Sorry, oleeg. Rikume ikka.
Marandi mõtisklusi antud teemal:
...
Mis seletab siis president K. Pätsi hoiakut, miks oli ta nüüd siiski nii järeleandlik Eesti vallutajale?
Tavaline seletus on, et ta oli sunnitud alistuma kommunistliku suurvõimu jõhkrale vägivallale, muud võimalust ei olnud. Aga kuidas, mis mõttes sunnitud? Vägivald oli militaarne ja poliitiline, mitte füüsiline tema enda vastu. Venelane ei ähvardanud teda, püstol käes – taktika oli näiliselt demokraatlik võimuvahetus Eestis ja pahandus suur, kui demonstratsioonid selles mõttes roopast välja jooksid. Tavaline seletus on liiga üldsõnaline ja kaht konkreetsemat leiab K. Pätsiga siis rääkinud inimeste mälestustest.
Üks nendest oli etteheide, et vene enamlasi halvasti tundev president mõistis liiga hilja N Liidu tõelist eesmärki ja taktikat nüüd Eestis (E. Tambek). Ja tõesti: ta uskus ka kohe A. Ždanovi ja veel 17. juulil N Liidu uue saadiku V. Botškarjovi kinnitust, et Eesti sisekorda ei taheta muuta (M. Juhkam – A. Ots; E. Tambek). Perspektiiv oli põhiliselt jätkuv baasideajastu – Eesti kui N Liidu protektoraat, mitte kui juba liiduvabariik.
Teine seletus on järeldus mälestustes leiduvast faktist. President uskus nimelt Eesti pääsemist N Liidu haardest juba paari kuu pärast puhkeva Saksa-Vene sõjaga, järelikult tuli tema meelest seni järele anda A. Ždanovi nõuetele, et keeldudes mitte välja kutsuda midagi veel pahemat. Miks ta uskus ekslikult seda uut sõda, me ei tea (3). Aga seda usku kuulis tema käest 1940. aasta kevadel või suvel neli temaga ametialaselt või eraviisil rääkinud inimest: presidendi kantselei ülem E. Tambek, Eesti saadik Rootsis ja Skandinaavias H. Laretei, endine riigivolikogu esimees O. Pukk ning J. Tõnisson. Kaks esimest on ise kirjutanud sellest oma mälestustes, kahe viimase puhul aga seda nende käest kuulnud teised autorid (H. Mäe ja H. Mark).
Kunas oleks pidanud puhkema see tegelikult alles 22. juunil 1941 alanud Saksa ja N Liidu sõda, selle kohta lähevad mäluandmed küll veidi lahku. Ühe järgi kinnitas president kunagi 1940. aasta suvel, et novembri alguseks on venelased läinud Eestist sakslaste survel (E. Tambek), teised allikad nimetavad kas ainult seda 1940. aastat, selle sügist või septembrikuud. Viimast ennustust mäletab aprillis 1940 pikalt presidendiga rääkinud saadik H. Laretei. Pätsi sõnade järgi oli ka valitsus veendunud, et “septembrikuul” puhkeb sõda Saksamaa ja N Liidu vahel. Selleni “on veel ainult pool aastat ja kui meie (baaside) lepingu lojaalse täitmisega ei provotseeri N Liitu astuma mingisuguseid drastilisemaid samme, siis oleme päästetud”, uskus ta. Ja see baasideajastu taktika kaldus temal tõenäoliselt edasi ka juunikuu murranguga tekkinud olukorda – “provokatsiooni” oleks tähendanud ka keeldumine täita N Liidu uusi nõudeid.
Kuid see oli ekslik taktika. Katastroof oli juba käes ja midagi halvemat ei võinud enam juhtuda, aga reageerida oleks veel võinud teisiti. “Laske kasvõi üksainus pauk piiril!” olevat J. Tõnisson nõudnud valitsuse käest. Kuid “pauku” oleks võinud teha ka sõnarelvaga – küll paratamatult alistudes vägivallale, siiski avalikult protesteerida selle vastu. See olnuks väärikam hoiak ja see oleks vastuvaidlematult teinud selgeks sündmustiku tõelise olemuse nii tulevase ajalookirjutuse kui ka kohe väljas algava poliitilise vabadusvõitluse jaoks. Seda täit selgust ei võinud anda presidendi siiski ka ebajärjekindel liin: nii põhiseaduslik kui põhiseadusevastane otsus riigiorganite (valitsuse resp parlamendi) kohta, mõned poliitilised üleskutsed kodanikkudele. Ja selgust ei võinud ka suurendada pärast appivõetud nn riikliku järjepidevuse fiktsioon, nagu oleks J. Uluots jäänud peaministriks ja tema amet veel pärandunud mitmetele pagulaspoliitikutele.
Ühelt poolt püüdis niisiis president ära hoida Eesti iseseisvuse lõplikku hukkumist, teiselt poolt aga uskus Ždanovi ja Botškarjovi kinnitust, et seda polnud karta – vastuolus näivad olevat need mõlemad tema hoiaku seletused! Kas need on aga ehk siiski ühendatavad, kas nendes ehk kajastuvad presidendi vankuvad meeleolud sündmuste arenedes või kas peab ikkagi ära langema tema erilise taktika seletus, just selle küsimuse kohta ei paista enam leiduvat allikaid.
Kuid nimetada tuleks veel seda ilmse tähendusega fakti, et 66-aastane haiglane president K. Päts ei olnud ka enam psüühiliselt tugev riigijuht. Seda on kujukalt kirjeldanud temasse küll suurima austusega suhtunud mälestuste autorid. “Nüüd oli minu ees murtud inimene,” tunnistab K. Pätsi 27. juunil 1940 Kadriorus külastanud H. Mäe. Ning E. Tambeki mälupilt presidendist 21. juunil, kui linnast oli teatatud lossi juurde saabuvast meeleavaldajate rongkäigust: “Ta oli näost kahvatu, huuled kramplikult kokku surutud. Ta niisutas keelega sageli huuli. Ta närvid näisid olevat katkemiseni pingul.” Kahju on veelgi vanast mehest, aga tõdemata ei või olla, et ta ei olnud enam kõige parem vabariigi president sellel Eestile kõige raskemal hetkel.
Aga on ka öeldud, et “iseloomustada tähendab võrrelda”! Ja ajaloost teame vanemaidki, aga tugevaid riigijuhte – monarhe, presidente, peaministreid. Eestlasele meenub ehk kõigepealt Soome suur riigimees J. K. Paasikivi. Kuid president K. Päts ei olnud Eesti Paasikivi.
Pärit siit
http://www.konstantinpaetsimuuseum.ee/K ... ogumik.doc
corvus - 1) Iga riigi ja valitsuse ülim eesmärk on hoiduda sõdadest (ei kehti teatavate režiimide puhul) = ratsionaalne käitumine
Igasuguse vastuhakuta iseseisvuse käest andmine ei ole ratsionaalne käitumine.
corvus - 2) NSVL ei kuulutanud ennem läbirääkimisi Eestile sõda, miks pidi Eesti läbirääkimiste ettepaneku peale sõja kuulutama? Viimane käitumine oleks tähendanud millist nimetust? Õige: Agressor - ükskõik millise aastakäigu definitsiooni järgi.
Vastaks tsitaadiga Reigolt
Eee..., mis sõja alustamisest NLiidu vastu siin jutt käib? Ega Eesti poleks mingil juhul sõda kuulutanud, vaid lihtsalt öelnud, et lepingut ei sõlmi.
Üsna selge oli see, et lepingust keeldumise korral oleks Eestit rünnatud ja Tõnisson (ning minusugused vereihkajad) oleks saanud need paar pauku piiril. Ma nüüd sellest loogikast hästi aru ei saa kuidas "väike agressor" preventiivselt "suurt agressorit" tõrjub.
corvus - Eesti ei saanud aga endale lubada luksust alustada preventatiivset sõda!
WTF?
Reigo - Alustame näiteks raamatust "Sõja ja rahu vahel". Peatükk 1.1.5 Soome ja Balti riigid (lk 49-51).
Loen läbi.
Vihkad Eestit? Vali Reformierakond.
