EESTI MEREJULGEOLEK. Uuringu raport (2016)

Raamatud, ajakirjad, muud trükis ilmunud materjalid. Filmid. Webilehed. Muud kohad kust infot ammutada...
Vasta
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

EESTI MEREJULGEOLEK. Uuringu raport (2016)

Postitus Postitas Lohetapja »

Värskelt ilmunud ENDC OCCASIONAL PAPERS 5/2016
Eesti merejulgeolek. Uuringu raport
Töögrupi juht Jaan Murumets

Uuring, mille põhitäitja oli Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, algatati novembris 2014. Seoses organisatsiooniliste muudatustega Kaitse minis teeriumi valitsemisalas, läks uuring 2016. aasta veebruarist üle Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskusele (KVÜÕA RUK). Kuna kõik uuringus osalejad jäid samaks, siis üleminekuga ühtegi sisulist muutust metoodikas, analüütikas ega töövoos ei toimunud.

Uuringule seati kolm eesmärki: 1) töötada välja Eesti merejulgeoleku tagamise alternatiivsed lahendused keskpikas kuni pikas ajaraamis (15 aastat ja kaugemale); 2) anda alusteave väljatöötamisel olevasse 10-aastasesse riigikaitse arengukavasse (RKAK 2017–2026); 3) töötada välja laiapõhjalise riigikaitsekontseptsiooni rakendamist toetav metoodika ja -töövahendid.

Uuringut tuleb käsitleda ühe sisendina järgmise Riigikaitse Arengukava (RKAK 2021–2030) ettevalmistamisse. Seega on tegemist strateegilise planeerimise valdkonda kuuluva uuringuga, millega markeeritakse eelkõige kaitsepoliitilised valikud. Kuivõrd uuringu läbiviimise ja ka selle lõppraporti koostamise ajal (detsember 2016) puudub Eesti Vabariigis geneeriliste võimevalikute tulevikukulu hindamise metoodika, on uuring läbi viidid teadlikult ainult võimepõhisena, informeerides otsustajaid võimalikest kaitsepoliilistest valikutest võimepakettide kontekstis. Kui asjakohane metoodika muutub kättesaadavaks, osutub võimalikuks anda jätku-uuringu käigus esialgne hinnang ka väljatöötatud võimepakettide elutsüklikuludele.

Töö toimus korralduslikult kolmel tasandil. Metoodilised lahendused ja analüütlised töövahendid valmistas ette väike RKK (alates veebruarist 2016 KVÜÕA RUK) ja mereväe ekspertidest koosnev tuumikrühm. Seejärel kooskõlastati metoodilised lahendused ja töövahendid ning lisati asjakohane andmestik Politsei- ja Piirivalveameti (PPA), Veeteede Ameti (VA) ja mereväe ekspertidest koosnevates tehnilistes töörühmades, töö etappide vahetule mused arutati läbi ja kooskõlastati plenaaristungitel, kus peale tehniliste töörühmade osalesid ka Sise-, Majandus- ja Kommunikatsiooni- ning Kaitse ministeeriumi asjakohase poliitika eest vastutavad esindajad. Töörühmades ning plenaaristungitel osalenute nimekiri on ametkondade kaupa ära toodud leheküljel 8.

Uuringu tulemusena anti õigeks ajaks analüütiline teave riigikaitse arengu kavasse, töötati välja ja valideeriti laiapõhjalise riigikaitsekontseptsiooni rakendamist toetav metoodika ja töövahendid ning alternatiivsed lahendid Eesti merelise julgeoleku tagamiseks keskpikas kuni pikas ajaraamis. Lahendeid võrreldi omavahel ning sõnastati soovitused.

Uuringu aruanne on koostatud kolmes versioonis: vabariigi valitsuse julgeolekukomisjonile mõeldud lühiversioon (executive summary); täielik versioon koos kogu analüütilise materjaliga juurdepääsupiiranguga asutusesiseseks kasutamiseks ning ohvitseri- ja erialaväljaõppe toetamiseks koostatud avalik versioon, millest on välja jäetud aruande täisversiooni teatud lisad.

Uuringu kõrvaltulemusena valmis Tallinna Tehnikaülikooli Mereakadeemias kaitstud magistritöö ning kaks ETISe klassifikatsiooni 1.2 tasemel avaldatud teaduspublikatsiooni.

Eraldi tuleb rõhutada, et uuringu käigus on Politsei- ja Piirivalve- ning Veeteede Ameti töötajad omandanud metoodika ning töövahendite kasutamise vilumuse, mis omakorda toetab laiapõhjalise riigikaitsekontseptsiooni elluviimist tulevikus.
http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... k_veeb.pdf
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: EESTI MEREJULGEOLEK. Uuringu raport (2016)

Postitus Postitas nimetu »

Eesti merelise julgeoleku perspektiivist on sellised uurimused igati teretulnud. Kahjuks puudub meil terviklik mõtlemine merejulgeoleku osas.

Antud juhul oleks vaja üks samm kaugemale astuda ja vaadata suuremat pilti. Minu nägemus sellest kuidas seda mõtlemist looma hakata oleks järgnev:
national maritime security.png
national maritime security.png (8.7 KiB) Vaadatud 5245 korda
Esimene samm oleks defineerida merelise julgeoleku strateegia (National Maritime Security)[1].
See peaks esmalt selgitama merelise julgeoleku tähtsust ja selle asetumist meie riiklikusse julgeolekusse[2]. Seejärel peaks see seadma julgeoleku eesmärgid (Security Objectives) [1, lk 24-37] ning siis defineerima üldise metoodika, mis selgitab kuidas süsteemselt läheneda julgeoleku tagamisele (näiteks [1, lk 20]).
Teine samm peaks olema merelise olukorrateadlikkuse analüüs [3], mis selgitab välja mida meil on vaja teada, mille kohta meil teadlikkus on olemas ning mille kohta see meil puudub.
Kolmas samm oleks teostada laiapõhjaline riskianalüüs. See oleks üks tähtsamaid dokumente, mis aitaks planeerida meie merelist julgeolekut.
Neljas samm oleks lähtuvalt riskianalüüsist selgitada välja riskide haldamise süsteem. See oleks aluseks riigiametite tegevuseesmärkide ja vahendite jaotusele ning aitaks efektiivsemalt välja selgitada sobilikud struktuurid vajalike meetmete rakendamiseks.

Alles siis kui kõik see eelnev on olemas, võiks hakata arutama milliseid laevu meil on vaja, millises koguses ja millised tehnilised omadused neil peaks olema.

1. https://www.gov.uk/government/uploads/s ... ssible.pdf
2. https://et.wikipedia.org/wiki/Riiklik_julgeolek
3. https://en.wikipedia.org/wiki/Maritime_domain_awareness
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

Re: EESTI MEREJULGEOLEK. Uuringu raport (2016)

Postitus Postitas Lohetapja »

Nimetu, ei midagi isiklikku, aga kui soovid astuda sisulisse debatti, siis kordan siinkohal oma varasemat ettepanekut teha seda oma nime ja näoga.
Kui su ambitsioon on aga niisama oma arvamust jagada ja jääda seejuures anonüümseks, siis kes saab seda keelata. Erudeeritud inimesena peaksid aru saama küll, mis vahe on sotsiaalmeedias postitamisel ja teaduslikul uurimistööl.
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Re: EESTI MEREJULGEOLEK. Uuringu raport (2016)

Postitus Postitas hummel »

Kokkuvõttes... mis kasu on tugevate miinuskraadide puhul soojast mütsist ja jopest, kui tagument ja jalad ikka paljad...
Merekaitse on kogu meie riigikaitse Achilleuse kand ja võimaliku jama korral ei jäta vastane seda kindlasti kahe silma vahele. :?
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

