Pool miljonit plastikkirstu

[Kapten Trumm]

tahate niiväga võrrelda, siis võrrelge mõne idabloki riigiga

Oled Sa nii kindel, et siin on üldse millegagi võrrelda? Kui sisestad googlesse "polish civil defence", viskab esimeste hulgas lahti organisatsiooni kodulehe - millega tegeleb, kellele allub, milline on struktuur. Rumeenia kohta saab kah wikipedia abiga kuidagi sotti.

Ühesõnaga, kohe on selge, kes tegeleb ja vastutab.

Eesti kohta ei tule isegi esmast infot kuskilt. Veelgi enam - proovige selle küsimuse vastust otsida rescue.ee kodulehelt. Natukese otsimise järel on selge, et tegeletakse ainult tsiviilolukordadega.

Ehk tulles algusse tagasi - nagu maja algab vundamendist, algab riigiasutuse tegevus õigusaktidest, põhimäärusest ja muust sellisest. Mis annavad vastuse küsimusele, kes vastutab.

Küsimusele, kes vastutab vanglarahutuse või lennuõnnetuse korral - asi selge. Mõne sekundiga selge.

Kes vastutab tsiviilkaitse korralduse eest sõjaolukorras ja kes peaks selleks valmistuma? Vastus puudub. Võib midagi oletada - vahest kuidagi need ja need..... ja see ongi põhjus, miks ei tegeleta.

Ma ei üritagi siinkohal väita, et Rumeenias või Poolas pole pakasuhhat või muidu jama, lihtsalt seal on esmapilgul selge, et maja on alustatud vundamendist (kes teeb ja vastutab), mitte satipanni ostmisest katusele.

Ja kui vundament pole selge, siis on teema juhtimine ehitusnormidele - sisutu sofistika. Kodune ülesanne: millise riigi ehitusnorme kohaldatakse tänini, kui Eesti oma pole võtta?

[kromanjoonlane]

Tjah, sain vist aru, miks mu tekst jätkuvalt jäljetult ära kaob- liiga pikk!
Üritan siis jupikaupa postitada.

http://scientificamerican.com/article.c ... ew-orleans

Ehk siis tegemist on USA populaarteadusliku ajakirja Scientific American 2001.a. oktoobrinumbri artikliga, mille sissejuhatuses lugejat just kõrge virn plastikkotte tervitab.
Kuna see ei ole tasuta loetav praegusel hetkel, üritan paberkandjalt kokkuvõtte teha.

[kromanjoonlane]

Ahaa, toimib! Hakkan siis uuesti toksima, säilitades ajavormid nii, nagu need 2001.a. olid.

New Orleans pole muud, kui vallapäästmist ootav katastroof. Linn asub allpool merepinda Pontchartraini järve ja Mississippi vahelises "kausis" ning vajub jätkuvalt. Mis aga halvim- linna Mehhiko lahe voogude eest kaitsev Missisippi delta on kahanemas kiirusega 25-30 ruutmiili aastas. Ehk teisisõnu 24 minutiga hävib üks hektar. Selle tempoga on kogu delta aastaks 2090 läinud.
Louisiana Ülikooli teadlased, kes teinud sadu arvutisimulatsioone, ennustavad rohkem kui 100 000 inimese hukkumist potentsiaalses katastroofis- kus 1 miljon inimest "kaussi" lõksu jääb (lisaks on ohustatud veel üks miljon ümberkaudsetes asulates) ning vähesedki evakuatsiooniteed on üleujutuse poolt ära lõigatud.

Suured orkaanid jõuavad linnale üha lähemale:
1965 uputas Betsy-nimeline mõned linnaosad 8 jala sügavuse veekihi alla.
1992 läks Andrew linnast vaid 100 miili kauguselt mööda.
1998 virutas Georges otse Pontchartraini järve tammi pihta, kuid kriitilisel hetkel nõrgenes, pöördus kahe kraadi võrra itta ja mandus kaootiliseks tuulepööriseks. Majanduslik kahju ulatus siiski miljarditesse.

Mis kõige kurvem- inimlik rumalus on siin ebatavalise ja ähvardava looduse jõudu oluliselt võimendanud.
Jutujärje võtab artikli autorilt Mark Fischettilt üle New Orleansi Ülikooli geoloog Shea Penland, kes 16 aasta vältel ka Louisiana Ülikoolis töötanud ja USA Armee Insenerikorpusega tihedat koostööd teinud:

[kromanjoonlane]

Koostöö ei takista Penlandi siiski oma koostööpartnerit kritiseerimast:
juba 1879. a. alates on Korpus Kongressi rahastamisel Missisippit mullast ja betoonist voorusevööga ahistanud, kaitsmaks jõeäärseid asulaid iga-aastaste üleujutuste eest..
aga kust siis jõgi peaks saama oma deltasse kantavad setted, kui mitte üleujutuste ajal kaldaid uuristades?

Setetest deltas on tormide vaigistamisel küllaltki palju kasu- ehk küll orkaan võib jõevee taset 20 jala võrra tõsta, alaneb see tase iga nelja miili kohta ühe jala võrra, kui orkaan kõigepealt vettimava pinnasega deltast üle peab tormama.
Niisiis kulub Missisippi delta praegu tormide käes kiiremini, kui jõgi seda taastada jõuab. Ja tormide tööd kergendab kõvasti inimtegevus, eeskätt kanalite kaevamine ja süvendamine.

Autor ja Penland teevad ringsõidu deltat ümbritseval maanteel, mille muldkeha järjest kõrgemaks ehitada tuleb. Näevad kurba panoraami hüljatud bordellide ja soolase ookeanivee pealetungis hukkunud sooküpressisaludega. Kaks venda poseerivad neile oma kodupargase tekilt, kust põhjani on 8 jalga ja kaldani terve miil. Aga 16 aastat tagasi olnud samas kohas maismaa..
Edasi sõidavad nad paadiga deltast edelasse, lainetest peaaegu laiali kantud Viimastele Saartele (Isles Dernieres), kus kalda erosioon on kiirem riigi mistahes muust punktist. Just need saared jäävad orkaani teele, kui see kõige ohtlikuma nurga alt peaks lähenema..

[kromanjoonlane]

Juba 1980-ndate lõpust on Louisiana senaatorid abipalvetega Kongressi suunas pöördunud, et oma kallist turbast kodupinda kaitsta (aga just turvas on tormilainetega kergesti laialipekstav!). Kahjuks pole nad seda ühel meelel ja ühel häälel teinud:
Korpus süüdistab Ülikooli liigses paanikatekitamises oma uurimisrahade suurendamiseks.
Ülikool jälle süüdistab Korpust mulla ja betooni mõttetus kokkukuhjamises ilma teadusliku põhjenduseta.
NIMBY-aktivistid muidugimõista ässitavad kalureid ja austrikasvatajaid nii Ülikooli kui ka Korpust süüdistama.

1998 jõuti siiski niikaugele, et laialdases koostöös plaan Coast-2050 paberile pandi, mille maksumus oleks 14 miljardit dollarit, kui see täies ulatuses ellu viidaks. Põhipunktid on sihukesed:
1. Ehitada jõe lõunakallast ääristavasse tammivöösse üks või mitu vesiväravatega kontrollitavat kanalit, et "lubada" jõel jälle kõige ohtlikumasse suunda setteid maha kükitada.
2. KINDLALT TÕKESTADA ÜLEUJUTUSVETE TEE PONTCHARTRAINI JÄRVE.
3.Sulgeda liiklusele peamine jõest otse lahte viiv laevatuskanal ja lasta sellel lihtsalt kinni kasvada.
4. Taastada Viimased Saared Ship Soal´i nimeliselt liivamadalikult kaevandatava liivaga.

Kes selle 14 miljardit aga välja käima peaks, seda ei tea kurat ise ka. Siiani /s.t. 90-ndatel/ on Kongress eraldanud kaldakaitsetöödeks New Orleansi ümbruses ainult 40 miljonit aastas.

[kromanjoonlane]

Vot sihuke oli siis see 2001.a. artikkel. Mis sai PÄRAST Katrinat?

Jõuti järeldusele, et kuna juhtus just halvim võimalik stsenaarium, poleks ka vastuvõtmata jäänud Coast-2050 katastroofi ärahoidmiseks piisav olnud.
Tundub, et õigus pigem siiski Korpuse betoonilembidele jäi- niisiis mitte Ülikooli teadusfriikidele. Sest praegu panustatakse põhiliselt hästi mürakasse tammi järve ja lahe vahel.
Hollandi spetsialistid on neisse töödesse kaasatud- hollandlased kaotasid 1953.a. katastroofis 700 inimelu ja on pärast seda palju teinud, et end Põhjamere vastu kaitsta.
Jaapanlaste samalaadsed kogemused olla raskemini üle võetavad teistsuguse poliitilise kultuuri tõttu. Just suhtumine NIMBY-aktivistidesse olla Jaapanis palju külmem.