Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940

[Kriku]

Intervjuu ajaloolase Ago Raudsepaga samal teemal: https://arvamus.postimees.ee/7248202/19 ... i-paastnud

Eesti ei olnud 1940. aasta juunis enam demokraatlik riik, mis on välja toodud okupeerimise peamise põhjusena. Millal Eesti äralibisemine Nõukogude okupatsiooni alla siis pidurdamatuks muutus?

Mis oli vahepeal juhtunud? Esiteks oli saadud Talvesõja kogemus. Talvesõda sai alles hiljem selle tähenduse, mis tal on praegu. Soome võitles väga vapralt, soomlased näitasid end uskumatult edukate sõjameestena, kuid sõja tulemusena nihkus piir 120 kilomeetrit, kaotati riigi suuruselt teine linn Viiburi, kõik Moskva nõudmised tulid veel pealekauba. Kas eestlastel oli põhjust üldse küsida, mis sai või ei saanud eelmise aasta septembris valesti tehtud? Siis veel ei olnud. Talvesõja kogemus andis aga veel ühe põhjuse, millele on viidanud ka Jüri Ant. Kui arutati Moskva ultimaatumit, oli üks argument, et sellega me hoiame kinni vähemalt Tartu rahulepingust, kui hakkame sõdima, siis jääme sellest ilma. Soome kogemus näitas, et tuleb uus rahuleping, mis on eelmisest palju halvem.

Mulle tundub, et Eesti lootused olid rajatud kahele lepingule: Tartu rahulepingule ja baaside lepingule. Baaside lepingus lubati, et see ei tohi riivata Eesti riiklikku korda ja majandussüsteemi. Algses baaside lepingus oli sees punkt, et kui suurriikide sõda lõppeb, viiakse nõukogude väed Eestist välja. Maikuus võeti see punkti lepingust välja Moskva survel, mis oli väga oluline muutus. Eestis ei olnud enam põhjust arvata, et me saame neist lahti, kuid sisse jäi ikka see punkt, et ei tohi riivata ühiskondlikku korda ja majandussüsteemi.

Tegelikult ei olnudki Eestil millelegi muule loota. Lisaks Talvesõja kogemusele olid olemas Norra ja Taani kogemus. Mingis mõttes võime võrrelda, et Taani käitus nagu Eesti ja Norra nagu Soome. Taani võttis vastu Saksamaa nõudmised, Norra hakkas vastu. Lõpptulemus oli mõlemale aga peaaegu samasugune, kuid tollel ajal võidi öelda, et Taani jaoks lõppes see paremini. Sest Saksa okupatsiooni ajal jäeti Taanile alles kõik riiklikud institutsioonid ja neid ei natsistatud. Isegi Taani sõjavägi jäi alles. Alles 1943. aastal võeti sõjaväelt relvad ära. Kui paneme ennast tollel hetkel Eesti otsustajate olukorda ja neile ette kõik need teadmised, siis tegelikult otsused ei olnud nii ebamõistlikud. Kui aga hakkad sõdima, siis ei ole üldse mitte midagi, sest oli lootus, et sõna siiski midagi maksab.

Kui minna Eesti olukorda 1940. aasta kevadel, siis see oli tõesti väga-väga nukker, sest meie iseseisvuse väljavaated olid ju palju nukramad kui Taanil. Taani oli pika ajalooga riik, Taani kohta ei rääkinud keegi, et varem või hiljem võtab naabersuurriik kaotatud provintsid tagasi. Ärme unusta ka seda, et olgugi et Nõukogude Liit suhtus Soomesse kui Baltimaasse ega tunnistanud, et Soome on mingisugune põhjamaa, tegi Nõukogude Liit ometi vahet Soomel ja Eestil ning Lätil. Eestit ja Lätit nimetati Pravda juhtkirjas liliputriikideks. Mulle tundub, et Eesti riigi juhtide piinliku käitumise põhjuseks oligi see pidev alavääristamine. Sõdadevahelisel ajal ei olnud meil sellist sõpra nagu Soomel oli Rootsi, kes tõmbas Soomet kaasa. Meid ju ainult tõugati eemale.

Soome välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Aaro Pakaslahti mälestustest loeme, et samal ajal kui tuli välja uudis MRP sõlmimisest, toimus Brüsselis Euroopa väikeriikide kohtumine, mida Pakaslahti nimetas tühjemast tühjemaks, peaaegu täiesti mõttetuks ürituseks: väikeriigid tulid kokku ja esitasid üleskutse diktaatoritele. Aga Eestit sinna isegi ei kutsutud! Olime täiesti tõrjutud väikeriik.

Soovitan väga kogu intervjuud lugeda.

[Kapten Trumm]

Soovitan kuulata ka Pätsi kõnet 1940. a Vabariigi aastapäeva paraadilt - kõvemat eduraportit ja enesele õlale patsutamist annab otsida.

Samuti jääb segaseks, mis "Talvesõja kogemus" mõjutas pükste alla laskmist 1939. a septembris. 1940 suvel oli vastupanu osutamiseks juba lootusetult hilja, kui me oleks tahtnud loota mingile edule, oleks pidanud venitama soomlaste kombel läbirääkimistega ja sõdima nov-dets 1939, kui ilmaolud meie kasuks juba olid.

[Kriku]

Sealtsamast:

Teame, et Eesti ja Soome valitsus lükkas selle kategooriliselt tagasi. Kahe riigi välispoliitika oli ühesugune: nad tahtsid olla erapooletud. Sellel poliitikal oli ka rahva toetus. 1939. aasta juunis avaldas Pravda juhtkirja, kus viitas nimetatud Churchilli artiklile: näete, meie tahame neid rahvaid garanteerida, aga nende rahvaste valitsused – Soome välisminister Erkko ja Eesti välisminister Karl Selter – ei esinda oma rahvaste tõelist tahet ja lükkavad pakutud garantiid tagasi. Ka Moskva vaatest käitusid Eesti ja Soome ühtemoodi.

Mis aga juhtus septembris? Ainus usutav selgitus on, et vahepeal toimunud ajalooline kogemus, mis oli ikkagi väga ootamatu ja järsk – Molotovi-Ribbentropi pakt ja Poola jagamine – mõjutas Eestit, kuid ei mõjutanud Soomet. Öelda, et Eesti oleks pidanud MRPd ette nägema, oleks naiivne. Näiteks Maiski, nõukogude saadik Londonis, kirjutab oma päevikus, et ta ei saa aru, kust see pakt äkki tuli. Kui Nõukogude Liidu saadikudki pidasid seda väga ootamatuks, siis kuidas saame öelda, et Eesti oleks pidanud seda ette nägema?

Soomel juba oli Põhjamaade kogemus, kes suutsid jääda Esimesest maailmasõjast kõrvale, olid neutraalsed ja tegid omavahel koostööd. Kui Moskva kutsus Soome läbirääkimistele, korraldas Rootsi välisminister soomlaste toetuseks põhjamaade riigipeade tippkohtumise. Lehed kirjutasid, et sada tuhat rootslast tuli Stockholmi tänavatele naaberriiki toetama ja Soome presidenti tervitama, skandeerides: Kallio! Kallio! Avaldati pilte, kus kolm Põhjamaade kuningat on koos Soome presidendiga. Kui mina oleksin olnud Soome kodanik ja lugenud neid lehti, siis poleks jäänud kahtlust, et Soome on võetud sellesse klubisse.

[Kriku]

Ja veel:

Siin võib välja tuua kaks ajaloolist kogemust, millega saaks Eesti käitumist selgitada. Üks on Poola kogemus, aga teine on Tartu rahulepingu kogemus. Kui lugeda riigikogu komisjonide ühisistungi protokolle, siis seal vihjatakse mitu korda, et kui meie teeme lepingu esimestena, siis ehk saame ka kõige parema lepingu. Eesti käitus ka siis mingis mõttes isekalt, kui alustas Tartu rahulepinguni viinud läbirääkimisi. Eesti ei teinud seda koos teistega, Läti, Leedu ja Soomega, vaid võttis ise initsiatiivi ja saigi kõige parema lepingu. Seda mäletati. Näiteks Läti USA saadik rääkis USA välisministeeriumis Eesti baaside lepingust, et eestlased tegid jälle sedasama, mida 1920. aastal! Sõlmisid lepingu esimesena ja said kõige paremad tingimused. Ta ütles sellise lause: kes ees, see mees. Praegu kõlab see baaside lepingute kontekstis musta huumorina, kuid sellel ajal nii mõeldigi.

[Tux]

Youtubes on Mannerheimi ja Hitleri kohtumisest 1942 aastal Soomes üks video koos autentse tekstiga.
Teisel minutil räägib Hitler sellest, et otsus sõda alustada võeti vastu talvel 39/40.

Kaheksandal minutil räägib Hitler, et ta palus 1940 aasta sügisel Soome valitsusel venitada Nõukogude Liiduga läbirääkimisi, kuna Saksamaa ei olnud siis veel valmis sõtta astuma.

Üheteistkümnendal minutil räägib ta Mannerheimile läbirääkimistest Molotoviga ja sellest et ta ei suuda uskuda, et Soome mingit ohtu NL-le kujtab. Samuti teatab ta, et Saksamaa ei kavatse jääda passiivseks, kui sõda Baltikumis edasi läheb.

Huvitav, kas ja kui palju meil sellest tollel ajal teati mida Saksamaa Soomega läbi rääkis ja järsku andis Saksamaa ka meile juba 1939 aastal lootust, et kannatage aastakene ja siis...?
https://www.youtube.com/watch?v=JsjacCM1ZDQ

[AndresTy]

Järjekordne šedööver sellel rindel. Kaua võib! Seekord siis otsitud põhjusena seos Pätsi pea skulptuuriga:

Mis on ühist Itaalia fašistlikul valitsejal Benito Mussolinil, nõukogude diktaatoril Leninil ja kivipallur Jürtol Kreisiraadiost? Need nimed tulevad pähe inimestele, kes on näinud täna Tallinnas Estonia teatri juures avatavat Konstantin Pätsi kuju.

Assotsiatsioone on teisigi – legendaarne räme animategelane Vanamees, ammuste indiaanlaste olmeekide monumendid, hüppavad rohelised pead Hayao Miyazaki filmiloomingust, Vene vägede ülem Ukrainas Sergei Surovikin jne. Pätsi pea paistab ka vihma käes plekiliseks minevat, mispeale märgivad irvhambad, et selle abil saab ilma ennustada.

Kokkuvõttes juhtuski see, mida kaks aastat tagasi ennustasin – Pätsi kuju ei hakata armastama, pigem on see naljanumber. Jätkuvalt arvan, et ka Konstantin Päts ise keerab hauas ringi sellise monumendi peale.

Kasutades minu ühe sugulase siiraid sõnu, kui ta esmakordselt pilti sellest kujust nägi: „Miks see nii hirmus on! See pole ju üldse ilus.“

Kuju demokraatia tapjale
Aga ilu iluks, tegelikult poleks sellist kuju üldse tarvis: see on viga, kui me vähegi demokraatiat hindame.

Mäletatavasti on Konstantin Päts inimene, kes tappis 1934. aastal Eesti demokraatia. Tema ja kindral Johann Laidoner tegid siis riigipöörde ning kellelegi teisele ajalooliselt sellist tiitlit külge riputada ei saagi.

Päts ei vääri sedagi, et korrutaksime tema ees pidevalt tiitlit „president“. Jah, ta oli seda, aga see ei ole tal ausa tööga välja teenitud. Selleks sai ta 1938. aastal enda juhitud autoritaarse režiimi tingimustes ehk ta ise lõi endale ameti ja lasi end sinna valida. Varem Eestil presidenti polnud.