Re: EESTI MEREJULGEOLEK. Uuringu raport (2016)

Postitus Postitas Lohetapja »

Sõduri selle aasta esimeses numbris ilmunud artikkel - "Mereline riigikaitse ehk tardumine 1990-ndatesse", lk 20-25 https://issuu.com/sodur/docs/sodur_0117

Kahetsusväärsel kombel on Eesti merevägi ja miinitõrje muutunud laiema avalikkuse jaoks sünonüümideks. Kuid ilmselt mäletavad üksnes vähesed nii mereväes kui ka väljaspool seda, et terve väeliigi arengu sidumine kõiki teisi meresõjalisi valdkondi välistavalt üksnes miinitõrjega ei ole olnud sellega tegelejate enesestmõistetav valik või soov. 1990-ndatel olid riigikaitse juhtide sihid merekaitse arendamisel märkimisväärselt ambitsioonikamad kui seda on meie sõjalaevastiku praegune organisatsioon, mille sõjaline väljund on tegutsemine miinitõrje sihtüksusena liitlaste suurema laevastikukoondise koosseisus.

Tänapäeval võib merekaitsena mõista kõiki tegevusi merel, mille eesmärk on kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus. Praegused merelise riigikaitse teemadel sõnavõtjad on vaatamata kohati põhimõttelistele erimeelsustele ühel nõul selles, et praegune korraldus ja praegused vahendid ei taga riigi huvide parimat kaitset merelises keskkonnas. Kõige käremeelsemad kriitikud esitlevad oma lahendusena miinitõrjele spetsialiseerunud mereväe ära kaotamist. Merelise riigikaitse arendamise eestkõnelejatehinnangul on aga tõhusa merekaitse hädavajalik eeldus merekaitsega seotud ülesannete koondamine ühtse juhtimise alla mereväe koosseisus.

Kirjutis heidab pilgu üle-eelmisse kümnendisse ja käsitleb mõningaid olulisemaid protsesse ja tegureid, mis on avaldanud mõju meie merekaitse praeguse olemuse kujunemisele.

EESTI KAITSEPOLIITIKA MERELISED TAHUD 1990-NDATEL
Taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud seisukohtade paljususele riigile sobiva kaitsepoliitika valikul võeti vaikimisi lähtealuseks põhjamaine totaalkaitsemudel ja selle osana territoriaalkaitse (nn Soome mudel), mida toetasid paljud sõjaväelased. 1994. aastal liitus Eesti NATO käivitatud „Partnerlus rahu nimel“ programmiga, mis oli esimene samm edaspidi üha süvenenud koostööle alliansiga. Ajaloolisele kogemusele tuginedes oli selge, et Eesti tõhus kaitse ülekaaluka agressori vastu ei ole mõeldav ilma liitlaste abita.

NATO-ga liitumine muutus Eesti julgeoleku ja riigikaitse prioriteediks. Ajaloolane Hellar Lill on jaganud alliansiga liitumisele eelnenud riigikaitsepoliitika kahte suurde ajajärku – esmase kaitsevõime loomiseks (1991–1996) ja intensiivseks NATO-ga lõimumiseks (2000–2004). Nende kahe vahele jääv vaheetapp (1996–1999), mis algab esimese ametliku kaitsepoliitika kontseptsiooni vastuvõtmisega riigikogus ja lõpeb Eesti NATO liikmelisuse saavutamise lõimumise aastaprogrammi (Annual National Programme) esitamisega NATO-le, on ühtlasi ajavahemik, mille jooksul pandi alus mereväe siiani kestvale rollile riigikaitses.

