Vabatahtlikud
Postitatud: 25 Okt, 2011 12:49
Vabatahtlikud
Läbi maailma militaarajaloo on olnud vabatahtlikud sõjaväeliste moodustiste ja armeede lahutamatu kaaslane. Vabatahtlike sõdureid ja abiteenistujaid on kasutatud väga erineval viisil. Osa vabatahtlike liikumisest on olnud regionaalne või tänapäeval siseriiklik. Teine osa on vabatahtlikud teenistujad välisriikidest. Eesti ajalugu ei näita siin põhimõttelist erinevust maailmapraktikast. Kui esimene, siseriiklik vabatahtlike osa, on meil siin Eestis totaalkaitse kontseptsiooni kaasatud (Kaitseliit ja Naiskodukaitse), siis teine, välisriiklikud vabatahtlikud, on jäänud unarusse. Siinkirjutaja näitab, et minevikus ei ole see nii olnud ja leiab, et on viimane aeg välisriiklike vabatahtlike kaasamine Eesti kaitsepoliitika alustaladesse uuesti luua. Tegemist on ülimalt potentsiaalse strateegilise võimekusega nii militaarse heidutuse, siseriikliku kaitsetahte, kui ka rahvusvahelise toetuse ning huvi mootoriga.
Järgnevalt kaduvväike näidete osa välisriikide vabatahtlike kasutamisest maailmas.
Soome talvesõda: Rootsi ja teiste riikide vabatahtlikud, lisaks jätkusõjas Soomepoisid. [4] [3] [2]
08.08.08 Gruusia: Lõuna-Osseetia värvatud vabatahtlikud VF-sit. [5]
Hispaania kodusõda: erinevad vabatahtlikud mõlemal poolel (keelust hoolimata ka Eestlased) [1]
Jugoslaavia konflikt: modžaheedid Bosnia vabatahtlikena (tegelikult palgasõdurid?) [6]
Ja muidugi Eesti Vabadussõda, millest meil on kõige rohkem õppida ja toonast kogemust tänapäeva sünteesida: Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud [7] [8]
Välisriiklike vabatahtlike kasutamine.
Võib tekkida küsimus, et miks on Eestil üldse vaja tegeleda välisriikide vabatahtlike kasutamisega Eesti totaalkaitse struktuurides? On ju olemas kollektiivkaitse garantiid NATO-lt ja ka riigi enda KV ja KL. Põhiline põhjuse võib leida tänapäeva sõjaliste kampaaniate kulgemise lühiaegsuses. Piltlikult öeldes on sõjaline tegevus kiirem, kui poliitiline reageerimisvõime. Igasugune poliitiline otsustamine ja selle riiklik rakendamine on ajamahukas, kusjuures Eesti iseseisva kaitsevõime ei pruugi selle aja jooksul suuta sõjalist tegevust tasakaalustada. Ilma kiire välisriikide abita võib sõjalise konflikti tagajärgede lahendamine olla poliitiliselt keerukam ja ka ajaliselt mahukam (okupeeritud aladelt tagasitõmbumine jne.), otseses riigi toimimise vajadusest rääkimata. Poliitiliste otsuste tegemine NATO-s on keerukas ja vajaliku ühiskondliku surve puudumisel vähemotiveeritud. [9]
Iseäranis puudutab välisriikide vabatahtlike kasutamine Eestis oma traditsiooniliste liitlastega koostöös, kes aga on ajaloolistelt neutraalses ega kuulu NATO-sse. Eelkõige nimetagem siin Soomet ja Rootsit. Eestil leidub kindlasti toetajaid ka Austrias, Šveitsis ja Iirimaal. Ära ei tohiks unustada ka endise Nõukogude liidu ja ida-euroopa riike. (Gruusia, Ukraina, Armeenia, Moldova).