Päts oli ka see, kes kirjutas alla nn Eesti Wabariigi surmadokumentidele, lasi meil 1939–1940 hääletult Nõukogude Liidule alistuda. Ta lasi sisse punaväed, signeeris võimu üle andvad dokumendid, ei lasknud teha sümboolset paukugi.

Võib vaielda, kas see oli kokkuvõttes eesti rahvale kasulikum või kahjulikum tee, küll aga on see kõnekas praeguse Ukraina sõja kontekstis. Ukraina hakkas Venemaale vastu ja kuigi alguses tundus nende seis suure ja agressiivse idanaabri vastu lootusetu, on nad viimasel ajal asunud koguni vasturünnakule.

Meenutagem, et Konstantin Pätsile on juba ilma selle uueta püstitatud Eestis viis monumenti. Neist on rohkem kui küll meie oma diktaatori positiivse poole mäletamiseks. (Jah, see on külg on tal olemas, ta oli Eesti Vabariigi väljakuulutaja ja esimene valitsusjuht.)

Meenutab halba
Teisalt, äkki ongi just selline kuju Pätsile paras – oma sünge olemusega aitab monument meeles pidada seda kurja, mida Päts meile tegi. Isegi kui noored tausta ei tea, tekitab vähemalt tunde, et see on ühe „paha onu“ kuju.

Kahju on muidugi linnaruumist ja sellest, et peame elama teadmisega, et selline kuju jõuga püsti pandi. Ja inimestest, kes peavad sellest kujust iga päev mööda sõitma. Nii et – häbi, Tallinna linnaisad ja teised, kes te selle samba jõuga püsti panite.

https://epl.delfi.ee/artikkel/120086426 ... sile-paras

[Kapten Trumm]

Mina arvan ka, et Pätsi monument võinuks olla olemata. 1939-1940a sündmused Eestis olid poliitiline (mitte sõjaline) põrumine ja päris eepilist laadi kohe. Tõmmates paralleele Helsinkis oleva Mannerheimi ratsamonumendiga - et kui Pärts põrutanuks rusika lauale nagu 1918, siis võiks see monument olla (ja enamik rahvast kiidaks selle ka heaks).

Mis nendest läbikukkumistest ikka ise esitleda.

[Lemet]

Mina arvan ka, et Pätsi monument võinuks olla olemata. 1939-1940a sündmused Eestis olid poliitiline (mitte sõjaline) põrumine ja päris eepilist laadi kohe. Tõmmates paralleele Helsinkis oleva Mannerheimi ratsamonumendiga - et kui Pärts põrutanuks rusika lauale nagu 1918, siis võiks see monument olla (ja enamik rahvast kiidaks selle ka heaks).

Mis nendest läbikukkumistest ikka ise esitleda.

Kas mitte Mannerheim ei soovitanud Eduskunnal venelaste tingimused baaside osas vastu võtta? Ja millised olnuks Eesti šansid ilma strateegilise sügavuse sõjalise tööstuse ja varudeta? Palju seal piiri taga väge ootaski?

[Madis Reivik]

Ei maksa siin ülemäära arvata. Sellises olukorras nagu Päts oli .. halvad ja väga halvad valikud.

Minu arvates on see kivist pea päris õnnestunud teos. Miks ?
* allegooriad - vana mees, morni näoga.. liiga kauaks betoneeris ennast sinna kohale või mis ?
* morn nägu - mure Eesti pärast ja samas kindel arvamus et tema on ainuke kes oskab probleeme lahendada (usaldamatus)

Paneb mõtlema - ja seega ei lase unustada Pätsi tegusid ja olemust.
Ivanoravalikku idealiseerimist pole vaja ei Pätsi ega ka vapside osas.

Nii et omalt poolt paneks 8 punkti 10st.

[kalvis]

Mina arvan ka, et Pätsi monument võinuks olla olemata. 1939-1940a sündmused Eestis olid poliitiline (mitte sõjaline) põrumine ja päris eepilist laadi kohe. Tõmmates paralleele Helsinkis oleva Mannerheimi ratsamonumendiga - et kui Pärts põrutanuks rusika lauale nagu 1918, siis võiks see monument olla (ja enamik rahvast kiidaks selle ka heaks).

Mis nendest läbikukkumistest ikka ise esitleda.

Kas mitte Mannerheim ei soovitanud Eduskunnal venelaste tingimused baaside osas vastu võtta? Ja millised olnuks Eesti šansid ilma strateegilise sügavuse sõjalise tööstuse ja varudeta? Palju seal piiri taga väge ootaski?

Olid juba mingid hirvepargi sündmused kui raadios juhtumisi kuulsin saadet antud teemal.
Pätsil olid vaid halvad valikud laual ja minu arust valis ta parima.
Laidoner kinnitas - Eesti suudab üksi vastu pidada max 2 nädalat. Päts helistas Lätisse - kus kinnitati - Läti ei tule appi ja Läti valitsusjuhte mitte rohkem tüüdata selles küsimuses.
Päts üritas Soomesse helistada aga vastati diplomaatiliselt - Soome president pole selles küsimuses kätte saadav. (Mannerheim ju teadis mida Soome arvab)
Saksamaa oli varem öelnud - neil on MRP lepe ja Saksamaa appi ei tule (viisakalt anti mõista, et Eesti on maha müüdud)
Selles olukorras oli kaks eriti halba valikut. Kui tuleb sõda, mille Eesti kaotab igal juhul siis on suured kahjud ja tehakse NSVL osaks nagunii.
Kui ei tule sõda, vähemalt sõjakahjud jäävad ära. Teame - aega oli vähe. Päts & Co ei suutnud isegi 3 päevaga hävitada paljutki Riigi dokumentatsioone - mistõttu NSVL marssis Kadriorgu ja võttis lauasahtlist vajalikud nimekirjad mis teisendusid 1:1 küüditamise nimekirjadeks. Päts lootis, et äkki õnnestub kuidagi NSVL koostööd tehes midagigi päästa. Siin eksis ta isiklikult, vana vunts oskas kõiki üle mängida. Eks tal hiljem oli palju aega vangikongis järele mõelda.

Kui üldse midagi teha oleks saanud siis oleks tulnud juba enne 39 aastat alustada metsikute kindlustusliinide jne. rajamist... Kuigi Hitler Main Kampis oli teemat arendanud hoidis ta põhiplaane vaka all peidus. Lääneliitlased tajusid sõja teket, raporteid diplomaatidelt oli piisavalt. Ka Eesti Riik püüdis tollal relvastust osta aga jäi hiljaks. Inglastel läks relvi endale vaja (ja ütlesid viisakalt EI relvade ostusoovile ja NSVL pettis Eestit (võttis tellimuse vastu aga relvi ei andnud))
Inglismaal-Prantsusmaal oli vilets olukord natuke varem teada. Püüti lüüa Venemaa.Prantsusmaa-Inglismaa liitu Saksamaa vastu aga NSVL lõi lauale Baltimaade saamise soovi.
Igatahes Inglased alustasid sõjaks valmistumist ettevaatlikult juba 1939 aasta algul aga kuna sõja puhkemist kindlalt ei teatud siis olid need just relvastuse uuendamine klassikalises korras. Võib öelda, et täna juhuslikule ettevaatlikusele suutiski Inglismaa sõja võita. Kuid JAH, MRP oli pauk Läänele endale ja siis oli illusioonideta selge - sõda tuleb.

Soome sai ise maitsta oma diplomaatilist lühinägelikkust õige pea. Ja teised Balti riigid samuti. Soome puhul oli sama - kui nad oleksid MRP plaane osanud paremini tõlgendada siis nad oleksid koheselt Rootsi, Norra ja Inglismaaga saanud liidu moodustada. Hiljem sõja kestel polnud paljudel enam tahtmist ega aega ega võimalust Soomet abistada. Nii et eksisid palju suuremad riigid kui Eesti...