Esimesed merelist riigikaitset käsitlenud kontseptsioonid koostati 1993. aastal ning samal aastal loodi kaitsejõudude peastaabi juurde mereosakond ja 1994. aastal taastati väeliigina merevägi. Sõjalaevastikku nähti riigi huvide sõjalise kaitsjana merel ning miinitõrje näol oleks olnud tegu üksnes ühe ülesandega teiste seas. Esimesed kümmekond aastat pidi noor merevägi rinda pistma tõsise kvalifitseeritud kaadri puudusega, sest paljud merendusspetsialistid olid juba liitunud mitu aastat varem tegevust alustanud veeteede ameti või merepiirivalvega. Oluline on rõhutada ka asjaolu, et Nõukogude Liidus oli mereväeohvitseriks õppida soovinud eestlaste arv väikesem kui maa- või lennuväe puhul. Neist vähestest mereväe kaadriohvitseridest panustas omakorda Eesti sõjalaevastiku ülesehitamisse vaid mõni üksik. Kuna riigil ei jagunud mitme täisvõimekusega laevastiku arendamiseks vahendeid ning iga päev täidetavad ja laiemale üldsusele nähtavad ülesanded olid juba antud piirivalveametile (mereseire, patrullimine) või veeteede ametile (hüdrograafia ja navigatsioonimärgistuse teenistus, rannavalve – merepääste ja merereostuse likvideerimine, lootsimine, jäälõhkumise kohustus), siis oli oma valdkonna spetsialistide puuduse all kannatava mereväe stardipositsioon vähesoodus.

Eesti merekaitse arengule tagantjärele hinnangute andmisel on oluline juhtida tähelepanu 1990-ndatel kaitsejõududes valitsenud kaitseväe ja piirivalve vahelisele vastasseis ning heitlusele riiklike ülesannete ja nende täitmiseks eraldatavate ressursside nimel. Juba olemasoleva ja riigikaitseliste ülesannetega merepiirivalve kõrvale uue eraldiseisva laevastiku – mereväe – asutamisel oli aga ratsionaalne ja kaugeleulatuv eesmärk. Johtuvalt rahvusvahelisest õigusest ja praktikast sai NATO kui kaitseorganisatsiooniga sõjalist koostööd teha üksnes relvajõudude (kaitseväe) koosseisu kuuluv merevägi, mitte sisejulgeolekuga tegelev piirivalve. Mereväe taasloomise põhiliseks argumendiks võibki seetõttu pidada vajadust omada merendusvaldkonnas NATO kui kõige potentsiaalsema liitlasega sõjalist koostööd tegevat partnerit. Seega vajas kaitsevägi omaenda merelist komponenti.

Piirivalve avaldas tugevat vastuseisu mereväe taasasutamisele juba selle embrüoloogilises eas. 1993. aastal tegi kaitseministeerium teatavaks kavatsuse kaotada merepiirivalve ning asendada see uue organisatsiooniga, kus (rahuaegse) patrullimisega oleks tegelenud rannavalve ning sõjalist jõudu oleks kasutanud sõjalaevastik koos kaldal paiknevate rannakaitseüksustega. Piirivalve vastuargumentatsioon kaitseministeeriumi kavale tugines järgmistel väidetel:
a) ei ole mõistlik lammutada toimivat organisatsiooni; b) külma sõja lõppemisega muutunud julgeolekukorra ja uute merelise keskkonnaga seotud ohtude tõttu on piirivalve olemasolu sõjalaevastikust rohkem õigustatud; c) potentsiaalse sõjalise konflikti korral Venemaaga ei kujutaks ka meie sõjalaevastik piirivalve asemel tõsiseltvõetavat vastast, seevastu oleks aga sõjalaevastiku soetamine ja ülalpidamine märkimisväärselt kallim; d) piiride tõhus valve on tagatud juhul, kui selle kõikide aspektidega tegeleb ainult üks ametkond.

RIIGILE KUULUVATE LAEVASTIKE ÜHENDAMISEST
Üheks kõige olulisemaks protsessiks Eesti merelise riigikaitse ülesehitamise käigus 1990-ndatel oli arvukate riigile kuulunud laevastike – merevägi, (mere)piirivalve, veeteede amet, mereinspektsioon, laevaliikluse juhtimise keskus – ühendamisega seonduv. 7. mail 1996 riigikogus vastu võetud „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmise“ dokumendis toodi esmakordselt välja mereväe arendamise eesmärgid ning anti üldised suunised merelise riigikaitse ülesehitamiseks: „Mereväe väljaarendamine toimub eesmärgiga valmistada ette
territoriaalvete kaitse, territoriaalvete merekommunikatsioonide ohutus ning mereväe ohvitserkond ja infrastruktuur ning tagada nende osalusvõime rahvusvahelises koostöös. Mereväe, piirivalve ja veeteede ameti käsutuses olevad laevad koondatakse mereväe ühendatud süsteemi, mille sõjalist väljaõpet ja valmisolekut kontrollib kaitseväe juhataja. Selle süsteemi otstarbeka tegevuse korraldamiseks luuakse ühtne kaldateenistus.“ Põhisuundade seletuskirjas märgiti täiendavalt, et mereväe puhul piirduski dokument üksnes ülesannete ja loomise eesmärgi sätestamisega. Väeliigi juhtimise küsimus oleks tulnud lahendada tulevikus paindlikult, arvestades „(…) maksumust, piiratud ülesandeid ja suhteliselt väikest koosseisu.“

Riigikaitse põhisuundade ellu rakendamiseks moodustati 1996. aastal ministeeriumide vaheline töögrupp ühise riigilaevastiku moodustamiseks, mille käigus tõstatus kõige teravamalt riigikaitseliste ülesannete jaotamine vastavalt kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi valitsemisalas olevate mereväe ja piirivalve laevastike vahel. Taastatud mereväe esimese ülema mereväekapten Roland Leiti koos Saksamaalt Eestisse lähetatud mereväenõuniku kaptenleitnant Wilhelm Knössiga kirja pandud visiooni kohaselt oleks Eesti merekaitse põhijõu moodustanud mitmekesiseid sõjalisi võimekusi omav merevägi, mille olulisemate ülesannete hulka oleks kuulunud (kirjapilt muutmata kujul): „merevalve; mereluure ja info kogumine; miiniveeskamine; miinitõrjeoperatsioonid; laevaliinide ja kommunikatsioonide kaitse territoriaalmeres; agressori õhujõudude, veepealsete jõudude ja allveelaevade vastase kaitse ettevalmistus; kohalolek merel; patrullteenistus“. Hoolimata kõrgeimal poliitilisel tasandil sätestatud põhimõttest, mille kohaselt mereväel oleks pidanud olema riigi merendusametkondade seas juhtroll, vaidlustas piirivalve hoopis mereväe enda jätkamise eraldiseisva laevastikuna. Piirivalve oli nimelt seisukohal, et ainus riigikaitseliste ülesannetega laevastik oleks pidanud olema sõjaseisukorras kaitseväe alluvusse siirduv merepiirivalve, kel oleks ainsa sõjalise võimekusena miinitraalimisvõime.

19. detsembril 1996 edastas ministeeriumide vaheline töögrupp vabariigi valitsusele oma ettepanekud ühise riigilaevastike kaldabaasi rajamiseks. 1997. aastal moodustatud riigilaevastiku moodustamise ministrite komisjoni arutelude käigus toetasid kõik asjaomased ministeeriumid ühise kaldabaasi moodustamist, kuid mittesõjaliste ülesannetega laevastikke haldavad teede- ja sideministeerium ning keskkonnaministeerium ei toetanud kõiki seniseid laevastikke ühendava ametkonna – riigilaevastiku – loomist. Kaitseministeeriumi ettepanekul ühendatav riigilaevastik oleks taganud riigile olulise rahalise kokkuhoiu, võimaldades ühtlasi laevu otstarbekamalt kasutada ning ühtse väljaõppe abil vältida ümberkorralduste tegemist sõjaolukorras. Riigilaevastiku peamisteks ülesanneteks oleks olnud Eesti territoriaal- ja sisevete valve, mereteede ohutuse tagamine ning merepäästetööde teostamine. Kuigi riigikaitse põhisuundade järgi oleks pidanud riigilaevastiku tuumiku moodustama merevägi, siis 1998. aastal oli tegu ühe väiksema institutsiooniga teiste merendusametkondade kõrval – veeteede ametile kuulus 17, laevaliikluse juhtimise keskusele 12, piirivalvele 11, mereinspektsioonile 9 ja mereväele 9 veesõidukit. Kokku oli riigilaevu 58. Loetelust on välja jäänud väiksemad alused – näiteks piirivalvele kuulus lisaks veel 22 kaatrit ja mootorpaate.

Kasutatud materjalide põhjal paraku ei selgu, millisena nähti riigilaevastiku organisatsiooni, juhtimisahelat, ülesannete jaotust ning võimalikke erisusi rahu- ja sõjaaja koosseisudes. Ajaloolase Reet Naberi sõnul esitas küll iga ametkond oma visiooni, kuid mingit ühtset seisukohta tookord ei kujunenudki.

1990-ndatel merepiirivalvega võrreldes vähesuutlikum merevägi (tookordne piirivalvejuht mereväekapten Tarmo Kõuts nimetas seda „teatud kasvuraskusteks“) jäi eraldiseisva laevastikuna küll püsima, kuid mingit „mereväe ühendatud süsteemi“ koos riigilaevastike ühise kaldabaasiga poliitilise tahte puudumise tõttu ei moodustatud. Riigieelarveliste vahendite nappuse tõttu hakkas väeliigi edasist arengut suunama paljuski teiste riikide osutatud sõjaline abi.

Eraldi tasub mainida kaitseväe pigem tagasihoidlikku rolli riigilaevastike ühendamise projektis võrreldes piirivalvega. Aastatel 1995–1998 piirivalveameti mereosakonda juhtinud erumereväekapten Jaan Kapp on meenutanud, et töögrupis oli piirivalvel üsna lihtne enda seisukohtadele kindlaks jääda, kuna mereväe esindajad (kaptenmajorid Arvo Takking ja Andres Ehrenbusch) ei olnud oma organisatsiooni seisukohtade kaitsmisel edukad. Piirivalvejuht T. Kõutsi initsiatiivist merelise riigikaitse korraldamise suunamisel annab tunnistust tema väidetav valmisolek tegutsemiseks kaitseväe juhataja koosseisuvälise mereväenõunikuna 1998. aastal. Viimase väite põhjal tõstatub aga küsimus, milline oleks pidanud olema mereväe ülema roll olukorras, kus kaitseväe juhatajat nõustab merelise riigikaitse küsimustes ühe teise (samuti riigikaitseliste ülesannetega) riigiameti juht? Kuigi Eesti Päevalehe ajakirjanik Peeter Tali nimetas T. Kõutsi sellist ettepanekut „harvaesinevaks riigimehelikkuseks“, sobiks tänapäeval sellise olukorra iseloomustamiseks paremini väljend „huvide konflikt“ (tõsi küll, mitte selle korruptiivses tähenduses). Vähemalt osa ajakirjanikke suhtus kriitiliselt kaitseväe juhtrolli riigilaevastikes ühendamises. Näiteks 1998. aastal naeruvääristas Postimehe ajakirjanik Paavo Palk kaitsejõudude peastaabi ülemat kolonel Ants Laaneotsa, kes toetas riigikaitse põhisuundade ellurakendamist ega ole kahtlust, et ajakirjaniku sümpaatia kuulus kõnealuses teemas vastaspoolele ehk piirivalvele.

1996. aastal kinnitatud riigikaitse põhisuundades, mille üheks oluliseks puuduseks on märgitud kaitsekulutuste käsitlemata jätmist, välja toodud mereväe ja merekaitse arendamise põhimõtted jäidki üksnes paberile, ning sajandivahetuseks avalik arutelu riigilaevastiku moodustamiseks vaibus. 1990-ndate lõpuaastate sündmused põlistasid kahel paralleelselt tegutseval, kuid omavahel üksnes vähest puutumust omaval nn jõulaevastikul põhineva merelise riigikaitse mudeli, mis püsis kuni piirivalve riigikaitseliste ülesannete kaotamiseni 2007. aastal.

Sisuliselt püsib taoline merelise riigikaitse mudel aga tänini, sest vaatamata riigikaitseliste ülesannete kaotamisele teostab politsei- ja piirivalveamet jätkuvalt oma muude, seadusest tulenevate ülesannete toetuseks, mereseire ja merelise
kohaloluga seonduvaid tegevusi Eesti territoriaalvetes, täites sellega formaalselt merelise julgeoleku aluseks olevat ülesannet – merelise olukorrateadlikkuse tagamist. Eesti merekaitse süsteemse arendamise puudumisele viitab ka tõsiasi, et mitte ühelgi riigiasutusel ei ole ühemõttelist ülesannet mereseirega tegelemiseks ning politseiasutuse poolt merepiiri valvamise ja merepääste eesmärkidel toodetav merepilt ei ole täpsusastmega, mis võimaldaks seda kasutada sõjapidamiseks. Seega puhtalt sõjalisest vaatevinklist võiks sellist tegevust nimetada mereseire matkimiseks. Ilma merelise olukorrateadlikkuseta aga „jäävad muud arendatavad võimed nišivõimeteks, mida on riigi territooriumi esmaseks kaitseks keeruline kasutada“, nagu sedastab 2016. aasta detsembris ilmunud uurimisraport Eesti merejulgeolekust. Nii et tõhusa merekaitse võtmeküsimus on ülevaade merel toimuvast.

NATO-GA LIITUMINE
1999. aastal NATO Washingtoni tippkohtumisel tehti teatavaks üheksa potentsiaalset
liikmesriigi kandidaati, kelle hulka kuulusid ka Baltimaad, ning sõnastati kandidaatriikide liitumise juhend (Membership Action Plan), milles toodud kriteeriumid olid tehnilisteks tingimusteks NATO-sse saamisel. Sama aasta sügisel Brüsselisse esitatud Eesti esimeses NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammis oli ainsa meresõjalise võimekusena käsitletud miinitõrjet ja selle edasiarendamist. NATO-ga lõimumise protsessiga kaasnenud suurim muutus kaitsejõudude arendamisel oli H. Lille järgi lahtiütlemine „iseseisva, ulatuslikku kallaletungi tõrjuva kaitsevõime arendamisest“. H. Lill on nimetanud 1999. aastat „riigikaitse ja julgeoleku jaoks oluliseks rajajooneks, mil tehti läbimurre kollektiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel. Eesti riigikaitsesüsteem ja kaitsevägi said esimest korda konkreetseid suuniseid ja mõõdikuid sisaldava arengukava ning plaanides püüti senisest enam arvestada tegelikke võimalusi. 1999. aastal tehti läbimurre kollektiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel.“ Mereväe jaoks tähendas see lõplikku keskendumist üksnes miinitõrjele kui ainsale tookord Eesti ja NATO hinnangul kollektiivkaitse seisukohalt olulisele meresõjalisele võimele. Miinitõrje ongi jäänud ainsaks sõjaliseks võimeks, mille arendamiseks on kaitseväele edaspidi kaitseplaneerimise käigus eraldatud eelarvelisi vahendeid.

MERELISE RIIGIKAITSE GORDIONI SÕLM
Eesti mereline riigikaitse on kahjuks siiani seda nägu, milliseks teda kujundati 1990-ndatel, kuigi vahepeal on oluliselt muutunud nii rahvusvaheline julgeolekuolukord ja märkimisväärselt on tugevnenud riigi majanduslik kandevõime. Samuti ei ole Eesti enam riikliku julgeoleku seisukohalt üksik liitlasteta väikeriik, vaid maailma tugevaima kaitseorganisatsiooni NATO liige, mis annab meie kaitsevõimele täiesti teistsugused võimalused ning sunnib samuti meid endid arvestama liitlaste ja alliansi võimaluste ja vajadustega.

Pärast veerandsajandi möödumist taasiseseisvumisest on Eesti merelise riigikaitse korraldus ja sõjalised võimed püsinud olulisemate muutusteta. Siiani käivad arutelud, kas ja millisel määral peaksid riiklikud laevastikud omavahel koostööd tegema ning teavet vahetama. Kõige valusamalt torkab aga tõsiasi, et merelise riigikaitse ülesehitamisel ei ole lähtutud üldtunnustatud sõjandusteooriast ega rahvusvahelisest õigusest, kogemusest ja heast tavast, vaid arenguid on suunanud kitsarinnalised ametkondlikud huvid ning neid on soosinud lühinägelikud poliitilised valikud. Neist kõige ilmekam on näide piirivalve omaaegsest vastuargumentatsioonist mereväe taasasutamisele – kui lühemas perspektiivis olid kõik nende seisukohad loogilised ja põhjendatud, siis nüüdseks on need lootusetult adekvaatsuse kaotanud.

Merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ei pea riik esmajärjekorras eraldama täiendavaid ressursse, vaid alustada tuleb üle-eelmisest kümnendist pärineva ja muutunud olusid ning vajadusi mittearvestava seadusandliku raamistiku ja
riiklike laevastike funktsioonide ülevaatamisest ning ümberhindamisest. Eesti on ainus Läänemere-äärne NATO/Euroopa Liidu liikmesriik, kus ülevaadet merelises keskkonnas toimuvast ei ole relvajõududel, vaid sellega tegeleb tsiviilametkond.

Iga päev täidetavate mereliste ülesannete – alustades olukorrateadlikkusest – puudumise tõttu kaitseväes on aastakümnete jooksul toimunud merelise mõõtme lahtirakendumine Eesti riigikaitselisest mõtlemisest. Võib koguni väita, et merekaitset ei ole peetud riigikaitse arendamise seisukohalt piisavalt oluliseks. Tundub, et taoliste valikute taga on keerukas Gordioni sõlm, kus omavahel põimuvad nii ametkondlikud huvid säilitada riiklike ülesannete jaotuse status quo koos sellest tuleneva rahastusega, kaitseväe ebapiisav huvi juhtrolli haaramiseks merekaitse arendamisel ning vähene poliitiline valmidus olukorra muutmiseks. Legendi kohaselt oli Gordioni sõlm sassiaetud rihmadest sõlm, mille lahtiharutaja pidi saama kogu Aasia valitsejaks. Maailmavallutaja Aleksander Suur lahendas olukorra selliselt, et raius lootusetult sassis puntrahunniku mõõgaga läbi.

Vajame merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ja arendamiseks riigimehelikke kaugelenägevaid lahendusi. Esmakordselt üle aastate on selles vallas tunneli lõpust hakanud paistma valgus. 2016. a detsembris avaldati erinevate ametkondade ekspertide koostöös valminud strateegilise planeerimise valdkonna uuring Eesti merejulgeolekust, mis on alusinfo „Riigikaitse arengukava 2021–2030“ ettevalmistusse. Analüüsiti erinevaid võimalusi merelise riigikaitse arendamiseks ning toodud soovituste ellurakendamine tähendaks esmakordselt merelise riigikaitse väljamurdmist 1990-ndatest pärinevast tardumusest. Kuidas me oma merelise riigikaitse Gordioni sõlmega hakkama saame – kas seda lõimehaaval harutades või resoluutselt läbi raiudes –, seda näitab tulevik.
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist