Sõjamuuseumid

Militaarmuuseumid, -ekspositsioonid, -kollektsioonid -- kuidas iganes keegi neid nimetada tahab.
Vasta
Õpetaja

Sõjamuuseumid

Postitus Postitas Õpetaja »

Kaasvestlejad FW Anton ja ProPatria ajendasid mind uut teemat üles võtma.
Õpetaja kirjutab: Võib-olla leiad Eestis pisut ringi vaadates veel mõne...

Asi pole arusaamades vaid ametlikus infos. Eks valgusta siis mind! Ja Tallinna keskne olen ma kõige vähem! Sedunovil on valmimas muuseum Ida-Virumaal. Rohkem lihtsalt ei tea! Ja kes puudusi otsib leiab alati, ka lääne muuseumitest.
///
Algne postitus kipub hoopis ununema ja siit maalt peaks ilmselt selle postituste rea tõstma eraldi teemasse, kus saame kirjutada, milline sõjamuuseum on see kõige õigem... ja kes on kõige õigemad sõjamuuseumi tegijad.

Mööda Eestit lahtiste silmadega ringi vaadates võib öelda, et igas vallas on vähemalt üks sõjamuuseum, lisaks kõikvõimalikud riigikaitselised struktuurid, kus ka oma spetsiifikast lähtuvad muuseumid.
Lisanduvad veel kogujate "muuseumid".
Üleskutse kõigile lugejatele-kirjutajatele:
Püüaks õige siia lehele üles panna kõigi Eestis leiduvate “sõjamuuseumide” aadressid ja kontaktandmed, lühiiseloomustuse või tegevusvaldkonna ning miks ka mitte arvamuse sisukusest.
Näiteks:
Kükkametsa Sõjamuuseum, aadressil Sõdurite väljak 85, juhataja Adalbert Jõehobu, tel 882233. Tegeleb Mahtra sõja ajaloo eksponeerimise ja uurimisega. //Arvamus: suhteliselt hea näitus, giid ajab suhteliselt jama juttu – ei soovita tellida.//

Sellisel kujul oleks võimalik saada korralik ülevaade, või mis ?

Mida arvatakse ?

Õpetaja
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Rahumuuseumist

Postitus Postitas Kapral Karu »

Kas siia käiksid ka "riigikaitsestruktuuride" rahuaegseid tegemisi kajastavad kogud ja ekspositsioonid? Minul on üsna suur selline kogu, ent kuna ma pole keskendunud relvastuse ja lahingutegevuse uurimisele, nimetaksin seda pigem rahumuuseumiks.

Mulle on jäänud mulje, et relvi ja muud sihukest on kõik kohad täis, aga nt sõjajärgse NA+VMF ajalugu pole eriti kusagil uurida. Eestis on palju vendi, kes oskavad une pealt öelda mingi x relva y aasta mudeli z kaliibri vms, ent pole kedagi, kes teaks täpselt sõja järel Eestis asunud NL väeosade vm n-ö riigikaitseasutuste arvu, rääkimata nende objektide hulgast jm detailidest.
kamerade
Liige
Postitusi: 89
Liitunud: 30 Dets, 2004 16:14
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas kamerade »

Kui jutt läks muuseumidele,siis omalt poolt soovitaks okupatsioonide muuseumit.Tegu pole just küll otseselt sõjamuuseumiga,aga huvitav ikkagi.
Ekspositsioon minu arvates on päris hea,seal oli näiteks saksa mootorratas külgkorviga(ei puudunud ka kuulipilduja),nüüd on seal vist ka üks kübelwagen.igatahes andmed on:
Toompea 8 Tallinn
telefon 668 0250
avatud T-P 11:00-18:00
"If the tanks succeed, then victory follows." Guderian, 1937
brone
Liige
Postitusi: 98
Liitunud: 30 Nov, 2004 23:52
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas brone »

Valga piirivalves on muuseumimoodi asi...neil isegi tank hoovi peal
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas propatria »

Tegelikult asub Sõjamuuseum hoopis Tartus (telefoniteatmikes tuntud ka Kaitseväe Muuseum'i ja KVÜÕA Muuseum'ina).
Aadress: Riia tän. 12
Telefon 7314161

