuväe lahingulennuks ainult selline väljalend, mille käigus hävitajatel oli kokkupuude õhuvastasega ja mille käigus peeti õhulahingut, ülesannete täitmisel ründe- ja pommituslennukite katmiseks arvestada hävitajatele lahingulennuks vaid selline väljalend, mille käigus ründe- ja pommituslennukid ei kandnud vaenlase hävitajate tegevuse läbi kaotusi…
…
4. Hävituslendureid, kes kalduvad kõrvale õhulahingust vastasega, anda kohtu alla ja viia üle jalaväe trahviväeosadesse.
5. Käskkiri teha allkirja vastu teatavaks kõigile hävituslenduritele.“

Peale nõukogude hävituslendurite nõrga taktikalise ja lahingulise väljaõppe avaldas olukorrale õhus tõsist mõju ka toona lennuväeüksuste koosseisus olevate hävituslennukite nigelad tehnilis-taktikalised näitajad. Hävitajate La-5, Jak-1 ja Jak-7 vägedes toimunud katsetuste aruannetes märgitakse et punatähelised kotkad ei olnud suutelised pidama aktiivset ründelahingut Luftwaffe tolle perioodi põhiliste hävitajatega Bf-109F-4 ja Bf-109G-2. „Jakid“ ja „Lavotškinid“ jäid „Messeritest“ maha kõigil õhulahingute põhikõrgustel nii maksimaalkiiruses, vertikaalmanöövris kui ka kiirendusomadustes. Vaenlase hävitajad omasid ülekaalu ka üheaegse kõrgusekogumise puhul, mida saksa hävitajad tihti ka kasutasid- kui neile oli vastuvõetamatu lahing viraažidel, siis lahkusid nad lahingust kergelt „künkaga“ üles. Ka pikeerimisel edestasid „Messerid“ nõukogude masinaid.
Tõsise edu andis Luftwaffe pilootidele saksa hävitajatele mootori ja propelleri juhtimise automaatika paigaldamine. Süsteem tagas automaatselt kütusesegu koostise, jahutus ja õlisüsteemide temperatuuri, aga samuti ka ülelaadijate kiiruse ja propelleri sammu reguleerimise. Sealjuures oli propelleri pöörete automaat seotud gaasisektoriga, mille igale asendile vastas võrdne pöörete arv.

Me-109 gaasisektor

Gaasisektori käepidemel asus kahe positsiooniga elektrilüliti, mille abil oli võimalik propelleri koormust tõsta või vähendada.
Sellise automaadi olemasolu lubas saksa lenduritel õhulahingu pidamisel keskenduda lennuki piloteerimisele ning tulistamisele, kasutades sealjuures vaid gaasisektorit, pedaale ja juhist. Võrdluseks- nõukogude lendurid pidid vertikaallahingu pidamisel üheaegselt piloteerima lennukit, tulistama, reguleerima propelleri sammu, juhtima kõrguskorrektorit, lülitama ümber ülelaadijate kiiruseid, jälgima vee- ja õliradiaatorite katete asendit. Lahingu puhul viraažidel oli lihtsam- võis piirduda vaid gaasisektoriga. Ühesõnaga, sõdida ja kiiretempolises lahingus oma masina eeliseid realiseerida oli oli märksa lihtsam„Messeril“ kui „Jakil“ või „Lavotškinil“. Eriti tähtis oli see noorte lendurite jaoks, kel puudus lahingukogemus ja suur lennustaaž lahingumasinal.
16nda ja 8nda õhuarmee lendavkoosseisu, aga samuti ka õhujõudude teadusuuringute instituudi komisjoni arvamusel, kes viisid läbi Stalingradi suunal asuvate lennuväeosade relvastuses olevate hävituslennukite lahinguomaduste hindamist, oli õhulahingu edukaks tulemuseks hädavajalik omada vähemalt kahekordset arvulist ülekaalu sakslastest.
Vaatamata kvaliteedi ja arvukuse kasvule ei suutnud Punaarmee ründelennuvägi veel 1942 aasta lõpul-1943 aasta algul tegutseda üheaegselt kogu vastase kaitse operatiivsügavuses.
Nii näiteks toimus Stalingradi vasturünnaku käigus vägede õhutoetus rünnakute ülekandmise teel ühelt kaitsepositsioonilt teisele. Sama toimus ka 51 se ja 57nda armee toetamise perioodil kaheksandas õhuarmees.
Heitlus Stalingradi all näitas, et ründelennukite Il-2 ešeloneeritud tegevus gruppides kuue kuni kaheksa lennuki kaupa ei taga siiski vaenlase kaitsesüsteemi efektiivset mahasurumist. Hinnangud näitasid, et sõja esimese perioodi tüüpilistes lahingutingimustes Il-2tede keskmises tiheduse juures 4-5 lennukit rindekilomeetrile ei suutnud ründelennukid läbimurdepiirkonnas rivist välja viia rohkem kui 1 % kõigist sihtmärkidest. Samal ajal kui lähtudes pommituslennuväe ja suurtükiväe võimekusest pidanuks ründelennuvägi maha suruma minimaalselt 5% sihtmärkidest ühel rindekilomeetril. Vastasel juhul hakkasid maaväed vastase tulest kandma suuri kaotusi, pealetungi tempod aga ei taganuks enam läbimurde taktikalise edu edasiarengut operatiiveduks.
Tõepoolest, sõja esimese perioodi kogemus näitas, et taktikalise kaitsetsooni läbimurde tempod moodustasid keskmiselt 2.4 kilomeetrit ööpäevas. See võimaldas vastasel õigeaegsete taktikaliste ja operatiivreservidega manööverdamise, samuti ka vägede ümbergrupeerimise abil pareerida Punaarmee lööke.

Järgneb...

[Lemet]

16.
Kõigile Punaarmee komandöridele ja lennuväeülemustele sai selgeks, et et ainult lennuväe massiline tegevus vastase eesliini kitsaste lõikude pihta, mis on seotud ajas ja ruumis maavägede tegevusega, võisid anda hoomatava tulemuse. Olukord nõudis tungivalt lennuväe ja maavägede lahingutegevuse organiseerimise täiustamist, nagu ka Il-2 lahingutaktika kohendamist.
1943 aasta veebruaris-märtsis töötati õhujõudude staabis välja lahingukogemusel baseeruvad alused lennuväe kasutamiseks pealetungioperatsioonides. Kolmanda õhuarmee juures asuv Kindralstaabi ohvitser alampolkovnik Nazarov osundas oma ettekandes juhtkonnale:

„…Mida massilisemalt rakendatakse ründelennuväge vastase eesliini ja lähitagala pihta, seda paremad tingimused luuakse meie vägede pealetungiks“.

Soovitati suurtükitule ettevalmistuse ajal kasutada ründelennuväge staapide ja sidesõlmede hävitamisel eesmärgiga takistada vägede juhtimist, maavägede rünnaku ajal aga pealetungivate vägede ees asuvate suurtükkide, miinipildujate ja tulepunktide hävitamiseks. Rinde mehhaniseeritud gruppide (mehhaniseeritud- ja tankikorpused)läbimurdekohta viimist ja nende edasist tegevust toetasid ründelennuväe koondised ja väeosad, mis olid liidetud vahetult korpuste juurde ja mille koosseisu pidid kuuluma lennuväe suunamiseks ja juhtimiseks selle väeliigi esindajad, kes olid varustatud raadiojaamadega.


Neljanda õhuarmee juhtimise ja suunamise pearaadiojaam. 1943 aasta detsember


Neljanda õhuarmee jälgimispunkt pearaadiojaama kantava mikrofoniga. 1943 aasta detsember


Stalingradi all rakendatud lennu- ja maavägede koostöösüsteemi soovitati kasutada kõigis õhuarmeedes. Samuti soovitati laialdasemalt kasutada raadiosidet lennuväe juhtimiseks ja sihitamiseks. Lennuväe kasutuse uued vormid pidi täies mahus realiseeruma eelseisvas 1943 aasta suvekampaanias, peamiselt Kurski eendi piirkonnas.
Arvestades suvekampaania „tanki-iseloomu“ võeti 1943. aasta kevadel ette järjekordne katse Il-2 tankitõrjevõimekuse tõstmiseks, paigaldades lennukile kaks 37-mm suurtükki НС-37 ja lisades lahingukomplekti kumulatiivsed tankitõrjepommid ПТАБ-2,5–1,5. Kui pommide kasutamine avatud maastikul andis suurepäraseid tulemusi, siis „jämedate torudega“ oli asi keerulisem.


Suurtükkide NS-37 hooldus ründelennukil Il-2
Nagu ka suurtükkidegA ШФК-37, oli peamine probleem väikesemõõduliste sihtmärkide pihta tulistades täpse tule tagamisega. Asi oli selles, et kahekohaline Il-2 oli pikipüsivuses veelgi ebastabiilsem kui ühekohaline ning seetõttu kaasnesid tulistamisega suurtükkidest НС-37 märkimisväärsed tõuked ja rappumine. Tulistamine oli võimalik vaid lühikeste valangutega pikkusega mitte üle kahe-kolme lasu. Nagu ka Il-2le suurtükkide ШФК-37 paigaldamisel, läksid lahingulendurite hinnangud masina efektiivsuse osas lahku. Nii näiteks arvasid esimese ründelennuväe korpuse lendurid, et uus ründelennuk ei oma kokkuvõttes suurtükkidega ВЯ-23 relvastatud masinete es mingit eelist, samas kui esimese kaardiväe ründelennuväe diviisi ja seitsmenda ründelennuväe diviisi lendurid kinnitasid diametraalselt vastupidist. Vasturääkivuse põhjusteks olid taas erinevused uut tankitõrje IL-2 rindetingimustes kasutavate üksuste lendavkooseisu ettevalmistustase tasemes. Selgus, et kahes viimases üksuses pandi masinatesse suure lahingukogemusega parema ettevalmistusega polgud, samas kui kindral Rjazanovi esimeses ründelennuväe korpuses, mis oli kandnud suuri kaotusi, lendasid suurekaliibriliste suurtükkidaga masinatel põhiliselt noored lendurid. Peale lahingukatsetuste tulemuste detailset analüüsi lõpetati Riikliku Kaitsekomitee otsusega masinate seeriatootmine.
Otsust suurekaliibriliste suurtükkidega varustatud masinate tootmise lõpetamise kohta ei saa pidada õigeks. Lennuki lahinguomaduste analüüs näitab, et eeskujuliku lennu- ja laskeväljaõppega kogenud lenduri kätes oleks lennuk võinud olla heaks tankitõrje vahendiks. Arvestades, et selleks ajaks oli tööstus omandanud reaktiivmürskude РБС-132 ja РОФС-132 massilise seeriatootmise, oleks suurekaliibriliste suurtükkidega varustatud Il-2 efektiivsus tankidevastasel tegevusel võinud olla suurendatud ka reaktiivmürskude koguse suurendamisega neljalt kaheteistkümnele.
Peale pressis ilmselge vajadus Il-2 ümbertegemiseks võimsa raketi- ja suurtükirelvastusega tankitõrjelennukiks ning nende põhjal tankitõrje lennuväepolkude moodustamine, milliste lendavkoosseis oleks läbinud spetsiaalse ettevalmistuse väikesegabariidiliste sihtmärkide tulistamiseks suurtükkidest ja reaktiivmürskudega. Mõttekas oleks olnud luua selliste polkude baasilt üksikud tankitõrje lennuväediviisid, mis oleksid Kõrgema Ülemjuhatuse tankitõrje reserv ning listatks õhuarmeede koosseisu tegutsemiseks tankiohtlikel suundadel või rinde pealöögi suunal.
Arvestades, et nii pealetungivate kui ka kaitsel asuvate vägede operatiivolukord sõltub suuresti soomustehnika tihedusest ühel rindekilomeetril, oleksid tankitõrje lennuväepolhud ja diviisid hästi ära kulunud Wehrmachti tankide vasturünnakute tõrjumisel ja läbimurdeks kindlustatud rajoonidest. Viies nii ründavaid kui kaitsel asuvaid vastase tanke rivist välja, olnuks võimalik vähendada vägede operatiivvõimekust ja kallutada lahingu käiku enda kasuks.

Järgneb...

[Lemet]

17.
Eriti oluline olnuks vastase kaitses maasse kaevatud või varitsuses asuvate tankide ja iseliikuvate suurtükkide tabamine. Sellised tankid ja iseliikurid asusid reeglina tankiohtlikel suundadel ning moodustasid ühtse tankitõrjesüsteemi. Asudes välivarjetes, said saksa „Tiigrid“ ja „Pantrid“ suure täpsusega suurelt distantsilt hävitada ründavaid nõukogude tanke ja neid toetavaid iseliikuvaid suurtükke, jäädes ise nende tulest praktiliselt vigastamata.
Samal ajal ei omanud pealetungivad nõukogude väed võitluseks saksa tankide ja liikursuurtükkidega enda koosseisus mingeid efektiivseid tulevahendeid, tankitõrjesuurtükid ja raske süürtükivägi ei jõudnud hoogsalt edenevale jalaväele ja tankidele järele. Jäi üle hävitada saksa tanke tankistide ja liikursuurtükkide endi jõupingutustega ning kanda sealjuures suuri kaotusi…
Aruandes polügoonikatsetuste kohta Il-2 relvastuse katsetamisel saksa soomustehnika vastu, mille kinnitas 1943. aasta 26ndal juulil õhujõudude juhataja marssal Novikov, soovitati eraldada omaette ründelennuväe polgud lennukitel Il-2 ja 37-mm suurtükkidega varustatud masinad LaCC-3 ja JAK-7 kui tankitõrjelennukid.


Saksa tanki PZ II/F torni soomuse tabamus mürsuga BT-37. Soomuse paksus 15 mm


Tabamus 37-mm soomustläbistava trasseeriva mürsuga BT-37

Kahjuks ei leidnud ei riigi juhtkonna ega Punaarmee kõrgema komandörkoosseisu poolt need ettepanekud toetust.
Põhiliseks vahendiks võitluses saksa tankidega jäid lennukite kumulatiivpommid ПТАБ-2, 5–1,5. Nende allaheitmisel 200 meetri kõrguselt horisontaallennult kattis pomm keskmiselt 15 ruutmeetri suuruse ala, sealjuures kogu plahvatuste ala moodustas riba mõõtmetega 15x 260-280 meetrit, mis tagas küllatki suure tõenäolsuse selles ribas asuva saksa tanki tabamiseks, kuna tanki poolt kaetav maa-ala võrdus ligikaudu 20-22 ruutmeetriga ning ka ühe pommi tabamusest piisas tanki rivist välja viimiseks.


Ründelennukite poolt Butovost 10 km kaugusel hävitatud saksa tank PZ V Panther, pommitabamusest detoneerus lahingumoon. Belgorodi suund, 1943 aasta juuli

Kuid neile pommidel olid ka mõned olulised puudused. Pommide sütik oli väga tundlik ning rakendus juba kokkupuutel puuokstega, kergete varikatuste ja muu taolisega.Sealjuures jäi nende all asuv soomustehnika vigastamata. Nimelt seda kasutasidki ära saksa tankistid, paigutades oma masinad puude või kergete võrkkatete alla, samuti paigaldades ülasoomuse kohale veel kergeid metallist võrke ja teisi abivahendeid.
1943 aasta kevadest algas täiuslikemate hävitajate La-5FN ja Jak-9 massiline tootmine, mis suutsid juba võrdväärselt „töötada“ selle perioodi Luftwaffe peamiste hävitajatega FW-190A-4, A-5 ja Bf-109G-4, G-6. Kuid Kurski lahingute alguseks oli neid tegevlennuväe polkudes vähe, mitte enam kui kakssada. Põhimassi moodustanud hävitajad La-5, Jak-7b ja Jak-1 ei vastanud enam aja nõuetele ja jäid põhinäitajates saksa masinatest maha. Punaarmee õhujõudude hävituslennuvägi ei omanud veel ikka kvalitatiivset üleolekut Luftwaffest.
Sõjalise lennutehnika forsseeritud väljalase ja selle aktiivne tarnimine tegevvägedele ei saanud jätta mõju avaldamata toodetavate lennukite kvaliteedile ja lennuväeosade ja koondiste lahinguvalmidusele.
Lennukitehastest saabuvate ründelennukite Il-2 tehniline seisukord kutsus riviväeosade lendav- ja tehnilise koosseisu seas esile rohkelt nurinaid. Lennuki saabusid tehastest sellises olukorras, et osa neist saadeti kohe remondiüksustesse „lennukõlbulikuks muutmiseks“.
Halva montaaži ja detailide-sõlmede sobitamise tõttu „susises“ Il-2 pneumosüsteem pea kõikides väeosades, rõhk süsteemis oli normist madalam ega taganud telikute ja luukide väljalaskmist, mootori käivitamist, suurtükkide ümberlaadimist jne. Hermeetilisust lennukite tehases üleandmisel ei tagatud aga „…mitte detailide täpse sobitamisega, vaid hermeetikuga, mis peale paaritunnist tööd vibratsiooni tõttu pudenema hakkas…“. Muideks, õhusüsteemi töökindlaks viimistlemine võttis üle mõistuse palju aega ja jõudu, kuna tegu oli suure süsteemiga.
Harilike nähtuste hulka kuulusid ka amordivedeliku AC lekked telikute amortisatsioonisüsteemist, õlilekked vindikeeretest, bensiinilekked paakide keevisühendustest, vee ja bensiini tilkumine, pidurivoolikute rikked jne.
Ründelennukitel esinesid suures koguses lõtkud lennuki ja mootori juhtimisseadmete hoovastikes, mutrid olid lõpuni pingutamata, mõnikord ka kontreerimata. Tehastes paigaldati juhtimissüsteemidesse „venitamata“ trosse. Selle tulemusena venisid trossid peale kolme kuni viit lennutundi sedavõrd välja, et need tuli ümber punuda. Halvakvaliteedilise spoonikleepimise ja sabakonstruktsiooni kehva viimistluse tõttu esines juhuseid, kus kiilusid kinni nii kõrgus- kui pöördetüürid. Kõikjal väeosades tugevdati nõrku kerepiirkondi ja sabaratta fermi, kuna nende lagunemine, seda eriti stardil ja maandumisel väliaerodroomidel täie pommikoormaga oli igapäevane nähtus. Suuresti sellest oli tingitud ka 1943 aasta juulis õhujõudude tehnikaekspluatatsioonivalitsuse poolt spetsiaalse määrusega kaheistmelise IL-2 maksimaalse pommikaalu piiramine 300 kiloga.
Ka relvastusega oli kesiselt. Nii näiteks selgus 1943 aasta aprillis, kui 232 ründelennuväe diviisi väeosad said lennukitehasest No. 30 uued lennukid Il-2, et 99-l masinal andsid suurekaliibrilised kuulipildujad UBT nende katsetamisel laustõrkeid. Diviisi spetsialistidel tuli avraalina välitingimustes tõrgete põhjuseid kõrvaldada, omamata selleks ei spetsiaalset varustust ega ka abivahendeid.
1943. aasta aprillis-mais avastati paljudel lahingulennukitel defekt- liimist tulid lahti perkal, vineerikihid irdusid üksteisest, pragunesid värv ja lakk jne. Oli palju juhtumeid, kus lennu ajal rebis tiibadelt kattevineri minema.


Lennul rebenenud tiivakattega ründelennik Il-2, ЛИИ НКАП, 1943 aasta

Esimeseks juuliks oli tegevarmees mittelahinguvalmis juba enam kui tuhat lennukit. Ainuüksi kuueteistkümnendas õhuarmees oli juuni alguseks 358l lennukil kattepindade defekte,sealhulgas 125el Il-2, kahekümne seitsmel La-5 tüüpi hävitajal, üheksakümne seitsmel Jal-1 ja 109 lennukil Jak-9 ja Jak-7. Kolmeteistkümnendas õhuarmees oli rivist väljas kaheksakümmend neli Il-2te, üksteist La-5 ja seitsekümmend hävitajat Jak-1 ja Jak-7.
Kattepinna defektide tõttu olid 232 ründelennuväe diviisis rivist väljas peaaegu kõik Il-2 tüüpi lennukid: 704-ndas ründelennuväe polgus kolmkümmend neli, 801-ndas kolmkümmend kaks ja 230-ndas kolmkümmend neli masinat.

Järgneb...

[Lemet]

18.
Kõrgema Ülemjuhatuse reservis asuvas neljandas kaardiväe ründelennuväe diviisis oli kolmanda juuni seisuga defektseid masinaid üle 60% lennukite koguarvust. Selle tulemusena suutis diviis Belõi Kolodezi lennuväljale ümber baseeruda alles 15-ndal juunil, kui lahingutegevuse intensiivsus Kurski kaarel näitas juba langust.
Juhtunu kohta algatatud uurimine näitas, et defektide põhiliseks põhjuseks oli ebakvaliteetne nitropahtel, kattedetailide karkassi külge kinnitamisel liitekohtade ebapiisav pindala ja lõpuks tehastepoolsed jämedad tehnoloogiarikkumised (vineerilehtede suvaline asend šabloonide suhtes, halb stingerite ja ribide liimühendus, naelühenduse nihkumine tugevdusribi suhtes, puidutöötluse tehnoloogia rikkumine jne jne).

Negatiivsed suundumused materiaalosa lahinguvalmiduse osas tingisid erakordselt karme abinõusid olukorra parandamiseks. Süüdlasi karistati rangelt, tegevvägedesse aga saadeti kiiresti täiendavad tehasebrigaadid. Juba esimeseks juuliks õnnestus lshingukõlbmatute masinate protsent viia juba täiesti vastuvõetavale 11,7%le.
Vaatamata defektsete lennukite kattepinna remondile ei saavutatud sellega siiski positiivseid tulemusi. Kattepinnad jätkasid lahtirebenemist lennul, seda nii vanadest, juba remonditud kohtadest kui ka uutest. Enamgi veel, mõningates väeosades kattepindade rebenemisjuhtumite arv mitte ei vähenenud, vaid hoopis suurenes. Lendurid pelgasid sooritada manöövreid, mis olid seotud suure ülekoormusega. Nii osundas 232. ründelennuväe diviisi vaneminsener oma inseneriteenistuse töö aruandes , et lennukeid, mis on läbinud remondi, on kõige parem kasutada lendudeks „ringis“ ja lamedatel viraažidel.
194.3 aasta kevadeks koondas õhujõudude staabi operatiivjuhatus materjalid kogu sõjaperioodi kaotuste analüüsi kohta, milles pommitajate ja ründelennukite suurte kaotuste põhiliseks põhjuseks loeti gruppide ebapiisavat kokkulennatust ja pilootide individuaalse piloteerimistehnika puudlikust. Lahingus viis see väljavenitatud lahingukordadeni, üksikute lennukite grupist mahajäämisele ja eraldumisele ning lõpptulemusena ekipaažide kaotuseni.
Eesmärgiga lahingukaotusi vähendada nõudis operatiivvalitsus:
„…tagavaraväeosade lennuettevelmistuse taseme tõstmist, kartmata sealjuures vahendite ja aja kulu- nii esimene kui teine õigustavad endid töös lahingutingimustes.“
1943. aasta seitsmendal mail võeti õhujõudude juhtkonna ettepanekul Riikliki Kaitsekomitee poolt vastu määrus, milel kohaselt lõpetati rindeväeosade tagavarapolkudeks muutmine nende taaskomplekteerimiseks. Lennuväeosade koosseisu hakati täiendama vahetult rindel tagavaraväeosades ettevalmistatud eskadrillide, lülide ja üksikekipaažide näol.
Kahjuks toimus õhujõudude grupeeringu kontsentratsioon Kurski eendi piirkonnas mitte „vähemkoormatud“ operatsioonisuundade arvel, vaid põhiliselt Peakorteri reservide toel. Sealjuures olid tähtajad komplekteerimiseks ja reservüksuste ettevalmistamiseks tavapäraselt ülimalt kokkusurutud. Loomulikult kannatas kvaliteet kvantiteedi arvelt- Kurski suuna tugevdamiseks saabunud lennuväekorpuste lahinguettevelmistuse tase osutus ebapiisavaks. Ja mis peamine- suurem osa Peakorteri reservi polkudest, mis olid küll osalenud 41-42. aasta sõjasündmustes, ei omanud isikkoosseisu täieliku vahetuse tõttu lahingukogemust. Lahingukogemustega lendureid Il-2 oli reservüksustes 10-20%. Samal ajal langes keskmine ettevelmistustase suure koguse (40-50%) noorte, lahingukogemusteta ja hädavajaliku lennu- ja lahinguväljaõppeta pilootide lisandumisega. Võib arvata, et kui õhujõudude koondamine toimunuks teiste, „rahulike“ rindelõikude arvelt ja need üksused oleks taaskomplekteeritud ettenähtud suurusteni, olnuks õhuarmeede keskmine lahinguvõimekus olnud märksa kõrgem kui ta oli. Loomulikult peegeldus selline olukord ka lahingutulemustes. Kuid ajaloos pole tingivat kõneviisis ja kõik läks nagu läks.
Kahekümne kahest lennuväepolgust ja 193-st üksikust ekipaažist, mis Esimeses Tagavara lennuväebrigaadis ette valmistati ja 1943. aasta esimesest jaanuarist esimese maini tegevvägedesse ja peakorteri reservi saadeti, läbisid ainult nelja polgu ekipaažid ründelennuväe kasutamise ettevalmistuse teise etapi. Ülejäänud polgud ja meeskonnad õppelende lahinguoskuste omandamiseks ei sooritanud. Kusjuures ligi 77% lendavkoosseisust ei omanud üleüldse mingit lahingukogemust.
Reeglina oli noortel pilootidel väga nõrgalt omandatud grupipilotaaži tehnika, nad ei osanud hoida rivi, mis sihtmärgi kohal manööverdades toob vältimatult kaasa põhugrupist eraldumise. Puudusid oskused õhutõrjemanöövri kasutamiseks. Suurimaks kitsaskohaks osutus tüürimehe-ettevalmistus, tühine oli ka individuaalsete ja grupiviisiliste marsruutlendude arv, sealhulgas raadiokompassi kasutamisega.
Väga nõrgal tasemel oli laskurettevalmistus, kuna suurem osa pilootidest omas väeossa saabumisel väga vähest laskekogemust ja veel vähesemat kogemust pommitamiseks Il-2lt. Praktiliselt mitte ükski noortest pilootidest ning laskuritest ei omanud praktikat õhumärkide tulistamiseks ja vaenlase hävitajate rünnakute tõrjumiseks nii üksikult kui grupi koosseisus.
Mõningate polkude ettevelmistustase oli selline, et real juhtudel keeldusid koondiste, mille koosseisu nad olid määratud, komandörid neid vastu võtmast.

Järgneb...

[Lemet]

19.



Nii keeldus Kõrgema Ülemjuhatuse Reservi üheksanda segalennuväekorpuse komandör kindral-major O.V. Tolstikov 1943. aasta märtsis esimeselt tagavara-lennuväebrigaadilt korpuse koosseisu vastu võtmast 672st ja 951st ründelennuväe polku nende halva lahingulise ettevalmistuse tõttu.
Lahingukogemust lennukil Il-2 omas vaid 7% lendavkoosseisust, ülejäänud lendurid olid noored. 1943. aasta ründelennuväe ettevalmistuskursus polnud polkude poolt omandatud isegi esimese astme osas. Vahetult enne rindele saatmist oli igal lenduril 672s polgus lennukogemust üks lend tsooni ja kakskümmend ringil, 951s aga 2 lendu tsooni ja kakskümmend viis ringil. Enamgi veel, kaheksa lendurit 971st polgust saadeti rindele Douglasega, kuna nad polnud lennanud lennukil Il-2. Keskmine lennutundide arv Il-2 lenduritel ei ületanud 6-8 tundi. Kokkuvõttes jäeti kogu polkude lendavkoosseis Borissoglebskisse, kus läbisid 5-6 nädala jooksul täiendava ettevalmistuse, sealhulgas ka lahingukoolituse. Peale korpuse koosseisu arvamist sooritas iga lendur veel täiendavalt kolm tundi Il-2ga iseseisvaid lende tsooni ja ringil. Keskmine lennutundide arv viidi sellega 672 polgus 41 ja 951s 21 lennutunnini. Enam kui pooled lendurid igas polgus läbisid pimelennu-, osa ka öise lennu väljaõppe.
Olukord lahinguvalmidusega üheksanda segalennuväekorpuse teises diviisis- 305ndas ründelennuväediviisi polkudes oli umbes samal tasemel. 175nda, 237nda ja 955nda polgu noored ei jõudnud ettevalmistuse käigus lahinguettevalmistuse kursuse teise tasemeni. Rõhuv enamus lenduritest vajanuks suuremahulist lisakoolitust piloteerimises, samuti ka pommitamise ja õhutulistamise osas, lisaks veel õpet individuaal- ja grupilahingu pidamiseks vaenlase hävitajatega. Osal isikkoosseisust oli olnud pikk vahe lendamises(4-6 kuud) mis kahtlemata avaldus ka nende lennuvilumusel. Kogu diviisis omasid lahingukogemust Il-2 üksteist pilooti ja vaid üks eskadrillikomandöridest oli sõdinud Il-2l.
Kõigist kuuest „noortekorpuse“ polgust oli enim ette valmistatud 995s ründelennuväe polk. Kogu tagalas täielikuks komplekteerimiseks viibitud aja jooksul sooritasid lendurid peale lendude piloteerimistehnika omandamiseks kuni kuus tulistamist ja kuus pommiheitmisharjutust polügoonil maamärkide pihta, viis marsruutlendu, kaks õhulahingut ja kuus lendu grupilennu treenimiseks. Lahingukogemust omasid polgus kolm inimest- üks Il-2l ja kaks muud tüüpi lennukitel. Ülejäänud piloodid olid noored. 306ndas ründelennuväe diviisis sooritas iga polgu lendur täiendavalt Il-2l 24 lendu (9 lennutundi), neist kaks pommitamiseks, kaks maapealsete märkide pihta tulistamiseks, kaks marsruudil, kaks õhulahingu pidamiseks, neli grupilennu harjutamiseks, kaks lendu tsooni ja kümme ringil. Keskmine lennutundide arv ühe lenduri kohta oli esimese juuli seisuga 37 tundi. Öist lennukogemust oli viiel lenduril, pimelennu õppe läbisid 22 pilooti.
Sõda pani kõik asjad oma kohtadele. Vaatamata täiendavale ettevalmistusele ei omandanud ülemjuhataja reservi kuuluva üheksanda segalennuväekorpuse lendav koosseis Kurski eendi piirkonnas toimuva lahingutegevuse ajaks piisavat lahinguvilumust Il-2 sõdimiseks, põhiliselt jäi puudu oskusest grupilennuks, õhulahingu pidamiseks, jne. Sellega ongi seletatavad lahingutegevuse algusega kaasnenud suured kaotused.
Parimat ettevalmistust omasid need polgud, mis ümberkomplekteerimisele saatmisel said säilitada lahingukogemust omava lendavkoosseisu enam kui poole isikkoosseisu ulatuses. Reeglina säilisid sellistes polkudes pärandina traditsioonid ja lahingukogemus, ettevalmistus lahingulendudeks oli märksa kõrgem ning ka ettevalmistus ise toimus märksa kiiremini, kuna näiteks piloteerimisettevalmistustega kogenud lendurid peaaegu ei tegelenud. Tagavarapolgus lendudeks eraldatud masinaid IL-2U kasutati põhiliselt vaid noorte lendurite väljaõppeks. Noor koosseis jõudis seetõttu kiirelt lahinguettevalmistuse teise astme omandamiseni ning sai rindelejõudmise hetkeks märkimisväärse lahingulise ettevalmistuse koos suure lennukogemusega. „Sõjakogemuse“ läbitöötamiseks kulutati sellistes polkudes 40-50% eraldatud lennuajast.
Eriti raske olukord kujunes polkude komplekteerimisel laskuritega. Asi oli selles, et Il-2 kaheistmelise variandi tootmisselaskmisel polnud õigeaegselt rajatud õppeasutusi pardalaskurite koolitamiseks. Sestap hilines lennukoolidest väljalastavate õhulaskurite saabumine umbes nelja kuu võrra ründelennukite väljalaskest. Seetõttu kannatasid lennuväeosad laskurite terava puuduse käes. Näiteks oli viiendas ründelennuväe korpuses 1943. aasta 21. aprilli seisuga puudu 44% ettenähtud laskuritest.
Samas jättis lennuväe õppeasutustes laskurite ettevalmistuse tase kiirustamise tõttu suuresti paremat soovida. Ründelennuväe komplekteeritavatesse polkudesse saabuvad laskurid ei osanud kasutada langevarju, polnud kordagi õhus viibinud, omasid nõrka ettevalmistust nii teooriast kui ka kuulipilduja UBT materiaalosast. Oma suuremas enamuses ei osanud nad ka kuulipildujast tulistada, tabasid maapinnal märki halvasti ja õhus üldse mitte. Enamgi veel- nagu 1943. aasta märtsi lõpul kandis ette 17nda õhuarmee komandöri asetäitja laskealal- olid 37 laskurit, kes saabusid 2. Leningradi lennurelvastuse tehnikute koolist „…näinud lennukit Il-2 esmakordselt alles rindele saabudes…“
Ründelennuväe polkude lahinguettevalmistuse taseme analüüs näitab, et vaatamata keskmiste lennutundide arvu suurenemisele oli 1943. aasta kevad-suvel piloodigruppide lahinguettevalmistuse tase puhuti isegi halvem, kui 1942 aastal väljalastute oma. Asi oli selles, et sel ajal oli tagavara lennuväeüksustes kvalifitseeritud juhtiv- ja õpetavast koosseisust terav puudus. Nii näiteks oli esimeses tagavara lennuväebrigaadis juhtivkoosseisu voolavus niivõrd suur, et „…komandörid ja nende staabid uuenesid aasta jooksul täielikult üks-kaks korda…“, aga „…brigaadi lahinguettevalmistuse osakond uuenes aasta jooksul vähemalt kolm korda.“

Järgneb...

[Lemet]

20.


Pooled brigaadi tagavarapolkudest omasid 1943. aasta mais vakantse komandöri asetäitja kohale laskeasjanduses. Enim ettevalmistatud instruktorite ja õppejõudude tegevarmeesse võtmise tulemusena said noored, ilma metodoloogilise ja lennukogemuseta lendurid instruktoriteks ja õppejõududeks. Vastavalt olid samal tasemel organiseeritud ka marsipolkude ning üksikute ekipaažide õppe-ja lahinguettevalmistus, seda nii praktilises plaanis kui ka metodoloogilisel tasemel.
Peale pideva kütusepuuduse puudusid lendude läbiviimiseks ka vajalikus koguses ja vajalikul kombel ettevalmistatud juhised, õppevahendid ja näidised, polnud õppeklasse jne. Üldine kursantide-lõpetajate tase nõudis hulgaliselt täiendadavat aega nende viimiseks programmile vastavale tasemele.
Brigaadi juhtkond oli üle mõistuse koormatud erinavate „juhtimistegevustega“- nad pidid tegelema materiaalosa saamisega lennukitehastest, selle rindeväeosadele ning sõjaväeringkondadele üleandmisega, organiseerima väeosade ja üksikute gruppide lende rindele ja sõjaväeringkondadesse, marsipolkude majutamist, tegelema toitlustamise, riidevarustuse, langevarjude ja muu varustuse tagamisega jne jne. Selle kõige tulemusena ei lennanud marsipolgud kuude kaupa ega saanud ka korralikku väljaõpet.
Olukord polnud samuti parem tegevarmee väeosades. Esimestel lahingulendudel ellu jäänud ja saatuse tahtel „vanakesteks“ saanud ning lülide ja eskadrillide komandörideks määratud noored lendurid jäid enamasti ikka nendekssamadeks noorteks lenduriteks, ilma mingi metodoloogilise ja instruktorikogemuseta ning oskuseta allüksust juhtida. Seetõttu, nagu on arhiividokumentidest näha, kõrvaldasid mitmetes väeosades eskadrillikomandörid ise end neile alluvate realendurite ettevalmistusprotsessist, lükates selle töö staapide kraesse. Polkude ja diviiside staabid omakorda polnud suuteliselt väeosades korrektselt lahingõpet organiseerima, kuna kannatasid teravat puudust kogenud ja hea väljaõppega juhtivkoosseisust, põhiliselt õhu-laskeasjanduse ja tüürimeheteenistuse vallas. Mõningates diviisides ulatus juhtkonna mittekomplekteerituse aste neljakümne protsendini koosseisudest. Täiendamisele saabuvad polgud omakorda olid enamasti samuti koosseisukohaselt komandöride abidega laskeasjanduse alal ning tüürimeestega komplekteerimata. Kõige selle tulemusena oli rindeväeosade lahinguettevalmistus metodoloogilise aluspõhjata ja mitterahuldavas seisukorras.
Nagu näitas praktika, muutus „ilma kindla aluspõhjata staabikomandöri ettevalmistus“ kergelt „staabitöö tehnika dressuuriks“. Esimese ründelennuväe korpuse komandöri kindral Rjazanovi arvates lasid just selliseid staabiohvitsere välja Punaarmee õhujõudude õppeasutused- „dresseeritud, kuid ilma oskuste ja ettevalmistuseta“.
266. ründelennuväe diviisis 16-23 juunini läbiviidud kontroll näitas, et olemasolev diviisi staabi koosseis:
„…ei oma funktsionaalsete kohustuste täitmiseks vajalikke kogemusi, …osutab vähest tähelepanu Punaarmee staapide väliteenistuse määrustikule ja ründelennuväe lahingutegevusele… puudub staabikomandöride regulaarse õppe läbiviimine“.
Kõik see viis „…ohvitseride ja seersantitega läbiviidavate õppuste madalale kvaliteedile, oskamatusele sobitada lahinguettevalmistust paralleelsena lahingutegevuse keeruka olukorraga…“
Selle tulemusena tekkis ründelennuväe lahingukasutamises šabloonne olukord, kus „…komandörid ei otsi vastesega võitlemiseks uusi taktikalisi vorme, vaid tegutsevad kord juba kindlakskujunenud vormis…“, „…sõltumatult olukorrast maa peal ja õhus, arvestamata sihtmärgi iseloomu, vaenlase õhutõrje süsteemi ning pinna ja ilmatingimusi.“
Eriti halb olukord kujunes õhuarmeedes lahingutegevuse organiseerimise ja lennuväeüksuste juhtimisega.
Esimeseks häirekellaks Punaarmee õhujõudude ja lennuarmeede juhtkonnale oli vaenlase poolt ennustatavalt massiliselt kasutatavate õhutõrjesuurtükiväe ja hävituslennuväe poolt perioodidel 5-8 maini ja 8-10 juunini 1943ndal aastal saksa lennuväljade pihta löökide andmisel tekitatud suured kaotused. Toona kandsid nõukogude ründelennuväe üksused real juhtudel eriti massilisi kaotusi, seda põhiliselt absoluutselt ebarahuldava grupilennu oskuse ja hävitajate ning ründelennukite olematu koostöö organiseerimise tõttu, aga ka nende puuduliku juhtimise tõttu lahingus. Nendel põhjustel kadusid jäljetult terved ründelennukite grupid.
Nii näiteks pöördus kuuendal mail lahingulennule suundunud kuueteistkümnest 41se ründelennuväe polgu Il-2 ekipaažist oma lennuväljale tagasi vaid üks ekipaaž- kapten Fedorov oma pardalaskuri Isajeviga. Nende ründelennukil oli rohkelt tabamusi, mõlemad meeskonnaliikmed olid aga raskelt haavatud. Kadunud ekipaažide otsing võimaldas määrata kindlaks veel kahe meeskonna asukoha.
Fedorov kandis ette, et liginemisel lennuväljale Orjol-Graždanski sattusid ründelennukid linna servas ja lennuvälja ümbruses paikneva õhutõrjesuurtükiväe tugeva tule alla. Rünnakust väljumisel venis grupp pikaks- juhitavad, põhiliselt noored lendurid, ei suutnud hoida juhtmasinate lähedusse. Kuni juhtmasinad vähendasid gaasi, juhitavad ekipaažid aga järele jõudsid, ründasid mõlemat gruppi Luftwaffe hävitajad. Kaitseringile asuda ründelennukid ei suutnud, sest nad hakiti saksa pilootide hoogsa rünnakuga ära. Lahingut peeti hajutatult ja organiseerimatult, kaitsti end kuidas suudeti. Omi kattehävitajaid kapten Fedorov lahingupiirkonnas ei täheldanud.
41 ründelennuväe polgu kahe grupi lennukite kaotsimineku põhjuste uurimine tuvastas, et 286ndast hävituslennuväe diviisist määratud lennukid asusid vastupidiselt nõutule sihtmärgi kohal ründelennukitest tunduvalt kõrgemal (1000-1200 m) ja neist 800 meetrit tagapool, lennuvälja ründamise algusega suurenenud õhutõrjetule suurenemise tõttu tõusid aga veelgi kõrgemale. Kokkuvõttes kaotasid hävituslennukid ründama asunud ründelennukid silmist ja ei suutnud neid enam avastada. Ründelennukid olid aga sihtmärgi kohal ja sellest eemaldudes ilma oma hävitajate katteta. Hiljem ei suutnud keegi hävituslenduritest öelda, kuhu kadusid mõlemad ründelennukite grupid.
7 mail kaotati Teise Kaardiväe ründelennuväe diviisi 12st ründelennukist Il-2 koosnenud grupp, mis lendas välja andmaks lööki Hmeljovaja lennuväljale.
Nagu tuvastas uurimine, sattusid ründelennukid juba enne sihtmärgile jõudmist kahe suure Luftwaffe hävitajategrupi rünnaku, vahetult lennuvälja kohal aga õhutõrje suurtükiväe tugeva tule alla. Selle tulemusena oli grupi lahingurivi juba enne rünnaku algust hajutatud, rünnakust väljumisel aga venis grupp veelgi rohkem laiali. Kompaktsesse gruppi kogunemine ründelennukitel ei õnnestunud ning sihtmärgi kohalt lahkuti paaridena ning üksikult. Samal ajal rebisid aga saatehävitajad, mis liginesid sihtmärgile märksa suuremal kõrgusel, kui instruktsioonis ette nähtud, end ründelennukitest lahti, rännaku ajal ei laskunud koos Il-2tedega madalamale, vaid jätkasid lendu suures kõrguses ja kaotasid ründelennukid rünnakust väljumise ajal silmist. Mingeid katseid oma hoolealuste leidmiseks ette ei võetud ning hävitajad pöördusid iseseisvalt oma lennuväljale tagasi. Kõige selle tulemusena tulistati kõik 12 ründelennukit alla.

Järgneb...

[Lemet]

21.
Kuu aega hiljem, kaheksandal juunil, ei tulnud ülesandelt tagasi 225nda ründelennuväe diviisi 614nda ründelennuväe polgu kaksteist lennukit. „Ükski ekipaaž tagasi ei tulnud. Põhjus teadmata.“ 315nda hävituslennuväe diviisis hävitajate katte all lendasid ründelennukid ründama Orjoli Loodelennuvälja. Kattehävitajate grupijuhi ettekande põhjal oli ta seotud õhulahinguga vastase hävitajatega ning nägi viimane kord ründelennukeid lennuvälja ründamise hetkel. Üks juhitavatest teatas, et nägi nelja Il-2te, mis eemaldusid peale rünnakut niitevlennul. Mtsenski-Dumtšino jaamast lääne pool asuva metsamassiivi kohal süttis üks õhutõrje tulest tabamuse saanud lennuk põlema ning kukkus alla. Rohkem ta ründelennukeid ei näinud.
Kahe päeva pärast oli pilt samasugune. Rünnates 10. juunil Brjanski lennuvälja, jäid kaksteist 571 ründelennuväe polgu ja üksteist 566nda ründelennuväe polgu Il-2te „nende jaoks kõige kriitilisemal momendil, sihtmärgi juurest eemaldumisel“ ilma hävitajate katteta. 18nda kaardiväe ja 168nda hävituslennuväe polkude Jakid sidusid end sihtmärgile lähenedes esimese väikesearvulise vaenlase hävitajate grupiga ning jätsid ründelennukid omapead edasi lendama. Jäänud katteta, sattusid mõlemad grupid 30-40 Bf-109 ja FW-190 rünnaku alla. Hiljem tunnistasid vangilangenud saksa lendurid, kes osalesid selles lahingus, et nende poolt tegutses 15 hävitajat. Ründelennukid ei suutnud kaitset organiseerida ning lahkusid, manööverdades „maona“. Tulemusena jäi lennuväljale tagasi pöördumata 18 ekipaaži.
Peale spetsiaalkomisjoni töö lõppu anti 168nda hävituslennuväe polgu komandör „komandöri tahte puudumise tõttu õhus“ tribunali alla.
Esimese Õhuarmee 1943nda aasta juuni lahingutegevuse järeldustes tõdeti:
„…On hädavajalik märkida, et vaenlase lennuväljade ründamise käigus kandsime me erakordselt suuri kaotusi, eriti kümnendal juunil, milliseid lahingutegevuse parema organiseerimise korral olnuks võimalik vältida…Vajalik on nõuda hävitajatelt kõige karmima karistuse ähvardusel oma sõdurikohuse ausat täitmist. Mitte mingitel tingimustel ei tohi pommitajaid või ründelennukeid maha jätta, vaid jälgida neid kõikjal määratud korras alates stardist ja lõpetades maandumisega.“
Tajudes juhtimisküsimuste ja ründelennukite ja hävitajate lahingutegevuse organiseerimise kiire lahenduse vajadust, kandis esimese ründelennuväe korpuse komandör kindral Rjazanov 1943nda aasta juunis Teise Õhuarmee juhatajale ette:
„…Tõeline ja reaalne ründelennukite ja hävitajate vaheline koostöö on võimalik vaid siis, kui selle koostöö organiseerimine ja juhtimine on ühtedes ja samades kätes- ründelennuväe korpuse komandöri omades…Korpuse lahingutegevus Voroneži rindel on rajatud koostööle Neljanda Hävituslennuväe Korpusega. Kuid organiseerimisinitsiatiiv…pole kontsentreeritud ühtedesse kätesse. Kokkuvõttes…kohtame jätkuvalt koostöö organiseerimisel tõsiseid raskusi…Kõikidel juhtumitel(peetakse silmas maikuus toimunud juhtumeid, kus neljas hävituslennuväe korpus kattis ebarahuldavalt ründelennukeid, aga ka lahinguülesande täitmata jätmist kolmandal juunil, kui hävitajad ei kohtanud ründelennukeid-(autori märkus) oli üksainus põhjus- korpuste lahutatus. Ründelennuväe korpuse komandör, kes vastutas operatsiooni reaalsete tulemuste eest, ei saa lahendada ülesannet sõltumatult. Kuid ta on seotud teise otsusega, mis tihtipeale ei lange kokku operatsiooni vajadustega….Ründelennuväe korpus saab anda lahingutegevusse maksimaalse panuse lahingulendude vajaliku organiseerimise ja minimaalsete kaotustega vaid juhul, kui koostööküsimused hävituslennuväega ei ole probleemiks ja koostöö organiseerimine ei neela enamikku rünnaku organiseerimiseks mõeldud ajast- lühidalt, kui ründelennuväe korpuse koosseisus on neljast polgust koosnev hävituslennuväe diviis.“
Kahjuks ei teinud Punaarmee õhujõudude ja õhuarmeede juhtkond sellest kõigest vajalikke järeldusi. Ettevõtmisi ründelennukite ja hävitajate lahingutegevuse ja koostöö organiseerimiseks ei kuulutatud väeosade ja –koondiste ettevalmistuse eriti tähtsateks osadeks, mille tulemusena toimus mais-juunis kõik sissetöötatud režiimis ehk nagu siiani. Nendel põhjustel kandsid Kurski suunal asuvad õhuarmeed juulis-augustis märkimisväärseid kaotusi nii tehnikas kui lendavkoosseisu osas.
1943 aasta juuni keskel kandis Punaarmee Peastaabi ohvitser Teise Õhuarmee juures major Kuzmitšev marssal Vassilevskile ette, et olemasoleva lahingutegevuse organiseerimis- ja juhtimissüsteemi juures „…ei säilu lahingutegevuse käigus lennuväe operatiivne juhtimine, mida on eriti tunda massilise iseloomuga ründe- ja manöövertegevuste ajal.“
Võib arvata, et operatsiooni „Tsitadell“ planeerimise käigus võtsid sakslased kahtlemata arvesse Punaarmee õhujõudude kohmakat juhtimis- ja sidesüsteeme maavägedega, aga samuti ka asjaolu, et „…vene õhujõudude maapealne organisatsioon…olles kord rikutud, pole võimeline kiiresti taastuma.“
Maavägede ja lennuväe koostöö ja juhtimise rikkumine omakorda alandab tunduvalt isegi märkimisväärses arvulises ülekaalus oleva kaitse vastupanuvõimet ning annab ründavatele vägedele täiendava eelise.
Mis tegelikuses nii toimuski. Kurski eendil puhkenud lahingutegevuse algul, kus sakslased kasutasid kitsastel rindelõikudel suure dünaamikaga lahingutegevuses kooskõlastatult ja erakordselt kontsentreeritult lennuväge koos maavägede õhutõrje ja tanki- ning motoriseeritud vägedega, ei suutnud nõukogude juhtkond adekvaatselt reageerida kiirestimuutuvas olukorras. Selle tulemusena õnnestus vaenlasel haarata initsiatiiv nii maa peal kui ka õhus.


Järgneb...

[Lemet]

22.

Õhuarmeede plaanid osutusid kujunenud olukorrale mitte täiesti vastavateks. Ründelennukite ja pommitajate lahingutegevus, mis oli planeeritud põhiliselt eskadrilligruppidena, ei andnud võitluses saksa vägede suurte grupeeringutega oodatud tulemusi, kuna ründe-pommituslöökide tihedus(ründelennukite tihedus ühele rindekilomeetrile) polnud märkimisväärne. Väikesearvuliste nõukogude lennukigruppide tegevus tõrjuti kergelt Luftwaffe ülekaalukate jõudude ja tiheda õhutõrjetule poolt. Selle kõige tulemusena kandsid Punaarmee õhujõudude pommitajad ja ründelennukid suuri kaotusi, maapealsetel vägadel jäi aga saamata hädavajalik õhutoetus.
Nõukogude hävituslennuväe juhtimine oli organiseeritud äärmiselt ebarahuldavalt- suunamisraadiojaamad asusid eesliinist märkimisväärsel kaugusel, nendes asuvad komandörid aga polnud kahjuks suutelised ei õhusituatsiooni õigesti hindama ega ka saksa lennuväe taktikat analüüsima. Nagu ka koondada jõude ja juhtida hävitajaid vahetult õhulahingu käigus. Hävituslennuväe korpuste ja diviiside komandörid, asudes lahingutegevuse rajoonidest kaugel, ei püüdnudki isiklikult oma lennuväge maapinnalt juhtida ega nõudnud alama astme komandöridelt kiiret ja tõest informatsiooni olukorrast õhus lahinguvälja kohal, mille tulemusena ei osutunud tõelisteks juhtimisorganiteks.
Nõukogude hävitjate tegevused ei olnud alati ka taktikaliselt õiged. Nagu enne, lasid punatähelised „kotkad“ meelsasti end ka nüüd Luftwaffe hävitajatel õhulahinguga siduda, jättes saadetavad ründelennukid katteta või lastes vaenlase pommitajaid ründama.
Õhuarmeede ja ründelennuväe koondiste staabid ei omanud lahingutegevuse alguses usaldusväärset infot maapealsest olukorrast, sestap toimus ründe ja pommituslöökide planeerimine ja organiseerimine reaalse olukorraga seostamatult, praktiliselt pimesi. Asi oli selles, et ründelennuväe koondiste komandöride komandopunkte maavägede juhtimispunktide rajoonidesse ei rajatud, maavägede eesliiniüksustes aga puudusid lennuväe sihitajad hoopis. Puudus ka otseside maavägede staapide ning maavägede huvides „töötavate“ õhuarmeede ja ründelennuväe üksuste juhtimispunktide vahel. Armeestaapides puudusid sidevahenditega varustatud õhujõudude operatiivgrupid, kuigi see oli operatsiooniplaanides ette nähtud. Ründelennuväe juhtimine toimus lahingutegevuse käigus lennuväe korpuste ja diviiside komandöride poolt nende juhtimispunktidest, mis asusid ründelennukite baseerumisrajoonides, küllatki kaugel rindejoonest.
Taolistes tingimustes toimus lahingu käigus lennuväe toetuse kutsumine ohtlikul suunal vaenlasele löökide andmiseks ainult läbi rinde staabi, mis oli niigi kujunenud olukorda ning vaenlase tegevust suuteline halvasti jälgima. Tulemuseks oli, et kuniks avaldus läbis kõik instantsid, muutus olukord lahinguväljal sedavõrd, et ründelennukid andsid löögi kas tühjale kohale, sinna, kus seda hoopiski vaja polnuks, või mis veel halvem, oma vägede pihta. Samas tegutsesid ründelennukid ka pahatihti „luureandmete põhjal, teadmata objekti paiknemist maastikul, selle iseloomu ja objekti ümbritsevaid õhutõrjevahendeid“. Tulemuseks olid „sagedased sihtmärgi mitteleidmised või põrkumine vastase hävitajate ja õhutõrjetule erakordselt suurele kontsentratsioonile“, samuti ka „süstemaatiliselt korduva ühe ja sama rünnakuviisi, kõrguse, lahingukorra, marsruudi ning sihtmärgile lähenemise ja lahkumise suundade kasutamine“.
Seega kandsid Punaarmee õhujõudude ründelennuväe üksused märkimisväärseid kaotusi mitte niivõrd „ …meeskondade, allüksuste ja tervikuna väeosade nõrga väljaõppe…“ tõttu, kuivõrd, nagu seda näitab toimunu analüüs, „…allüksuste ja väeosade ebaõige rakendamise tõttu nende komandöride poolt“, aga ka hävitajate ja ründelennukite koostöö organiseerimise tõttu.
17nda Õhuarmee staabi juures viibinud Peastaabi ohvitser alampolkovnik Asaulov kandis 306nda ründelennuväe diviisi lahingutegevust kontrollides ette:
„…organiseerimata oli võitlus sihtmärgi rajoonis asuva õhutõrje suurtükiväega. Selleks eraldati vaid üksikuid grupi viimaseid lennukeid, mida oli ilmselgelt vähe. Üheaegselt ilmus sihtmärgi piirkonda 3-4 gruppi, mis lõi seal suure tiheduse. Meeskonnad kaotasid peale esimest rünnakut juhtmasina silmist, sihtmärgi kohal segunesid erinevate gruppide masinad. Sihtmärgi kohal ei suudetud hoida lahingurivistist, ekipaažid tegutsesid üksikult, rünnates kes mida leidis. Õhutõrjetulest paiskusid meeskonnad eri suundadesse laiali, teadmata, kus asub grupi juht ja kus oma lennukid, lahingukorda paaridena ei hoitud. Rünnates tiheda õhutõrjetulega kaetud ületuskohti, heitsid piloodid tervel real juhtumitel pommid ja tulistasid suurtükkidest ja kuulipildujatest sihtimat, ning rajasid endale ette tulistades teed rünnakust väljumiseks….määratud kohtades meeskonnad ei kogunenud, teistel juhtudel puudusid väeosa juhtkonna ja grupi juhtijate täpsed ja selged juhtnöörid kogunemise korra ja koha kohta…Osa lendavkoosseisust ei teadnud marsruudil sihtmärgile ja sealt tagasi, samuti ei teatatud, kuhu maandada vigasaanud lennuk sihtmärgi ründamiselt tagasi pöördudes…“.
Sama korpuse 305ndas ründelennuväe diviisis oli kõik enam-vähem samuti. Lahingukaotuste põhjuste uurimisraportis märkis 175nda ründelennuväe polgu staabiülem major Tsvetkov:

„…valdav mass lendureid, omamata absoluutselt lahingukogemust…lihtsalt unustasid õhutõrjemanöövri, lennates edasi mööda sirget. Vähe sellest, sattudes sihtmärgi kohal hoogu ja püüdes sihtmärki võimalikult kiirelt rünnata, ei hoitud oma kohta lahingurivistuses, luues sihtmärgi kohal suure tiheduse, kusjuures tegid seda mitmel kõrgusel(800-1100 m.), millega suurendasid õhutõrjemürskude tabamistõenäolsust“.
Täieliku pildi loomiseks on hädavajalik lisada, et „…kattehävitajad jätsid 5-8 juunini oma ülesanded täielikult täitmata..."

„…kui sihtmärgini oli saatmine hea, siis siis sihtmärgi kohal hakati koguma kõrgust, mille tulemusena rebiti ebd grupist lahku ja kaotati see silmist. Ründelennukid sattusid peale rünnakust väljumist Luftwaffe hävitajate löögi alla ega saanud abi oma hävitajatelt“.

Resultaadiks oli ründelennukite madal efektiivsus ületuskohtade ründamisel ning tohutud kaotused lendavkoosseisu seas seoses vaenlase poolt massilise õhutõrjetule ja hävitajate kasutamisega. Sakslaste esimene ületuskoht Seversski Donetsil lõhuti üheksanda segalennuväe korpuse jõududega alles kuuenda juuni õhtuks, kui 955nda ründelennuväe polgu kuuest Il-2st koosnevat gruppi juhtis isiklikult polgukomandör alampolkovnik Bulanov. Materiaalosa taastamatu kaotus viiendast seitsmenda juunini oli ligi 55% esialgsest koosseisust:
672sel ründelennuväe polgul 23 lennukit
995ndal ründelennuväe polgul 18 lennukit
991sel ründelennuväe polgul 14 lennukit
237ndal ründelennuväe polgul 18 lennukit
175ndal ründelennuväe polgul 13 lennukit
955ndal ründelennuväe polgul 17 lennukit
Ühe mitte tagasi pöördunud lennuki kohta tuli kõigest 2,8 lahingulendu…

Järgneb...

[Lemet]

23.

Märgime siinkohal ära, et seitsmeteistkümnenda õhuarmee viienda kaardiväediviisi ja 290nda ründelennuväe diviisi iga polgu koosseisus oli ka kaks lüli ründelennukeid, milliste meeskonnad olid saanud eriettevalmistuse ületuskohtade ründamiseks. Kõik lülid olid praktiliselt läbi töötanud pommitamismetoodikad selleks armeesapööride poolt spetsiaalselt Sev. Donetsile rajatud ületuskohtadel. Lisaks sellele olid need diviisid kõige parema lahinguettevalmistusega. Üle poole lendavast koosseisust omas reaalset lahingukogemust. Kuid viies kaardiväe ründelennuväe diviis asus peale Kramatogorski lennuvälja ründamist viienda juuni hommikul kolm järgnevat päeva reservis ega osalenud lahingutegevuses. Samal ajal oli kahju, mida põhjustasid 290nda ründelennuväe diviisi ekipaažid vastasele, märksa suuremad, kui „noortekorpuse“ tegevuse tulemused, kaotused aga kolm korda väiksemad.
Hinnanud kriitiliselt kujunenud olukorda, tegid Punaarmee õhujõudude ja õhuarmeede juhtkonnad lennuväe lahingutegevuse organiseerimisse Kurski eendi piirkonnas tõsiseid korrektiive nii kaitse- kui hiljem ka pealetungi faasis.
Vägede õhutoetus hakkas põhiliselt toimuma pommitajate ning ründelennukite kontsentreeritud löökidane, mis toimusid suure hulga hävitajate katte all, kooskõlastatuna väikeste ründelennukite gruppide ešeloneeritud tegevusega nende vahel.
Viieteistkümnenda ja esimese õhuarmee staapidel õnnestus esmakordselt detailselt planeerida ja piisavalt hästi ka ellu viia nn. õhupealetung tihedas koostöös maavägedega. Iga õhuarmee lennuväge kasutati oma rinde pealöögi suunal tekitatud läbimurdelõigul laiusega 10-12 kilomeetrit ja sügavusega 5-6 kilomeetrit tihedas koostöös maavägedega. Nimelt siin töötasid õhuarmee põhilised jõud. Sealjuures ei jaotatud jõudu ühtlaselt kõigile sihtmärkidele, vaid keskenduti neist tähtsamaile, mis antud momendil olid maavägede edasiliikumiseks otsustava tähtsusega.
Kahjuks ei õnnestunud õhuarmeede juhtkonnal siiski korraldada sidet juhtimispunktide ja ründelennukite vahel. Et ründelennuväe juhtimispunktid polnud kõikjal rajatud maavägede staapide ligidusse, siis kahjuks ei juhitud ka taktikaliselt maavägedega seotud ründelennukeid tihti maapinnalt. Isegi juhtimisjaama olemasolul eesliinil oli sihitajate ja ründelennukite koostöö avameelselt öeldes ülihalb. Grupijuhid ei pidanud vajalikuks juhtimispunktiga ühendust luua, „jätsid küsimata eesliini tähistuse ja sihtmärkide osutuse.“. Vastavalt lahendati ka ülesandeid „oma äranägemisel“. Lahendamata olid isegi sellised väikesed küsimused, nagu ründelennuväe üksuste varustamine suuremastaabiliste topograafiliste kaartidega. Olemasolevad kaardid ei taganud lenduritele lahinguvälja kohal orienteerumist. Enamgi veel, nagu näitasid kontrollimised, valmistati lennukaarte lendavkoosseisu poolt halvasti ette. „Sihtmärke kaartidele alati ei märgita, kui ka tähistatakse, siis ebaõige märgistusega, kas eristamatult või mitte määrustiku järgi“. Mõned lendurid ei teadnud üldse maapealsete vägede signaale „Oleme omad“. Vägede märgistusteenistus oli halvasti organiseeritud. Märgistusteenistuses toimuv suur kaadrivahetus tähendas suure hulga ettevalmistatud kaadri puudumist.
„Siit ka instruktsioonide ja oma kohustuste nõrk teadmine.“
Märgistusteenistuse isikkoosseis ei osanud valdavas enamuses tähistada sihtmärke värviliste rakettidega „meie positsioonide sügavusest“. Oli tunda puudust märgistuslõuenditest ja signaalrakettidest, eriti pärast paaripäevaseid lahinguid. Kõige selle tõttu tähendati ründelennukite lööke oma vägede pihta.
Nii näiteks andsid Voroneži rinde vasturünnaku käigus Prohhorovka all 12ndal juulil ründelennukid minimaalselt viiel korral lööke oma vägede pihta. Il-2tede rünnaku alla sattusid 32se ja 170nda tankibrigaadi, 92 ja 95nda kaardiväe laskurdiviisi ning neljanda kaardiväe motolaskurbrigaadi väeosad. 48nda laskurkorpuse komandör kindral-major Rogozin oli sunnitud oma komandopunkti asukohta vahetama, sest sattus kahel korral ründelennukite rünnaku alla- kell 18.20 ründasid seda 22 ründelennukit Il-2 ja kell 20.30 kuus Il-2te.
Samal päeval „paistsid silma“ löökidega oma vägede pihta veel 15nda õhuarmee ründelennukid, mis piidid tagama Brjanski rinde vägede pealetungi. Grupp kolmeteistkümnest 233nda ründelennuväe diviisi Il-2st „viis läbi teise rünnaku mitte vastase pihta, vaid Ožigovo piirkonnas asuvate oma vägede pihta“. Kuu lõpuni ründasid 15nda õhuarmee ründelennukid veel vähemalt kaheksal korra omi vägesid. Rünnaku alla sattusid mitte ainult oma väed, vaid isegi ründelennukite juhtimispunkt.
Keskrinde väeosad jäid perioodil üheksandast juunist kuni 9 augustini Esimese Õhuarmee ründelennukite tule alla kokku üheteistkümnel korral.
Nagu kandis ette neljanda hävituslennuväe korpuse komandör kindral Jerlõkin:
„ Kindral Puhovi sõnul katkestasid jalaväelased ründelennukite Il-2 lähenedes tulistamise ning püüdsid varjuda, kartes omade löögi alla sattumist.“
Asi läks isegi nii kaugele, et hirmust saada rünnatud enda lennuväe poolt hoidusid pataljonide ja polkude komandörid eesliini tähistamast, motiveerides oma otsust sellega, et ründelennukite meeskonnad ei pööra jalaväelaste antavatele signaalidele mingit tähelepanu.
Igat oma vägede ründamise juhtumit uuriti kõige hoolikamalt. Tulemuste põhjal tehti järeldused. Väljaselitatud süüdlased „võeti vastutusele sõjaaja seaduste kohaselt“. Loomulikult, et isegi juhtumitel, mil löökide andmine langes kokku nii kohas, ajaliselt kui ka ülesandele lennanud gruppide koosseisu osas, „ei võtnud lendavkoosseis oma vägede pihta löökide andmist omaks…“
Rohkearvulised arhiividokumendid näitavad, et „juhtudel, kui ründelennukid tegutsesid tõepoolest vastavalt olukorrale või ülesanded, mis püstitati ründelennukitele, langesid juhuslikult kokku rindel kujunenud olukorraga“, saavutati suur efekt ning väed liikusid kiirelt „uutele positsioonidele“

Järgneb...

[Lemet]

24.

Tuleb öelda, et maavägede komandörid ei hakanud mitte kohe lennuväe raadio teel juhtimise võimalusse uskuma ning lugesid seda tühjaks ajaraiskemiseks. Näiteks kui 20nda tankikorpuse juures asuv 15nda õhuarmee juhtimisjaam suunas 15ndal juulil õhus ümber kolm gruppi ründelennukeid Il-2, andmaks lööki Kasjanovosse koondatud vastase reservide pihta ning saavutas hea tulemuse (vastase oodatav vasturünnak jäi toimumata), siis „…ei suutnud 61se armee soomustehnika ülem uskuda, et tegu on tõega ning oletas, et tegu on juhusega, kuni veendus selles raadioüleskirjutuse ja gruppide marsruudi pöörangute põhjal“
Aegamööda sai kõigile selgeks, et lennuväe poolne efektiivne abi saab toimuda vaid maavägede ja lennuväe juhtkonna koostöös. Olukord vägedes eesliini tähistamise ja õhusuunamise operatiivgruppidele vajaliku varustuse eraldamisega muutus järsult paremuse suunas.
Kurski eendil toimunud lahingute käigus rüpndelennuväele osaks saanud kaotuste analüüs näitas, et suurimaid kaotusi kandsid Il-2d õhutõrjetule läbi- ligi 49% kõigist kaotustest. Hävituslennuväe osaks jäi 37%, ülejäänud 14% kaotusi aga taandus määratluse alla „Ei tulnud lahinguülesandelt tagasi“ või „teised erinevad põhjused“(keerukad meteoolud, materiaalosa rikked jne.).Terve rea väekoondiste aruandedokumentides märgitakse, et osades väeosades ulatusid lennukite kaotused õhutõrjetule läbi 60-65 %-ni lahingukaotustest.


Kahe 2 cm õhutõrje mürsu põhjustatud kahjustused Il-2 mootorile.

17nda Õhuarmee lasketeenistuse ülema major Skaržinski sõnul oli väikesekaliibrilise õhutõrjesuurtükiväe tule tihedus koondumisrajoonides sedavõrd tihe, et „lennukigruppidel tuli sooritada 90-kraadiseid pöördeid vältimaks sattumist tiheda tulekardina alla“


Purustused 12 mm soomusseljatoel, põhjustatud kahe 2 cm õhutõrje mürsu tabamusest)üks neist on läbistanud seljatoe)

Tavaliselt kontsentreerisid sakslased ohtlikumatesse lõikudesse 3-4 väikesekaliibriliste õhutõrjesuurtükkide patareid ja 20-24 seadet suurekaliibrilisi kuulipildujaid ühe rindekilomeetri kohta. Keskmise kaliibriga õhutõrjesuurtükid paiknes keskmise arvestusega üks patarei kahele rindekilomeetrile. Peale selle kautasid sakslased ka küllaltki laialt niinimetatud «rändavaid» õhutõrjepatareisid, varitsusi, jne, mis avasid ootamatult tule ründelennukite pihta, põhjustades tõsiseid kaotusi.

Kui ründelennukid liginesid sihtmärgile 800-1000 meetri kõrgusel, siis võisid nad juba 3-4 kilomeetri kaugusel rindejoonest sattuda keskmiste õhutõrjesuurtükkide tule ja 1-1,5 km kaugusel väikesekaliibriliste oma alla. Sel kombel tuli ründelennukitel juba sihtmärgile lähenedes ületada tihe õhutõrjetule vall. Tule tihedus Il-2 lahingukasutuse kõrgustel, arvestamata keskmise kaliibri õhutõrjet, ulatus kolme kuni viie kihini. Nagu dokumentidest lähtub, „tulistab väikesekaliibriline õhutõrje kõrgusi 200-300-400-600-800-1000 jne meetrit.“


Tiivakonsooli ja maandumiskilbi purustused 3,7 cm kild-süütemürsu tabamuse tulemusena.

Punaarmee õhujõudude laskeasjanduse valitsuse(Управления воздушно-стрелковой службы ВВС КА) andmetel võis Il-2 pihta maamärkide ründamisel saklaste kaitsevööndis ründelennuki pihta sekundis välja lastud 8000-9000 suurekaliibrilist kuuli ja 200-300 väikesekaliibrilist õhutõrjemürsku koos kõigi sellest järelduvate tulemustega Il-2 jaoks.
Kui nüüd veel arvestada, et Il-2 asus 200-1000 meetri kõrguses lahinguvälja kohal 10-15-20 minutit, on õhutõrjesuurtükiväe poolt põhjustatud suured kaotused täiesti loogilised.
Samal ajal tõestasid Kurski piirkonnas peetud õhulahingud ikka aja jälle täies ilus, et ründelennukite grupirivi hoidmine ja pidev lahinguline koostöö meeskondade vahel on tähtsaimaks vahendiks hävituslennuväe poolt põhjustatavate kaotuste vähendamisel. Paljudele komandöridele ja lenduritele sai selgeks, et ainuüksi kiiruse arvel hävitajate rünnaku alt ära minna on praktiliselt võimatu. Vaenlase hävitajad ületasid Il-2te kiiruses kõigil võimalikel lahingukõrgustel ja evisid võimekust praktiliselt ükskõik millistel kohtumistingimustel sooritada kiirelt vajalik manööver saavutamaks sobivat asendit ning rünnata . Lisaks rakendasid Luftwaffe piloodid ülimalt oskuslikult „nurgataguste“ löökide taktikat, (põhiliselt grupi äärmiste lennukite pihta), kui rünnak viidi läbi ootamatult ja suurel kiirusel kas päikese poolt või siis pilve varjus liginedes. Arvestus rajanes rünnaku ootamatusel, suurel kiirusel ja võimsel tulel. Sealjuures sooritati rünnak reeglina tagant ja küljelt, tuld anti aga kõigist raudadest keskmisel distantsil lühikeste valangutega ja liginedes väikesele distantsile pikkade. Mitte mingi soomus ei päästnud ründelennukit fataalsest kaotusest. Lendurid ja õhulaskurid said kas haavata või hukkusid, Il-2 puust kere ja kandepinnad muutusid saepuruks, katkesid trossid ja purunesid juhtimissüsteemi hoovastikud ning ründelennuk kukkus, läks hädamaandumisele või valjus vigastuste tõttu lahingust. Sooritanud resultatiivse rünnaku, lahkusid Luftwaffe piloodid, juhul kui ründelennukitel oli tugev hävitajate eskort, suurel kiirusel lahingust, juhul aga, kui hävitajate kate puudus või jäi arvukuselt sakslastele tugevalt alla, kordasid visalt rünnakut, püüdes saavutada kogu grupi täielikku purustamist.
Lähtudes olemasolevast statistikast oli 1943 aasta suveperioodil õhulahingutes kaotatud ründelennukitest umbes 75% tulistatud alla Luftwaffe hävitajate esimese rünnaku käigus, 12% teise ja 10% kolmanda rünnaku ajal. Teise, viienda, viieteistkümnenda, kuueteistkümnenda ja seitsmeteistkümnenda õhuarmee ründelennuväe polkude andmetel oli 30-35% õhulahingutes kaotatud masinatest alla tulistatud nimelt vaenlase hävitajate ootamatute rünnakute käigus.
See tähendab, et „kaasaegses õhulahingus sõltub edu eeskätt oskusest otsida vaenlast ja avastada teda juba suurest kaugusest“ samuti aga ka „kaitserivistuse taktika läbitöötamisest“
Küsimuses võitluses Luftwaffe hävitajatega nihkus esiplaanile grupiviisilise õhulahingu organiseerimine koostöös kattehävitajatega ning lendurite-laskurite individuaalne ettevalmistus vaenlase hävitajate rünnaku tõrjumiseks.
Teiste sõnadega, vaenlaseks number üks sai Il-2tede meeskondade jaoks vastase õhutõrjesuurtükivägi. Peale selle, nagu näitas lahingukogemus, oli väikesemõõduliste sihtmärkide mahasurumine kiirestimuutuvas lahingusituatsioonis ja erineva tehnikaga küllastatud lahinguväljal võimalik vaid energilise manööverdamise abil piiratud ruumis ja minimaalse aja jooksul peale avastamist. Sealjuures oli nõutav sihtmärgi tabamine teise või äärmisel juhul kolmanda lähenemisega.

Samas ei jätkunud Il-2 ilmselt kõigil töökõrgustel ja -kiirustel efektiivseks lahingumanöövriks ja sihtmärgi ründamiseks manööverdavust ja juhitavust, relvastuse valik aga ei taganud tüüpiliste sihtmärkide(põhiliselt soomusmasinate) efektiivset hävitamist.
Aruandes 617nda ründelennuväe polgu lahingutegevusest 1943. aasta juulis mis koostati Kurski eendil toimunud lahingute värskete jälgede põhjal, palus polgu komandör major Lomovtsev komplekteerida polk „…parimate 37 mm suurtükkidega relvastatud tehnikaga ja, kui võimalik, tarnida uuetüübilisi lennukeid Su-4 ja Su-6.“

[Lemet]