[Kriku]

Päts & Co ei suutnud isegi 3 päevaga hävitada paljutki Riigi dokumentatsioone - mistõttu NSVL marssis Kadriorgu ja võttis lauasahtlist vajalikud nimekirjad mis teisendusid 1:1 küüditamise nimekirjadeks.

NSVL-is katalogiseeriti ja süstematiseeriti enne II ms avalikest allikatest kättesaadav info liidetavate territooriumite kohta. Valdavas osas oli küüditamiseks vajalik teave neil juba enne olemas.

[mart2]

... Teame - aega oli vähe. Päts & Co ei suutnud isegi 3 päevaga hävitada paljutki Riigi dokumentatsioone - mistõttu NSVL marssis Kadriorgu ja võttis lauasahtlist vajalikud nimekirjad mis teisendusid 1:1 küüditamise nimekirjadeks. Päts lootis, et äkki õnnestub kuidagi NSVL koostööd tehes midagigi päästa ...

1) Kolme päevaga ei suudaks keegi kogu riigi paberil dokumente hävitada, isegi mitte akf oma oskustega.
2) Kadriorus ei olnud mingit "dokumentide keskust"
3) akf unustab, et küüditamisel osales väga palju meie oma rahvuskaaslastest kaasajooksikuid ja ootel agente, kelle "kodutöö"oli juba ennem tehtud.

Igasugune "fakti kunstiline liialdus" muudab ka selle esitaja ebausutavaks. Jääme ikka realismi piiridesse ja ärme lahmi, eks?

[kalvis]

Päts & Co ei suutnud isegi 3 päevaga hävitada paljutki Riigi dokumentatsioone - mistõttu NSVL marssis Kadriorgu ja võttis lauasahtlist vajalikud nimekirjad mis teisendusid 1:1 küüditamise nimekirjadeks.

NSVL-is katalogiseeriti ja süstematiseeriti enne II ms avalikest allikatest kättesaadav info liidetavate territooriumite kohta. Valdavas osas oli küüditamiseks vajalik teave neil juba enne olemas.

Oli jah nii. Lihtsalt Kadriorus (mõeldud on kõiki riigiasutusi - ei vaevutud allapoole isegi teavitada, et otsus alistumise kohta on tehtud ja tuleks ehk midagi ette võtta) jäid paljud nimekirjad kiiruga hävitamatta, mistõttu saadi paremad ja täpsemad nimekirjad. Väheoluline lisaasi.

[mart2]

Päts & Co ei suutnud isegi 3 päevaga hävitada paljutki Riigi dokumentatsioone - mistõttu NSVL marssis Kadriorgu ja võttis lauasahtlist vajalikud nimekirjad mis teisendusid 1:1 küüditamise nimekirjadeks.

NSVL-is katalogiseeriti ja süstematiseeriti enne II ms avalikest allikatest kättesaadav info liidetavate territooriumite kohta. Valdavas osas oli küüditamiseks vajalik teave neil juba enne olemas.

Oli jah nii. Lihtsalt Kadriorus (mõeldud on kõiki riigiasutusi - ei vaevutud allapoole isegi teavitada, et otsus alistumise kohta on tehtud ja tuleks ehk midagi ette võtta) jäid paljud nimekirjad kiiruga hävitamatta, mistõttu saadi paremad ja täpsemad nimekirjad. Väheoluline lisaasi.

Millised kolm päeva?
Oktoobris 1939 , kui siseneti baasidesse?
12. - 14. juuni 1940?
16. - 18. juuni 1940?
17. - 19. juuni 1940?
19. - 21. juuni 1940?
4. - 6. juuli 1940?
... ?

Kadrioru ja kõikide riiklike asutuste ning omavalitsuste võrdsustamine on väga halb liialdus, mis teeb jutu ebausutavaks ja pigem meenutab tahtliku hämamist (et mitte öelda valet)!

[kalvis]

3 päeva anti Eestile aega nõustumaks Baaside lepinguga või tuleb sõda.