Vabatahtlike kasutamisel peaks olema suures plaanis kolm tegevussuunda: militaarne-taktikaline jalavägi: ehk siis rindemehed, erialased tugiüksused ja ka tagalateenistus: logistika, eriti meedikud (naisterahvad) ja kohaliku doonormaade elanikud (nimetagem neid tinglikult Eesti sõpradeks), kes on võimelised meeleavalduste kaudu kohalike poliitilist juhtkonda ühiskondlikult survestada.
Kui esimese kahega tegeleb Eesti valitsus, siis viimane grupp peaks jääma poliitilise korrektsuse huvides Eesti erinevate ühiskondlike organisatsioonide ja tavakodanike ülesandeks. Näiteks Rootsi, Soome, Taani tütarettevõtted Eestis (pangad, kommunikatsiooniettevõtted jne.) ja erinevad globaalsete organisatsioonide allkontorid Eestis: AIESEC, BEST, EOK, OSCE, Rottary, Lions, ICRC, AIE, EELK ja EAÕK välissuhted jne. Fookus peaks olema Eesti sõprade koondamine meeleavaldusteks agressorriigi saatkonna ja ka (NATO) riikide valitsusasutuste juurses, tagamaks tugevamat poliitilist motiveeritust kiirete otsuste langetamisel. Brüssel, New York, Washington, Paris, Berlin jne.
Üksiku kodaniku vahendiks Eesti sõprade koondamiseks meeleavaldustele on Internet ja selle tohutut potentsiaali omavas sotsiaalvõrgustike keskkondades (Facebook jne.)
Vabatahtlike värbamine peab toimuma Eesti saatkondade vahendusel doonorriikides. Transport peab olema korraldatud Skandinaaviamaadest meritsi (Tallink jne.) ja mujalt kasutades lennutransporti (Estonian Air jne.) . Võimaliku mereblokaadi ja õhuliikluse lennukeelu puhuks tuleb vastavalt võimalustele ette valmistuda strateegilises plaanis. Õppust tuleb võtta Eesti ja Soome koostööst kahe maailmasõja vahel seoses Soome lahe sulustamisega. Siinkohal on äärmiselt vajalik miinide laskmise võimekus [4]. Tuleb ausalt tunnistada, et laevade ja lennukite hävitamine välisriikide kodanike eraisikutega pardal on tõeliselt väljakutsuv otsus agressorile. See tekitaks üleüldise rahvusvahelise protestilaine, mis tuleb kasuks ainult Eesti kaitsjatele ja on selletõttu tõsiseks heidutusvahendiks. Samas ei tohiks allahinnata Soome ja Rootsi eraisikute võimekust tulla üle lahe Eestisse ka oma kiirkaatritega.
Vabatahtlikega sõlmitakse leping:
Leping on lihtne ja vabatahtliku emakeeles.
Vabatahtliku teenistusaeg 2+10 kuud
Teenistus eeldab vabatahtliku tõestatud erialast ettevalmistust.
Lepingut on võimalik Eesti Valitsusel ülesse öelda igal ajal (võimalik demobilisatsioon).
Vabatahtlikul on võimalik lepingust taganeda 2 või 12 kuu möödudes.
Leping kaotab kehtivuse vabatahtliku päritoluriigi mobilisatsiooni korral.
Ametlikuks suhtluskeeleks on Eesti ja Inglise keel.
Vabatahtlikule makstakse päevaraha 10EUR/päevas (esmatarbe kaubad, isikliku varustuse uuendamiseks, suits, jne.)
jne.
Selleks, et välisriigi vabatahtlike ei hakataks kutsuma palgasõduriteks, tuleb katta vabatahtlike päevarahade (võimalusel ka transpordi) kulude eest iga maa saatkondade juures loodud annetusfondi vahendusel. Näiteks on loodud Eesti saatkonna juures Soomes fond nimega „Soome vabatahtlike toetusfond Eestis“. Sellesse fondi saavad annetada kõik inimesed ja organisatsioonid, kellele Soome vabatahtlike heaolu ja saatus korda lähevad. Siinkohal on ka varjatud kujul võimalik toetada vähemrikaste (Gruusia, Moldova, Ukraina jne.) doonorriikide vabatahtlike annetades sinna Eestist. Analoogi võib tuua ajaloost, kus Soome sai Talvesõja ajal kaalukat välisabi [4].
Vabatahtlik peaks ilmuma saatkonda/kogumispunkti (Helsingi, Stockholmi sadam, Tallinna lennujaam) täieliku isikliku varustusega. Soome ja Rootsist laevadega reisijatel võib kaasas olla ka isiklik off-road maastur.
Relvad ja teistel elualadel muud tööriistad peab vabatahtlikele väljastama EV. Militaarsed vabatahtlikest moodustatakse väeosad soovituslikult arvestades rahvuslikku kuuluvust. Madalamate struktuuride juhtimine võiks jääda vahatahtlikest ohvitseridele. Kõrgemal tasemel peab olema koostöö koordineeritud kohaliku väejuhatusega arvestades ka vabatahtliku auastet (vabatahtlikust välisriigi reservkindralile võiks leida ikka sobiva töö).
Põhimõtteliselt (suisa soovituslikult) võib koostöö vabatahtlikega olla ette valmistatud juba rahuajal. Vabatahtlikud on ennast vastavas Eesti saatkonnas kirja pannud ja vastava lepingu sõlminud. Vajaduse ja võimaluse piires kaasatakse vahatahtlikud Eestis läbiviidavatele õppustele (Kevadtorm-vabatahtlike kompanii ning meditsiiniteenistus). Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikele peab andma võimaluse osaleda EV aastapäeva ja Võidupüha paraadidel põhjendusega, et nende eelkäiad on oma koha rivis sisuliselt vere hinnaga välja võidelnud [8]. Sellise tegevuse tagajärjel tõuseb Eesti ühiskonna ja kodanike kaitsetahe ning moraal hoopis teisele tasemele. Ka vabatahtlike päritoluriikides kindlustab see kindlasti Eestit toetavat avaliku arvamust. Ääremärkusena võib mainida, et sellisel juhul võib isegi kodanik Aleksander Vassiljev oma mõttemaailma tõsiselt ümber mõtestada [10]. Kulud seoses vabatahtlike tegevustega kataks vastava riigi toetusfond.
Numbritest ja ühiskonna toetusest.
Eestil ei ole vaja vabatahtlike hulka, kelle tegevus oleks riigile liialt koormav. Räägime siinkohal optimaalselt 10000 inimesest. See on sama suurusjärk, kui praegune KL. Selline hulk inimesi garanteerib Eestile rahvusvahelise tähelepanu ning doonorriikide ühiskonna ja seeläbi ka (kiire) poliitilise toetuse. Sellise koguse vabatahtlike kokkusaamine Skandinaaviast, Euroopast ja ka Ameerikast on reaalne. Eriti peab ära märkima Eesti kodanike ja väliseestlaste värbamise võimalus väljapool Eestit. Ajaloost on teada, et alati leidub inimesi, kes tunnevad militaarset eneseteostuse vajadust. Koondumine peab olema kiire (1-5) päeva ja selleks on vaja teha eeltööd. Tänase Eesti Vabariigi kaitseministri haridus ja silmaring võiks antud kontseptsiooni toetada, sest ressursside panustamine riigieelarvest oleks minimaalsed. Samuti on vaja kindlustada välisministeeriumi ja võibolla ka sotsiaalministeeriumi (meditsiin) toetus. Eesti sõprade mobiliseerimise korraldamisega võiks tegeleda näiteks kultuuriministeerium.
Kokkuvõtte.
Teema kokkuvõtteks laenaksin mõtte Kalle Kulbok-it, kes 1992 aasta parlamendivalimiste eelses teledepatis vastas küsimusele: Mida te soovitate oma rahvale/valijatele midagi vastavalt:
Kallis inimene (rahvas): looda Jumala peale, looda Kuninga peale, aga ole ise ka mees – topi oma aknad ära! Muidu tuleb tali tuppa!
Analoogi võttes siinkohal riigikaitsele:
Looda vabatahtlike südametunnistuse peale, looda NATO peale, kuid ole ise ka mees: loo endale elementaarne esmane kaitsevõime! Muidu tuleb tali tuppa!
Vabatahtlike südametunnistus võibki olla see Jumala panus, mis nakatab Eesti ja muu maailma ühiskondliku arvamuse, mis lõppkokkuvõttes sunnib Kuningat tegudele. Ka vabatahtlike süsteemi olemasolu koos kõige kaasnevaga võib olla märkimisväärseks heidutuseks agressorile.
Viited:
Viidete all on kasutatud üldtunnustatud faktide kajastamiseks wiki viiteid.
Konkreetsemate allikatena on ära toodud erinevaid raamatud.
[1] http://et.wikipedia.org/wiki/Hispaania_kodus%C3%B5da
[2] http://et.wikipedia.org/wiki/Soomepoisid
[3] http://et.wikipedia.org/wiki/Talves%C3%B5da
[4] Antti Juutilainen, Jari Leskinen „Talvesõda“
[5] Novaja Gazeta „Vene-Gruusia sõda 08.08.2008“
[6] Alastair Finlan „Jugoslaavia kokkuvarisemine 1991-1999“
[7] http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabaduss%C3%B5da
[8] http://www.estonica.org/et/Soome,_Taani ... %C3%B5jas/
[9] Wesley K. Clark „Tänapäeva sõda“
[10] http://www.ttu.ee/public/u/uliopilasesi ... tuseks.pdf
Tegemist on autori isikliku nägemusega ja ei pretendeeri 100% ainutõele ega originaalsusele. Kirjutise mõte on alustada ühiskonnasisest debatti antud teemal. Ideaalis võiks analoogne võimekus lähima 5 aasta jooksul ka reaalselt teostuda.
p.s Võib esineda kirjavigu.
Läbi maailma militaarajaloo on olnud vabatahtlikud sõjaväeliste moodustiste ja armeede lahutamatu kaaslane. Vabatahtlike sõdureid ja abiteenistujaid on kasutatud väga erineval viisil. Osa vabatahtlike liikumisest on olnud regionaalne või tänapäeval siseriiklik. Teine osa on vabatahtlikud teenistujad välisriikidest. Eesti ajalugu ei näita siin põhimõttelist erinevust maailmapraktikast. Kui esimene, siseriiklik vabatahtlike osa, on meil siin Eestis totaalkaitse kontseptsiooni kaasatud (Kaitseliit ja Naiskodukaitse), siis teine, välisriiklikud vabatahtlikud, on jäänud unarusse. Siinkirjutaja näitab, et minevikus ei ole see nii olnud ja leiab, et on viimane aeg välisriiklike vabatahtlike kaasamine Eesti kaitsepoliitika alustaladesse uuesti luua. Tegemist on ülimalt potentsiaalse strateegilise võimekusega nii militaarse heidutuse, siseriikliku kaitsetahte, kui ka rahvusvahelise toetuse ning huvi mootoriga.
Järgnevalt kaduvväike näidete osa välisriikide vabatahtlike kasutamisest maailmas.
Soome talvesõda: Rootsi ja teiste riikide vabatahtlikud, lisaks jätkusõjas Soomepoisid. [4] [3] [2]
08.08.08 Gruusia: Lõuna-Osseetia värvatud vabatahtlikud VF-sit. [5]
Hispaania kodusõda: erinevad vabatahtlikud mõlemal poolel (keelust hoolimata ka Eestlased) [1]
Jugoslaavia konflikt: modžaheedid Bosnia vabatahtlikena (tegelikult palgasõdurid?) [6]
Ja muidugi Eesti Vabadussõda, millest meil on kõige rohkem õppida ja toonast kogemust tänapäeva sünteesida: Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud [7] [8]
Välisriiklike vabatahtlike kasutamine.
Võib tekkida küsimus, et miks on Eestil üldse vaja tegeleda välisriikide vabatahtlike kasutamisega Eesti totaalkaitse struktuurides? On ju olemas kollektiivkaitse garantiid NATO-lt ja ka riigi enda KV ja KL. Põhiline põhjuse võib leida tänapäeva sõjaliste kampaaniate kulgemise lühiaegsuses. Piltlikult öeldes on sõjaline tegevus kiirem, kui poliitiline reageerimisvõime. Igasugune poliitiline otsustamine ja selle riiklik rakendamine on ajamahukas, kusjuures Eesti iseseisva kaitsevõime ei pruugi selle aja jooksul suuta sõjalist tegevust tasakaalustada. Ilma kiire välisriikide abita võib sõjalise konflikti tagajärgede lahendamine olla poliitiliselt keerukam ja ka ajaliselt mahukam (okupeeritud aladelt tagasitõmbumine jne.), otseses riigi toimimise vajadusest rääkimata. Poliitiliste otsuste tegemine NATO-s on keerukas ja vajaliku ühiskondliku surve puudumisel vähemotiveeritud. [9]
Iseäranis puudutab välisriikide vabatahtlike kasutamine Eestis oma traditsiooniliste liitlastega koostöös, kes aga on ajaloolistelt neutraalses ega kuulu NATO-sse. Eelkõige nimetagem siin Soomet ja Rootsit. Eestil leidub kindlasti toetajaid ka Austrias, Šveitsis ja Iirimaal. Ära ei tohiks unustada ka endise Nõukogude liidu ja ida-euroopa riike. (Gruusia, Ukraina, Armeenia, Moldova).
Vabatahtlike kasutamisel peaks olema suures plaanis kolm tegevussuunda: militaarne-taktikaline jalavägi: ehk siis rindemehed, erialased tugiüksused ja ka tagalateenistus: logistika, eriti meedikud (naisterahvad) ja kohaliku doonormaade elanikud (nimetagem neid tinglikult Eesti sõpradeks), kes on võimelised meeleavalduste kaudu kohalike poliitilist juhtkonda ühiskondlikult survestada.
Kui esimese kahega tegeleb Eesti valitsus, siis viimane grupp peaks jääma poliitilise korrektsuse huvides Eesti erinevate ühiskondlike organisatsioonide ja tavakodanike ülesandeks. Näiteks Rootsi, Soome, Taani tütarettevõtted Eestis (pangad, kommunikatsiooniettevõtted jne.) ja erinevad globaalsete organisatsioonide allkontorid Eestis: AIESEC, BEST, EOK, OSCE, Rottary, Lions, ICRC, AIE, EELK ja EAÕK välissuhted jne. Fookus peaks olema Eesti sõprade koondamine meeleavaldusteks agressorriigi saatkonna ja ka (NATO) riikide valitsusasutuste juurses, tagamaks tugevamat poliitilist motiveeritust kiirete otsuste langetamisel. Brüssel, New York, Washington, Paris, Berlin jne.
Üksiku kodaniku vahendiks Eesti sõprade koondamiseks meeleavaldustele on Internet ja selle tohutut potentsiaali omavas sotsiaalvõrgustike keskkondades (Facebook jne.)
Vabatahtlike värbamine peab toimuma Eesti saatkondade vahendusel doonorriikides. Transport peab olema korraldatud Skandinaaviamaadest meritsi (Tallink jne.) ja mujalt kasutades lennutransporti (Estonian Air jne.) . Võimaliku mereblokaadi ja õhuliikluse lennukeelu puhuks tuleb vastavalt võimalustele ette valmistuda strateegilises plaanis. Õppust tuleb võtta Eesti ja Soome koostööst kahe maailmasõja vahel seoses Soome lahe sulustamisega. Siinkohal on äärmiselt vajalik miinide laskmise võimekus [4]. Tuleb ausalt tunnistada, et laevade ja lennukite hävitamine välisriikide kodanike eraisikutega pardal on tõeliselt väljakutsuv otsus agressorile. See tekitaks üleüldise rahvusvahelise protestilaine, mis tuleb kasuks ainult Eesti kaitsjatele ja on selletõttu tõsiseks heidutusvahendiks. Samas ei tohiks allahinnata Soome ja Rootsi eraisikute võimekust tulla üle lahe Eestisse ka oma kiirkaatritega.
Vabatahtlikega sõlmitakse leping:
Leping on lihtne ja vabatahtliku emakeeles.
Vabatahtliku teenistusaeg 2+10 kuud
Teenistus eeldab vabatahtliku tõestatud erialast ettevalmistust.
Lepingut on võimalik Eesti Valitsusel ülesse öelda igal ajal (võimalik demobilisatsioon).
Vabatahtlikul on võimalik lepingust taganeda 2 või 12 kuu möödudes.
Leping kaotab kehtivuse vabatahtliku päritoluriigi mobilisatsiooni korral.
Ametlikuks suhtluskeeleks on Eesti ja Inglise keel.
Vabatahtlikule makstakse päevaraha 10EUR/päevas (esmatarbe kaubad, isikliku varustuse uuendamiseks, suits, jne.)
jne.
Selleks, et välisriigi vabatahtlike ei hakataks kutsuma palgasõduriteks, tuleb katta vabatahtlike päevarahade (võimalusel ka transpordi) kulude eest iga maa saatkondade juures loodud annetusfondi vahendusel. Näiteks on loodud Eesti saatkonna juures Soomes fond nimega „Soome vabatahtlike toetusfond Eestis“. Sellesse fondi saavad annetada kõik inimesed ja organisatsioonid, kellele Soome vabatahtlike heaolu ja saatus korda lähevad. Siinkohal on ka varjatud kujul võimalik toetada vähemrikaste (Gruusia, Moldova, Ukraina jne.) doonorriikide vabatahtlike annetades sinna Eestist. Analoogi võib tuua ajaloost, kus Soome sai Talvesõja ajal kaalukat välisabi [4].
Vabatahtlik peaks ilmuma saatkonda/kogumispunkti (Helsingi, Stockholmi sadam, Tallinna lennujaam) täieliku isikliku varustusega. Soome ja Rootsist laevadega reisijatel võib kaasas olla ka isiklik off-road maastur.
Relvad ja teistel elualadel muud tööriistad peab vabatahtlikele väljastama EV. Militaarsed vabatahtlikest moodustatakse väeosad soovituslikult arvestades rahvuslikku kuuluvust. Madalamate struktuuride juhtimine võiks jääda vahatahtlikest ohvitseridele. Kõrgemal tasemel peab olema koostöö koordineeritud kohaliku väejuhatusega arvestades ka vabatahtliku auastet (vabatahtlikust välisriigi reservkindralile võiks leida ikka sobiva töö).
Põhimõtteliselt (suisa soovituslikult) võib koostöö vabatahtlikega olla ette valmistatud juba rahuajal. Vabatahtlikud on ennast vastavas Eesti saatkonnas kirja pannud ja vastava lepingu sõlminud. Vajaduse ja võimaluse piires kaasatakse vahatahtlikud Eestis läbiviidavatele õppustele (Kevadtorm-vabatahtlike kompanii ning meditsiiniteenistus). Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikele peab andma võimaluse osaleda EV aastapäeva ja Võidupüha paraadidel põhjendusega, et nende eelkäiad on oma koha rivis sisuliselt vere hinnaga välja võidelnud [8]. Sellise tegevuse tagajärjel tõuseb Eesti ühiskonna ja kodanike kaitsetahe ning moraal hoopis teisele tasemele. Ka vabatahtlike päritoluriikides kindlustab see kindlasti Eestit toetavat avaliku arvamust. Ääremärkusena võib mainida, et sellisel juhul võib isegi kodanik Aleksander Vassiljev oma mõttemaailma tõsiselt ümber mõtestada [10]. Kulud seoses vabatahtlike tegevustega kataks vastava riigi toetusfond.
Numbritest ja ühiskonna toetusest.
Eestil ei ole vaja vabatahtlike hulka, kelle tegevus oleks riigile liialt koormav. Räägime siinkohal optimaalselt 10000 inimesest. See on sama suurusjärk, kui praegune KL. Selline hulk inimesi garanteerib Eestile rahvusvahelise tähelepanu ning doonorriikide ühiskonna ja seeläbi ka (kiire) poliitilise toetuse. Sellise koguse vabatahtlike kokkusaamine Skandinaaviast, Euroopast ja ka Ameerikast on reaalne. Eriti peab ära märkima Eesti kodanike ja väliseestlaste värbamise võimalus väljapool Eestit. Ajaloost on teada, et alati leidub inimesi, kes tunnevad militaarset eneseteostuse vajadust. Koondumine peab olema kiire (1-5) päeva ja selleks on vaja teha eeltööd. Tänase Eesti Vabariigi kaitseministri haridus ja silmaring võiks antud kontseptsiooni toetada, sest ressursside panustamine riigieelarvest oleks minimaalsed. Samuti on vaja kindlustada välisministeeriumi ja võibolla ka sotsiaalministeeriumi (meditsiin) toetus. Eesti sõprade mobiliseerimise korraldamisega võiks tegeleda näiteks kultuuriministeerium.
Kokkuvõtte.
Teema kokkuvõtteks laenaksin mõtte Kalle Kulbok-it, kes 1992 aasta parlamendivalimiste eelses teledepatis vastas küsimusele: Mida te soovitate oma rahvale/valijatele midagi vastavalt:
Kallis inimene (rahvas): looda Jumala peale, looda Kuninga peale, aga ole ise ka mees – topi oma aknad ära! Muidu tuleb tali tuppa!
Analoogi võttes siinkohal riigikaitsele:
Looda vabatahtlike südametunnistuse peale, looda NATO peale, kuid ole ise ka mees: loo endale elementaarne esmane kaitsevõime! Muidu tuleb tali tuppa!
Vabatahtlike südametunnistus võibki olla see Jumala panus, mis nakatab Eesti ja muu maailma ühiskondliku arvamuse, mis lõppkokkuvõttes sunnib Kuningat tegudele. Ka vabatahtlike süsteemi olemasolu koos kõige kaasnevaga võib olla märkimisväärseks heidutuseks agressorile.
Viited:
Viidete all on kasutatud üldtunnustatud faktide kajastamiseks wiki viiteid.
Konkreetsemate allikatena on ära toodud erinevaid raamatud.
[1] http://et.wikipedia.org/wiki/Hispaania_kodus%C3%B5da
[2] http://et.wikipedia.org/wiki/Soomepoisid
[3] http://et.wikipedia.org/wiki/Talves%C3%B5da
[4] Antti Juutilainen, Jari Leskinen „Talvesõda“
[5] Novaja Gazeta „Vene-Gruusia sõda 08.08.2008“
[6] Alastair Finlan „Jugoslaavia kokkuvarisemine 1991-1999“
[7] http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabaduss%C3%B5da
[8] http://www.estonica.org/et/Soome,_Taani ... %C3%B5jas/
[9] Wesley K. Clark „Tänapäeva sõda“
[10] http://www.ttu.ee/public/u/uliopilasesi ... tuseks.pdf
Tegemist on autori isikliku nägemusega ja ei pretendeeri 100% ainutõele ega originaalsusele. Kirjutise mõte on alustada ühiskonnasisest debatti antud teemal. Ideaalis võiks analoogne võimekus lähima 5 aasta jooksul ka reaalselt teostuda.
p.s Võib esineda kirjavigu.