Mingit eellugu selle muuseumi tekkest saab lugeda mu ühest varasemast postitusest:

http://www.militaar.net/viewtopic.php?t=93

Mõningaid pilte väljapanekust:

Pilt
Pilt
Pilt
Pilt

Tervitustega ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Heiki
Liige
Postitusi: 179
Liitunud: 31 Dets, 2004 11:24
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Heiki »

Eesti Leegioni muuseum Pärnus on küll veel ehitamisjärgus aga valmib peatselt. Leo Tammiksaare kogust saab praegu väikest osa näha Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis ja Okupatsioonimuuseumis (Kübelwagen ja Zündapp). Pilte saab vaadata
http://www.hansaco.ee/raudtee/?main=252&sub=280&tlink=0

Pilt
Front Line Eesti MTÜ
www.front-line.ee
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

:!: Kuna siin forumis osalejatel on enamjaolt kalduvus nimetada asju oma nimedega, siis peaks selles teemaski seda tegema. Igal ühel tuleks selgeks teha endale muuseumi mõiste: Muuseumiks saab nimetada sellist struktuuri (kollektsiooni), mis tegutseb põhikirja, vallavalitsuse - linna -
maakonna põhimääruse alusel muuseumina ning mille tegevus tugineb põhikirja või põhimääruse alusel Muuseumite seadusele. Teistel juhtudel on tegemist eraisiku, organisatsiooni või stuktuurisisese näituse, ekspositsiooni või kollektsiooniga (kokkuvõtlikult võiks nimetada neid kollektsioonideks). Kui keegi tahab sellele vastu vaielda soovitan pöörduda Muuseumite Nõukogu või siis professionaalsete muuseumitegijate poole. Oma töökohustuste tõttu kontakteerun alatihti selle ringkonna inimestega ja minu poolt siin tõstatatud teema on olnud väga tihti arutusel ja tean üldiseid seisukohti. Nii et siis räägime muuseumist siis kui see on tõesti registreeritud registrisse muuseumina ja kollektsioonist kui see ametlikult muuseumina registreeritud pole. Nii on lihtsam aru saada millega tegemist on.

Kaitseväe Muuseum - tundub mingi uus asi olevat. Igatahes on nad vähe reklaami teinud, sest siseturismi sfääris pole neist midagi kuulda olnud. Kuid kas see on ikkagi muuseum või siiski struktuurisisene näitus-kollektsioon :?: Fotodelt paistab, et ekspositsioon on vormistatud korrektselt ja kui ta on ametlikult muuseum, siis on see üks arvestatavaid sõjamuuseumeid Eestis, mille sisu käsitleb Eesti kaitseväe ajalugu (veidi kitsam teema kui Eesti sõjaajalugu üldiselt). Teisel juhul on see üks hea ja huvitav näitus.

Kükkametsa Sõjamuuseum - kas see on ametlik muuseum? Mahtra sõda oli talurahva ülestõus. Kui palju selles oli tradistioonilist sõjapidamiskunsti? Kuid vabadusvõitluse valdkonda mahub teema kindlasti!

Piirvalvemuuseum Valgas. 2004. a. muuseumite kataloogis oli sees. Piirivalve on ka sõjaväeline struktuur teatud määral, kuid Valgas asuv muuseum käsitleb meie piirivalve ajalugu (kindla suunitlusega temaatika) ega käsitle üldiselt sõjaajalugu. Tanki T-34 nende õuel (seisis ennem piimakombinaadis) võib käsitleda sõjamasinana, mille vastu meie piirivalve rügementidel tuli 1944. a. sõdida

Siin teemas võiksid teadjad infot avaldada ka teiste kollektsioonide kohta: Kus ja kuidas neid vaadata saaks. See aitaks kindlasti nende külastatavus tõsta.

Ja veel võiks arvamust avaldada teemal "Kui leiad metsast saksa tanki või selle olulisi äratuntavaid suuremaid osi". Millisese muuseumiga sa infot jagaksid või lohistaksid selle ikkagi omale kuuri alla teiste silmade eest peitu? :lol:
Anton - horridoo!
Õpetaja

Postitus Postitas Õpetaja »

Vastuseks eelnevale küsimusele:
Näiteks:
Kükkametsa Sõjamuuseum, aadressil Sõdurite väljak 85, juhataja Adalbert Jõehobu, tel 882233. Tegeleb Mahtra sõja ajaloo eksponeerimise ja uurimisega. //Arvamus: suhteliselt hea näitus, giid ajab suhteliselt jama juttu – ei soovita tellida.//
Püüdsin naljaga pooleks anda mingisugustki eeskuju, kuidas kellegi erakogu, äsjaloodud - loodavat või seni peidus olnud "muuseumi" kohta infot teistega jagada.
Lihtsalt endalgi 2 poega kasvamas ja hea meelega näitaks neile midagi - kui teaks kus on.

Hea et naljast ikka aru saadi ja keegi pole Adalbert Jõehobu tagaotsitavaks kuulutanud ...


Asjast:
Kaitseväe Muuseum - tundub mingi uus asi olevat ...
Kui ma ei eksi, siis on see üks vanemaid nö. uusi muuseume.

Õpetaja
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas propatria »

FW Anton kirjutas: Kaitseväe Muuseum - tundub mingi uus asi olevat. Igatahes on nad vähe reklaami teinud, sest siseturismi sfääris pole neist midagi kuulda olnud. Kuid kas see on ikkagi muuseum või siiski struktuurisisene näitus-kollektsioon :?:
"Mingi uus asi" tõepoolest - sama uus, nagu meie taasisesisvunud riik (tegelikult aasta isegi noorem - praeguses asukohas oma täies hiilguses tegutseb kuuendat aastat).
Tegutseb täielikult Muuseumiseaduse alusel ja 1999. a kinnitatud põhimääruse järgi on MUUSEUM.
Palgal on olnud 2-3 (muuseumi)töötajat ja ka kõigis struktuuriüksustes on kirjas muuseumina.
Reklaami pole tõepoolest spetsiaalselt teinud, sest hea asi ei pea ennast reklaamima... :lol:
Põhjus on tegelikult palju proosalisem - muuseumi struktuuris pole giidi ametikohta ja seega täidavad olemasolevad töötajad vajadusel giidi ülesannet ning nende põhitöö jääb sellisel juhul lihtsalt tegemata...

Vaatamata kõigele leiavad aega muuseumit külastada nii Eesti Vabariigi President kui ka arvukalt valitsusliikmeid; Kaitseväe juhtkond kui nende külalised; koolide ekskursioonid üle Eesti; samuti tavakodanikud...

Tervitustega ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
tõnuv
Liige
Postitusi: 638
Liitunud: 05 Jaan, 2005 19:07
Asukoht: Saaremaa
Kontakt:

Postitus Postitas tõnuv »

Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi ajalootuba.
Asub Saaremaal, Torgu vallas, Sääre külas, piirivalvele kuuluvas majas.Ruume jagame Soome linnuhuvilistega "Viron lintuseura".
Tegu ei ole kindlasti muuseumiga. Puudub ametlik riigi ja valla toetus.
Seni ei ole aga ükski riigiametnik meie tegevust takistanud. Kui kõva reklaami teha, küll siis meid räästa alla tõstetakse. Suurim eksponaat on õues olev piirivalvele kuuluv I maailmasõja aegne betoonist kahurialus.
Vanim eksponaat on tammeplank Rootsi sõjalaevalt, mis hukkus Sõrve rannas aastal 1625 teel Riiast Rootsi (Meremuuseum teab).Õues on veel kõik, mis on õnnestunud kokku koguda Saaremaa raudteedest.Tegu ei ole mitte ainult sõjaajaloo, vaid üldse Sõrve ajaloo koguga, millest kahjuks valdava osa moodustavad sõjad ja laevahukud. Antud kogu oleks aluseks tulevase vallamuuseumi ekspositsioonile, kui see kunagi luuakse.
Külastused:Võti "linnumaja" töötaja käes.
Info ja teated uutest eksponaatidest:tonuveldre@hot.ee
Heiki
Liige
Postitusi: 179
Liitunud: 31 Dets, 2004 11:24
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Heiki »

tõnuv kirjutas:Õues on veel kõik, mis on õnnestunud kokku koguda Saaremaa raudteedest
Raudteehuvilisena kavatsen kindlasti külastada seda väljapanekut.
Järve küla raketibaasis asuval laiarööpmelise tsisternvaguni tsisternil tasub kindlasti silm peal hoida et vanarauda ei viidaks! Võimalusel tuleks tsistern muuseumi õuele vedada.

Olen huvitatud Saaremaa raudteede fotodest ja postkaartidest mida minu kodulehel Saaremaa teemas ei leidu:
http://www.hansaco.ee/raudtee/?main=16&sub=214&tlink=0
ja Jaagarahu raudtee teemas:
http://www.hansaco.ee/raudtee/?main=17&sub=157&tlink=0
Piisab ka korralikust koopiast või normaalse resolutsiooniga skaneeringust. Iga pildi juurde saab lisatud viide autorile või kogu omanikule. Kodulehe eesmärgiks on kokku panna võimalikult terviklik pilt kunagisest kitsarööpmelisest raudteest ja seetõttu on igasugune kaasabi teretulnud!
Front Line Eesti MTÜ
www.front-line.ee
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Muuseumi mõistest

Postitus Postitas Kapral Karu »

Oot-oot!

FW Anton:
Kuna siin forumis osalejatel on enamjaolt kalduvus nimetada asju oma nimedega, siis peaks selles teemaski seda tegema. Igal ühel tuleks selgeks teha endale muuseumi mõiste: Muuseumiks saab nimetada sellist struktuuri (kollektsiooni), mis tegutseb põhikirja, vallavalitsuse - linna -
maakonna põhimääruse alusel muuseumina ning mille tegevus tugineb põhikirja või põhimääruse alusel Muuseumite seadusele. Teistel juhtudel on tegemist eraisiku, organisatsiooni või stuktuurisisese näituse, ekspositsiooni või kollektsiooniga (kokkuvõtlikult võiks nimetada neid kollektsioonideks).

Nimetagem siis asju oma nimedega, ja tehkem endale selgeks muuseumi mõiste vastavalt Muuseumiseadusele (redaktsiooni jõustumise kpv.: 01.05.2004) :


"§2. Seaduse rakendusala

(1) Muuseumiseadus reguleerib riigimuuseumide, munitsipaalmuuseumide ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute muuseumide tegevust.

(2) Eramuuseumide tegevust reguleerib käesolev seadus niivõrd, kuivõrd seda on seaduses otseselt nimetatud. Eramuuseumina käsitatakse käesolevas seaduses eraõigusliku juriidilise isiku või selle struktuuriüksusena tegutsevat muuseumi või füüsilisele isikule kuuluvat muuseumi.

§3. Muuseumi õiguslik seisund ja ülesanne

(1) Riigimuuseum on ministeeriumi valitsemisalasse kuuluv ministeeriumi hallatav riigiasutus või maavalitsuse haldamisel olev riigiasutus.

(2) Munitsipaalmuuseum on kohaliku omavalitsuse asutus.

(3) Avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseum on selle isiku struktuuriüksus.

(4) Muuseum kogub, uurib ja säilitab inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtusega asju teatud ainevaldkonnas ning korraldab nende üldsusele vahendamist teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel.

(5) Muuseum juhindub oma tegevuses käesolevast seadusest, muudest õigusaktidest, kultuuripärandi kaitset käsitlevatest rahvusvahelistest lepingutest ja oma põhimäärusest.

§4. Museaali ja muuseumikogu mõiste

(1) Museaal on muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega asi.

(2) Muuseumikogu on muuseumis asuvate museaalide kogum, mis võib olla jaotatud alakogudeks museaalide rühmade või liikide järgi. "


Seega Eesti seadusandja tahe siiski tunnistab ilma reservatsioonideta ka eramuuseume (s.t füüsiliste isikute, MTÜ-de jts muuseume), olenemata sellest, kas nad kusagil registreeritud on ja kas neil mingi põhikiri olemas on.

Kui kollektsionäärid "korraldavad (oma kogude) üldsusele vahendamist", on neil tegemist muuseumiga -- olgugi et seda ei anna võrrelda kõigi maksumaksjate raha eest loodud suurte muuseumidega, kus töötavad kutselised muuseumitöötajad.


Veel seadust:

"§5. Muuseumi asutamine ja asutamisest teatamine

(1) Riigimuuseumi asutab ministeerium või maavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

(2) Munitsipaalmuuseumi asutab valla- või linnavalitsus kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel.

(3) Avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseumi asutab see isik vastavalt oma pädevusele.

(4) Muuseumi asutamisest teatab asutaja kirjalikult Kultuuriministeeriumile. Teates näidatakse ära muuseumi nimetus, ainevaldkond, asukoht, sidevahendite numbrid. Kultuuriministeeriumil on õigus nõuda täiendavate andmete esitamist.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud teatamise kohustus laieneb ka eramuuseumile.
"


Niisiis on ka eramuuseumi asutaja(d) kohustatud oma muuseumi asutamisest teatama Kultuuriministeeriumile. Seadus aga ei sätesta tähtaega, mille jooksul seda teatada tuleb. See aeg võib olla nt 10 a või rohkemgi. Kui asutaja tahab saada toetusi riigieelarvest, teeb ta seda muidugi niipea kui on, mida teatada.
7,71
Liige
Postitusi: 34
Liitunud: 11 Jaan, 2005 13:43
Kontakt:

Postitus Postitas 7,71 »

Muuseumiks olemine on tõesti huvitav teema. Tundub, et Eestis on muuseumi mõiste inimeste tavateadvuses üldse mõneti hägune või ka väärastunud. Tihti peetakse meil eriti tubliks "muuseumiks" mingit kogu, kuhu on kõvasti igasugu roostes nänni kokku kuhjatud, aga mille omanik lähemal küsimisel ei oskagi täpselt vastat, millega on tegemist või siis üritab sulle mingit juttu juttu rääkida, milles ta ise ka väga kindel ei ole.

FW Anton tõi esile registreerimise vajaduse muuseumi puhul. Härra Kpr Karu toodud väljavõttes muuseumiseadusest on see tõesti sees. Kunagi asja vastu huvi tundes, üritasin selgust saada (nimelt oli plaanis otsida üles mõni korralik militaarmuuseum, et sinna oma sugulastest mahajäänud materjale annetada) tuttavatelt museoloogidelt. Siis sain juskui aru, et registreerimise võimalus küll on (teavitamine kirjaga Kultuuriministeeriumile), aga see olevat rohkem formaalsus ja et mõnedki tuntud suured muuseumid (mis otseselt Kultuuriministeeriumi haldusalas ei asu) polegi näiteks seal registris. Registreerimise mõte olla eelkõige selles, et siis on võimalik taodelda riiklikku toetust mõnel puhul (näit väiksemad vallamuuseumid). Muidugi on vajalik muuseumi põhikiri, mis tugineks muuseumiseadusele ja teistele õigusaktidele.
Muuseumiks olemise sisuline külg avaldub aga seaduse par.3 (4). Nimelt kogumise, säilitamise, vahendamise ja uurimise punktis. Niisiis järeldan järgmisi tingimusi:
1) Kogude olemasolu, nende järjekindel täiendamine (olgu siis ostude, vahetuste või annetuste läbi), süstematiseeritus (fondide süsteem, asjade üle peetakse arvestust), kogu järjekindel hooldamine ja säilitamine (jälgimine, konserveerimine, vajadusel restaureerimine).
2) Vahendamine (näituste korraldamine ja nende avatus avalikkusele olgu siis raha eest või tasuta). Sellega on seotud osaliselt ka
3) Uurimine ehk ka teadustegevus kogude põhjal, mis ju ka tegelikult seondub üldsusele vahendamisega. Viimane punkt eeldab kui just mitte palgatud, siis igal juhul professionaalse / asjatundliku või haridusliselt enam-vähem kultiveeritud kaadri olemasolu.

Seega lähtuksin eeltoodud punktidest sõjamuuseumide otsinguil Eestis. Näiteks ka varem nimetatud Piirivalvemuuseumit Valgas ei nimeta ka selle pidajad muuseumiks vaid mingiks Isamaalise kasvatuse ekspositsiooniks, milline on muidugi kaunis huvitav mõiste. Tegelikult oli sinna kokkukogutud igasugust materjali erinevatest sõjavägedest politseiametkondadeni ja vist veel kuskile mujale ka ning piirivalvega seob seda kõike asukoht muidugi eelkõige. Isamaaline kasvatus selle halvemas tähenduses seondub paljudele muidugi ajast-arust ajupesuga.
Eestis leidub veel teisigi ekspositsioone-"muuseume", milles leidub üsna huvitavaid materjale, kuid mille juurdepandud nimetused või määratlused on ka mitte-sügavuti-asja-teadvale inimesele kaunis küsitavad.
Nii võiks leida Eestist ehk paar militaarmuuseumi (ärgem nimetagem neid Sõjamuuseumiks). Ekspositsioone-kogusid muidugi leidub palju rohkem.

Olen asjaga seotud inimeste kaudu aru saanud, et 1990. aastatel käis ka riiklikul tasandil nn Sõjamuusemi loomise või selle tiitli (pigem viimase)pärast küllalt äge vägikaikavedu või nende loopimine ja sisulisest küljest jäi asi sinnapaika ja ilmselt jääbki nii, sest rong on mitmes mõttes juba läinud. Näiteks juba seadusanlisest küljest lähenedes on relvastuse eksponeerimine mingis muuseumi-tüüpi asutuses kaunis keeruline et mitte võimatu. Relvastus aga on militaarmuuseumi puhul üsna keskne teema ja tõsiseltvõetav militaarmuuseum ei peaks minu arust küll demonstreerima vaid läbipuuritud, s.o. äralõhutud ajaloolist materjali. Selles mõttes võiks riik ikka vähemalt muuseumitöötajaid usaldada. Siit tulenevalt on mõeldav muuseumi pidamine mingi riigikaitselise struktuuri sees või osana, millest ka Eestis näiteid on. Riigi poolt on Sõjamuuseumi ametlik tiitel antud küll ühele Viimsi mõisas tegutsevale muuseumile, aga kui palju see ennast õigustab, seda võib igaüks ise otsustada (pärast tutvumist muidugi). Laidoneri majamuuseum küll, aga lihtalt võiks näiteks küsida, kuidas seondub Laidoner ja tema töö ning elu Teise maailmasõja või Põhjasõjaga? See muuseum peaks mingi dokumendi kohaselt teiste samas vallas tegutsevate tööd juhendama või koordineerima, kuid tundub, et sealseid tööjõude arvestades on tegemist mõneti mania grandiosaga. Teisalt on mõis turvalisuse mõttes kui ka eksponeerimise küljest muuseumi tarbeks küllalt kehv lahendus. Nii võib mõnigi ametnik irooniliselt ohata, et Eestis on igal vallal oma Sõjamuuseum, aga tegelikult ongi see üdini eestilik nähe. Tähendab see, et iga meest sõdib Eestis oma sõda ja iga muuseum ka ja nii on see ka ajalooliselt olnud. Palju siis Eesti riik iseseisvalt ikka sõdinud on (kui Vabadussõda välja jätta). Teisalt, kui seda Lihula ümber toimunud tragikomöödiat arvestada, siis ei kujutagi ette kuidas näiteks mõnes riiklikus sõjamuuseumis oleks veel võimalik Teise maailmasõja ajalugu väärikalt ja teaduslikult kajastada, et see mingeid poliitilisi pinnavirvendusi kaasa ei tooks. Võib-olla uues Okupatsioonide Muuseumis, mis on uus ja kaasaegne ehitis ja paraku on kõik sõjad Eestis seondunud ka (ja sõjategevus üleüldse kipub olema seotud) okupeerimisega ning seda vähem põhjust on kellegil oma tõde pasundada.
Kirjutamine mõtlemata võrdub tulistamisega sihtimata
Õpetaja

Postitus Postitas Õpetaja »

