36. Politseipataljoni osa Stalingradi lahingutes.

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Vasta
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

36. Politseipataljoni osa Stalingradi lahingutes.

Postitus Postitas Arensburger »

Pühendatud minu vanaonule Augustin Ülgekütile.
36. Rindepataljoni 2. Kompanii sõdurile.

Täna 65 aastat tagasi.
See oli aeg, mil Saaremaal jalutas ringi sadakond kohalikku noormeest, värskelt laost saadud saksa Wehrmachti mundrid seljas ja paljudel autasud rinnas rippumas. Need olid puhkusele lastud mehed, kes jutustasid oma sõjakäigust kaugele Lõuna-Venemaale ja seal üle viie nädala peetud lakkamatutest lahingutest, tol ajal meie peavaenlaseks peetud mehe nimelise linna – Stalingradi ruumis. Raudristid ja muud teenetemärgid, mis meeste rinda ehtisid, olid tol ajahetkel meie rahvusest meeste rinnas veel harulduseks, sest sakslased olid sõja algupoolel väga kitsid neid teiste rahvuste esindajatele välja jagama. See teadmine tõstis meeste eneseuhkust veelgi.
Täna, distantsilt seda aega vaadates, võime aga julgelt väita, et need mehed, kes 1943.a. algul Stalingradi alt Eestisse naasid, ei teadnud kaugeltki nende lahingute ajaloolist tähtsust ja seda, et nad on ise olnud kohal suure ajaloolise pöördepunki tekkimise juures, millega määrati paljuski ära sõja edasine käik ja ka maailma suurele sõjale järgnev saatus. Need mehed olid osalised sõjaajaloo ühe tuntuima sündmuse teoks tegemisel.
Siinkohal tahaksingi natuke valgustada seda osa meie ajaloost ja näidata, milline oli konkreetselt see väike, kuid reaalne osa meie meestel selles hiigellahingus. Ja kõigele lisaks, nagu täna teame, võideldi ju võidetute poolel. Kas ise oldi kaotajad või võitjad?
Stalingradi lahingu üldine taust.
Lähemal vaatlusel leiame, et tollane hiigellahing koosnes sadadest väikestest lahingutest, mida võitsid või kaotasid erinevad pooled ja neis kõigis olid omad kangelased. Loomulikult ja ka põhjendatult annab suurlahingu üldtulemus hilisemas ajaloos võiduloorberid punaarmeele. Teljeriikide liitlasvägede kaotuse põhjuseid üritavad paljud leida Rumeenia ja Itaalia Armeede äärmiselt viletsas lahinguvõimes antud sõjatandril, mille tulemusena õnnestus venelastel sisse piirata siiani kaotuskibedust mitte tundnud sakslaste 6. Armee. Osalt on selles ju tõetera sees, kuid jällegi asja lähemal uurimisel võib leida episoode, kus ka Rumeenia üksused on võidelnud väga hästi ja saavutanud hiilgavaid lokaalseid võite. Samas tuleb aga pidada saksa ülemjuhatuse tõsiseid möödalaskmisi olukorra hindamisel ja vägede paigutusel antud võitlusruumis tõeliseks kaotuse põhjuseks. Berliinil jätkus silmi vaid nende lemmikule, operatsiooni Barbarossa ühele peaautorile ja läbiviijale kindralfeldmarssal Friedrich W.E. Paulusele ja tema motoriseeritud 6. Armeele. Paulus oli tõesti tubli sõjamees. Tema armee oli jõudnud hoogsate ja tarkade manöövritega välja Volga jõe äärde ja nüüd oli tema ülesandeks anda venelastele sümboolse tähtsusega hoop – vallutada linn nimega Stalingrad. Samal ajal olid mõlemal pool Pauluse eliitarmeed, Volga jõe läänekallastele, paigutatud kaitsele Rumeenlased. Stalingradist põhjapool Rumeenia 3. Armee kindral Petre Dumitrescu juhtimisel ja Stalingradist lõunas Rumeenia 4. Armee kindralleitnant Constantin Constantinescu juhtimisel. Kui Rumeenia 3. Armee oli veel suhteliselt suurem ja tugevam, siis 4. Armee oli täiesti alakomplekteeritud ja suures osas varasema lahingukogemuseta. Võrreldes sakslastega oli rumeenlastel karjuv puudus moodsast relvastusest – soomustehnikast, suurtükkidest ja motoriseeritud transpordivahenditest. Sellist olukorda hindasid ohtlikuks ka rumeenlased ise. Rumeenia armee ülemjuhataja marssal Ion Victor Antonescu pöördus kirjaliku palvega Hitleri poole, kus näitas ära olukorra kriitilisuse ja palus viivitamatult tugevdada Rumeenia 3.- ja 4. Armeed saksa raskerelvadega. Need märkused jäeti sakslaste peastaapides tähelepanuta. Kujunenud situatsioonile pööras aga suurt tähelepanu Nõukogude väejuhatus ning lähtuvalt kujunenud olukorrast töötasid vene väejuhid Georgi Zukov ja Aleksander Vassilevski välja suuroperatsiooni „Uran” plaani. Plaani sisuks oli, et vene väed löövad üheaegselt rumeenlaste rindest läbi nii põhja kui lõuna pool Stalingradi ja lõpptulemusena piiravad sisse Stalingradis võitleva Saksa 6. Armee. Nagu me kõik oma kooli ajalooprogrammist mäletame, nii ka läks. Algselt oli Paulusel võimalus Stalingrad maha jätta ja piiramisrõngast läbi murdmisega oma armee päästa, kuid seda ta ei teinud. Hitlerile kuuleka sõdurina ei läinud ta mitte seda teed, mida näitas talle tema terav mõistus, vaid ta otsustas järgida Hitleri korraldusi, mis viisid tema juhitud 6.-nda Armee vastu katastroofile ja täielikule hävingule.
Kuidas ja kes eestlastest sinna sattusid?
1942.a. lõpus võttis lahingutest Stalingradi piirkonnas osa vaid üks Eestlaste sõjaväeüksus. Selleks oli saksa välipolitsei poolt formeeritud 36. Eesti Kaitsepataljon, ehk saksakeelse nimega Schutzmannschaft Front Bataillon 36.
Nimelt formeeriti sõja alguses sakslaste poolt eestlastest vabatahtlike pataljone. Juriidiliselt oli see keeruline, sest konstitutsioon keelas välismaalaste teenimise Wehrmachtis ning Waffen-SS-i rahvusleegionid oli samuti alles tulevik, siis otsustati pataljonid formeerida politsei alluvusse. Vastavalt Himmleri käskkirjale 06.11.41. nimetati loodavad pataljonid Schutzmannschaft-ideks ja Eestis kandsid nad numbreid 29-45 ja 286-293. Nende pataljonide eripäraks on see, et enamuses formeeriti nad, sakslaste eeskujul, territoriaalset printsiipi silmas pidades, st. ühe kandi mehed ühes väeosas. Seepärast said nad oma nimedele lisaks ka päritolu kohanime. Näiteks 37.-s oli Tartu pataljon, 38-s Viljandi pataljon ja 39.-s Põltsamaa pataljon. Sama printsiipi arvestades alustati 23.11.41.a. ka Saaremaa kaitsepataljoni loomist, milline formeeriti Saaremaa Omakaitse liikmetest 08.01.42 ja sai saksakeelseks nimeks Oeselschen Schutzmannschaft. Pataljonis oli neli kompaniid, millest kaks asusid alaliselt Kuressaares üks Orissaares ja üks Leisis. Pataljoni komandöriks oli kapten Eduard Anari.
Samal ajal formeeriti Haapsalus endise Saare-Lääne sõjaväringkonna majas Ehte tn.9 Eesti Kaitsepataljoni nr.36. See pidi tulema Hiiu- ja Läänemaa meestest. Formeerimine edenes aga visalt ja kokku saadi vaid kaks kompaniid, üks Hiiumaalt ja üks Läänemaalt. Kuna kommunikatsioonid saartega olid talve tõttu kehvad ja varustamine takistatud, siis langes liisk ikkagi 36.-nda pataljoni kasuks. Langetati otsus, et Haapsalus asuv pataljon tuleb kasvatada täiskoosseisuliseks. Selleks pidi Saaremaa pataljon eraldama kaks kompaniid 36.-nasse Kaitsepataljoni. Nii siis juhtuski, et seda pataljoni formeeriti korraga kolmes kohas. Esimene kompanii formeeriti Haapsalus ja koosnes Läänemaa meestest, teine ja kolmas kompanii Kuressaares ja koosnes saarlastest ning neljas – hiidlaste kompanii Kärdlas. Saartel formeeritud kompaniid koondati Haapsallu alles 30.03.1942. Enne seda tegid saarlaste kompaniid õppusi oma komp. ülemate n.-ltn. Hermann Koppeli ja n.-ltn. Alo Taela juhtimisel Sikassaares ja Loode tammikus. Relvastus veel puudus ja vormirõivasteks meeste endi eestiaegsed kaitseliidu vormid. Haapsalus aga riietati kogu pataljon meeste meelehärmiks endise Läti armee mundrisse. Need olid õmmeldud küll kvaliteetsest inglise villasest riidest ja meestel lubati kasutada ka endisi Eesti armee eraldusmärke, kuid eestlasele oli raske Läti vormi meelepäraseks teha. Seepärast kandsid paljud omi, kaasavõetud Kaitseliidu mundreid veel Valgevenes ja Ukrainaski olles.
09.04.42. viiakse 36. pataljon üle Tartusse. Seal toimub ka mitmeid organisatsioonilisi muutusi. Paljud mehed antakse täienduseks teistele juba lahinguis kaotusi kandnud pataljonidele. Samuti lisatakse pataljonile Lõuna-Eesti mehi. Selle tulemusena on väljaõppeperioodi lõppedes ja Tartust lahkudes 36.-ndas pataljonis kolm kompaniid, millest esimene koosneb põhiliselt Lääne- ja Hiiumaa meestest, teine saarlastest ja hiidlastest ning kolmandas moodustavad enamuse Tartus juurdevõetud mehed. Kolmanda kompaniiga liideti ka 33.-ndast pataljonist maha jäänud puhkpilliorkester, millest moodustati 3. kompanii juurde 4. laskurrühm. Pataljoni ülemaks sai endine Eesti armee ohvitser major Julius Renter.
Tartust lahkub pataljon 02.08.1942. 53-st vagunist koosneva ešelonina Valgevenesse partisanidega võitlema. 05.08.42. jõutakse Novogrudoki, kus viibitakse 20 päeva. Toimuvad ka pataljoni tuleristsed võitluses partisanidega. Pataljoni esimeseks langenuks osutub Läänemaa rannarootslane Manfred Westerbom, kes astus partisanide pandud miini otsa. Kaks meest - Aleksander Kiri ja Juhan Kukk said Valgevenes haavata. 25.08.42. sõidab pataljon Novogrudokist edasi Ukrainasse Stalino linna (tänane Donbass).
Kuid selle Valgevenes oldud aja sisse jääb üks tol ajal tundunud pisiasi. Nimelt, samal ajal likvideerisid sakslased Novogrudoki juudigetot. Ka 36.-ndat pataljoni kasutasid sakslased geto valveks ja oma tegevuse julgestamiseks. Kuigi tegelikkuses ei ole saarlastel juutide mõrvamisega midagi pistmist, ei suuda tänapäeval seda väeosa juudimõrvarite oreoolist keegi puhtaks pesta. Juudid otsivad hoolega tõestusmaterjali, et saaks kedagi eestlastest kohtu alla anda. Siiani tulemusteta. President Lennart Meri algatusel loodud komisjon jõudis soome juudi Max Jakobsoni juhtimisel seisukohale, et kui ka otseselt ei tapetud, siis valvamist ja konvoeerimist võib samuti liigitada kuriteoks - kui tapmisele kaasa aitamist. NKVD on peale sõda endistelt 36. pataljoni sõduritelt välja pressinud igasuguseid absurdseid ülestunnistusi (teadagi millisel viisil), kuid isegi kõige radikaalsemad juudiorganisatsioonid ei julge neid tõena võtta.
Stalinos viibimise ajal peeti vahiteenistust linnas ja sõjavangide üle, keda kasutati sealsete kaevanduste taastamistöödel. Kompaniid paigutati eraldi – esimene Tsetsenkovosse, teine Katõki ja kolmas Tsistjakovosse. Nii Valgevenes, kui ka Ukrainas tõmbas 36. pataljon omale nii sakslaste kui ka kohalike tähelepanu. Kanti võõrapärast vormiriietust, millel valge käeside Arensburgi pataljoni nimega, räägiti võõrast keelt ja kuna pataljonil oli oma orkester, siis peeti küllalt vaatemängulisi rivistusi eestikeelsete käskluste ja laulude saatel. Pataljoni orkester andis kontserte ka linnarahvale nii Novogrudokis kui ka Stalinos. Saksa väeosadega kohtuti ka võrkpalliplatsil.
Novembri algul varustatakse pataljoni uute relvadega ja saadakse ka uut Wehrmachti vormirõivastust. 19.11.42. laaditakse pataljon rongile ja kell 17.15. väljub rong suunaga Stalingrad. 22.11.42.a. kella 08.30 paiku jõuab ešelon Surovikino jaama. Vaevalt on rong peatunud, kui kõlavad esimesed miinide plahvatused ešeloni külje all. Selgub, et venelased on tunginud juba Lihaja-Stalingradi raudteeni ja võtnud raudtee miinipildujate tule alla. Kohe laaditi pataljon maha ja asuti lahingusse jaama kaitseks. Sama päeva õhtul haigestub J. Renter (halli pea, kõrge vanuse ja I maailmasõjast pärit sääresidemete kandmise harjumuse tõttu oli meeste käest saanud hüüdnime „vetevana“ ja „pindevillem“) ja pataljoni uueks ülemaks määratakse endine 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Sel ajal ei teadnud veel keegi milline sõduriõnn pataljoni tabas. Kui ei oleks olnud neid saatuslikke plahvatusi, oleks sõidetud rahulikult parasjagu tekkivasse Stalingradi piiramisrõngasse. Pataljoni marsikäsus oli mahalaadimise jaamaks Tšir, kus tuli asuda kaitsma raudteed võimaliku põhja suunalt lähtuva rünnaku eest. See oli ka igati mõistetav, sest piirkond Tširi jaamast kuni Kalachini oli muutunud üheks suureks 6. (motoriseeritud) Armee laoks. Sinna oli lagedasse steppi ladustatud tohutul hulgal varustust – laskemoona, toitu, kütust ja tehnikat. Nüüd aga sattus see kõik kaitsetult venelaste teele. Ja veel enam, sel hetkel asus Paulus ise ja kogu tema staap Nizne-Tširskajas, umbes 25 km Surovikinost ida poole. Oli õnn et ei satutud koos Paulusega kotti sisse.
Mis siis oli juhtunud Stalingradi rindel selleks ajaks kui 36. pataljon Surovikino jaama jõudis? NB! Surovokino on täna ligilähedaselt Kuressaare suurune tore vene linnake (http://www.surovikino.ru/ ; http://www.volganet.ru/sur.php), tol ajal oli ta aga alevi mõõtu väike raudteeasula.
Teisipäeval, 19. novembril kell 7 hommikul alustasid venelased operatsiooniga Uran. Nende kümme armeed, millised oli suudetud sakslastele märkamatult tuua Stalingradi alla, läksid üheaegselt pealetungile rumeenlaste positsioonide vastu. Sellele tohutule ülekaalule rumeenlased vastupanu osutada ei suutnud ja nende rinne murdus. Sakslased olid üllatunud sellisest tohutust massist, mis nüüd neile peale vajus. Nende luure oli midagi totaalselt maha maganud. Muidugi sai Paulusele kohe selgeks, et ta tõmmatakse kotti. Ta asus kiirelt liigutama oma staapi lääne poole, kuid nii sümboolse tähendusega linna mahajätmist ta otsustada ei julgenud. Küsinud luba Hitlerilt, sai ta käsu hoida Stalingradi linna iga hinna eest enda käes, organiseerida ringkaitse ja oodata, kuni piiramisrõngas väljastpoolt lahti murtakse. Paulus loomulikult täitis käsku, saades ise aru et Hitler ei suuda olukorda objektiivselt hinnata ja väljast lihtsalt ei ole kedagi appi tulemas. Samas liikusid venelased kogu aeg edasi, purustades üksteise järel üksused, kes neile piirkonnas vastupanu osutasid.
Ja nüüd jälle meie 36. Pataljoni juurde. Mida leidsid eest eestlased, kui 22.11.42.a. kella 08.30 paiku jõuab nende ešelon Surovikino jaama. Tegelikult leidsid nad eest täiesti tühja rinde. Kui 6. Armee kindlustas oma rinnet jäädes teadlikult kotti, siis välisrinne lihtsalt puudus. Venelased oleks võinud sõita takistamatult lääne suunas, keegi neil vastas ei seisnud. Surovikinos oli loomulikult mingi hulk suvalisi sakslasi, kuid mingit lahingulist juhtimist neil ei olnud. Eestlased asusid ise spontaanselt lahingusse, lõid nn. oma rinde. Kõigepealt asuti positsioonidele päris ešeloni kõrvale. Kui selgus, et venelased jaama otseselt ründama ei asu, siis viidi positsioonid edasi põhja poole alevi servale. Sisuliselt oli see vastupealetung, kuid vaenlane taganes ilma suuremat lahingut vastu võtmata. Saadi ühendus ka kohapealse kõrgeima ohvitseriga, kelleks oli üks saksa aadlimees Artillerie-Kommandeur 108 ülem kindralmajor Hans-Joachim von Stumpfeld. Õhtu poole tungiti veel edasi ja asuti positsioonidele 3-4 km põhjapoole Surovikinot.
Sakslased tegutsesid palavikuliselt, et moodustada mingisugustki rinnet selles piirkonnas. Selleks oli vaid üks võimalus. Tuli kokku korjata kõik vähegi võitlusvõimelisemad mehed ja koondada need stiihiliselt loodud võitlusgruppidesse (kampfgruppe), et siis neid kui üksusi ka staapide tasandil juhtima hakata. Inimmaterjali selleks mingil määral ka leidus. Raudteejaamadesse oli kogunenud mehi, kes olid teel puhkusele või sealt tagasi, hospidalidest saabujad, muidu komandeeritud, igasugused tagalamehed, remonditöökodade kaader ja ehitusväeosade mehed.
Nii ilmus ka Surovokinosse üks taolise Kampfgruppe organiseerija Oberst Schmitd, kes tegelikult oli Pionier-Regimentsstab zbV 516 ülem. Tema suhteliselt ebamäärane üksus ei omanud suuremat elavjõudu ja pealegi oli see osaliselt alles regiooni saabumas. Ta esitas oma kõrgemalt poolt saadud volitused kohalikest üksustest võitlusgrupi loomiseks. 24.11.42 esines ta energilise üleskutsega kohapeal viibivatele sõjameestele, milles ta nimetas mehi raudseteks võitlejateks ja kutsus võitlema sama vapralt kui võideldi Narvikis. See oli ajendatud loomulikult sellest, et ta ise oli osa võtnud Narviki lahingutest. Ta tegi teatavaks ka omanimelise võitlusgrupi „Kampfgruppe Schmitd” struktuuri. Nimelt luges ta ette ohvitseride nimed, kes iseseisvalt on kohustatud koguma vähemalt kompanii suuruse üksuse, selle relvastama ja varustama ning viima lahingusse nimetatud sektoris. Nendeks olid: läänetiival Oberleutnant KAMENBERG; põhjas Hauptman SCHTILLER (tema alluvusse jäi ka eestlaste pataljon); idatiival Hauptman KARGER; kagutiival Major GEDEMAN; edelatiival (Nizne-Kalinovka) Hauptman SCHONE. Nii see võitlusgrupp loodi. Kuid sakslastele au andes tuleb tunnistada, et loodi nagu ei millestki midagi, kuid suudeti luua üsna hea võitlusvõimega üksused meestest, kas varem koos ei sõdinud. Lõpuks kujunes Kampfgruppe Schmitd tugevuseks 3500 meest.
Et saada õige pilt olukorrast selles piirkonnas, tuleks veel kirjeldada ühe selle piirkonna kaitse loomise võtmeisiku Pauluse 6.Armee adjutandi Oberst Wilhelm Adam-i tegevust. Nagu eelpool mainitud tõi Paulus oma staabi Nizne-Tširskisse. 22. novembril sai ta aga Hitlerilt käsu kotti jääda ja viia staap tagasi Gumraki jaama. Sinna lendas ta ise oma lennukiga “Fizeler-Shtorh”, kuid kogu staabi varustust ja personali sinna tagasi viia enam ei olnud võimalik. Nii jäigi Oberst Adam koos osaga staabipersonalist sinna maha. Kõigepealt tuli jõuda selgusele olukorrast. Nizne-Tširskaja ise oli muutunud tohutuks sõjaväelaagriks, mille tänavad olid ummistunud veokitest. Kõik nad üritasid end päästa pealetungiva vaenlase eest, samas moodustades lootusetuid ummikuid. Oberst Winter Armeegrupi B staabist informeeris, et kujunenud rindejoone osal Verhne-Tširskist Morozovskajasse ei ole ühtegi saksa sõdurit rinnet pidamas. Oberst Arnold, 6.Armee sideülem sai ühenduse Tširi raudteejaamaga. Sealt kurtis jaamaülem, et tal on sinna kuhjunud tuhandeid tonne varustust. Tohutu hulk kütust, aga ka toitu ja relvi. Jaamal puudub sisuliselt kaitse. Kogu jaama meeskond on valmis iga hetk lahkuma. Mida teha? Adam andis talle korralduse, koguda varustuse hulgast kokku kõik paremad relvad, eeskätt kuulipildujad. Laadida need autodele ja saata need Nizne-Tširskajasse. Samal ajal käskis kohapeal vabastada koormatest veokeid ja saata need Tširski jaama relvi tooma. See aktsioon läks tal ka osaliselt korda. Öösel kell 2 vastu 23. novembrit vallutasid venelased Tširski jaama. Nüüd tuli hakata mõtlema võitlusüksuste formeerimisele. Ta käskis kokku koguda kõik kätte saadavad sõjamehed, erand tehti vaid autojuhtidele, kes olid roolis. Kogunes üksjagu igasugust „kaadrit” kuid nende hulgas puudusid ohvitserid. Kuidas lahendada olukord? Siis tekkis tal idee. Nimelt paiknes seal läheduses 6.Armee ohvitseride kool. Adam võttis ühendust kooli juhatajaga ja avaldas talle mõtte, et kool peab lahendama ohvitseride puuduse. Kool oli valmis võtma vastutust ja asus kohe marsile Nizne-Tširskajasse. 23. novembril alustas Hauptman Gabel meeste jagamist üksustesse. Ohvitseride kooli õpetajatest said pataljoniülemad, kompaniisid ja rühmi hakkasid juhtima kursandid. Kui meeste hulgas oli kogenud rindemehi, kes näiteks autasusid kandsid, siis nendestki said kohe jaoülemad. Ja mis sellest kõigest siis välja tuli? Tuli see, mida keegi ei oleks osanud arvata. Oberst Adam lõi tühjalt kohalt selle piirkonna kõige lahinguvõimelisemad üksused. Kampfgruppe Adam võitles väga edukalt tõrjudes kõik venelaste rünnakud. Kui vaadata kaarti, siis nende rindejoon oli kui sarv venelaste rinde sees, mis sirutas oma otsa sissepiiratud 6.Armee poole. Oli aeg, kus distants Pauluse kaitseliinideni oli vaid 30 km. Adam ei andnud järgi ühtegi meetrit, kuid Paulus ise suruti üha sügavamale kotti. Adam hoidis kramplikult enda käes raudteed oma rindelõigu osas, mis oli kui sümbol ootustele, et ta võitluskaaslased kord seda mööda kotist välja tuuakse. Oberst Adam juhtis oma võitlusgruppi kuni 11.detsembrini. Siis lendas ta Pauluse korraldusel kotti sisse oma armee juurde tagasi. Eduka rinde riivistamise eest autasustati teda raudristi Rüütliristga. Oma võitlusgrupi andis ta üle kindralleitnant Eccard Freiherr von Gablenz´ile. Tširi jaamas ja selle ümbruses langes venelaste kätte sakslaste varustust nelja miljardi riigimarga väärtuses. Hitler oli maruvihane ja käskis maha lasta kolm ohvitseri, kes tema arvates selle eest vastutavad olid.
Just, niimoodi aeti asju rindelõigus, kuhu saabusid ilma eelneva rindekogemuseta eestlased. Aga mehed olid tublid. Viivitamatult võeti sisse positsioonid ja asuti isegi vastast tagasi suruma. Tegelikku rindeolukorda ei teadnud neist momendil keegi. Ja kui pataljoni juhid, vanemad härrasmehed otsustasid hakata sakslastega jonnima ja neile seletama, et siia rindele toomine ei ole kooskõlas lepingutega, mis eestlastel on sõlmitud, et puudu on sellest ja tollest ning üldse on sakslased eestlaste suhtes ebaausalt käitunud, siis leiti kohapeal kiirelt, et selliseid mehi meil siin vaja ei ole. Kui panite varasemast tähele, siis samal ajal seisis Pauluse staap haudvaikuses, kui neile sai teatavaks „Hiiobi sõnum” Berliinist. Kes vähegi kalkuleerida oskas, see sai kohe aru, et umbes miljoni saksa noormehe eluiga on sellest hetkest jäänud oluliselt lühemaks. Nii saadetigi eestlaste vanemad ohvitserid pataljonikomandör major Julius Renter ja staabiülem major Valdo Teetsma juba järgmisel päeval kodu poole teele. Pataljoni komandöriks tõsteti 3. Kompanii ülem Oberleutnant Harald Riipalu. See mees oskas kiirelt luua üksusele laitmatu rindepataljoni maine. Ja siit sai alguse ka tõsiasi, et reaalses rindeolukorras olid noorema põlvkonna eesti ohvitserid osutunud tunduvalt efektiivsemateks kui nende vanemad varasema sõjakogemusega ametivennad. Pataljon ise aga oli alustanud lahingutega, mis antud piirkonnas jätkusid päevast päeva. Esimene nädal oldi rindel Surovikinost põhjas. Eestlaste kompaniid andsid vajadusel oma rühmasid naabruses olevatele sakslastele abiks.
2. detsembril 1943 saabub Leningradi rindelt Surovikino piirkonda 1. Tankikompanii 301.-st Tankipataljonist Hauptman Weike juhtimisel. Weike omab volitusi oma võitlusgrupi moodustamiseks. Peale tankikompanii, mida juhib legendaarne Oberleutnant Ferdinand von Abendroth, liidab ta võitlusgruppi äsja Rostovist saabunud kaks majanduspataljoni , 541. Julgestuspataljoni, ühe õhutõrjepatarei, kolm vast formeeritud jalaväekompaniid ja kaks välikompaniid. 36. Eesti pataljon peab eraldama võitlusgrupi Schmidt alluvusest oma 1. ja 2. kompanii võitlusgrupile Weike. Tegelikult palju sellega ei muutu, sest need kompaniid on juba 30. novembril viidud üle Tšuvilevski (küla kümmekond kilomeetrit Surovikinost idas) kaitsele ja selle rindeosa võtab üle ka Kampfgruppe Weike. 1.detsembril, ägedates lahingutes Surovikino pärast, jooksevad venelased 3. Kompanii esimese ja kolmanda rühma positsioonidest üle. Hiljem sakslaste vastupealetungiga võetakse need Surovikinost põhjas asuvad positsioonid tagasi, kuid kolmas kompanii vajab oma ridade korrastamiseks hingetõmbeaega. 3. detsembril viiakse ka need kaks lahingutes räsitud rühma 3./I ja 3./III ja kogu pataljoni voor võitlusgrupi Weike koosseisu. Võitlusgruppi Schmidt jääb vaid 3./II ja raskekuulipilduja jagu. Von Abendroth´i käsutuses on algselt 10 soomusmasinat, mille hulgas on ka soomustatud sidemasin, soomustatud luuremasin ja komandöritank. Ülejäänud on Panzer III-d ja lisaks veel imeväikesed roomikutega Goliath õhkimismasinad. Hiljem, olles juba Kampfgruppe Stumpfeld alluvuses, on tankikompanii kasutuses ära näidatud ka kolm T-34 tanki. Üldiselt oli see tankikompanii kogu aeg rinnet hoidvate kampfgruppe-de käsutuses ja tanke kasutati vastavalt vajadusele kõigi ümbruskonna üksuste toetamiseks. Jaanuari lõpus rindelt lahkudes oli tema soomusüksusest rivis vaid kaks Panzer III tüüpi tanki.
Detsembri alguseks formeeris oma võitlusgrupi ka Oberst Herbert Selle, 6. Armee pioniereführer. Tema kaitsta oli rinne Surovikinost edelas, kus venelased olid tulnud üle Tširi jõe ja moodustanud korraliku sillapea. Oberst Selle suutis oma võitlusgrupi reakoosseisu tõsta peaaegu tuhande meheni. Sinna kuulus ühe kompanii jagu mehi 16. Tankidiviisist, mis ise asus piiramisrõngas sees, 4. Kompanii 134. Üksikust pataljonist, 1. Kompanii 80. Ehituspataljonist, üks kompanii mingist tagavarapataljonist ja 168. Liikuv töökoda. Samas, sarnaselt teistele võitlusgruppidele selles piirkonnas, võeti kasutusele kõikvõimalikke raskerelvi, mida leidus piirkonnas olevates arvukates töökodades. Jutus nii, et töökodade meistrimehed said ise oma remondi kvaliteeti rindeoludes proovida, olles siis ise juba suurtükiväelase või tankisti rollis. Selliselt formeeris Selle omale ka raskeüksuse, mille ta nimetas suurtüki- tankigrupiks. Venelaste kätte sattunud dokumentidest selgub, et võitlusgrupi „Selle” mehed suutsid rindekõlbulikuks teha 35 ühikut erinevatest markidest soomusmasinat, mille hulgas oli ka neli venelastelt võetud KV-1 rasketanki. Venelaste üllatuseks, esimesest „Selle” grupi tankist, mille nad puruks lasid, võeti vangi mitte tankistid vaid endised 376. Tankitõrjepataljoni kahurväelased. Hädaolukord oli aga meestest teinud tankistid.
4. detsembril eraldatakse Kampgruppe Weike koosseisust eestlaste 2. kompanii ja antakse Kampgruppe Selle alluvusse. Sellega algavad saarlastest koosneva 2. kompanii võitlused eraldatult ülejäänud pataljonist ja nii jääb see kuni lahingute lõpuni. Isegi koju Eestisse sõidetakse eraldi ja nõks hiljem ülejäänud pataljonist. Ollakse rinde strateegiliselt tähtsas kohas ja kerge seal ei ole. Eestlastele määratakse kaitsta rindelõik kõrgustiku 122,1 piirkonnas ja raskerelvade toetusena saavad nad oma alluvusse kaks 88 mm kaliibriga õhutõrjekahurit. 5.- ja 6. dets. lüüakse tagasi vastase rünnakud. 7. dets. aga kujuneb pataljoni kõige kaotusterohkemaks päevaks üldse. Eestlaste 2. kompanii läheb koos sakslastega pealetungile, eesmärgiga lüüa venelased tagasi üle Tširi jõe ja likvideerida sillapea. Algselt on rünnak edukas. Eestlastel on toeks paar saksa tanki ja see lisab rünnakule hoogu. Venelased lüüakse põgenema ja kõik on nagu kõige paremas korras. Siis aga mingil põhjusel tankid lahkuvad kiirelt. Peatselt järgneb venelaste raevukas vastupealetung. Sakslastest naabrid annavad järgi ja taanduvad. Eestlased hoiavad saavutatust kramplikult kinni. Lõpuks vastu õhtut tuleb Hauptman Brengeri käsk tagasitõmbumiseks. Kuid seda on keeruline teha vaenlase laustules. Lõpuks õhtupimeduses tullakse tagasi endistele positsioonidele. See päev läks kompaniile palju maksma. Langes hulgaliselt sõdureid ja ohvitsere, nende hulgas ka kompaniiülem leitnant Karl Palm ja leitnant Leonhard Riit. Uueks kompaniiülemaks määratakse 1. rühma ülem leitnant Elmar Lipping. Eestlastele tekitas paksu pahameelt tankide lahkumine ja süüdistati sakslasi, et nende lolluse ja arguse tõttu ebaõnnestus kogu nii hästi alanud rünnak. Kuid kunagi ei tea sõdur rindeolukorrast rohkemat kui näeb ta silm antud hetkel. Mis oli juhtunud - juhtunud oli nimelt see, et sakslaste rünnak, mis oli algselt planeeritud 6.detsembrile sattus ajaliselt kokku venelaste poolt planeeritud suurema pealetungiga. Nimelt alustas 7.detsembril oma soomusüksustega üldpealetungi Romanenko 5. Tankiarmee, eesmärgiga hävitada need jonnakad sakslaste kampfgrupped Tširi jõe joonel ja nihutada rinnet oluliselt ida suunas, et sellega kindlustada piiramisrõngast 6. Armee ümber. Venelased nimetasid seda operatsiooniks Saturn. See mis eestlastele näis vastupealetungina, oli tegelikult suurrünnak, milles Romanenko tankid lõid mitmes kohas rindest läbi ja alustasid vaba manööverdamist rinde tagalas. Olukord oli rohkem kui kriitiline, kuid saksa kampfgrupped jäid oma positsioonidele ja asusid tagasi lööma venelaste jalaväediviiside rünnakuid, jättes sellega stepis manööverdavad vene tankid ilma jalaväe toetusest. Oberst Herbert Sellest veel niipalju, et 26. detsembril kutsus ta kõikide enda võitlusgrupi allüksuste komandörid, kaasaarvatud Elmar Lipping, staapi nn. vastuvõtule, kus ta teatas oma kohusest liituda oma päriskomandöriga ja ta lendaski järgmisel päeval Stalingradi kotti sisse. Vastuvõtul pakuti küll luksuslikke jooke, kuid teatatud uudis komandöri lahkumisest varjutas kogu koosviibimist. 6. Armee pääsemist kotist ei uskunud enam keegi.
Mis toimus sel ajal, kui eestlased kümne küünega oma rinnet pidasid, nende lähemas tagalas?
21.novembril 1942.a. võetakse Berliinis vastu otsus luua Stalingradi välisrinde kaitsmiseks uus armeegrupp, mille nimeks saab „Don”. Armeegruppi Don asub juhtima Feldmarssal Erich von Manstein. 27.novembri hommikul saabub ta oma komandopunkti, mis esialgu asub Rumeenia 3. Armee staabi juures. Loomulikult ei tea rindel olevad alarmüksused sellest midagi ja esialgu ei muutu nende jaoks ka midagi, sest von Mansteini ülesanne ei ole mitte tugevdada olemasolevat rindejoont, vaid ta on saadetud siia täitma Hitleri ülesannet – murda kott Pauluse 6. Armee ümbert lahti ja taastada endine olukord. Selleks asuti kohale saatma ka vägesid. Seekord oli sakslaste kord hoida vägede koondumist saladuses, et siis äkkrünnakuga venelasi lüüa. Kohale saabuvad diviisid jäid esialgu rinde varusse ja ootasid oma aega. Üheks esmaseks ülesandeks oli Mansteinil aga taasformeerida 48.Tankikorpus, mis pidi plaanide kohaselt hakkama toetama põhja poolt sakslaste 4. Tankiarmee rünnakut Pauluse vabastamiseks kotist. Reaalsuses sai sellest aga löögirusikas, mis klaaris lähemas tulevikus ära kõik probleemid, millised tekkisid tagalas eestlaste selja taga. Eelnenud lahingutes oli see üksus saanud käsu paisata venelased tagasi Volga taha, peale seda kui nad 19. novembril olid purustanud rumeenlaste kaitseliinid. Tankikorpuse jõud oli aga selleks liiga nõrk ja jäi lootusetult alla pealetungiva punaarmee võimsusele. Korpuse tankid läksid appi sissepiiratuna võitlevatele Rumeenia diviisidele, kuid tulemuseks osutusid ise sisse piiratuks. 48.Tankikorpus koosnes algselt saksa 22. Tankidiviisist ja rumeenia 1. Soomusdiviisist. Sakslastel oli seal 42 tanki markidest Panzer III ja Panzer IV. Rumeenlastel oli 10 Panzer III, 11 Panzer IV ja 98 Panzer 38 (37mm kahuriga väike Tšehhi tank) tüüpi tanki. Vene suurrünnaku alguseks oli töökorras 108 masinat. Põhilised võitlused võitles korpus Kalachist loodes, olles sisse piiratud paljudeks erinevateks gruppideks. 27. novembril andsid venelased sissepiiratud 48. Tankikorpuse üksustele otsustava lahingu, milles see praktiliselt täielikult hävis. 29. novembril murdsid 48.Tankikorpuse riismed omadeni välja Tširi jõe joonele, olles võimelised pidama lahinguid vaid iseenda kaitseks. Korpuse hävingus süüdistas Hitler korpuse komandöri kindralleitnant Ferdinand Heim´i ja staabiülemat Oberst Friebe´t isiklikult. Meestelt võeti auastmed ja neid karistati. Sisuliselt olematu korpuse uueks staabiülemaks määrati Oberst F.W. von Mellenthin, kes oli 15 kuud teeninud feldmarssal Rommeli staabis luureülemana. Aafrika korpusest üle toodud mees pidi hakkama Mansteini alluvuses korpust uuesti looma. 4.detsembril saabus Petrovkasse, korpuse staapi Tankivägede Kindral Otto von Knobelsdorff, kellest sai korpuse uus komandör. Korpus ise aga formeeriti kolmest diviisist: 336. Jalaväediviis, 7. Luftwaffe Välidiviis ja 11.Tankidiviis. Nagu näha, jäi 24. Tankikorpuses soomusvägesid esindama vaid 11.Tankidiviis. Esimesena jõudis kohale Ungari armee alluvusest üle toodud 336. Jalaväediviis kindralmajor Walter Lucht-i juhtimisel. 6.-naks detsembriks oli see üksus oma marsi lõpetanud ja eestlaste tagalasse kohale jõudnud. See oli küll eelnevalt räsitud ja hobuveol, kuid sõjakogemustega tubli üksus. Siis toodi ulja õhutranspordiga kohale 7. Lennuväe Välidiviis kindraleitnant von Biedermann´i juhtimisel. See üksus omas regioonis kõige väljapaistvamat varustust, nii riietuse, relvade kui tehnika osas, kuid puudus põhiline – lahingväljaõpe ja rindekogemus. Diviis oli formeeritud sama aasta septembris-novembris Milau linnas ja seal oli jalaväelaste ridadesse toodud isegi eelneva piloodikoolitusega mehi. Juhtus nii, et vastselt Saksamaalt kohale saabunud muretud lennuväelased sattusid kõrgustiku 161 piirkonnas kohtuma ühe sakslaste tagalas ringi tiirutanud venelaste motoriseeritud üksusega, kes pikemalt mõtlemata pataljonijagu lennuväelasi maha tappis, ise märkimisväärseid kaotusi omamata. Selleks hetkeks, 7.-ndaks detsembriks oli kohale jõudnud 7. Luftwaffe välidiviisi moodustanud kuuest üksikust pataljonist kolm. Tollesse õnnetusse intsidenti sattus nende 1. pataljon, mida kamandas hauptman Miller-Gebur kus näiteks selle pataljoni 4. kompanii hauptman Ottingeri juhtimisel hävitati viimse meheni. Kellest küll 35 võeti vangi. See tegi Knobelsdorffi väga murelikuks, sest edaspidi tuli tal mõelda kuidas lennuväelasi venelaste eest kaitsta, mitte et kasutada neid mõjuva löögijõuna venelaste vastu. Tema ainsaks lootuseks oli 11. Tankidiviis, mis esialgu oli veel teel Valgevenest. Selle diviisi komandöriks oli augustis 1942 kindralmajori pagunid saanud andekas komandör Hermann Balck - „sündinud tankist” nagu Hitler teda hiljem nimetas. Esimesed allüksused Balcki diviisist saabusid piirkonda 6. detsembril. 110. ja 111. Panzergrenadier Regiment aga 7.detsembril. Nagu eelnevalt märkisime alustasid venelased 7.dets. pealetungi. Nii, et Balcki tankid läksid lahingusse kohe peale vagunitest mahasõitu.
Venelased olid vabalt manööverdamas sakslaste tagalas, kus löögi alla sattusid eeskätt võitlusgruppi Stumpfeld kuulunud rinde lähitagalat kindlustanud väiksemad üksused. 7.detsembri öösel panid venelased toime ka ühe julma tapatöö. Nimelt vallutasid nende 1. Tankikorpuse soomusüksused, Romanenko 5. Tankiarmee koosseisust, sakslaste tagalas sovhoosi „Punane Täht” keskuse, mis oli sakslastel muudetud suuremaks välilaatsaretiks. Seal asus ka laager kuhu koondati rindel vangi langenud venelastest sõjavangid. Saabunud punaarmee tappis viimseni maha kõik kohapeal olnud inimesed – nii sakslaste haiglapersonali koos haavatutega, kui ka oma endi endised relvavennad, nüüdsed sõjavangid. Nagu Elmar Pello, kes oli seal Riipalu autojuhiks, oma mälestustes on kirjutanud, olid seal laatsaretis ka mõned eestlaste haavatud. Igal juhul toimunud sündmused olid kohutavad. Näiteks kirjutab Pello, et pärast leidsid nad stepist ringi jooksmas täielikus meeltesegaduses pataljoni relvurohvitseri oberleitnant Hans Neljandiku, kes oli tõenäoliselt venelaste kätte langenud ja mingil kombel selle tapatöö käigus sealt põgenema pääsenud. Nagu Pello meenutab, ei suutnud Neljandik kuidagi šokist välja tulla, ei reageerinud küsimustele ja kogu aeg üritas midagi rääkida eesti-saksa-vene segakeeles.
Nüüd tagasi 11. Tankidiviisi ja tema komandöri Hermann Balck´i juurde. Kohe peale saabumist sai ta korpuse komandörilt Knobelsdorffilt käsu minna viivitamatult nn. frontaalrünnakuga venelaste 1. Tankikorpuse vastu, milles oli 189 ühikut soomustehnikat ja kes oli jõudnud sovhoosi nr. 79 „Punane Täht” keskusesse. Balck´il oli diviisis kokku 75 tanki markidest Panzer III ja Panzer IV, milledest kaugeltki kõik ei olnud kohe raudteevagunitelt lahingusse viimise konditsioonis. Arvestades venelaste korpuses tankide T-34 ja KV-1 suurt aru, milliste vastu tal „arstirohi” puudus, otsustas ta seda rünnakukäsku ignoreerida. Siit sai alguse Balcki nn. soolo nendes lahingutes, mis tõstis tema nime legendaarsete väejuhtide seltskonda. Koostöös 336. Jalaväediviisi komandöri kindralmajor Walter Lucht-iga asetasid nad oma olemasolevad jõud lagedas stepis kaitsele nii, et see soodustaks venelaste korpuse hargnemist väiksemateks osadeks. Siis alustas Balck oma geniaalsete manöövritega, mida ta üldistades iseloomustas – öösel manööver ja hommikul rünnak. See strateegia tõi talle ka edu. Saanud venelaste tankikolonnid stepis erinevates suundades liikuma, suutis ta neid halastamatult lüüa üllatusrünnakutega. Lahinguid ükshaaval vaadates võivad venelased isegi tunduda kuidagi juhmidena, kuid päris nii see kindlasti ei olnud. Balck´i tankistid lihtsalt suutsid rünnata sealt, kust keegi neid oodata ei osanud. Tulemused rääkisid aga oma keelt. Eestlaste komandör Harald Riipalu on samuti teinud märkuse oma päevikusse : „ 11.12.42 - suur tankilahing Krasnaja Svezda piirkonnas, milles hävitati 58 vaenlase tanki.” Info jõudis Riipaluni loomulikult väikese hilinemisega. Tegelikult tehti algus juba 8. detsembril, mil Balck´i diviisi 15. Tankirügement oberst Graf Schimmelmann´i juhtimisel, oma 55 tankiga, hävitas Balck´i poolt välja valitud kohtades, sovhoosist Punane Täht loodes, vaenlase tankiüksuse, mis koosnes 105 masinast. Päeva lõpuks oli lahinguväljal 53 põlevat venelaste soomusmasinat ja ülejäänud otsisid stepis seigeldes teed omadeni. Seejuures KV tankid, milledest sakslaste palju nõrgemad tankid lahingus jagu ei saanud, jäid järgmisel päeval lagedal stepis Stukadele ideaalseteks märklaudadeks. Niiviisi jätkasid Balck´i tankistid päevast päeva - öösel manööver ja päeval lahing. Millal magati? Balck oli meeste suhtes karm ja nõudis vastupidavust ja tulemust. Seda ta alluvad talle ka andsid. Manöövrite ajal olid tankistid maganud kordamööda tunni kaupa, et hommikul jälle minna lahingusse. Oma uskumatu manöövrivõime tõttu teenisid nad nii omade kui vaenlaste seas ära tabava nimetuse „Ghost” – „Kummituste Diviis”. Teine suurem võit, millest mööda minna ei saa, oli 12. detsembril Oblivskaja juures, kus löödi sakslaste tagalasse välja murdnud 89. Tankibrigaadi ja 5. Mehhaniseeritud korpuse üksusi. Balck istutas oma tankid stepis kolonnis sõitvale vene tankibrigaadile sappa ja need, arvates, et järgi sõidavad teised vene tankid, lasid end viimseni tagant järgi kihutavatel sakslastel ära nokkida. Keskpäevaks saabus antud piirkonda järgmine venelaste tankiüksus, kes ei olnud kursis juhtunuga ja jäi jällegi üllatusrünnaku alla. Selle päeva skooriks jäi 60 purustatud vene soomusmasinat. Niiviisi neid kirjeldusi lugedes võib jääda mulje mingist komöödiast, mis toimus eestlaste lähitagalas neil päevil. Tegelikult ei olnud venelaste ohvrid seal kaugeltki asjatud. Tänu Romanenko 5. Tankiarmee põikpäistena tunduvatele rünnakutele, seoti 48. Tankikorpuse väed lahingutega piirkonnas, mis oli algselt mõeldud vaid korpuse taasformeerimiseks. Oma põhiülesannet - kaasa löömist Pauluse 6. Armee piiramisrõngast päästmisel, ta reaalselt täita ei saanudki. Feldmarssal von Manstein´i suuroperatsioonis Wintergewitter ehk Talvetorm oli ette nähtud, et 16. detsembril murrab 48. Tankikorpus üle Doni jõe ja toetab tõhusalt lõuna pool peale tungivat 4. Tankiarmeed. Tegelikkuses aga 48. Tankikorpuse poolt mingit tõhusat venelaste rindest läbimurdmist toimuma ei saanud. Kuigi korpus hiilgas oma võitudega manöövrisõjas sakslaste endi tagalas ja Romanenko tõi seal ohvriks pea kõik oma tankid, siis oma peaeesmärgi venelased ikkagi saavutasid. Hitleri suur lootus - operatsioon Talvetorm luhtus ja Paulus jäigi kotti. Esimene tõeliselt traagiline õppetund sakslastele oli teoks saanud.
Balck´ist, kui geniaalset tankivägede komandörist, räägitakse ka täna. Kohe peale Ameeriklaste kätte vangi langemist sõja lõpus, hakati teda küsitlema kui kaasaegse motoriseeritud sõja suurimat strateegi. Tema ja von Mellenthin´i mälestusi hakati kasutama kui õpikuid tankistide koolitamisel läänes. Venelaste jaoks, muidugi, see osa ajaloost puudub. Nüüd on üks vene ajaloolane Juri S. internetifoorumites püüdnud vaidlustada venelaste kaotuste suurust võitluses sakslaste 11. Tankidiviisi vastu Doni rindel. Paljudes seisukohtades on tal ka õigus. Kõik puruks lastud vene soomusmasinad ei olnud loomulikult tankid. Palju oli nende hulgas ka soomusautosid, mis sõja algupoolel veel väga levinud olid. Samas ei tuleks ka nende suurtükkidega relvastatud ratassoomukite lahinguvõimet alahinnata. Ja tõsi on ka, et kõige rohkem oli neis vene üksustes sõjaalguse kergetankide mudeleid. Samal ajal oli nendes vene soomusüksustes kasutusel rasketanke, mida Balck´il ei olnud. Näitena üks konkreetne situatsioon: 8. detsembri pärastlõunal sattus balka-Derbentseva juures Balck´i tankide rünnaku alla üks üksus venelaste 216. Tankibrigaadist. Sakslased on märkinud võidetud lahingu tulemuseks 4 hävitatud vene tanki, ülejäänutel õnnestus pimeduse saabudes põgeneda steppi. Nüüd on Juri tõestanud dokumentaalselt, et puruks lasti 2 T-70 tanki ja 2 Chevrolet vedukit koos nende slepis olnud tankitõrjekahuritega, kusjuures kuus KV-1, üks T-34 ja kaks T-70 tanki aga pääsesid minema. Olgu sellesse suhtumisega kuidas on, kuid hea seegi, et ka venelased hakkavad ajaloole reaalsuse pilguga vaatama. Kunagi andsin sellele Jurile vihje, et 11. detsembri 1942 a. hilisõhtul sattus Tšuvilevski külake, kus asus ka 36. Pataljoni staap, kolmest küljest lähtuva venelaste üllatusrünnaku alla. Arenenud asulalahingus jäi venelaste kätte eestlaste veoauto, millele oli laaditud kogu staabi varandus ja dokumentatsioon. Riipalu ise on naljatanud, et tal oli kõige rohkem kahju oma Eesti Armee mundrist, mis samuti sinna autokasti maha jäi. Kuigi Juri minuga, kui praeguse vene poliitika kohaselt fašistiga, suhelda ei tahtnud, ilmusid varsti tema argumentideks ka vene arhiivis olevad 36. Eesti Rindepataljoni dokumendid. Juba sõja ajal on need vene keelde tõlgitud kellegi leitnant Koval´i poolt. Nii et, hea seegi. Staabi paberid on alles, kuigi tänasel päeval vist eestlastele kättesaamatus kohas.
Eesti pataljoni laiali asetatud üksuste kuuluvuse ja alluvussuhete iseloomustamiseks võib lisada veel seda, et alates 12. detsembrist hakkasid sakslased üksikult võitlevaid võitlusgruppe koondama Kampfgruppe Stumpfeld alluvusse. Siis oldi näiliselt jälle nagu ühise juhtkonna alluvuses. 26. detsembril viidi eestlaste pataljon (välja arvatud 2. Kompanii) 336. Jalaväediviisi alluvusse. 28. detsembril on Riipalu diviisikomandöri kindralmajor Walter Lucht-i juures nõupidamisel, kus otsustatakse väsinud ja räsitud pataljon rindelt välja tõmmata. 29. detsembril on Riipalu kutsutud armeegrupi „Don” staapi, kus kohtub armee juhatusega. 31. detsembril allutatakse 36. Eesti Rindepataljon Rumeenia 3. Armee sidestaabile ja tuuakse rindelt ära. Nüüd kehtib see üleviimine ka 2. kompanii kohta ja leitnant Vaidlo saadetakse 2. kompanii juurde käsku üle andma. 01.01.43 alustab pataljon ilma teise kompaniita marssi Šahtõ linna suunas, kus 5. jaanuaril relvad 403. Julgestusdiviisi Fahrkolonnile ära antakse. Leitnant Osvald Vaidlo leiab 2. kompanii üles alles 31. detsembri keskpäevaks Verhne Aksinovski küla juures. Teade, mis ta toob, valmistab meestele küll rõõmu, kuid samal hetkel piiravad vene tankid küla sisse ja rindelt lahkumine ei olegi enam nii lihtne. 2. kompaniil õnnestus end käriseval rindel vaenlasest lahti tõmmata alles 2. jaanuaril 1943.
Nüüd tagantjärgi, silmas pidades kogu antud hetke situatsiooni selles rindelõigus, võib eestlaste „etteastele” selles grandioosses lahingus anda igati kiitva hinnangu. Olles kogu mastaapsust arvestades vaid imeväike kruvikene sealses masinavärgis, andsid eestlased neis ülikeerulistes oludes oma panuse igati väärikalt. Kaudselt kiidab meie mehi ka Balck oma ütluses, kus ta väidab oma võitude suurteks osanikeks ka rinnet pidanud kampfgruppe´de sõdureid, kes suutsid oma „Fuchsbohrung-ites” ehk „rebaseurgudes” rahulikuks jääda, nende rindest läbi murdnud vene soomusüksused oma teed minna lasta ja siis ise pealetungivate laskurdiviisidega edasi tõrjelahinguid pidada. Loomulikult toetavad antud väidet ka 42 raudristi, mis meie meestele nende lahingute eest annetati. Samas peame tunnistama, et eestlastel oli ka sõduriõnne. Olles piiratud liikuvusega, motoriseerimata üksus ja relvastatud vaid käsirelvadega, oldi antud sõjatandril tihti ohtlikes situatsioonides. Kuna ka venelastel ei jätkunud küllaldaselt vägesid rindejoone alaliseks mehitamiseks, siis kasutasid venelased sarnaselt sakslastele vägede pidevat manööverdamist ühest kohast teise. See lubas pealetungile minna alati kontsentreeritud jõududega. Nii oli eestlastel tihti olukordi, kus õhtul löödi vaevaga tagasi vaenlase ülekaalukate jõudude rünnak. Hommikul luuret tehes aga selgus, et vaenlane on positsioonid sootuks maha jätnud ja lihtsalt ära läinud. Järgmisel päeval lähtus aga samadelt positsioonidelt jälle tankidest toetatud massiivne jalaväerünnak. Õnn oli, et ei satutud kohta, kuhu oli suunatud venelaste rünnakute põhisuunad ja kaitsjatest suurte jõududega lihtsalt üle sõideti. Vastas olid neil ikkagi ju tankiarmee motoriseeritud ja tugeva tulejõuga üksused. Ajalugu on mõnes mõttes ülekohtune. Näiteks rumeenlasi, keda paljud peavad Stalingradi kaotuste süüdlaseks ja itaallasi, kelle 8. armee venelased seal samuti armutult puruks lõid, ei peeta ka täna arvestamist väärivateks sõjameesteks. Alati on medalil mitu külge, aga ikka kiputakse tegema üldistusi. Kuigi meid oli seal väga vähe, suutsid meie mehed sõdida seal nii, et neid märgati ja mis kõige olulisem - positiivses võtmes. Hilisema uurija jaoks ei olegi nii oluline, kelle poolel sa sõdisid, vaid kuidas sa sõdisid. Sama ei saa väita tänaste venelaste kohta. Kui ikkagi sõditi konkreetselt nende vastu ja seda enam, et väga hästi – mis armastust sa neilt siis tahta oskad. Samas on see rohkem venelaste endi probleem ja me ei peaks endid sellest nii väga liigutada laskma.
Ja lõpetuseks, enamikus lihtsate maapoistena, ei tajunud paljud neist „Stalingradi sõduritest” kunagi, millise vägitükiga nad hakkama said. Kuigi hiljem neid selle eest halastamatult represseeriti ja taga kiusati, tuleb tänases Eestis võtta nende meeste ees müts maha. Nad on omal ajal maailma sõjaajalukku astunud sellised jäljed, millistes edasi käimine nõuab tänaselt Eesti sõdurilt tõsist pingutust. Õnneks on tänane Eesti sõdur näidanud, et ta on oma vanaisade vääriline ja võib ükskõik milliste riikide heroilise sõjaajalooga sõdurite kõrval sõdides selja uljalt sirgeks lüüa. Ei ole meil vaja häbeneda endid, ega meie eelkäijaid.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

kaart36.pat.JPG
kaart36.pat.JPG (93.45 KiB) Vaadatud 4860 korda
60_rh_2_kart_-_530d_501x0_0_61.jpg
60_rh_2_kart_-_530d_501x0_0_61.jpg (64.44 KiB) Vaadatud 4860 korda
Surovokino-Volgograd.jpg
Edgar Olup.JPG
Edgar Olup.JPG (44.03 KiB) Vaadatud 4862 korda
map_0_748.jpg
map_0_748.jpg (115.14 KiB) Vaadatud 4862 korda
7.12.1942 langenud 36-nda pataljoni mehed.JPG
7.12.1942 langenud 36-nda pataljoni mehed.JPG (117.76 KiB) Vaadatud 4862 korda
stab_aok6_200.jpg
stab_aok6_200.jpg (44.14 KiB) Vaadatud 4863 korda
Oberst Herbert Selle 6Arme Pi Fü.jpg
Oberst Herbert Selle 6Arme Pi Fü.jpg (26.63 KiB) Vaadatud 4863 korda
battleofsowkhozredstar_plan_5ta_106.jpg
battleofsowkhozredstar_plan_5ta_106.jpg (234.55 KiB) Vaadatud 4863 korda
Saksa vägede 6.Dets.42 rünnakupaan venelaste sillapea likvideerimiseks.JPG
Saksa vägede 6.Dets.42 rünnakupaan venelaste sillapea likvideerimiseks.JPG (389.65 KiB) Vaadatud 4864 korda
Romanenko 5.Tankiarmee rünnakusuunised 30.11.42.JPG
Rindest läbi murdnud Vene üksuste hävitamine sakslaste tagalas 8.12.42.JPG
Rindest läbi murdnud Vene üksuste hävitamine sakslaste tagalas 8.12.42.JPG (159.64 KiB) Vaadatud 4864 korda
seisuga 1.1.43.jpg
seisuga 1.1.43.jpg (84.26 KiB) Vaadatud 4864 korda
Surowikino-RedStar.jpg
Situatsioon Surovikino rindelõigus 7.12.42 kell7.30.JPG
Situatsioon Surovikino rindelõigus 7.12.42 kell7.30.JPG (389.96 KiB) Vaadatud 4864 korda
Vene motoriseeritud- ja tankiüksuste läbimurded ja liikumine sakslaste tagalas 7.12.42.JPG
Vene motoriseeritud- ja tankiüksuste läbimurded ja liikumine sakslaste tagalas 7.12.42.JPG (433.25 KiB) Vaadatud 4864 korda
lennufoto 7.12.42 lahingust.jpg
lennufoto 7.12.42 lahingust.jpg (43.2 KiB) Vaadatud 4864 korda
Pauluse 6.Armee staabi liikumine novembris 1942 peale venelaste suurpealetungi algust19.11.42.JPG
Pauluse 6.Armee staabi liikumine novembris 1942 peale venelaste suurpealetungi algust19.11.42.JPG (462.5 KiB) Vaadatud 4864 korda
333.Laskurdiviisi originaalkaart olukorrast 7.12.42.JPG
1942.a.Detsembri lahingud Tširi jõe liinil.JPG
1942.a.Detsembri lahingud Tširi jõe liinil.JPG (214.99 KiB) Vaadatud 4867 korda
42-12-06 rumAOK3_Feind.jpg
KV-1 of the lt-col Kozhanov_s 216TBr Irretrievable loss morning 8-12-42 .jpg
KV-1 of the lt-col Kozhanov_s 216TBr Irretrievable loss morning 8-12-42 .jpg (87.99 KiB) Vaadatud 4790 korda
42-12-08 FunkSpruche_NachMeldung_zur_ZwichenMeldung.jpg
42-12-07 ZwischenMeldung.jpg
07.12.1942 map.JPG
Manused
phase_7er_800_138.jpg
phase_7er_800_138.jpg (143.48 KiB) Vaadatud 4863 korda
Romanenko 5.Tankiarmee tegevus operatsioonis Uraan 19.11.42-3.12.42.JPG
1.Dets.42 Stalingradi rinne.JPG
1.Dets.42 Stalingradi rinne.JPG (209.11 KiB) Vaadatud 4867 korda
30.11.1942 võitlusgrupid Surovokinos.jpg
30.11.1942 võitlusgrupid Surovokinos.jpg (84.48 KiB) Vaadatud 4867 korda
Viimati muutis Arensburger, 01 Apr, 2008 13:15, muudetud 1 kord kokku.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Pilt
Abendroth von, Ferdinand, 03.08.1943, Oberleutnant, 1./Pz.Abt. 301 [Kompanie Abendrot [von Panzer-Abteilung 301]
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Re: 36. Politseipataljoni osa Stalingradi lahingutes.

Postitus Postitas Arensburger »

[attachment=0]42-12-__ GrSpang_Stahel_Stumpfeld_Schmidt_Selle_Adam(l_1013).jpg[/attachment]
Manused
42-12-__ GrSpang_Stahel_Stumpfeld_Schmidt_Selle_Adam(l_1013).jpg
42-12-__ GrSpang_Stahel_Stumpfeld_Schmidt_Selle_Adam(l_1013).jpg (70.27 KiB) Vaadatud 5039 korda
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Re: 36. Politseipataljoni osa Stalingradi lahingutes.

Postitus Postitas Arensburger »

[attachment=0]2. kompanii viimane lahing Verhne Aksenovski asulas.JPG[/attachment]
Manused
2. kompanii viimane lahing Verhne Aksenovski asulas.JPG
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist