Kuidas oleks üks tuumasõda

[toomas tyrk]

Siin teemas hakkab jälle tulema pudru ja kapsaid. Aga katsuks asju ikka vähe joone peal hoida...

Loomulikult ei hakka keegi evakuatsiooniga tegelema siis, kui pommid juba langevad. Siis on paratamatult kas liiga hilja, või siis teistpidi vara. Siis varjud kuhu saad.

Ja minu jaoks ei ole mingit üllatust, et Tallinnas oli (tsiviilkaitse staabi andmetel) ainult 100 000 variendikohta. Sellest on meil ka juba muudes teemades juttu olnud. ka N Liidu tsiviilkaitse süsteem arvestas põhilise meetmena evakuatsiooni. Variendid olid vähestele ette nähtud. Ja kui veel hakkaks uurima, mis seisukorras need varjendid tegelikult olid, siis tekib küsimus, et kui palju siis tegelikult on lastud "raisku minna".

Vahelduseks ka vähe isiklikke mälestusi. Eesti iseseisvuse taaskehtestamise teate võtsin mina vastu Saue linna tsiviilkaitse varjendis. See oli tavalise elumaja tavaline kelder. Isegi aknaid ei olnud kinni laotud ega midagi. Sisuliselt tsiviilkaitse õppeklass, sees koolipingid ja toolid, seintel plakatid jne. Ainult igavene posu gaasimaske oli seal ka. See tsiviilkaitse kelder oli siis juba antud kaitseliidule. Istusime seal ja ootasime bussi, millega Tallinna Raadiomaja juurde sõitsime. Gaasimaskid seal keldris oli ainuke reaalselt kellegi või millegi kaitseks kasutatav asjandus. ja neid me ka kasutasime. Raadiomaja juures oli igati šeff gaasimask puusal ringi kooserdada. Oli palju kadedaid pilke ning küsimisi - kust said.

Sauel oli siis ca 3000 elanikku. Sinna "varjendisse" oleks kõva toppimisega pannud mõned kümned inimesed.

Ilmarise tehase tsiviilkaitse varjendist ma olen ka juba siin kusagil kirjutanud. Seal oli küll tegemist spetsiaalselt varjendiks ehitatud ruumiga, kuid ilma pikema "eelhoiatuseta" oli samuti varjendina kasutuskõlbmatu.

Loomulikult oli ka korras varjendeid. Ainult et neid oli veel vähem kui 100 000 elaniku jaoks. Tagantjärele tarkusena ei suuda seda ilmselt keegi hinnata.

Üheksakümnendatel aastatel oli igatahes palju pakilisemaid asju, kuhu raha kulutada, kui seda oli varjendite korrashoid. Uskuge mind. Ma elasin sel ajal. Kusjuures ei olnud ju nii, et oleks olnud mingi tegelikult toimiv ja korras süsteem olnud. Oli just nimelt seinast seina igasugu erinevaid näiteid. Nendes omakorda mingi süsteemi ja korra loomine oleks olnud omaette töö. Mida tol ajal ei peetud vajalikuks.

Ja ma ei näe küll siin mingit hirmsat pattu või kuritegu inimsuse vastu, mille pärast nüüd peaks nii kõvasti halama.

[Lemet]

Kusjuures ei olnud ju nii, et oleks olnud mingi tegelikult toimiv ja korras süsteem olnud. Oli just nimelt seinast seina igasugu erinevaid näiteid...

Tõde selgub võrdluses. Võrdleme siis...kui toona võis tuua näiteid seinast seina, siis tänasel päeval on meil samasse võrdlusesse panna näiteid vaid ühe seina äärest...

[toomas tyrk]

Jah, tol ajal oli seina teises ääres paar "näidisvarjendit" kuhu koolilapsi ekskursioonidele viidi. Vabariigi juhtkonnale ette nähtud varjend Kosel, ehk mõnes liidulise alluvusega tehases oli ka korralik varjend.

Tänasel päeval ei ole ei presidendi ega ka Riigikogu varjend kasutuskõlblikud (NB! Ehitatud veel eelmise vabariigi ajal, mitte N Liidus). Valitsusel pole seda üldse. Ühes neist näidisvarjendeist on omale pesa teinud miskine turvafirma, ma ei tea kas seda varjendit saab eesmärgipäraselt veel kasutada või ei.

Ja mis siis veel on, millest me ilma oleme jäänud?

[Lemet]

Toomas, vähemalt nelja töökorras varjendit Tallinnas oli juhust 80ndatel väisata(ühes nendest sai lausa nädalas paaril korral pilli mängitud). Nii et päris tõena ei saa Sinu juttu kindlasti võtta.

[Kapten Trumm]

Vahelduseks ka vähe isiklikke mälestusi. Eesti iseseisvuse taaskehtestamise teate võtsin mina vastu Saue linna tsiviilkaitse varjendis. See oli tavalise elumaja tavaline kelder. Isegi aknaid ei olnud kinni laotud ega midagi. Sisuliselt tsiviilkaitse õppeklass, sees koolipingid ja toolid, seintel plakatid jne. Ainult igavene posu gaasimaske oli seal ka. See tsiviilkaitse kelder oli siis juba antud kaitseliidule. Istusime seal ja ootasime bussi, millega Tallinna Raadiomaja juurde sõitsime. Gaasimaskid seal keldris oli ainuke reaalselt kellegi või millegi kaitseks kasutatav asjandus. ja neid me ka kasutasime. Raadiomaja juures oli igati šeff gaasimask puusal ringi kooserdada. Oli palju kadedaid pilke ning küsimisi - kust said.

Kogu see näide on suhteliselt ainetu tausta teadmata, sest "varjendeid" oli Eestis arvel kolme liiki - varjendid (neid oli meil omakorda neli erinevat klassi omakorda sõltuvalt vastupidavusest), lihtradiatsioonivarjed ja varjeks kohandatavad ehitised. See müstiline "Saue tsiviilkaitse varjend" võis olla vabalt ka teine või kolmas. Ülerõhukindlate varjendite rajamine on suhteliselt kallis ja neid ehitati tollal sinna, kus oli karta tuumarelva (st suure ülerõhu) kasutamist. Näiteks minu kodulinnas meie majas oli teine tüüp. Tavaline akendega ja puust ustega kelder, kuid oli olemas filterventilatsiooniseade (käis nii elektriga kui käsitsi), WC-d keldris ning paar kraanikaussi koos veevärgi veega. Suurtemate kontrollide ajaks pandi ühe keldri uksele ka silt - number see ja too, võtmed asuvad seal ja seal. See oli siis lihtradiatsioonivarje. Kuidas oleks lahendatud see akende probleem - ei tea tegelikult. Uksed oleks saanud kinni teipida.

Panen siia paar tunni aja tagust fotot - mis see on? Pilt on tehtud Volta tehasekompleksi õues. Asi on valatud igati kvaliteetsest betoonist ja seal näib olevat sees ka terasarmatuur.
Avad on suletud vinkelrauast keevitatud, seest avatavate võredega. Kus varjend ise asub, ma ei suutnud väliste tunnuste järgi lokaliseerida ega polnud aega ka uurima hakata. Tegemist on tüüpilise nõuka maa-aluse ehitise ventilatsioonikorstnaga (pilte näete igas tollases õpikus), mis on kasutatav ka varuväljapääsuna (sealt mahub inimene roomates läbi).
Antud juhul asub minuarust varjend (või asus) kas selle punase hoone all või selle esisel platsil.

NB! Kui me räägime sellest 90-100 000 kohast Tallinnas, siis silmas peetakse varjendikohti (klass II-IV), mitte lihtradiatsioonivarje kohti (neid oli Eestis mälu järgi üle 700 000) ega varjeks kohandatavat ehitist (nende kohti oli arvel pea 1,9 miljonit).

[Lemet]

Forelli tänaval Flora uue tootmishoone all oli üks nendest varjenditest. Uksed-tihendid töötasid laitmatult, entilatsioonisüsteem samuti. Aastas paar korda anti teada, et kontrollide pärast tuleb kola koomamale tõmmata. Suur varjend oli, terve tehas pidanuks ära mahtuma. Ilmselt oli siis terve Flora kollektiiv nende teadmata arvatud "vabariigi juhtkonna ja parteiladviku" hulka...

[Kapten Trumm]

Lisan siia juurde üldhariva osa:
-varjend - tuumarelva otseste mõjude üleelamiseks mõeldud kaitserajatis, reeglina olid need rajatud armeeritud valubetoonist (mitte plokkidest), nendel on tihenditega rasked rauduksed, ventilatsioonikorstnad jne. NSVL-s oli mälu järgi IV klassi, Eestis esinesid alates II klassist (ülerõhu taluvus 2,0 kg/cm2). Eksisteeris ka ilma "klassita" - peamiselt vanast ajast jäänud "pommikeldrid". Ametkondlike ja ettevõtete omad olid üldiselt kogu aeg varustatud medikamentide, isikukaitsevahendite, toiduvarude ja veevaruga.
-lihtradiatsioonivarje - tüüpselt piisavalt paksude seinte ja keldri kohal piisavalt kõrge hoonega, mingi elementaarse ventilatsiooni ja sanitaarseadmetega kelder, mis oli mõeldud radioaktiivse saastumise eest kaitseks. Otseste mõjude (nt lööklaine) eest pakkus vähest kaitset (kuid siiski). Sõjaohu tekkimisel võis vajada töid (nt akende sulgemist). Esines varianti, et venti polnud (vanemad majad) ja seal tuli kanda isikukaitsevahendeid.
-varjeks kohandatav ehitis - maa alune või maaaluse osaga ehitis, mille konstruktsioon lubas selle lihtsalt kohandada radiatsioonivarjeks. Selles kategoorias olidki "suva keldrid".

Ilmselt oli siis terve Flora kollektiiv nende teadmata arvatud "vabariigi juhtkonna ja parteiladviku" hulka...

Üllatusena tuleb tõdeda, et 90+% Tallinna varjendikohtadest olid ette nähtud töölistele, tõsi elutähtsate asutuste/käitiste omadele. "Vabariigi parteiladviku" jaoks eksisteeris linnasisene juhtimispunkt Pirita-Kosel (siin võin eksida) ja linnaväline Kosel 50 km Tallinnast. Samuti olid linnavälised juhtimispunktid linnarajoonide juhtkonnale ca 50 km Tallinnast. Tsiviilkaitse staabi linnasisene juhtimispunkt asus Rannavärava bastioni all ning linnaväline Vardjas.

"Punaeliidi" pärast muretsev Tallinn ei saa muidugi vastu demokraatlikule Stockholmile, kus linnaväline juhtimispunkt oli sellise kaitseastmega, et teda võiks võrrelda NORAD-i väikse koopiaga (vedrudel asuv metallkonteiner graniitmäe sees)- mõeldud üle elama tuumarelva otsetabamust.

[toomas tyrk]

Keegi ega miski ei takista sul ka täna linn läbi käia ning kõik keldrid aga kirja panna. See on lihtradiatsioonivarje ning see varjeks kohendatav ehitis. Saad kohti rohkem kui 100 000 elanikule.

Ja siis? Mis sellest paremaks läheb?

[Kapten Trumm]

Mis sellest paremaks läheb?

Probleem nr 1, mis Eestis tuleb lahendada on arusaam, et Eesti teeb tsiviilkaitset õigesti ja täna pole midagi erilist vaja rohkem teha. Kui lugeda neid sisemini ametnike kommentaare meedias, siis tundub, et see ongi suurim probleem

Veneaegse infra laialitassimine ja ära lagastamine on strateegiline viga, mis on tehtud.
Rahapuuduse üle pole siin mõtet halada, 90% infrast kuulus erastatavate objektide hulka ja vastava kohustuse saanuks panna lihtsalt omanikule (nagu see on Soomes).
Takkajärgi jah ei saa panna.

Aga nagu ma ütlesin, tuleb meil minumeelest olla kõigepealt enda vastu aus ja tunnistada (ning taibata), et selles valdkonnas seni tehtu on jama.

[toomas tyrk]

Hm, kõigepealt tuleks vist ikka saavutada mingigi arusaam, mida meil tsiviilkaitse valdkonnas üldse vaja on. Siis saame alles hakata rääkima, kas seni tehtu on jama või mitte.

Aga Trummil käivad jah asjad pisut teistpidi. Kõigepealt on a priori kõik senitehtu jama. Ja siis tuleb tegema hakata nii nagu Trumm ütleb

[Kapten Trumm]

Kogemata ongi nii, et tänane tsiviilkaitse alane tegevus (õigemini tegevusetus) ongi jama. Trummiga või Trummita.
Selle arusaama saavutamiseks olnud aeg näitab selle aasta augustis 25 aastat.
Vene ajal oli midagi.
Meil pole sedagi.

[S-2]

Briti kindral Richard Shirreff, kes oli aastatel 2011-2014 NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja, ütles BBC 4 raadiosaates, et võimalus, et Venemaa ründab NATO liikmetest Balti riike on tõsiseltvõetav võimalus ning Lääs peab juba praegu tegutsema, et potentsiaalset katastroofi ära hoida, vahendas ajaleht The Independent.

Kindral on kirjutanud ka ilukirjandusliku raamatu "2017: sõda Venemaaga", milles kirjeldatud sündmusi peab ta enda sõnul täiesti usutavateks.

Kas sõjamehe mure võimaliku tuumasõja pärast või kirjaniku soov raamatut turustada?

[Kapten Trumm]

http://riigikaitse.postimees.ee/2931519 ... uumasojaks

Asekantsleri kommentaar artikli taga:

Lisaks on tänapäeva konfliktid üldiselt sellised, mis ei ole toonud kaasa linnade lauspommitamist, need on olnud ikkagi väga fokusseeritud rünnakud. Neis ei ole elurajoonide või linnade laushävitamist, nagu seda tehti Teise maailmasõja ajal, et murda teise riigi majanduse selgroog.

Groznõi 1995


Donetsk 2015


Nagasaki 1945

[toomas tyrk]

Hm, nii Groznõi kui Donetsk ei pidanudki taluma mingit lauspommitamist. Või ilmselt oli vaippommitamine see termin, mida auväärt asekantsler kasutada tahtis. Mõlemad linnad jäid lihtsalt intensiivse lahingtegevuse piirkonda. Lahingtegevuse piirkonnas ei ole tsiviilelanikonnal aga midagi teha.

II M-s ajal sakslased näiteks evakueerisid terve Narva linna. Pane Narva varemete pilt ka ikka sinna ritta.

[Kapten Trumm]

Kui idast ja kagust tulevad rünnakukiilud lõpuks kohtuvad, jääb järgi ümberpiiratud Tallinn (või Suur-Tallinn). Selja taga on lõpuks meri. Kuhu need tsiviilisikud lähevad, kui siin hakatakse Stalingradi pidama? Ujuvad Aegnale? Võib-olla selles kontekstis omandab ka natuke teise värvingu see, et miks Helsinkis nii palju on betooni valatud ja graniiti uuristatud. Kindlustatud pealinn kui heidutus?