Okupatsioonimuuseum on välja andnud seltsimeeste sõnaraamatu faksiimile 1940 aastast - venekeelne, eestikeelne ja kirillitsas hääldusvaste. Mõningad "lõbusad" keeleharjutused iseseisva riigi kodanike peal kasutamiseks: Ära kära, tapan! Kas oled tapnud mõne oma ohvitseri? Kas teil süüa on? Kas on rohkem? Kas on paremat?
No comments - kak govorjat!
Mida arvasid venelased eestlastest?
Ei suuda omast elamisest leida 1941 välja antud eesti-saksa vestlussõnastikku, mis mõeldud abiks kohalikule elanikkonnale suhtlemises saksa sõjaväe ja võimudega.
Sees enamus väljendeid seotud sõjaaja oludega:
See mees/naine on kommunist!
Tema tappis inimesed!
Tema süütas taluhooned!
Tema tappis kariloomad!
Tema mürgitas kaevuvee!
Bandiit jooksis selles suunas... jne jne
ProPatria
Sees enamus väljendeid seotud sõjaaja oludega:
See mees/naine on kommunist!
Tema tappis inimesed!
Tema süütas taluhooned!
Tema tappis kariloomad!
Tema mürgitas kaevuvee!
Bandiit jooksis selles suunas... jne jne
ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
-
Frundsberg
- Liige
- Postitusi: 1649
- Liitunud: 15 Mär, 2005 10:15
- Kontakt:
Mul peaks olema kusagil saksa-eesti "vestmik" aastast 1941. Mõeldud siis saksa soldatitele kohalikega suhtlemiseks.
Põhimõtteliselt võiks selle sisse skännida ja üles ripitada. Igatahes sellieid väljendeid, nagu "kui kisa teed, lasen maha" ja "peidate, otsime ise üles" ses raamatukeses vist küll polnud...
Põhimõtteliselt võiks selle sisse skännida ja üles ripitada. Igatahes sellieid väljendeid, nagu "kui kisa teed, lasen maha" ja "peidate, otsime ise üles" ses raamatukeses vist küll polnud...
Propatriale - neid ilmselt silmas pead?
Eesti-saksa tõlk: tasku-käsiraamat = Estnisch-deutsches Dolmetscher: Taschen-Handbuch
artu : Veetla, 1941
39 lk.
*
Kurzgefasster deutsch-estnischer Sprachführer = Lühike saksa-eesti kõnejuht
Tallinn: [s.n.], 1941 (Tallinn : Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus)
31, [1] lk.; 16 cm
Kurzgefasster deutsch-estnischer Sprachführer = Lühike saksa-eesti kõnejuht
Tartu : Postimees, 1941 (Tartu : Postimees)
31, [1] lk. ; 15 cm
*
Lisaks neile on mul veel üks sakslastele mõeldud Venemaa ja vene keele õpik koos suhtlemistekstidega, selle pealkirja panen homme.
Eesti-saksa tõlk: tasku-käsiraamat = Estnisch-deutsches Dolmetscher: Taschen-Handbuch
artu : Veetla, 1941
39 lk.
*
Kurzgefasster deutsch-estnischer Sprachführer = Lühike saksa-eesti kõnejuht
Tallinn: [s.n.], 1941 (Tallinn : Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus)
31, [1] lk.; 16 cm
Kurzgefasster deutsch-estnischer Sprachführer = Lühike saksa-eesti kõnejuht
Tartu : Postimees, 1941 (Tartu : Postimees)
31, [1] lk. ; 15 cm
*
Lisaks neile on mul veel üks sakslastele mõeldud Venemaa ja vene keele õpik koos suhtlemistekstidega, selle pealkirja panen homme.
Need tõlgid-kõnejuhid on eestlaste enda tehtud, seepärast sealne sõnavara eriti arvesse ei tule sakslaste või venelaste suhtumise märgina.
Raamat, mille pealkirja lubasin anda, on "Der Osten. Allgemeinbildender Sonderlehrgang. 2. teil. Sowjetrussland. 47. Sammelband der Schriftenreihe "Soldatenbriefe zur Berufsförderung"" (Breslau, 1942), ainult Wehrmacht'is kasutamiseks. Selles pikalt Vene ajalugu, siis geograafiat ja siis lk 145-301 "Vene keelejuht".
Igast saksa teksti vene vastega (koos hääldusega) sealgi, näiteks
"Kas Teil naelu pole? Me tahame sinelid ja muud asjad üles riputada." "Siin on naelad ja haamer."
"Tere. Mune, võid, piima!" "Piima ei ole enam siin." "Ei saa aru." "Kas te lugeda oskate?" "Ei, aga Daša oskab." "Daša, tule siia!" " Lugege siit lehelt!" "Tahan osta 20 muna, kilo võid ja kaks liitrit piima." Jne. "Mis maksavad munad ja või?" "Viis rubla." "Siin on viis rubla." Jne.
"Tõlkige külavanemale: keegi ei või külast välja minna ilma saksa sõduri saateta ja läbikäiguloata. Lube annan välja ainult mina. Siin on näidis. " "See on pitsat?" "Jah, see on minu allkiri. Õhtul peavad kõik elanikud olema majades. Keda öösel tänaval kohatakse, lastakse maha. Täna kella kuueks esitage mulle majade kaupa kõigi külaelanike nimekiri. Kas selles paigas on partisane?" "Seni pole partisanid end näidanud." "Kõik, kes kohtavad partisane või teavad, kus nad asuvad, peavad mulle kohe sellest teatama. Kes partisane aitab, kes neile andmeid annab, teed näitab, annab varusid, loetakse ka ise partisaniks ja lastakse maha. Kui siin külas leitakse partisane, siis pannakase kogu küla põlema. Saite aru?" "Sain, härra ohvitser."
Jne. A rohkem ei viitsi katkendeid tuua. Järjest lugemiseks igatahes iseloomulik.
Raamat, mille pealkirja lubasin anda, on "Der Osten. Allgemeinbildender Sonderlehrgang. 2. teil. Sowjetrussland. 47. Sammelband der Schriftenreihe "Soldatenbriefe zur Berufsförderung"" (Breslau, 1942), ainult Wehrmacht'is kasutamiseks. Selles pikalt Vene ajalugu, siis geograafiat ja siis lk 145-301 "Vene keelejuht".
Igast saksa teksti vene vastega (koos hääldusega) sealgi, näiteks
"Kas Teil naelu pole? Me tahame sinelid ja muud asjad üles riputada." "Siin on naelad ja haamer."
"Tere. Mune, võid, piima!" "Piima ei ole enam siin." "Ei saa aru." "Kas te lugeda oskate?" "Ei, aga Daša oskab." "Daša, tule siia!" " Lugege siit lehelt!" "Tahan osta 20 muna, kilo võid ja kaks liitrit piima." Jne. "Mis maksavad munad ja või?" "Viis rubla." "Siin on viis rubla." Jne.
"Tõlkige külavanemale: keegi ei või külast välja minna ilma saksa sõduri saateta ja läbikäiguloata. Lube annan välja ainult mina. Siin on näidis. " "See on pitsat?" "Jah, see on minu allkiri. Õhtul peavad kõik elanikud olema majades. Keda öösel tänaval kohatakse, lastakse maha. Täna kella kuueks esitage mulle majade kaupa kõigi külaelanike nimekiri. Kas selles paigas on partisane?" "Seni pole partisanid end näidanud." "Kõik, kes kohtavad partisane või teavad, kus nad asuvad, peavad mulle kohe sellest teatama. Kes partisane aitab, kes neile andmeid annab, teed näitab, annab varusid, loetakse ka ise partisaniks ja lastakse maha. Kui siin külas leitakse partisane, siis pannakase kogu küla põlema. Saite aru?" "Sain, härra ohvitser."
Jne. A rohkem ei viitsi katkendeid tuua. Järjest lugemiseks igatahes iseloomulik.
Mul on üks huvitav Meyers Bildsprachführer, antud välja 1943 Leipzigis, saksa-vene-ukraina-gruusia keeles. Pildid on väga toredad ja pöördumised on kõik viisakusvormis: Ma oleksin Teile väga tänulik; mis Te nüüd, pole tänu väärt; tohin ma Teilt tuld paluda? Pange suu kinni! Näidake palun, millist teed pidi saab...
Igatahes on väga viisakas vestmik.
Igatahes on väga viisakas vestmik.
Meine Ehre heißt Treue
Mida arvasid venelased eestlastest
Kuna nägin 1939. a. oma silmaga esimesi Eestisse saabunud punaväelasi, siis siinjuures mõned meenutused neist aegadest.
Meie, eesti sõduritega võrreldes, olid saabujad räbalais. Hämmastavalt suur osa neist olid mongolid. Kogumulje neist oli selgelt asiaatlik.
Eestisse jõudes rajasid punaarmee üksused ajutised laagrid ja tõmbusid rangelt eraldatusesse, piirates laagrid ümber okastraat-aiaga. Vaid ohvitseridel ja politrukkidel oli lubatud väljaspool laagrit liikuda. Suhtlemiseks eestlastega oli neile välja jagatud väikesed vene-eesti taskusõnaraamatud, kus olid ära toodud vaid lubatud vestlusteemad. Loa linnas liikuda sai vaid väljavalitud kontingent, aga ka punalaevastiku meeskonnad.
Kuid üksikuid kokkupuuteid eestlastel vene soldatitega siiski oli. Vestluses nendega selgus, et neile oli vist räägitud, et neid viiakse (või et nad on juba) Saksamaale, sest tavaliselt küsiti: “Kas Berliin on veel kaugel?”
Linnades asusid need eesõigustatud punaväelased otsekohe kauplusi ründama. Neile oli kehtestatud erakordselt soodne rubla vahetuskurss – 1 rubla = 0,8 Kr, mis oli umbes kaheksa korda kõrgem rubla tõelisest väärtusest. See võimaldas neil suuresti rahuldada oma ostukirge. Kauplustes oli igasugust kaupa külluses ja see tundus neile otsekui muinasjutus olevat. Oli tavaline vaatepilt, et venelased väljusid kauplusest, kaasas 8-10 paari kingi või 6-7 käekella. Paar kingi, mis Nõukogude Liidus maksis 150-200 rubla, sai Tallinnas või Haapsalus kätte 15-18 rublaga. Hea käekella võis osta 20 rubla eest, samal ajal kui Venemaal oli sellist peaaegu võimatu saada.
Punaväelasi, kes ei kohanud Eesti linnade tänavail ja teedel ainsatki vaest ja räbalais “proletaarlast”, hämmastas Eesti linnade tänavapilt ja maarahva riietus. “Kus on teie töölised ja talurahvas?”, küsisid nad.
Võib arvata, et politrukkidel oli sellist heaolu ühes väikeses kapitalistlikus riigis, kus nende poolt tehtava propaganda järgi pidid kõik elama suures vaesuses ja kus nii tarbe- kui luksuskaubad pidid olema kättesaadavad vaid rahva kurnajatel, raske oma alluvaile siin nähtut selgitada.
Kuid nutikad nõukogude propagandistid leidsid ka neile küsimustele vastuse.
“See on maa, mida kogu kapitalistlik maailm on materiaalselt aidanud, et kasutada seda peibutusena nõukogude rahva moraali kõigutamiseks”, väitsid politrukid. Teine seletus oli, et rahvas sellel maal on nii vaene, et ei suuda neid kaupu osta, mistõttu kaup jääb kauplustes seisma. Nõukogude rahva elatustase on aga nii kõrge, et kauplused ostetakse nüüd kaubast tühjaks…
Ja ohvitseride “prouad” tulid teatrisse ning koosviibimistele seljas meie naiste öösärgid, ning nurisesid, et WC ei saa end pesta – vesi ei seisa potis….
Meie, eesti sõduritega võrreldes, olid saabujad räbalais. Hämmastavalt suur osa neist olid mongolid. Kogumulje neist oli selgelt asiaatlik.
Eestisse jõudes rajasid punaarmee üksused ajutised laagrid ja tõmbusid rangelt eraldatusesse, piirates laagrid ümber okastraat-aiaga. Vaid ohvitseridel ja politrukkidel oli lubatud väljaspool laagrit liikuda. Suhtlemiseks eestlastega oli neile välja jagatud väikesed vene-eesti taskusõnaraamatud, kus olid ära toodud vaid lubatud vestlusteemad. Loa linnas liikuda sai vaid väljavalitud kontingent, aga ka punalaevastiku meeskonnad.
Kuid üksikuid kokkupuuteid eestlastel vene soldatitega siiski oli. Vestluses nendega selgus, et neile oli vist räägitud, et neid viiakse (või et nad on juba) Saksamaale, sest tavaliselt küsiti: “Kas Berliin on veel kaugel?”
Linnades asusid need eesõigustatud punaväelased otsekohe kauplusi ründama. Neile oli kehtestatud erakordselt soodne rubla vahetuskurss – 1 rubla = 0,8 Kr, mis oli umbes kaheksa korda kõrgem rubla tõelisest väärtusest. See võimaldas neil suuresti rahuldada oma ostukirge. Kauplustes oli igasugust kaupa külluses ja see tundus neile otsekui muinasjutus olevat. Oli tavaline vaatepilt, et venelased väljusid kauplusest, kaasas 8-10 paari kingi või 6-7 käekella. Paar kingi, mis Nõukogude Liidus maksis 150-200 rubla, sai Tallinnas või Haapsalus kätte 15-18 rublaga. Hea käekella võis osta 20 rubla eest, samal ajal kui Venemaal oli sellist peaaegu võimatu saada.
Punaväelasi, kes ei kohanud Eesti linnade tänavail ja teedel ainsatki vaest ja räbalais “proletaarlast”, hämmastas Eesti linnade tänavapilt ja maarahva riietus. “Kus on teie töölised ja talurahvas?”, küsisid nad.
Võib arvata, et politrukkidel oli sellist heaolu ühes väikeses kapitalistlikus riigis, kus nende poolt tehtava propaganda järgi pidid kõik elama suures vaesuses ja kus nii tarbe- kui luksuskaubad pidid olema kättesaadavad vaid rahva kurnajatel, raske oma alluvaile siin nähtut selgitada.
Kuid nutikad nõukogude propagandistid leidsid ka neile küsimustele vastuse.
“See on maa, mida kogu kapitalistlik maailm on materiaalselt aidanud, et kasutada seda peibutusena nõukogude rahva moraali kõigutamiseks”, väitsid politrukid. Teine seletus oli, et rahvas sellel maal on nii vaene, et ei suuda neid kaupu osta, mistõttu kaup jääb kauplustes seisma. Nõukogude rahva elatustase on aga nii kõrge, et kauplused ostetakse nüüd kaubast tühjaks…
Ja ohvitseride “prouad” tulid teatrisse ning koosviibimistele seljas meie naiste öösärgid, ning nurisesid, et WC ei saa end pesta – vesi ei seisa potis….
Viimati muutis Vaikal, 24 Juun, 2005 12:52, muudetud 1 kord kokku.
Võitjal on alati õigus?
Juhtusin mõni aeg tagasi vaatama üht telesaadet Moskvas hiljuti lammutatud tuntud hotelli omaaegsest ehitamisest ja elust-olust.
Kuskil 30-ndate keskel oli Moskvas nagu ikka mingi suur koosistumine. Kokku tulid kangelaslikud töölised ja talupojad eri maanurkadest.
1 hotelliteenistuja jutustas, et vahvate talunaiste tubades olid voodid kogu aeg korralikult ära tehtud nagu kord ja kohus ette näeb. Linad-püürid kõik sama puhtad kui alguseski. Küsinud siis too teenistuja talupidajatelt, et miks voodid sellises kasutamata seisus on, et kas nad siis ei magagi nende peal?
Vastuseks tuli, et voodi kui selline oli külanaistele tundmatu ese ja küsitud-palutud veel, et kas õlgi ei saaks tuppa tuua sest põrandal kõva magada...
Kuskil 30-ndate keskel oli Moskvas nagu ikka mingi suur koosistumine. Kokku tulid kangelaslikud töölised ja talupojad eri maanurkadest.
1 hotelliteenistuja jutustas, et vahvate talunaiste tubades olid voodid kogu aeg korralikult ära tehtud nagu kord ja kohus ette näeb. Linad-püürid kõik sama puhtad kui alguseski. Küsinud siis too teenistuja talupidajatelt, et miks voodid sellises kasutamata seisus on, et kas nad siis ei magagi nende peal?
Vastuseks tuli, et voodi kui selline oli külanaistele tundmatu ese ja küsitud-palutud veel, et kas õlgi ei saaks tuppa tuua sest põrandal kõva magada...
TÕDEONAJATÜTAR
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 15 külalist