25.
Ründelennuväe kaotuste analüüs perioodil mai-juuli 1943. näitab, et üle 65% kaotustest langes osaks noorteleväheste kogemustega lenduritele- vähem kui 10 lahingulennuga pilooti loeti nooreks lenduriks. Lendureid lahingulendude arvuga üle 30e liigitati juba „vanakesteks“. Sealjuures hukkus 25% noori lendureid oma esimest lahingulendu sooritades. Kaotused lendurite osas, kelle arvel oli kuni kuuskümmend lahingulendu, olid umbes kaks ja pool korda väiksemad.
Mittetäielikeil andmetel oli kaotuste osa õhulaskurite seas juulilahingute jooksul umbes 1,5-2 korda suurem lendurite omast. Kusjuures kui hukkunute kategoorias oli laskurite ja pilootide arv ligikaudu võrdne, siis haavatasaanute hulgas oli laskureid 2-2,5 korda rohkem kui lendureid.
Tuleb tunnustada Punaarmee õhujõudude juhtkonda, kes suutis siiski anda Kurski eendil toimunud operatsioonide käigus lennuväe kasutamisele kaine ja ilustamata hinnangu. Tegelikult algas nimelt sellest perioodist kõigi juhtimistasandite komandöride teadvuses toimunud põhimõtteline murrang tõdemuses, et sõdida tuleb õigesti, vägesid tuleb juhtida ja selle läbi reaalselt lahingute käiku mõjutada, et mitte ainult lendurid ei pea hästi tulistama ja pommitama, vaid ka staabid peavad hästi nende tegevust organiseerima ja tagama.
„…Lennukigruppide tegevus piirdub 5-10 minutiga, sellesse on kaasatud suures materiaalsed vahendid…Järelikult veenab loogika ise meid selles, et lõpptulemusele ründe- või pommituslöögi näol peab eelnema kogu meie ressursikasutus, seda ka juhtkonna ja staapide tasemel. Muidu on kogu see tohutu ja töövõimas aparaat hõivatud dišpetšertalitusega, kujutades ette, et juhib vägesid, kui edastab kõrgemalseisvate komandöride korraldusi telefonitsi lennuväljale ja piirdub edasises vaid onnikese aknast startivate lennukite jälgimisega. Sellise juhtimissüsteemi juures ei aita staabid oma komandöre ega oska juhatada omi allüksusi, sest ei näe ise midagi ega tea ise midagi kindlat, kuna ei näe oma lendurite tööd“ kirjutas selle kohta ühes oma ettekandes 225nda ründelennuväe diviisi komandöri asetäitja polkovnik Timofejev.
Edaspidi hakati staapide ja staabikomandöride ettevalmistusele eraldama kõige tõsisemat tähelepanu. Operatiivpauside ja lahingutegevuses rinnetel tekkinud pauside ajal hakkasid toimuma lennuväestaapide kohustuslikud õppused. Töötati läbi ja juurutati staapide operatiiv-taktikalise ja spetsiaalettevalmistuse metoodikad, mis võimaldasid staabiohvitseridel lühikese aja jooksul ülimalt efektiivselt omandada hädavajalikke teadmisi, juhtimiskogemust ja otsuste vastuvõtmise kunsti. Kontrollimiseks ja…„ohvitserkoosseisu arendamise operatiiv-taktikalise ja spetsiaalettevalmistuse ning enesearendamise valdkonnas“ tehtava töö kasvu väljaselgitamiseks hakkasid õhuarmeede, korpuste ja diviiside komandörid ning staapide-, osakondade ja teenistuste ülemad küllaltki regulaarselt lahingukogemuse põhjal ette valmistama operatiiv-taktikalisi ja spetsiaalseid teemasid, mis seejärel kontrollimiseks kõrgemalseisvatesse staapidesse saadeti. Sellega kaasnes valikuliselt mõnede ohvitserid e„kõrgemale poole“ ettekanneteks antud teemal välja kutsumine.
Saadud kogemuste põhjal komplekteeriti õhuarmeede osakonnad pikkamisi täiskoosseisudeni. Spetsiaalteenistuste ja tagalastaapide ohvitsere(tüürimeheteenistus, lasketeenistuse ülem, keemiaülem jne) hakati kohustuslikult kaasama lahingukogemuse õppimisse ja omandamisse. Lisaks sellele hakati lahingukogemuse omandamisse armeestaapide kaudu kaasama ka maavägede staapide lennuosakondade ülemaid. Neid kohustati esitama materjale…„meie ja vastase õhujõudude tegevuse iseloomu ja efektiivsuse kohta rindelõikudes“
Regulaarseteks muutusid õhuarmeede spetskomisjonide väljasõidud lahingutegevuse rajoonidesse eesmärgiga selgitada välja lennuväe tegevuse reaalne efektiivsus lahingute käigus.
Kontroll ründelennukitele esitatud ülesannete täitmise üle tugevnes. Peale regulaarsete väljalendude juurutasid kontrollid kõrgemalseisvatest staapidest -diviisi või korpuse omadest- märkimisväärselt laiemalt ka ründelendude käigus kasutatavat fotokontrolli. Nii nõuti Punaarmee õhujõudude direktiivis 1944. aasta 23ndast jaanuarist laiendada fotokontrolli kuni 50% lendudest juba 15ndaks veebruariks 44ndal aastal. Edspidi suurenes fotokontrolli nõue Il-2tede lahingulendudeks pidevalt


Il-2 kolonni ründamas

Reeglina paigaldati fotoaparaadid viimasele masinale grupis, vahel ka grupi tsentris asuvale ründelennukile. Üks fotoaparaadiga varustatud lennuk „võis normaalsetes lenntingimustes jäädvustada 3-4 lennuki, s.o. lüli tulemused.“
Väeosade ja –koondiste dokumendid näitavad, et fotokontroll juurdus ründelennuväes väga raskelt. Kogu sõja jooksul ei ületanud pommitamiste arv koos resultaatide fotografeerimisega 20-30%. Kõigil ülejäänud juhtudel oli põhilisteks Il-2tede poolt sooritatud pommilöökide hindamisvahendiks ründelennukite meeskondade, kattehävitajate pilootide ja kontrollöride vaatlused.
Asi oli selles, et rünnaku käigus, kui „…vaenlase õhutõrjesuurtükid tulistavad sihikuliselt ning sind jahib vaenlase hävituslennuvägi“, lendurid tihti „unustasid vajutada fotoaparaadi lülitit või lihtsalt ei pildistanud- niikui-nii ei tule midagi välja- polnud selleks lihtsalt mahti“. Kvaliteetsete ülesvõtete saamiseks tulnuks rangelt järgida lennurežiimi- kiirust, kõrgust jmt., koos kõigi sellest vaenlase poolt massiliselt kasutatava õhutõrjetule tingimustes meeskonna jaoks tulenevate järelmitega. Reeglina olid juba operatsiooni algetapil kõik fotoaparaatidega varustatud ründelennukid, mis grupis viimastena lendasid, operatsiooni esimestel päevadel saksa õhutõrje poolt „ maha võetud“. Koos lennukitega kaotati ka hinnaline materiaalosa- fotoaparaat. Samal ajal valitses väeosades ja lennuvälja teeninduspataljonides nendest alati defitsiit, sestap polnud operatsioonide otsustavatel etappidel enam lihtsalt millegagi kontrollida.
On hädavajalik märkida, et lahinguväljal rünnakutulemuste fotografeerimine ei saanudki anda objektiivseid tulemusi, kuna samade objektide pihta andsid tuld ka maapealsed vahendid. Objektiivseid andmeid sai vaid selliste sihtmärkide puhul nagu seda olid ešelonid, motoriseeritud kolonnid, lennuväljad, sillad jne.
Keskmist lennutundide arvu ründelennuväe lendurite ettevalmistusel tagavarapolkudes suurendati kuni 20-26 tunnini, lahingulendude treeningosa aga 60-70%ni kogu ettevalmistusprogrammist. Sisse viidi range reegel- ilma lahingettevalmistuseta grupi(paari, lüli, eskadrilli) koosseisus ekipaaže rindele mitte saata. Laiendati ka lüli- ja eskadrillikomandöride ettevalmistust.
Siinkohal on kohane märkida, et sedasorti ettevõtmisi osutus olevat siiski mittepiisavalt. Asi on selles, et üldine üldhariduslik ja spetsiaal-ettevalmistuse tase lennukoolide kursantidest lõpetajate hulgas oli 1944. aastal veelgi madalam kui 1943ndal aastal. Mida ilmekalt tunnistavad ka esimese tagavara lennuväebrigaadi dokumendid…:
„…Lend rivis on halvasti läbi töötatud…Eriti halvasti on läbi töötatud manööver kiiruses ja lennusuunas…Oskamatus hoida rivi, manööverdades kiirustega. Vaatlusvõime lennu ajal on nõrk…Lennundusteooria, tüürimeheasjandus, lennuki ja mootori materiaalosa tundmine on nõrk…Halvasti teatakse elementaarseid andmeid lennurežiimide ning viraaži sooritamisel kreeni ja vastava kiiruse omapära kohta… Ei osata kurssi maha panna ja seda välja arvestada…puudulik kaardilugemisoskus…ei osata kasutada kompassi КИ-10…Koolides ei õpita instruktsiooni Il-2 pommitamiseks…Lendurid, kes saabuvad tagavarapolku lahingukoolitusele, ei oma ettekujutust Il-2 pommirelvastusest, visiiridest, liinidest, pommitamise viise ei tea ega õpi. Selle tulemusena tuleb tagavarapolgus alustada kõike otsast peale. Piloodid, kes on olnud koolides 1-2 aastat, ei soorita lende marsruudil ega pommita, sestap teooria, mida nad aasta või kaks tagasi õppisid, on ununenud ja meie juurde saabuvad nad ettevalmistamatult…Suureks puuduseks on nn. väljaõppe liinimeetod, mille tulemusena saabuvad erineva ettevalmistustasemega lendurid- osad on läbinud teoreetilise ettevalmistuse täies mahus 120 tundi, teised 50 tundi, kolmandad 10 tundi, aga tulevad ka sellised, kes pole üldse tüürimehekursust läbinud…“
Järelikult ei osutunud üldise lennuaja ja lahingulennu koolituse tundide arvu suurendamine ühe lenduri kohta tagavarapolkudes piisavaks. Rindel tuli „noori“ nii nagu ennegi lahingutegevuseks tugevalt järele aidata.
Tegevarmees osutati erakordselt suurt tähelepanu ründelennukite grupikokkulennatusele. Sellega seoses osutati peale polkudes toimuva süstemaatilise treeningu ülimat hoolt ka gruppide komplekteerimisele pideva koosseisuga. Koondgruppide laskmine lahinguülesandele oli kategooriliselt keelatud. Sealjuures lahingukordade valikul ja üksikute ekipaažide koha määramisel rivis paigutati grupi viimasteks alati vaenlase hävitajate rünnaku tõrjumises kõige kogenumad ja ettevalmistatumad meeskonnad ja paarid. Vähemkogenud meeskonnad paigutati rivi keskele.
Lahingurivi rikkumine ja üksikute ekipaažide grupist eraldumine viis harilikult viimaste hukkumisele. Seetõttu nõudis rünelennuväe 1944 aasta lahingumäärustik (Наставление по боевым действиям штурмовой авиации 1944 г. -НША-44) igalt lendurilt oma koha pidevat säilitamist lahingurivistuses ja sellest ilma mõjuva põhjuseta väljumist käsitleti kuriteona.
Ründelennukite koostöö kattehävitajatega ja ründelennukite Il-2 õhulahingu taktika Luftwaffe hävitajate vasti saavutas oma haripunkti. Hävitajate poolt kaitstud gruppide koosseisust ründelennukite allatulistamised muutusid üksikjuhtumiteks.