Õhtuleht uurib järgnevas lugude sarjas, mis juhtuks rahumeelsete tsiviilelanike elus, kui totaalne ja ootamatu sõda oleks reaalsus.
Tegelikult loomulikult sõda ei ole, ent kes ja millal meid sõja algusest teavitab? Kuhu me peaksime minema? Kauaks jagub elektrit, mobiililevi, internetti ning toitu? Sõda on kaos, ent sõltub valitsusest, kui juhitud ja kontrollitud see kaos on.
Elektrivarustusega tegeleva Eleringi juht Taavi Veskimägi lubab igatahes, et ettevõtte viimase aja pingutused peaks tagama Eestile elektrivoolu isegi sõjaolukorras. Samas ütleb kahe suure piimatootja juhatuse esimees Ülo Kivine otsesõnu, et tõenäoliselt ei jää häda korral üle muud kui avada näljas inimestele ladude uksed.
Sari kõige nõrgematest
See on sari üksnes ja ainult tsiviilisikutest sõjaolukorras – naistest, lastest, vanuritest ning kõigist teistest, kes vormi ei kanna. Erusõjaväelane Leo Kunnas, kes on avaldanud 2016. aastal sõja alguse erinevaid stsenaariume käsitleva raamatu „Sõda 2023. Taavet. Koljat“, ütleb, et kui riik on teinud sõjalise riigikaitse vallas ehk poole vajaminevast, siis tsiviilkaitse osas on tehtud heal juhul neljandik, kui sedagi.
Kunnas ütleb, et laiaulatusliku kallaletungi on kohe näha. „Kui me räägime aga erinevatest hübriidsõja vormidest, siis on raske isegi täpsemalt öelda, millal sõda ikkagi algab.“ Maapiirkondi siiski tõenäoliselt õhust ei rünnataks, väga võimalik, et pärnumaalased saavad sõja algusest teada hommikustest raadiouudistest.
Nii Ukraina konflikti kui ka praegu Mägi-Karabahhias toimuva sõja puhul võis näha, kuidas tsiviilelanikud võtsid kasutusse nõukogudeaegsed varjendid. Võimaliku Eesti ründamise puhul pole linnade elanikel aga enam kohti, kuhu varjuda. Varjendid on valdavalt kasutuskõlbmatud, isegi nõukogude ajal pidid need mahutama väikse osa elanikkonnast.
Juhul kui linnu peaks tõepoolest pommitatama, soovitab valitsus elanikel sealt tõenäoliselt esimesel võimalusel lahkuda (loe ka lugu evakuatsioonist – N.N.). „Peale hajutamise ju midagi muud soovitada ei olegi,“ ütleb Kunnas. „Kui linna sees ei saa varjuda, tuleb minna linnast välja.“
Maapiirkondades tekib omakorda järgmine probleem – erinevalt viimase suure sõja ajast ei kasvatata enam valdavas osas taludes enda tarbeks toiduaineid, rääkimata sellest, et maal elab palju vähem inimesi. Sestap napib ka kohti, kuhu linnast maale jõudvaid põgenikke majutada.
Soomlased on valmistunud terve külma sõja perioodi sõjaks ning seal on 40 000 varjendit neljale miljonile inimesele. Varjendid ehitatakse seal siiani kohustuslikus korras kõigi suuremate kortermajade ning ühiskondlike hoonete alla, mis teeb mõistagi ehitamise kallimaks. Soomes on varjendid ette nähtud mitte üksnes valitsusele ja presidendile, vaid ka tervele parlamendile. Soomlased teavad, et tsiviilohvrite osa sõdades pigem kasvab kui kahaneb.
Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo direktori Indrek Sirbi sõnul on aga spetsiaalsete pommivarjendite ehitamine Eestile liiga kallis. „Me saame kasutada ka olemasolevat taristut, olgu selleks kasvõi parkimismajad ja paneelelamud, mis ei ole muide sugugi halb lahendus lihtsama kineetilise jõu eest varjumiseks.“
Kunnase hinnangul ei saa laiapõhjalist riigikaitset üles ehitada mõne aastaga, kui aastakümneid pole midagi tehtud. Poliitikud hakkasid kõnelema reaalsest ohust Eesti julgeolekule ning vajadusest konfliktideks paremini valmistuda juba 2008. aastal, mil Venemaa ründas Gruusiat. Möödunud on 12 aastat. Valdava osa sellest ajast on poliitikud ja ametnikud tsiviilkaitsest rääkinud, ent mitte midagi teinud. Vestlused julgeolekuekspertidega veenavad, et viimastel aastatel on hakatud ka päriselt tegutsema.
Kui riik ei aita, varu makarone
Kunnase sõnul kiputi veel kümnekonna aasta eest tsiviilelanikkonna võimalikke probleeme hädaolukorras lihtsalt ignoreerima, nüüd püütakse neid kaardistada. „Riik tahab aru saada, mis probleemid on, järgmisena saab neid ka lahendama hakata,“ ütleb endine sõjaväelane. „Isegi see on edasiminek, kui riik tunnistab, et ta ei suuda praegu midagi teha ja annab inimestele nõu, kuidas nad peaks kriisis ise hakkama saama.“ Siit tulevadki soovitused varuda endale koju kriisitagavara, mille nimekirja leiab veebiaadressilt olevalmis.ee. Konservid, patareid, tikud, konserviavaja, vähemalt pooleldi täis bensiinipaak ja nii edasi – iseasi, kui paljud selliste juhiste toel päriselt kriisiks valmistuvad.
Soomes loodi pärast viimast suurt sõda kriisivarude amet, mille ülesandeks on tagada ühiskonna varustamine hädaolukorras kõigega, olgu see siis vesi, elekter, transport, toit või mobiilside. Just Soome kriisivarude ameti soovil hakati naaberriigis paigaldama elektrikaableid maa sisse, sest õhuliinid on rünnakute suhtes haavatavamad.
Sirbi sõnul on valitsus võtnud õppust ka koroonakriisist. „Nii näiteks otsustas valitsus nüüd moodustada Eesti vedelkütuse agentuuri põhjal kriisivarude keskuse,“ ütleb ta. „See hakkab hädaolukorras tegelema nii toidu, kütuse, ravimite, isikukaitsevahendite kui kõige muu vajaliku tagamisega.“
Kriisivarude keskus on kindlasti edasiminek, ent siingi valitseb oht, et poliitikud määravad uue ameti paremate aegade saabudes näljapajukile, eelistades kulutada raha populaarsematele tegevustele.
******
Järgmises kahes loos räägime kommunikatsioonist sõjaolukorras ning sellest, kuhu peidab end valitsus.
Loe lähemalt
https://www.ohtuleht.ee/1015694/ohtuleh ... estis-soda