Olen asjaga seotud inimeste kaudu aru saanud, et 1990. aastatel käis ka riiklikul tasandil nn Sõjamuusemi loomise või selle tiitli (pigem viimase)pärast küllalt äge vägikaikavedu või nende loopimine …
Oled õigesti aru saanud.
Kunagi andis kaitseminister Enn Tupp välja käskkirja, millega sisuliselt lahendati riikliku sõjamuuseumi asutamise küsimus. Siit saigi tragöödia alguse. Vaatamata asjaolule, et administratiivselt oli justkui suur töö riigi poolt tehtud (otsus langetatud jne), määratud juhataja (või oli see kt. ), ruumid jne – oli järgmise kaitseministri üks esimesi otsuseid tühistada eelpool viidatud otsus. Vähe sellest, mõnedki veel paberil oleva muuseumiga seotud inimesed said “pisut” kannatada …

Laiemaks tagajärjeks oli “Eesti Sõjamuuseumi” loomise võimaluse täielik välistamine.
Kui keegi küsib miks – on vastus väga lihtne. Lahingrelvi kasutavad vaid riiklikud relvajõud ja korraliku sõjamuuseumi loomine nii toonaste kui ka tänaste seaduste kohaselt oli ja on võimalik vaid Kaitsejõudude struktuurina.
On ka üks erandlik võimalus: suurt rahakotti, piisaval hulgal tahtmist, kohati nahaalsust ja jumal teab veel mida omades on võimalik midagi siiski teha (nagu näitab ühe Pärnu härrasmehe kogemus).
... ja sisulisest küljest jäi asi sinnapaika ...
Ei jäänud, ka minister ei suutnud likvideerida kõike:lol:

Kui päris aus olla, ei tahaks “sõjamuuseumide” ümber edasi toimunut kirjeldada. Aeg ei ole selleks vist veel küps.

õpetaja
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

Olen nõus enamikuga 7,71 väga sisukast arutlusest, ent siiski teeksin meie muuseumidele mõned mööndused:

1) Muuseumiseaduses pole peetud vajalikuks muuseumi mõistet täpselt defineerida, seal on vaid kirjas tema ligikaudne tegevustik:
"... kogub, uurib ja säilitab ... ning korraldab ... üldsusele vahendamist...". Ka "üldsus" on raskesti defineeritav mõiste ning see on jäetud lahti seletamata.

Ärgem siis meiegi olgem usklikumad kui Rooma paavst ning ärgem seadkem tarbetuid piire meie kultuurile. Jäägu see asjaosaliste endi otsustada, kuidas nad oma töö vilja nimetavad. Muuseumiks nimetamine on 100% õigustatud, kui omanikud seda soovivad, kui nad aga veel tegelevad kõige ülalloetletuga, siis seda enam (isegi olenemata omanike tagasihoidlikkuse astmest).

2) On olemas suured ja väikesed muuseumid, riigi-/munitsipaal- ja eramuuseumid. Kogud (kollektsioonid) ja näitused (ekspositsioonid) on aga nii suurte kui väikeste muuseumide osad. Kui kollektsionäär ei soovi, et laiem avalikkus tema kogudest midagi teaks, on tal muidugi vaid kollektsioon ja ei midagi enamat.

3)
7,71: Uurimine ehk ka teadustegevus kogude põhjal... eeldab kui just mitte palgatud, siis igal juhul professionaalse / asjatundliku või haridusliselt enam-vähem kultiveeritud kaadri olemasolu.
Seaduses ei võrdsustata uurimist teadustegevusega (mis vist omakorda on samuti defineerimata mõiste?) ega selgitata, mida seal uurimise all mõistetakse. Seega saab kogude uurimiseks nimetada ka nende tundmaõppimist, nende kohta materjali otsimist mistahes haridustasemega inimese poolt.

Ja kui seadus ei vähe- ega alaväärista neid, kel pole olnud võimalust end maksumaksja või tööandja kulul teaduslikult üles töötada, miks peaksime siis meiegi seda tegema?


Soomlased tunnevad uhkust selle üle, et neil on väga palju muuseume. Enamik neist mahuvad ära ühte väiksesse tuppa. Miks siis meie peaksime kehvemad olema? Miks me peaksime oma pisimuuseume häbenema ning neid kuidagi "tõeliste muuseumide" seltskonnast eemale tõrjuma?
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline