Vene poolel sõdinud meeste hauad

[Arnold]

2. Lugu

Sirbi ja vasara alt haakristi alla. Veliikije Lukii alt Sõrve sääreni ja sõjavangis Saksamaal.

“Olion´i” eelmises numbris jutustas 1941. a. suvel mobilisatsiooniga Venemaale viidu oma elamusist kuni vangi langemiseni Veliikije Lukii all. Alljärgnevalt jutustab 354. punapolgu koosseisu kuulunud eesti mees teekonnast Eesti vallutamisel Sõrve säärele ja elust sõjavangina Saksamaal kuni liitlaste saabumiseni.

Veliikije Lukii Saksa garnisoni komandant, Saaremaalt pärit parun (krahv?) Sass, oli oma staabiga tugevasti ehitatud punkris varjul ja sakslased panid kõvasti vastu. Kui punkri asukoht kindlaks tehti ja sellele juurde päästi, asetasid punaväe sapöörid punkri laele 50-kilose lõhkelaengu ning ähvardasid seda õhku lasta. Läbirääkimiste tulemusel oli Sass lõpuks alistunud.
Hiljem olen kuulnud, et Sass piiramisrõngasse suletud sakslaste juurde punaväest ülejooksnud eestlasi lasknud tankidel rõngast läbi ohutumasse kohta sakslaste juurde toimetada ning üldse eestlasisse kui kaasmaalasisse sõbralikult suhtunud ja abivalmidust osutanud.
Korra saadi vangi langenud sakslastega koos kätte ka nende juurde ülejooksnud eestlasi. Esimene lasti maha, teised viidi tagalasse ning nende hilisem saatus jäi meile teadmata. Kord avastati, et üks punaväelasest eestlane oli end ise vigastanud, et haavatuna tagalasse pääseda; NKVD-mehe kuul lõpetas samas tema elu.
Rindel oli olukord raske. Haavatuid saadi tule alt ainult öösel tagasi tuua. Enamus jooksis verest tühjaks või külmas samas surnuks. Tagalaga oli transpordiühendus halb. Külm raskendas niigi viletsat olukorda. Mehed olid kurnatud ja read hõredaks jäänud. Punaväe kaotused olid suured. Pärast Veliikije Lukii linna vallutamist oli 354. punapolgust säilinud ainult umbes 700 meest. Sakslasist vange oli rohkem kui meid ja üks neist tähendas kord avalikult, et oleksid nad seda teadnud, nemad küll alla ei oleks andnud.
Jaanuaris 1943 lõppesid lahingud. Meid jäeti nädalaks paariks linna ja saadeti siis tagalasse. Nälginud hobused olid nõrgaks jäänud ja sõid õlgkatuseid. Veol neid kasutada ei saanud. Pambud seljas vedasime raskemat varustust kelkudel järel. Nii sooritasime 300 klm rännaku.
NKVD-mehed ja staap asusid külla. Meid viidi metsa ja kästi elamine sisse seada – peavarjud ehitada. Alul okstest onnides, hiljem maasse kaevatud koobastes, elasime metsas kevadeni. Pidevalt käisid pingelised õppused. Siis sooritati 500 klm petterännak Soome lahe äärde ja kaks nädalat hiljem tagasi.
Polguülemaks oli polkovnik Luukas (Vabariigi ajal Sõjakooli õppejõud). Ta ülendati kindraliks ja viidi diviisi. Hiljem olid polguülemaiks Venemaa eestlane major Võrk ja major Ilmar Paul (lõpetas 1931. a. E.V. Sõjakooli Tondil).
1944. a. kevadel toodi meid Jamburgi (Kingissepa) alla. Enne peatusime öö Leningradis. Jamburgist käis diviisi kahurväe polk Narvat pommitamas, kaasas ka teiste polkude ja tankitõrje-kahurid. Polkovnik Mäe (Vabariigi ajal Sõjakooli õppejõud) oli käskinud Narva linna mitte lõhkuda, vaid ainult sakslaste tulepunkte kahuritulega hävitada. Sellest oli küllalt ning ta kadus. Paar päeva hiljem levitati jutte, et polkovnik Mäe olla juhuslikust kahurikuulist tabatuna surma saanud. Kuulduste kohaselt olla ta maha lastud. Mäel oli kaasas kaks tütart, kelledest vist üks rongil lennurünnaku läbi oli surma saanud. (Viimases võin eksida ja see võis ka kellegi teise kohta käia – ei ole päris kindel)
Narva jõest läksid üle ainult venelased. Eestlasi üle ei lastud. Üle viidi ka korpuse juures olev venelasist koosnev tankipolk. Nood tankid olid meie raha eest ostetud. Palka me peaaegu kätte ei saanudki, vaid sotsialistliku võistluse korras annetati see lennukite ja tankide ostmiseks. Tankiüksusis eestlasi ei olnud. Tankibrigaadis oli 60 tanki. Neist tuli hiljem Sinimägedelt tagasi ainult kuus. Surma oli saanud ka kahurväelasi. Ellujäänud toodi tagasi ning õppused jätkusid.
Kui rinne Emajõele oli jõudnud, toodi meid lotjadega üle Pihkva järve kohale. Meie hulgas oli palju Venemaa eestlasi. Need ahnitsesid Eestis kartulipõldudel seljakotid kartuleid täis. Hiljem, nähes, et kartulipõldusid oli kõikjal, loopisid nad jälle maha. Elamud olid tühjad, inimesi vähe näha ja noodki nii kartlikud, et midagi rääkida ei julgenud.
Enne Emajõe ületamist toimus tugev kahuritule ettevalmistus. Vastupanu oli vähe. Peatusime pärast jõe ületamist esimese öö Alatskivi mõisas. Nägime vangivõetud eestlaste salku, keda tagalasse saadeti. Ühel punaste poolel oleval poisil oli vend, teisel isa vangide hulgas. Kord sõimas punaväkke kuuluv kommunistist sadamatööline Teimann ropult vange.
Üks Venemaa eestlasest meie polgu politrukke laskis meeste Venemaal olles nende elust kodumaal jutustada ja küsis kord, et kas leiba saite niipalju kui tahtsite. Poisid vastasid, et kodumaal oli elu hää. Ta ei uskunud ja ütles, et ärgu me valetagu ja temale selliseid jutte ajagu. Eestis aga ütles too veendunud kommunist, et jah, teie jutt oli õige ja teil ikka oli midagi küll.
Avinurmes olid lahingud olnud. Läksime säält Amblasse. Liikusime Tallinna suunas Porilani ja siis Tuhalasse. Sääl paigutati meid autodele ja viidi Tallinna garnisoniks, et Narva maanteed mööda saabuvate venelaste rüüstamise eest linna kaitsta. Major Võrgu juhatusel paigutati meid Lasnamäe viinalao juurde, et selle rüüstamist vältida.
Venelasile oli antud igale pudel viina, kuid nad nõudnud rohkem ja püüdnud tankiga väravasse sõites sisse pääseda. Major Võrk oli ühe ründajaist maha lasknud ja rünnak peatati. Korpuseülemaks oli Venemaa eestlane kindral Pärn. Ta oli vägistamiselt tabatud kaks venelasest punaväelast isiklikult maha lasknud.
Jõudsime üle Nissi Paliveresse, kui teade saabus, Haapsalus sakslasi ei ole. Meid suunati Kasarisse. Sääl oli sild õhitud. Läksime jõest läbi Kirblasse. Teel sai eksituse tõttu meie kolonn oma lennukeilt kõva sauna. Vastupidi kokkuleppele oli kolonni alguse asemel raketiga signaal antud kolonni lõpult. Lendurid pidasid signaalist eelpoololijaid taanduva vaenlase kolonniks ning ründasid neid pardarelvadest. Varjata ei olnud kusagile ja paljud said surma.
Kirblast läksime üle Lihula Virtsu. II diviis tegi dessandi Muhusse, oli tugevale vastupanule sattunud ning raskeid kaotusi kandnud. Meid viidi Muhusse laeval. Muhu ja Saaremaa vaheline tamm oli purustatud. Hommikul tehti paatidel dessant. Vastas oli Saksa karistuspataljon. Nad osutasid tugevat vastupanu. Meil oli tunduvaid kaotusi. Haavatuid oli palju. Saaremaa pärast löödi kõvu lahinguid, eriti enne Kuressaaret.
Kuressaares tuli teade, et sakslased on Eestist lahkunud. Olime tagasiteel, kui uus teade saabus, et Sõrve säärel avaldavad sakslased tugevat vastupanu, II diviisil on sääl rasked kaotused ja ta ei pääse edasi. Tegelikult oli sääl terve II diviis magama pandud – enamus langenud.
Pidime sakslaste tagalasse dessandi tegema. Olime õhtul teel Roomassaarele, kui käsk muudeti. Laevad olid sügavalt vees istuvad ja nendega ei pääsnud dessandi jaoks rannale kuigi lähedale. Kindral Pärna käsul toodi teised laevad, millega võimalik rannale lähedale pääseda. Järgmisel õhtul paigutati meid umbes 1000 meest laevadele.
Merel läksid laevad üksteisest lahku ning me ei saabunud samaaegselt.
Saabusime 12. oktoobri hommikul poolpimedas. Varem jõudnud laevadelt olid mehed juba vette aetud. Üks salk oli kaldale jõudnud, sääl nende kuulipilduja rikki läinud ja nad sakslasile alistunud. Saime juba laeval tuld ja nii said mõned mehed haavata. Ka need aeti vette. Vesi ulatas üle rinna. Kahurid jäidki vette. Rutuga loobiti kõik maha.
Paar päeva varem olid venelaste amfiibautod luurele läinud, sakslased need kinni püüdnud ja nii oli neil meie dessant ette teada. Rannal kõvasti maasse kaevunud, hoidsid nad meid tiheda tule all. Haavatud vajusid vette ja uppusid. Politrukid kisasid, et minge maale ja tungige pääle. Eestlasest politruk Polt karjus meres kivi taga asjatult meeste pääle ning nähes, et asi lootusetu, laskis end ise maha.
Read olid hõredaks jäänud. Mehed ei pääsnud edasi liikuma. Ka politrukkidel oli selge, et asjast midagi välja ei tule. Üks velsker ajas punase ristiga lipu üles. Nähtavasti allaandmiseks märku anda. Politruk ähvardas velskrit maha lasta ja käskis lipu ära võtta. Hiljem tõstis velsker keelust hoolimata lipu uuesti üles. Tuli lõppes ja me ronisime kaldale. Rühma osa mehi oli oli sügavama veega rannast eraldatud seljandikule jäänud. Sakslased kutsusid neid kaldale. Mehed ei pääsenud sügavast veest läbi. Sakslased ei saanud neist aru ja avasid uuesti tule. Hiljem taipasid nad olukorda ja tõid mehed paatidega maale.
Vesi oli väga külm. Olin kuus tundi, osa mehi koguni kaheksa tundi, vees olnud. 1000 mehest oli kaldale jõudnud ainult 205, nende hulgas haavatud, kellest hiljem osa suri. Haavatuile andsid sakslased abi ja nende haavad seoti kohe. Suurem hulk dessandi koosseisust olid omast verest punaseks värvunud merevees viimase puhkepaiga leidnud.
Dessandiga kaasas olnud major Paul oli kiirpaadil varakult tagasi pöördunud. Arvati, et tema süü pärast aeti mehed rannast nii kaugel vette. Teised arvasid, et laevamehed püüdsid kiirelt tule alt välja pääseda ja tõttasid varakult meeste vette kihutamisega.
Saksa rindemehed olid kenad mehed. Meid ei pinnitud ega kiusatud. Neil olid meie kohta andmed olemas. Tartumaalt pärit kommunistlik funktsionäär Pärtelpoeg püüdis end reameheks teha ning teiste hulka kaduda, kuid ei õnnestunud ning ta pidi oma kõrge koha üles tunnistama. Ta püüdis nüüd meile väga pugeda ja libe olla. Saksamaal oli ta vangilaagris ohvitseride hulgas.
Meid viidi rannalt eemale põllule ja pandi kuulipildujaga valvuri valve all märgades riietes lamama. Paar tundi hiljem kutsuti 4-5 meest meie hulgast, viidi lattu ja anti paar kotitäit leiba. Saime süüa. Õhtul viidi Torgu sadamasse ja aeti tühja kuuri. Haavatud lasti vankriga kaasa võtta. Pimedas asetati meid laeva järel veetavasse pargasesse. Läks sõiduks merele. Hommikul jõudsime Lätimaale, vist Liibavi. Lätis oli vangilaagris venelasi ja teisi. Laevaruum tuubiti sääl vange tihedalt täis. Laevalael olid evakueeritud. Haavatud lamasid põrandal. Loomulikke tarbeid õiendati samas ning õhk oli umbne ja läpastav. Laevaruumis olid venelasist vangid luugi lahti murdnud ja evakueeritavate pakkidest toitu varastanud. Sakslased said asjast teada. Sisse saadeti kaks joobnud madrust aerudega ja kes ette juhtus, sai hoobi. Kaks meest löödi surnuks ja mitu said raskelt vigastada. Saksa keelt oskajad läksid asja selgitama. Eestlased eraldati teisist ja peksa said siis ainult venelased. Luuk löödi kinni.
Danzigis viidi eestlased eraldi laagrisse ja anti prantslaste köögist paremat suppi. Venelastega käituti teisiti. Meie hulgas oli ka paar juuti. Nad võtsid endile teised nimed. Meid enam ei uuritud ja neid keegi ei puutunud.
Viidi suurde vangilaagrisse Hames. Vangid eraldati rahvuste viisi. Kukkusime venelaste hulka. Süüa oli vähe. Käisime tööl – lennuväljal kive puruks tagumas. Kes väljapoole pääses, sai ikka midagi. Laagris oli kehvem. Paremad tööotsad langesid venelasile. Kes vene vangidest laagripolitseile suitsu andis, pääses tööle, teised mitte. Meile, eestlasile, vaadati halvemini.
Jõulude eel käisid eestlased venelaste käitumise pärast komandandile kaebamas. Meid eraldati ja saadeti 30 – mehelistes salkades Rheinimaale talumeeste juurde tööle. Kosusime näljast, magasime katuse all ning elul polnud viga. Isegi valvurit ei saadetud kaasa, sest tulime alati korralikult tagasi. Nii töötasime aprillikuuni, mil rinne lähenes.
Ühel hommikul, kui rindemüra juba väga lähedalt kostis, meid enam välja ei lastud. Valvur kaasas, mindi peremehe juurde. Saime kahe päeva toidu teele kaasa, olenes kuidas peremehel südant oli – üks andis rohkem, teine vähem.
Üksikud kuulid sattusid juba laagrisse. Saksa väeosad taandusid. Meid aeti rivisse ja marssisime rindest eemale. Teed olid tulvil põgenikke ja vangide kolonne. Magasime öösel küünides. Kaasa antud kahepäevane toit oli varsti otsas. Vangilaagritest anti leiba ja teeäärseist taludest saime suhkrupeete, öösel mõnest laudast ka seajahu. Siis põgenesime paari mehega kolonnist ära ja varjasime end ühe põõsasheki all kuni rinde möödumiseni. Lähedal asus saksa kahur positsioonil ja hirm avastamise eest oli suur. Kuid õnneks meid siiski keegi ei märganud.
Hannoveris olid SS-mehed kolonni valve üle võtnud. Põhjusel, et paljud mehed põgenenud olid, lasknud nad kohale jäänud mehed kõik maha. Nende hulgas oli ka 10-12 eestlast, kel põgenemine ei olnud õnnestunud. Üldse oli eestlasi tolles kolonnis 30 mehe ümber. Mahalastute hauale olid hiljem venelased mälestusmärgi püstitanud, mida vaatamas käisin.

PILI

[OveT.]

Tartumaalt pärit kommunistlik funktsionäär Pärtelpoeg püüdis end reameheks teha ning teiste hulka kaduda, kuid ei õnnestunud ning ta pidi oma kõrge koha üles tunnistama. Ta püüdis nüüd meile väga pugeda ja libe olla. Saksamaal oli ta vangilaagris ohvitseride hulgas.

See siis hilisem Võrumaa suurkommunist ja küüditaja Feliks. Suri vist mitte ammu, naine peaks praeguseni elama.
Legendaarsed närakad, kelle aplusest ja alpusest teab Võru rahvas palju rääkida.

[Arnold]

Legendaarsed närakad, kelle aplusest ja alpusest teab Võru rahvas palju rääkida.

Vaata ette, Ove! Järsku avaldasid praegu delikaatseid isikuandmeid!?
Käärmann vahetas omal ajal telefoninumbri ära, et küüditaja kutsikate terroriseerimisest pääseda.

[Jaanus2]

Eespool mainisin, et osa Velikije-Luki all teadmata kadunutena registreerituid andsid end tegelikult vangi sakslastele. Täna sattus üks selline mees dokumentaalselt ette. Anfilogi Fabritšnikov (Luki nimekirjas kui Anfilogen Farbitšnikov), sünd. 1907 Kastre-Võnnu vallas, 925. laskurpolgu reamees, mõisteti 09.11.1944.a. Tallinna Garnisoni Sõjatribunali poolt 10 aastaks laagrisse selle eest, et ta läks 22.12.1942.a. Luki all vabatahtlikult üle vaenlase poole ja astus 1943.a. aprillis Saksa armeesse. Vabanes Komi ANSV-s 18.08.1954.a..

[OveT.]

Legendaarsed närakad, kelle aplusest ja alpusest teab Võru rahvas palju rääkida.

Vaata ette, Ove! Järsku avaldasid praegu delikaatseid isikuandmeid!?
Käärmann vahetas omal ajal telefoninumbri ära, et küüditaja kutsikate terroriseerimisest pääseda.

Noh, panen pildi ka, siis asi komplektne.
Üleval parempoolne

[OveT.]

Mis aga puudutab haudasid, siis võib ka juhtuda nii:
"Maetud sõjaväeliste auavaldustega Riia lahes dessandil Sõrve poolsaarele"
Matmiskoha täpne aadress: "Laip jäi merrde".

[Vladimir]

Мейдла Эвальд Юханович nr.137
http://www.obd-memorial.ru/221/Memorial ... 000245.jpg

[Arnold]

http://www.obd-memorial.ru/221/Memorial ... 000245.jpg

Neid lehekülgi peaks siis kõige tagasihoidlikemate arvestuste kohaselt olema üle poole tuhande mehe kohta sama "matmis" kohaga st vees?

[Vladimir]

300. laskurpolk (300 сп) (komandör Ilmar Paul) 7. Eesti Laskurdiviis

[Arnold]

Kas püüad vastata selle skeemiga minu oletusele? Ei saa hästi aru, allikaviide ka puudub. I.Pauli pole viisakas seltskonnas üldse mõtet meenutada - tuhande mehe oktoobrikuisesse Läänemerre uppuma ajamise kõrval oli jopski ka kõva "sõjaajaloolane", kelle uitmõtete pärast otsib mõni siiamaani ühte politrukki Tõnismäelt taga
http://www.sirvilauad.ee/files/kaasik.pdf

[Jaanus2]

Kas polnd mitte nii, et mõningad mehed sellest õnnetust dessandist korjasid sakslased pärast kivide tagant elusalt kokku ja võtsid vangi? Kui kindel on, et kõik merre jäänuteks märgitud ka sinna tegelikult surnuna jäid? Paadid jäid kaugele merele ja oli ka parima tahtmise juures raske täpselt kindlaks teha, mis ranna poole sumavatest meestest kõigist täpselt sai. Enamus sai küll surma, see on tõsi. Aga mõned jäid rannaäärsete kivide varjus ellu vist.

[Shiim]

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/C257F7 ... 1D004303FF

[Arnold]

Kas polnd mitte nii, et mõningad mehed sellest õnnetust dessandist korjasid sakslased pärast kivide tagant elusalt kokku ja võtsid vangi?

No aga loe siis minu eelnevaid postitusi. Ausalt öeldes olen veidi põrutatud sellest, et kirjutan pool päeva fotodelt teksti ümber, et inimestele seda viisakalt esitada ja loen kolm-neli kommi altpoolt selliseid küsimusi

[Arnold]

No see Shiimu viidatud artikkel on ka pärl - Pärtelpoega takistati enda mahalaskmises
No ei risusta enam hobusenaeruga.

[Avatar]

Ajendas kirjutama Arnoldi postitus kus mainiti Luki Garnisoni üle jooksnud eestlasi. Kunagi oma vanaonu saatust uurides sai paras ports arhiividokumente läbi lapatud. Selgus siis see, et garnisoni langemise järel kätte saadud mehed läksid osalt välikohtu alla ja vähemalt minu vanaonu mõisteti surma mahalaskmise läbi. Ülekuulamisprotokollides olid mainitud mitmed teisedki eestlastest vangi langenute nimed, aga nende kõigi kohta ei ole muidugi kindel, et välikohus surmamõistva otsuse tegi. Mis mu meele eriti mõruks teeb, on et idanaabri langenute otsingmootor liigitab sellised hukatud teadmata kadunute alla. Vot selline teema. Ei tea, kuhu nende meeste kondid on maetud...
Tegelikult tahaks kunagi toona kopeeritud dokumendid uuesti läbi töödata ja kokkuvõtvalt loo siin kirja panna. Kui kellelgi sarnase teema kohta täiendavat infot, siis oleksin tänulik, kui jagate. Pean siis eelkõige silmas kas ise arhiivis tuhnitud, või suguvõsas liikvel info.