Loe seniks seda...
Ants Laaneots: võõrväed Eestis 1990–1994 – aeg, kui meile pakuti siiajäämise eest lennukeid
Erukindralist riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond) meenutab ärevaid aegu 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul, mil taastati Eesti Vabariik, kuid Eestis olid endiselt võõrväed. Riigikaitse areng võinuks aga olla ka teistsugune, kui oleksime haaranud kinni pakutud võimalustest.
Kui Balti riigid 1980. aastate lõpul oma iseseisvust taastama asusid, kujutati vaevalt ette, milliseid riske ja ohte see tegelikult endaga kaasas toob. Seda mitte ainult neis riikides tegutsenud võimsa NSV Liidu repressiivsüsteemi – KGB ja siseministeeriumi jõudude –, vaid ka sõjaväe näol.
Seda, et lagunev impeerium on valmis rahva vastu relvajõude kasutama, nägime detsembris 1986 Almatõs, kus hukkus ametlikel andmetel kolm, mitteametlikel 174 inimest ja vigastada sai 1215 inimest; aprillis 1989 Thbilisis, kus tapeti 19 inimest ja 251 sai vigastada; 1990. aasta jaanuaris Bakuus, kus dessantväelased ja sisevägede sõdurid tapsid tankide toel 131 inimest, 744 sai haavata. Ei olnud välistatud risk, et sama võib juhtuda Eestis. Mida kujutasid endast Nõukogude väed Balti riikides enne nende väljaviimist 1990. aastate algul?
Balti sõjaväeringkonna vastutusalasse kuulusid Eesti, Läti, Leedu ja Kaliningradi oblast ning selle staap asus Riias. Kuna Nõukogude strateegid pidasid Balti regiooni sõjalises mõttes teisejärguliseks, oli külma sõja ajal siin paiknenud väekontingent võrreldes teiste NSV Liidu lääneosa sõjaväeringkondadega – Valgevene, Karpaadi, Kiievi ja Odessa ringkonnaga – väiksem ning selle suurus impeeriumi eksistentsi aastatel eriti ei muutunud.
Balti sõjaväeringkonnas oli 1990. aastal ligi 170 000 sõjaväelast, 1300 tanki, ligi 1500 erinevat soomusmasinat, 800 suurtükki ning 170 transpordi- ja lahingukopterit. Enamik lahinguüksusi oli koondatud Kaliningradi oblastisse ja Leetu. Eestis paiknevatest üksustest, erinevalt Leedust, polnud õnneks ükski täielikult lahinguvõimeline, mis tingis ka 1991. aastal merejalaväelaste toomise Paldiski õppekeskusesse ja Tartu lennubaasi nende kaitse ettekäändel ning Pihkva 76. õhudessantdiviisi ühe dessantpolgu saatmise Tallinna 1991. aasta augustiputši ajal. Eesti tsiviilvõimudel polnud mingit kontrolli riigis paiknevate relvastatud üksuste üle.
Eesti territooriumil asusid külma sõja ajal ka tuumarelvad. Strateegiliste raketivägede nelja Eestis paikneva raketipolgu relvastuses oli 36 strateegilist tuumalõhkepeaga varustatud raketti lennukaugusega ligi 2000 km. Aatomirelvadega olid relvastatud ka Tartus paiknevad kaugpommitajad Tu-22M3. Nende ladu asus Luunjas. Õnneks viis revolutsiooniohtu tunnetav Moskva tuumalõhkepead aegsasti, 1989.–1990. aastal Eestist ära.
Alates 1989. aastast oli NSV Liidu juhtkond väga mures sündmuste käigu pärast Balti riikides. Nii tegid ainuüksi 1990. aasta maikuu jooksul – pärast kuulsaid 15. mai sündmusi, kui impeeriumimeelsed üritasid Toompea lossi üle võtta – Eestisse visiidi Balti sõjaväeringkonna juhataja kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin ja tema asetäitja kindralmajor Nikolai Tailakov. Viimane määrati Eesti «kuraatoriks» julgeoleku küsimustes. 23. mail 1990 viibis Tallinnas Nõukogude armee poliitilise peavalitsuse ülem, armeekindral Aleksei Lizitšev.
Kõrgete sõjaväejuhtide visiitide eesmärk oli Eesti olukorraga tutvuda, siin viibivate üksuste seisukorda inspekteerida ning edasise käitumise kohta instruktsioone anda. Kohtumisel «intrite» juhtidega, kes Toompealt 15. mail häbiga minema olid kihutatud ja sama päeva õhtul pöördunud Tallinnas paiknevate väeosade ülemate poole nõudmisega tuua valitsushoonete juurde sõdurid (mille peale neile ühemõtteliselt ära öeldi), selgitas kindral Lizitšev neile, et sõjavägi peab olema rangelt neutraalne, sest vaatamata oma erinevatele poliitilistele ja muudele vaadetele on kõik NSV Liidu rahvad siiski omad rahvad ja vägivald nende suhtes on lubamatu.
Selgitades olukorda 25. mail 1990 Riias toimunud sõjaväeringkonna juhtkonna nõupidamisel, millel viibis ka siinkirjutaja, teatas ringkonna ülem kindral Fjodor Kuzmin Balti riikide taotluste kohta viia Nõukogude relvaüksused välja, resoluutselt, et see on küsimus, mis ei kuulu üldse arutusele. Ta väitis, et seoses Nõukogude väegruppide väljatoomisega Ida-Euroopast ja kahe Saksamaa arvatava ühinemisega muutub Balti sõjaväeringkond teisejärgulisest ringkonnast NSV Liidu esmajärguliseks piirikatte sõjaväeringkonnaks lääne suunal. Väegruppi seal tuleb tugevdada, mis tema väitel juba toimuvatki.
Kuzmin lisas ka, et kui on tarvis, siis minnakse Baltikumis üle väegrupi staatusele. Vastuseks Tartu lennuväeohvitseride sõjakale küsimusele, miks «korra taastamiseks» Balti vabariikides ei kasutata sõjaväge, vastas ringkonna juhataja, et hästi või halvasti, aga me püüdleme praegu demokraatia ja õigusriigi poole, nii et sõjaväe väljaastumine mingi konkreetse poliitilise partei või liikumise vastu tähendaks igasuguse demokraatia lõppu vastaspoole suhetes. Kindralid olid üksmeelsed ka selles, et sõjavägi jääb neutraalseks ainult olukorra rahuliku arengu korral. Kui aga kusagil peaks lahti päästetama vägivald, siis võetakse tarvitusele kõik abinõud, et see peatada.
Iseloomustades üldist sisepoliitilist olukorda Eestis, märkisid sõjaväeringkonna juhid rahuldustundega, et «подурят-подурят и перестанут» ehk «möllavad mis nad möllavad, küll järele jätavad». Nende arvates polnud selle eelduseks mitte ainult venekeelse elanikkonna vastuseis Eesti iseseisvumisele, vaid ka üha vihasem purelemine ja võimuvõitlus erimeelsete Eesti poliitiliste jõudude vahel. Eriti meelepärane neile oli Eesti «maruradikaalide tõhus abi» (silmas peeti ERSPd ja Eesti Komiteed).
Toompea lossi ründamise tähtsus 15. mail 1990 eesti rahvale seisnes selles, et see peatas 1989. aasta sügisel üle maa veerenud patsifistlike meeleolude laine, näitas, et rahva julgeoleku küsimustes on laulmisest üksi vähe, eriti kui vastaspool on vägivallaks valmis. Tuli hakata tõsiselt mõtlema oma riigikaitse loomisele.
Praktikas ei andnud see mõistmine kõigepealt tõuget mitte riiklike, vaid iga sorti erakondlike jõustruktuuride loomiseks. Rahvarinne lõi Kodukaitse, Eesti Komitee taastas Kaitseliidu, intrid Töölismaleva, rohelised hakkasid looma mingit «Rohelist polku». Olukord hakkas meenutama Vene kodusõjast loetud jutte, kus igal «batjuškal» oli oma vägi, kusjuures ikka see ainuõige ja kõige kindlam lihtrahva huvide kaitsja.
Eesti toonane juhtkond oli eelkõige intrite ja nendega mestis olevate sõjaväelaste võimalikust vägivaldsest tegevusest häiritud ja hakkas otsima teid riigi enesekaitse loomiseks. 26. oktoobril 1990 helistas mulle Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi kantseleist Advig Kiris ja teatas, et presiidiumi esimees Arnold Rüütel kutsub kindraleid Rein Põderit, Arved Jaaskat, polkovnikuid Harri Heina, Endel Hirvlaanet ja mind nõupidamisele, mis olevat seotud eelseisva Eesti ja Vene ekspertide kohtumisega Moskvas.
See oli sobiv võimalus selgitada ülemnõukogu juhtkonnale vajadust luua kaitsejõud ja rääkida ka nende võimalikust suurusest. Nõupidamises osalesid ka veel Rein Tamme, Advig Kiris, Klaara Hallik ja Raul Mälk. Rüütel selgitas lühidalt poliitilist hetkeseisu ja olukorda sõjaliste küsimuste lahendamisel, milles polnud midagi rõõmustavat.
Presiidiumi esimehe seisukoht oli ühene: Moskvale tuleb selgelt mõista anda, et me ehitame üles oma, iseseisvad kaitsejõud. Selle eelduseks on vabariigi täielik iseseisvumine. Ta küsis sõjaväelastelt arvamusi ja seisukohti tulevase kaitseväe struktuuri suhtes. Seletasime ära oma nägemuse ja meid kuulati tähelepanelikult.
Ilmselt oli see midagi täiesti uut ülemnõukogu (ÜN) inimeste jaoks. Elevust tekitasid vajaliku sõjatehnika ja relvastuse arvud. Mainisin ka võimalikke allikaid, kust neid hankida. Need oli võimalik saada Eestis olevatelt Nõukogude üksustelt kompensatsiooniks 1940. aastal Punaarmee poolt üle võetud Eesti sõjaväe relvastuse ja muu materjali ning nõukogude ajal ENSV poolt NSV Liidu sõjalisse eelarvesse panustatud vahendite eest.
Kõik esmavajalik oli ju Eestis kohapeal olemas. Nõupidamisel täpsustati ka Moskvasse mineva delegatsiooni koosseis. Arutasime hiljem ÜNi riigikaitsekomisjoni esimehe Rein Tammega riigikaitseseaduse vastuvõtmise võimalikkust. Ta oli kindel, et vabariik peab riigikaitse küsimustes üle minema üldisele «pressingule» Moskva suhtes, sest üksi rääkimisega ei saavuta seal midagi. Leidsime, et see pressing võiks seisneda järgmises:
- lõpetada Eesti kutsealuste minek Nõukogude sõjaväkke;
- raskendada Eestis olevate Nõukogude väeosade personali elutingimusi;
- baaside lepingu taotlus;
- survestada pidevalt Moskvat nõuetega sõjaväge puutuvates küsimustes.
Detsembris 1990 Riias toimunud Balti sõjaväeringkonna sõjanõukogu istungil teatati ametlikult, et ringkonna tähtsus ja staatus on muutunud. Seoses väegruppide likvideerimisega Ida-Saksamaal, Poolas, Tšehhoslovakkias ja Ungaris jäi Baltikum NSV Liidu strateegilise kaitse eesliinile. Sellest ka deviis: «Baltikumist mitte sammugi tagasi!»
Informeeriti, et NSV Liidu kindralstaap on välja arvestanud, et riigikaitse ülesannete edukaks täitmiseks Baltikumis on vaja 12–14 diviisi. Praegu olevat neid ainult seitse, kõik alakomplekteeritud ja Kaliningradi oblastisse lisandub veel üks, 18. motolaskurdiviis. Oli ilmne, et vägesid tuuakse juurde ka Eestisse, kuna siin oli üpris palju tühje või pooltühje sõjaväelinnakuid. Õnneks piirdus see hiljem vaid ühe üksik-dessantründepataljoni toomisega Võrru. Ringkonna ülem teatas ka, et arvatavasti järgmisest aastast läheb sõjaväeringkond üle vägede grupi staatusele (analoogne endiste Ida-Euroopa riikides asunud väegruppidega).
Aastavahetusel 1990/1991 jõudis NSVLi kompartei juhtkond lõplikult seisukohale, et impeeriumi nõrgim koht on Balti riigid. Moskvas tugevnes arusaam, et selle kooshoidmiseks tuleb rakendada sõjalist jõudu. Riigijuht Mihhail Gorbatšov toetas seda seisukohta vaikimisi. Hakati ette valmistama riigipöördeid. Operatsioon Balti riikides oli kavandatud 1991. aasta jaanuari, ilmselt lootuses, et samal ajal Pärsia lahe piirkonnas algav sõda Iraagi ja USA juhitavate lääneriikide koalitsioonijõudude vahel tõmbab maailma tähelepanu Nõukogude Liidult ära. Hiljem selgus, et esialgu oli plaan alustada Lätist, kuid 1991. aasta jaanuaris Leedus puhkenud sisepoliitiline kriis viis sündmuste raskuspunkti hoopis Vilniusse.
Saadud info järgi nägi riigipöörete stsenaarium välja järgmiselt.
-Nende propagandistlik ettevalmistus: väärinfo esitamine rahvale kesktelevisiooni ja raadio, partei ja sõjaväe kontrollitava ajakirjanduse kaudu: Balti riikide süüdistamine NSVLi konstitutsiooni rikkumises; nendes elavate muulaste propagandistlik üleskütmine (Eestis tegeles sellega raadiojaam Nadežda). NSV Liidu alluvuses tehaste organiseeritud, muulastest koosnevate demonstratsioonide ja miitingute korraldamine, ultimatiivsete nõuete esitamine, nagu «maha ebakompetentne ja juhtimisvõimetu valitsus»; «NSVLi konstitutsiooni vastaseid otsuseid vastu võttev ülemnõukogu laiali saata» jne.
-«Viienda kolonni» aktiviseerimine, rünnakrühmlaste ettevalmistus ja relvastamine Liidu alluvusega ettevõtetes, OMONi vägivald Leedus, Lätis, Eesti-Vene majanduspiiril.
-Erivägede (Spetsnaz, õhudessantväed) saatmine Läti, Leedu ja Eesti territooriumile. NSV Liidu kaitseminister marssal Dmitri Jazov andis 5. jaanuaril 1991 käsu suunata Balti riikidesse õhudessantvägede allüksused. Ettekäändeks vajadus tagada kutsealuste saatmine ajateenistusse. Eestisse õnneks neid ei toodud.
-Alternatiivsete, kompartei määratud koosseisuga valitsusorganite loomine (päästekomiteed Lätis ja Leedus, nn koordinatsiooninõukogu Eestis) eesmärgiga võtta võim oma kätte.
-Kui «vägivallatu riigipööre» demonstratsioonide ja miitingute abil ei õnnestu, kasutada ära löömameeste salgad ja nende tegevust julgestavad sõjaväe ning OMONi üksused. Esmajärjekorras haarata enda kätte televisioon, raadio, trükikojad, telefoni ja telegraafi keskjaamad, saavutades sellega vabariikide infoblokaad, ning juba selle katte varjus õiendada arved valitsuste ja riigivõimu organitega.
13. jaanuaril 1991 tegi välkvisiidi Tallinna Venemaa juht Boriss Jeltsin. Ühisavalduses tunnustasid Balti riigid ja Venemaa üksteise suveräänsust. Jeltsin pöördus ka Vene sõjaväelaste poole üleskutsega mitte sekkuda Balti riikide asjadesse. Kuid sellest ei piisanud.
Eriti veriselt viidi ülalmainitud plaan ellu Leedus. 1991. aasta 14. jaanuari öösel ründasid GRU eriüksuslased ja KGB üksus Alfa 107. motolaskurdiviisi tankide toetusel Vilniuse telekeskust ja vallutasid selle. Leedulased osutasid neile massilist vastupanu. Hukkus 15 inimest.
Verevalamine jätkus Lätis 14. jaanuaril kell 14.40 tulistamisega Riias. 20. jaanuaril 1991 ründas Riias impeeriumimeelsete jõudude põhiliseks toeks kujunenud miilitsa eriüksus (OMON) siseministeeriumi hoonet. Tekkis tulevahetus hoone kaitsjatega, surma sai viis inimest, kuid OMON oli sunnitud taanduma.
1991. aasta 31. juuli öösel tapsid Riia OMONi eriüksuslased Leedu-Valgevene majanduspiiril seitse Leedu piirivalvurit. Verevalamist võis oodata ka Eestis. Rünnakud Eestis jäid aga õnneks ära, sest maailma reageering Leedus ja Lätis toimunule oli teravam, kui Kreml ja Gorbatšov olid eeldanud. Ameerika Ühendriigid ähvardasid sõjaliste aktsioonide jätkumise korral lõpetada majandusabi andmise NSV Liidule. Üle Venemaa veeres massimeeleavalduste laine Balti riikide toetuseks. Gorbatšovi vastu astus välja ka Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin.
Impeeriumimeelsed Moskvas ei rahunenud, olukord tipnes 19. augustil 1991 riigipöördekatsega (putšiga), Eesti jaoks 76. õhudessantdiviisi üksuste marsiga Tallinna ning 20. augustil eestlaste ja sõjaväelaste relvastatud vastasseisuga Toompeal ja teletorni piirkonnas ja Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamisega.
19. augusti õhtul said Tartu ja ilmselt ka teiste Eesti suuremate linnade garnisoniülemad Balti sõjaväeringkonna juhataja kindralpolkovnik Kuzmini täiesti salajase direktiivi järgmise sisuga.
1. Viia alates südaööst vastu 20. augustit 1991 Tartus sisse sõjaväeline juhtimine.
2. Kehtestada linnas 20. augustil 1991 alates 00.00 komandanditund.
3. Keelata järgnevatel päevadel ära igasugused rahvakogunemised ja massiüritused.
Veetsin ka ise 19. ja 20. augustil unetu öö Tartu garnisoni ülema kabinetis, mille tulemusena õnnestus pika vaidluse järel ära hoida selle direktiivi elluviimine. Tänu Venemaa presidendi Boriss Jeltsini otsustavale tegutsemisele ja vene rahva võimsale toetusele suruti impeeriumimeelsete juhtide mäss kiiresti maha, millele järgnes detsembris 1991 NSV Liidu lagunemine.
1992. aasta jaanuar-veebruar oli aeg, mil Eestis viibinud endised Nõukogude Liidu sõjaväeüksused olid justkui kaaluta olekus. Kuna Vene Föderatsioonil polnud veel kaitseministeeriumi ja NSV Liidu oma enam ei töötanud, ei teadnud üksuste ülemad, kellele nad alluvad.
Huvitav seik leidis aset 1992. aasta veebruaris. Kuna ka äsja taasloodud Eesti Vabariigil kaitseministeeriumi veel ei olnud, langesid selle ülesanded suures osas Kaitsejõudude Peastaabile, mille ülemaks määrati oktoobris 1992 mind.
Ühel veebruaripäeval saabus minu juurde Tartus asuva transpordilennuväe polgu delegatsioon eesotsas polgu ülemaga, kes palus, et Eesti võtaks üksuse oma jurisdiktsiooni alla ja lubaks sellel jääda Eestisse ning asuda Eesti riigi teenistusse. Ohvitserid olid veendunud, et muidusööjateks nad siin ei kujune. Vastupidi, kinnitati, et nad hakkavad õhutransporditeenustega välismaalriigile korralikku kasumit teenima. Eestisse jäämise meeleolud olid ka mitmes teises Eestis paiknevas üksuses.
Vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. aasta otsusele oli kogu endiste NSV Liidu relvajõudude varandus, mis asus Eesti territooriumil, kuulutatud Eesti Vabariigi omandiks. Informeerisin ettepanekust toonast Eesti Vabariigi valitsuse juhti Tiit Vähit, kuid mingit reaktsiooni sellele ei järgnenud.
Ehkki valitsus sai ülesande määrata kindlaks riigi territooriumil asuvate endise NSVLi relvajõudude struktuurüksuste halduses oleva vara koosseis ja lahendada koostöös NSV Liidu õigusjärglasega vara ülevõtmise probleemid, samuti korraldada nimetatud vara haldamine ja kasutamine, oli tegevus selles osas väga loid. Märtsis 1992 võttis Vene Föderatsioon Balti riikides asuvad üksused juba oma jurisdiktsiooni alla.
Olen siiani arvamusel, et Eesti territooriumil asunud endise Nõukogude armee üksuste relvastuse, tehnika ja muu materjali ülevõtmine Eestile vajalikus osas oleks riigile andnud sadu miljoneid dollareid kokkuhoidu ja taganud loodavale kaitseväele kompleksse relvastuse ning sõjatehnika mitmesuguste võimekuste loomiseks, ka selliste, mida meil veel siiani ei ole. Nõnda talitasid kõik liiduvabariigid, v.a Eesti, Läti ja Leedu.
14. aprillil 1992 algasid Pärnus laiapõhjalised ja pikka aega nõudnud Eesti-Vene läbirääkimised, millel üks keskseid teemasid oli Vene vägede väljaviimine Eestist. Vaatamata nende vaevalisusele Vene sõjaväe äravool jätkus. Läbirääkimiste IX voorus Lohusalus teatas Vene delegatsioon ametlikult, et Vene vägede arv Eestis on 1. märtsi 1993 seisuga järgmine:
-144. motolaskurdiviisis kokku 1493 meest, sh ohvitsere 504, praporštšikuid 147, üleajateenijaid 192, ajateenijaid 390;
-Tallinna mereväebaas, kokku 2950 meest, sh ohvitsere 706; mitšmaneid 715, madruseid 1529;
-14. õhukaitsediviisis kokku ~800 meest, neist 80% ohvitserid ja lipnikud.
Paljudes endistes linnakutes olid veel alles ka valve- ja evakuatsioonimeeskonnad, kes aga endast mingit sõjalist jõudu ei kujutanud, vaid peamiselt äritsesid üpris laiaulatuslikult käsirelvade ja muude inimestele huvi pakkuvate sõjaväe asjadega.
Eesti-Venemaa läbirääkimiste käigus, mis jätkusid ka järgneval aastal, oli üks kuum teema ka Eesti sõjaväelt 1940. aastal ära võetud relvastuse ja varustuse kompenseerimine Venemaa poolt. Püüdsime parandada 1992. aasta jaanuaris-veebruaris tehtud viga. Jõudsime läbirääkimiste sõjalises töögrupis venelastega ühise summani – 202 miljonit dollarit – ja parafeerisime selle. Meilt võeti isegi nimekiri, millist relvastust ja tehnikat me Venemaalt kompensatsiooniks tahame. Seda kõike oli ju Venemaal ülekülluses.
Kuid siis tuli president Jeltsini vali käsk, mis keelas igasuguse kompensatsiooni. Mitteametliku info järgi oli selle põhjuseks Eesti keeldumine Sõltumatute Riikide Ühenduse liikmesusest.
------
Balti sõjaväeringkonna koosseis 1991. aastal
-Tallinnas, Paldiskis, Riias, Liepajas ja Klaipedas olid Nõukogude mereväebaasid. Piirkond oli tähtis ka NSV Liidu õhukaitse seisukohalt. Siin asusid uusimad õhutõrjeraketid, õhu- ja raketiseire radarsüsteemid, suur arv lennuvälju ning luure- ja juhtimiskeskusi. Sõjaväeringkonna käsutuses oli 15. õhuarmee.
-Kaliningradi oblastis paiknev 11. kaardiväe armee, kuhu kuulusid 1. punalipuline tankidiviis (Kaliningrad), 1. kaardiväe proletaarne motolaskurdiviis (Kaliningrad), 40. kaardiväe tankidiviis (kadreeritud, Sovetsk); 1990–1991 toodi Tšehhoslovakkiast Kaliningradi oblastisse Tšernjahhovskisse 18. kaardiväe motolaskurdiviis. Kaliningradis asus ka keskalluvusega 149. suurtükiväe diviis (kadreeritud). Baltiiski mereväebaasis paiknes Balti laevastiku umbes 1000-meheline 336. merejalaväe brigaad.
-Leedu pealinnas Vilniuses paiknes ringkonna staabile alluv 107. motolaskurdiviis, mis osales 1991. aasta veristes jaanuarisündmustes Leedu pealinnas. Selle diviisi suurtükiväeülem oli polkovnik Aslan Mashadov, tulevane Tšetšeenia presidendi Džohhar Dudajevi parem käsi ja tšetšeenide relvajõudude peastaabi ülem 1994.–1996. aasta sõjas ning riigi president 1999–2003. Kaunases asus 7. kaardiväe õhudessantdiviis ja Kazlu-Rudas õppekeskuses 44. kaardiväe õppeõhudessantdiviis. Klaipedas paiknes Balti laevastikku kuuluv 3. rannakaitsediviis.
-Läti pealinnas Riias paiknes Balti sõjaväeringkonna staap ja seda teenindavad üksused, Dobeles 24. õppetankidiviis. Ringkonnas oli külma sõja lõppaastatel üksteist lennuväe, õhukaitse ja merelennuväe polku.
------
Eestis paiknes hulk Nõukogude armee maavägede, õhujõudude ja mereväe üksusi.
-Tallinnas asus tugevasti koondatud 144. kaardiväe Jelnja motolaskurdiviis. Selle staap ja 254. Matrossovi-nimeline motolaskurpolk (u 1000 meest) paiknesid Tondil, 182. ja 188. kaardiväe motolaskurpolgud (igas u 200–250 meest) ja 450. suurtükiväe polk olid Kloogal, 288. tankipolk (u 300 meest) Keilas.
-Diviisi relvastuses oli 1991. aasta jaanuari seisuga 184 tanki T-72, 51 jalaväe lahingumasinat BMP-2, 131 ratassoomukit BTR-60/70. Soomustehnikaga oli varustatud ainult üks motolaskurpolk, kahel ülejäänud polgul soomusmasinaid ei olnud. Need, nagu ka suurtükiväepolgu relvad (välja arvatud kuus 152 mm iseliikuvat suurtükki ja 12 reaktiivseadeldist BM-21) olid 1990. aastate alguseks Eestist juba ära viidud.
-Võrumaal asusid endises Nursi raketibaasis äsja Ida-Saksamaalt välja toodud 1185. üksik-dessantründepataljon ja Sännas 1265. õhutõrje õppepolk, Viljandis paiknes 2. Spetsnazi brigaad, Tapal pioneeri (sapööri-) õppebrigaad, Pärnus keemiakaitse brigaad (kadreeritud).
-Eesti õhuruumi kontrollis Nõukogude õhukaitsevägede kõige suurem ja ilmselt ka võimekam 14. õhukaitsediviis kindralmajor Zijautdin Abdurahmanovi juhtimisel (staap Juhkentalis, hoones, kus praegu on NATO küberkaitsekeskus). Diviisi koosseisus oli kolm hävituslennukite Mig-23 polku (paiknesid Tapal, Pärnus ja Haapsalus) ning kaks õhutõrjeraketibrigaadi (Tapal ja Valgas). Muuseas, just Tapa lennuväljalt tõusis 28. mail 1987 õhku seal paikneva 656. hävituslennuväe polgu hävitaja, mis identifitseeris Nõukogude õhuruumi sisenenud Mattias Rusti lennuki Narva piirkonnas, keerutas pikka aega selle ümber, kuid õnneks ei saanud lendur käsku selle allatulistamiseks.
-Nõukogude õhujõud olid Eestis esindatud Tartus paikneva 326. strateegiliste kaugpommitajate diviisiga, mida juhtis tulevane Tšetšeenia president kindralmajor Džohhar Dudajev, (alates 1991. aasta kevadest polkovnik Valeri Janin) ja sõjaväe transpordilennukite Il-76 polguga.
-Balti laevastiku suurim baas oli Tallinna mereväebaas eesotsas viitseadmiral Juri Beloviga, mille staap asus praeguses Kaitseliidu Peastaabi hoones. Paldiskis paiknesid laevastiku allveelaevade ja raketikaatrite divisjonid ning maailma suurimate tuumaallveelaevade Akula meeskondade õppekeskus kahe tuumareaktoriga. Ämari lennuväljal asus merelennuväe pommitajate Su-24 polk.
-Peale Nõukogude armee üksuste olid Eestis sisevägede üksused, hulk raadioluure ja NSV Liidu erinevatele ministeeriumitele alluvaid ehitusüksuseid, mitu KGB piirivalvesalka oma lennuvahendite ja laevadega ning ligi viiekümne, piki Eesti põhjarannikut ning saartel paikneva piirivalvekordoniga. Külma sõja ajal Eestis asunud väegrupist oli 1991. aasta sügiseks alles veel umbes 36 000 Vene sõjaväelast, meie lähimas naabruses – Pihkvas – asus 8000-meheline 76. õhudessantdiviis.