SKAK ja Kaitseministeeriumi maineparandusprojekt

Ideoloogiline sõda, ajupesu...
Heal lapsel mitu nime!
Vasta
planet64
Liige
Postitusi: 128
Liitunud: 22 Sept, 2008 19:23
Kontakt:

SKAK ja Kaitseministeeriumi maineparandusprojekt

Postitus Postitas planet64 »

A4 kirjutas: Olen üldiselt nõus sellega, et arengukava avalik osa ei ole kõige õnnestunum kirjutis järgmise kümne aasta tegevuste ja investeeringute kirjeldamisel. Põhjus on selles, et tegemist on arengukava n-ö sissejuhatusega, millele tegelikult järgneb kümnete lehekülgede kaupa teksti, mis on salajane tulenevalt riigisaladuse kaitse seadusest. Aga avaliku osa oleks võinud paremini lahti kirjutada.

Samas ei saa ma nõustuda väitega, et kaitseplaneerimine peaks olema avalikkusele täielikult avatud ja arutamiseks. Üheski riigis, ka mitte kõige demokraatlikumates ei avaldata konkreetsete võimearenduste sisu enne kavade lõplikku heakskiitu. Avalikkuses arutatakse läbi pigem laiem kaitsepoliitiline kontekst - üldine kaitsepoliitiline doktriin ja suundumused, riigikaitse rahastamise suurus, ajateenistuse säilimine või mittesäilimine. Avalikkuses läbi arutatud ja kaitseministri poolt heakskiidetud suunad moodustavad algpunkti, kust algab sisuline ning salajane planeerimisprotsess. Ja selle protsessi käigus langetavad otsuseid suuresti need inimesed, kellele jumal ja sõjakool selleks on mõistuse andnud - ohvitserid ja natuke vähemal määral ametnikud.

Pika jutu lõpuks soovitaksin mina uskuda meie ohvitseridesse ja ametnikesse. Asjaolu, et erinevalt KSAP-i väljatöötamisest 2003. aastal käis kogu planeerimine rahulikult ja ilma tülideta, näitab, et nii ametnikud kui ohvitserid mõistavad peamisi probleeme sarnaselt ning on ka ühel nõul selles, millised on parimad lahendused nende probleemide lahenduseks. Väita kapten Trummi kombel, justkui oleksid kõik ohvitserid mingi müstilise telefoniõiguse kaudu maha surutud, on minu arvates meie tegelikult väga iseseisva ohvitserikorpuse väärikuse solvamine.
Me kõik saame aru, et kaitseplaneerimine ei pea praegu olema täielikult avatud protsess. Samas tuleks nõustuda sellega, et kodanikud on ka kaitseministeeriumile "partnerid" mitte "rumal ja tülikas mass", kes millestki aru ei saa. Nad tunnevad õigustatult muret kaitseväe arengu osas ning soovivad selles protsessis osaleda, kuid kaitseministeerium lükkab nad kõrvale ning isegi seletusi ei kipu jagama. Kui nii edasi läheb, siis süveneb umbusaldus kaitseministeeriumi vastu ja varsti tuleb tellida mainekujunduskampaania. Tegemist ju siiski meie ühise asjaga ja ei tohiks kujuneda suletud seltskonda, kes oma äranägemisel riigile nii olulisi sisulisi otsuseid teevad ja miljardeid liigutavad. Kui kaitseministeeriumi ja ühiskonna vahel toimuks normaalne dialoog ja infoliikumine, siis ei tunneks ka kodanikud muret ning ei peaks liigse uudishimuga ametnikke koormama.

Milleks on vaja üldse rahvaga midagi arutada?
Sellepärast, et:
-resursid tulevad rahvalt,
-ajupotentsiaali on ka mujal ning võib väärtuslikke ideid saada,
-diskussiooniga kujuneb dialoog, mitte vastasseis,
-diskussioon arendab kõiki selles osalejaid, ka kaitseväe ohvitserkonda,
-üldsuse teadlikkus militaarküsimustes kasvab, kaitseväe maine paraneb,
-poliitikutel oleks raskem läbi suruda mingeid erakondlikke eelistusi, sest need tuleksid avalikuks, väheneks korruptsioonioht,
-lihtsam teostada tsiviilkontrolli kui teemad on lahti räägitud (ei saa lubada, et sõjaväelased ainult oma äranägemise järgi rahasid liigutavad),
-ka ministeeriumis endas on parem töötada kui teda ümbritsevad mitte pahased vaid rahulolevad kodanikud.
Ei maksa arvata , et partnerlus muutuks nii tülikaks, et ministeerium ei saa enam normaalselt tööd teha. Kui infojagamine ja spetsialistide selgitused muutuvad tavarutiiniks, siis väljapool oma põhitööd jäävad lõpuks nende probleemidega tegelema ainult tõelised entusiastid.

Miks ei soovita midagi arutada?
Oletaksin, et põhimootoriks on siin ametnike mugavus ja minevikust jäänud rutiin. Eriti kahjulik on praegune praktika , kus kaitseväe ohvitserid ei tohi avalikkusega suhelda. Hea tava on poliitilisi otsuseid mitte kommenteerida ja poliitilistel teemadel mitte sõna võtta, kuid erialastes (sõjalistes) küsimustes on lausa hädavajalik ja soovitatav esineda. Kuidas siis üldsus adekvaatset teavet saab,ikka peaksid seda andma spetsialistid. Tuleb harjuda, et igaüks vastutab oma tegude ja sõnade eest. Kindlasti on kaitseväe ohvitserid arukad ja intelligentsed inimesed ning suudavad eristada sobivat mittesobilikust. Avalikkusega suhtlemine on vastastikku kasulik. Kui avalikkusega ei suhelda, siis see tühi koht täitub mittekompetentse infoga, mis pole kellelegi kasulik. Jääbki mulje, et meil polegi spetsialiste ning olukord ongi tegelikult halb.

Mida oleks saanud kõige lihtsamalt teha SKAK-i puhul?
Kui soovitakse kasutada sellist formaati, kus piiratud juurdepääsuga dokumentidest tehakse ümberjutustus, siis võib ju dokumendi versioonide valmimise käigus koostada ka jutustusest erinevaid versioone ja ei pea ootama lõplikku valmimist. Siis saavad inimesed varem asjast teada,oma arvamust kujundada, harjuda neile ootamatute lahendustega ja ettepanekuid teha. Alles peale sisulist arutelu üldsusega võiks teema valitsusse kinnitamiseks jõuda. Selliseid üldsusele laiemat huvi pakkuvaid teemasid pole kuigi palju ning on mõistetav nende veidi erinev menetlusprotsess.

Mida praegu teha?
Erinevad teemad tuleb lahti rääkida. Seda võiksid teha kaitsejõudude spetsialistid oma nime all, kes plaane koostasid, mitte minister või keegi muu, kes sõjalisi teemasid ei valda. Sobivateks formaatideks võiksid olla artiklid kasvõi kaitseministeeriumi kodulehel. Samuti võiksid ministeeriumi spetsialistid osaleda mingil mõistlikult modereeritud foorumil, kus valgustaksid erialaseid küsimusi. Info liiguks läbi foorumi osavõtjate rahvani ja selleks pole mingeid täiendavaid kulutusi vaja teha.

Kuidas võiks tulevikus olla?
Seda peaksid ütlema oma ala spetsialistid, kes on vastava hariduse saanud. Pole mõtet lasta asjadel nii kaugele minna, et ületatakse tavakodaniku valulävi.
Kasutaja avatar
Kilo Tango
Liige
Postitusi: 9067
Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
Kontakt:

Re: SKAK ja Kaitseministeeriumi maineparandusprojekt

Postitus Postitas Kilo Tango »

planet64 kirjutas:
A4 kirjutas: Olen üldiselt nõus sellega, et arengukava avalik osa ei ole kõige õnnestunum kirjutis järgmise kümne aasta tegevuste ja investeeringute kirjeldamisel. Põhjus on selles, et tegemist on arengukava n-ö sissejuhatusega, millele tegelikult järgneb kümnete lehekülgede kaupa teksti, mis on salajane tulenevalt riigisaladuse kaitse seadusest. Aga avaliku osa oleks võinud paremini lahti kirjutada.

Samas ei saa ma nõustuda väitega, et kaitseplaneerimine peaks olema avalikkusele täielikult avatud ja arutamiseks. Üheski riigis, ka mitte kõige demokraatlikumates ei avaldata konkreetsete võimearenduste sisu enne kavade lõplikku heakskiitu. Avalikkuses arutatakse läbi pigem laiem kaitsepoliitiline kontekst - üldine kaitsepoliitiline doktriin ja suundumused, riigikaitse rahastamise suurus, ajateenistuse säilimine või mittesäilimine. Avalikkuses läbi arutatud ja kaitseministri poolt heakskiidetud suunad moodustavad algpunkti, kust algab sisuline ning salajane planeerimisprotsess. Ja selle protsessi käigus langetavad otsuseid suuresti need inimesed, kellele jumal ja sõjakool selleks on mõistuse andnud - ohvitserid ja natuke vähemal määral ametnikud.

Pika jutu lõpuks soovitaksin mina uskuda meie ohvitseridesse ja ametnikesse. Asjaolu, et erinevalt KSAP-i väljatöötamisest 2003. aastal käis kogu planeerimine rahulikult ja ilma tülideta, näitab, et nii ametnikud kui ohvitserid mõistavad peamisi probleeme sarnaselt ning on ka ühel nõul selles, millised on parimad lahendused nende probleemide lahenduseks. Väita kapten Trummi kombel, justkui oleksid kõik ohvitserid mingi müstilise telefoniõiguse kaudu maha surutud, on minu arvates meie tegelikult väga iseseisva ohvitserikorpuse väärikuse solvamine.
Me kõik saame aru, et kaitseplaneerimine ei pea praegu olema täielikult avatud protsess. Samas tuleks nõustuda sellega, et kodanikud on ka kaitseministeeriumile "partnerid" mitte "rumal ja tülikas mass", kes millestki aru ei saa. Nad tunnevad õigustatult muret kaitseväe arengu osas ning soovivad selles protsessis osaleda, kuid kaitseministeerium lükkab nad kõrvale ning isegi seletusi ei kipu jagama. Kui nii edasi läheb, siis süveneb umbusaldus kaitseministeeriumi vastu ja varsti tuleb tellida mainekujunduskampaania. Tegemist ju siiski meie ühise asjaga ja ei tohiks kujuneda suletud seltskonda, kes oma äranägemisel riigile nii olulisi sisulisi otsuseid teevad ja miljardeid liigutavad. Kui kaitseministeeriumi ja ühiskonna vahel toimuks normaalne dialoog ja infoliikumine, siis ei tunneks ka kodanikud muret ning ei peaks liigse uudishimuga ametnikke koormama.

Milleks on vaja üldse rahvaga midagi arutada?
Sellepärast, et:
-resursid tulevad rahvalt,
-ajupotentsiaali on ka mujal ning võib väärtuslikke ideid saada,
-diskussiooniga kujuneb dialoog, mitte vastasseis,
-diskussioon arendab kõiki selles osalejaid, ka kaitseväe ohvitserkonda,
-üldsuse teadlikkus militaarküsimustes kasvab, kaitseväe maine paraneb,
-poliitikutel oleks raskem läbi suruda mingeid erakondlikke eelistusi, sest need tuleksid avalikuks, väheneks korruptsioonioht,
-lihtsam teostada tsiviilkontrolli kui teemad on lahti räägitud (ei saa lubada, et sõjaväelased ainult oma äranägemise järgi rahasid liigutavad),
-ka ministeeriumis endas on parem töötada kui teda ümbritsevad mitte pahased vaid rahulolevad kodanikud.
Ei maksa arvata , et partnerlus muutuks nii tülikaks, et ministeerium ei saa enam normaalselt tööd teha. Kui infojagamine ja spetsialistide selgitused muutuvad tavarutiiniks, siis väljapool oma põhitööd jäävad lõpuks nende probleemidega tegelema ainult tõelised entusiastid.

Miks ei soovita midagi arutada?
Oletaksin, et põhimootoriks on siin ametnike mugavus ja minevikust jäänud rutiin. Eriti kahjulik on praegune praktika , kus kaitseväe ohvitserid ei tohi avalikkusega suhelda. Hea tava on poliitilisi otsuseid mitte kommenteerida ja poliitilistel teemadel mitte sõna võtta, kuid erialastes (sõjalistes) küsimustes on lausa hädavajalik ja soovitatav esineda. Kuidas siis üldsus adekvaatset teavet saab,ikka peaksid seda andma spetsialistid. Tuleb harjuda, et igaüks vastutab oma tegude ja sõnade eest. Kindlasti on kaitseväe ohvitserid arukad ja intelligentsed inimesed ning suudavad eristada sobivat mittesobilikust. Avalikkusega suhtlemine on vastastikku kasulik. Kui avalikkusega ei suhelda, siis see tühi koht täitub mittekompetentse infoga, mis pole kellelegi kasulik. Jääbki mulje, et meil polegi spetsialiste ning olukord ongi tegelikult halb.

Mida oleks saanud kõige lihtsamalt teha SKAK-i puhul?
Kui soovitakse kasutada sellist formaati, kus piiratud juurdepääsuga dokumentidest tehakse ümberjutustus, siis võib ju dokumendi versioonide valmimise käigus koostada ka jutustusest erinevaid versioone ja ei pea ootama lõplikku valmimist. Siis saavad inimesed varem asjast teada,oma arvamust kujundada, harjuda neile ootamatute lahendustega ja ettepanekuid teha. Alles peale sisulist arutelu üldsusega võiks teema valitsusse kinnitamiseks jõuda. Selliseid üldsusele laiemat huvi pakkuvaid teemasid pole kuigi palju ning on mõistetav nende veidi erinev menetlusprotsess.

Mida praegu teha?
Erinevad teemad tuleb lahti rääkida. Seda võiksid teha kaitsejõudude spetsialistid oma nime all, kes plaane koostasid, mitte minister või keegi muu, kes sõjalisi teemasid ei valda. Sobivateks formaatideks võiksid olla artiklid kasvõi kaitseministeeriumi kodulehel. Samuti võiksid ministeeriumi spetsialistid osaleda mingil mõistlikult modereeritud foorumil, kus valgustaksid erialaseid küsimusi. Info liiguks läbi foorumi osavõtjate rahvani ja selleks pole mingeid täiendavaid kulutusi vaja teha.

Kuidas võiks tulevikus olla?
Seda peaksid ütlema oma ala spetsialistid, kes on vastava hariduse saanud. Pole mõtet lasta asjadel nii kaugele minna, et ületatakse tavakodaniku valulävi.
see teema jääb ilmselt Tehnika all käsitletavaks. Eelkõige seetõttu, et SKAK käsitleb peamiselt tehnika oste.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline