Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3281
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas hillart »

Kodumaistele uus-umbkeelsetele. :wink:

Punaarmee 326. Laskurdiviis

1097. Laskurpolk:

10.08.1944. murdis polk peale suurtükituleettevalmistust läbi vastase kaitse, hävitades sealjuures kuni 200 vastase sõdurit ja ohvitseri ning võttes suurel hulgal vange ja hõivates palju vaenlase tehnikat. Vastasele pidevaid lööke andes, tõkestusi hävitades ja oma haardemanöövritega vastase peajõude ohustades sundis polgu isikkoosseis teda taganema.
Polk forsseeris Piusa jõe, mida vastane üritas kaitsta Soomest kohale toodud 112. LW välidiviisiga.
Vastast hävitades edasi liikudes lõikas polk läbi Petseri-Valga raudteeliini ja hõivas Lepasaare raudteejaama, kusjuures võeti 150 vangi, sealhulgas ka 2 pataljoniülemat, ja palju trofeesid.
Lepasaare raudteejaama hõivamise eest avaldati 67. Armee juhataja poolt tänu kogu 1097. laskurpolgu isikkoosseisule.
Vastast ja tema tõkkeid hävitades ning teda tema ajutistelt positsioonidelt välja lüües jõudis polk 28.08.1044 välja Võrtsjärve idakaldale ning osales Emajõe forsseerimislahingutes.
01.09.1944.-17.09.1944 oli polk kaitsepositsioonidel Emajõe lõunakaldal, Tartust loodes. Korduvalt lõi ta tagasi vastase tankide ja jalaväe poolt sooritatud vasturünnakuid.
18.09.1944. alustas polk pealetungi ja liikus 9 päeva jooksul 270 km edasi, mõnikord isegi kuni 60 km päevas.
Jälitades taanduva vastase üksusi ja neid vahepealsetelt positsioonidelt välja lüües, vabastas polk hulga asustatud punkte, sealhulgas Šele, Viljandi, Kula (?), Abja (?), Mõisaküla, Mustla, Alaoja, Limbaši, ning end diviisi põhiüksustest lahti rebides liikus 20 km ulatuses Läti territooriumi sisemusse.
1944. aastal avaldati polgule Kõrgeima ülemjuhataja NL marssali Stalini poolt 2 korda tänu – Ostrovi ja Tartu vabastamise eest. Leningradi rinde juhataja NL marssali Govorov´i poolt – Eesti täieliku vabastamise eest saksa röövvallutajatest ja 67. Armee juhataja kindral-leitnant Romanovski poolt – vastase rindest läbimurdmise eest Petserist läänes ja Lepasaare raudteejaama hõivamise eest.

1099. Laskurpolk

10.08.1844 (?????) murdis polk peale suurtükiväetule ettevalmistust läbi vastase kaitsest, hävitades sealjuures kuni 200 vastase sõdurit ja ohvitseri, võttes üle 80 vangi ja hävitades 27 30. Jalaväediviisi 30. Suurtükiväerügemendi suurtükki.
Tehes haardemanöövri, mille tulemusena ilmus ta kohtades, kus vastane teda ei oodanud, kindlustas polk endale lahingukäsu täitmise, killustas vastase üksused Valgast põhjas ja lõikas läbi Tartu-Valga raudteeliini, - kattes sellega tiivalt Tartu suunal pealetungivaid oma vägesid.
Vastase lõunaväegrupp tegi Nõo piirkonnas tõsise katse polgu tagalasse tundides meie vasakult Tartut ründavaid vägesid paralüseerida. Vaatama isikkoosseisu äärmisele väsimusele, astus 1099. Laskurpolk 24.08.1944. otse rännakkolonnist Nõo piirkonnas vastasega lahingusse, purustas vastase grupeeringu ja otsustavalt vastase riismeid jälitades, hõivas 25.08.44. öösel Elva linna.
Manöövri kiirusest annab tunnistust fakt, et polgu isikkoosseis, läbi kelle vastane üritas endale peajõududeni teed puhastada, purustas sakslased juba enne laskurüksuste peajõudude saabumiseni. Lahingutegevuse tulemusena seisati ja purustati 7 vastase tanki ning 7 vedukit, hõivati 2 tehniliselt korras tanki ja hävitati üle 300 vastase sõduri ja ohvitseri.
Vastast jälitades jõudis polk lahingutega Võrtsjärve idakaldale, kus ületas Emajõe ja pidas lahinguid piiramisrõngas, ja alles käsu peale murdis end vastase positsioonidest läbi ning väljus sealt.
Alates 01.09.1944. oli polk kaitses Emajõe lõunakaldal Tartust loodes. 05.09.1944. ründas vastane peale massilist suutükiväe ja miinipildujate tulelööki Letsi (???) piirkonnas ja forsseeris jõe jõudes selle lõunakaldale. Läbimurdnud vastane hävitati täielikult ja vaid osa neist taandus jõe teisele kaldale.
18.09.1944. alustas polk pealetungi ja 9 päevaga liikus edasi 270 km. Taanduvat vastast jälitades ja teda ajutistelt positsioonidelt välja lüües vabastati järgmised asustatud punktid – Viljandi, Kula (???), Abja Paluoja, Mustla, Alaoja, Limbaži,
1944. aastal avaldati polgule 2 korda tänu Kõrgeima ülemjuhataja NL marssali Stalini poolt, Ostrovi ja Tartu vabastamise eest. Leningradi rinde juhataja NL marssali Govorov´i poolt – kogu Eesti vabastamise eest saksa röövvallutajatest.

1101. laskurpolk

01.08.1944. – 10.08.1944 valmistus polk selles lõigus pealetungiks. 10.08.1944. murdis polk peale suurtükiväe tuleettevalmistust vastase kaitse ja hävitades sealjuures kuni 250 vastase sõdurit ja ohvitseri, sai märkimisväärse arvu vange, hävitas vastase 30. Jalaväediviisi 30. Suurtükiväerügemendi 20 suurtükki.
Tehes haardemanöövreid, mille tulemusena ilmus ta kohtades, kus vastane meie üksuseid ei oodanud, kindlustas polk endale lahingukäsu täitmise, killustas vastase üksused Valgast põhjas ja lõikas läbi Tartu-Valga raudteeliini, - kattes sellega tiivalt pealetungivaid oma vägesid.
Vastase lõunaväegrupp tegi Nõo piirkonnas tõsise katse polgu tagalasse tundides meie vasakult Tartut ründavaid vägesid paralüseerida. Vaatama 1101. Laskurpolgu isikkoosseisu äärmisele väsimusele, astus polk otse rännakkolonnist Nõo piirkonnas vastasega lahingusse, purustas selle grupeeringu ja otsustavalt vastase riismeid jälitades ja koostöös 1099. laskurpolguga, hõivas 25.08.44. öösel Elva linna.
Manöövri kiirusest annab tunnistust fakt, et polgu tagalaüksused, läbi kelle üritas vastane endale meie peajõududeni teed rajada, purustasid ta juba enne laskurüksuste kohalejõudmist. Vastase purustatud ja hävitatud eesmised üksused ei suutnud peajõude, „SS Gross“ brigaadi (???), katta. Taganedes sattus vastase tankidiviis meie üksuste suurtükitule alla ja kaotas selle tulemusena 300 ohvitseri ja sõdurit.
Vastast jälitades jõudis polk lahingutega Võrtsjärve idakaldale, kus ületas Emajõe ja pidas lahinguid piiramisrõngas, ja alles käsu peale murdis end vastase positsioonidest läbi ning väljus sealt.
Alates 01.09.1944. oli polk kaitses Emajõe lõunakaldal Tartust loodes. 05.09.1944. ründas vastane peale massilist suutükiväe ja miinipildujate tulelööki Letsi (Leetse?) piirkonnas ja forsseeris jõe, jõudes selle lõunakaldale. Läbimurdnud vastane hävitati täielikult ja vaid tähtsusetul osal neist õnnestus naasta jõe teisele kaldale.
18.09.1944. alustas polk pealtungi ja liikus 9 päevaga 270 km edasi. Taanduvat vastast jälitades ja teda ajutistelt positsioonidelt välja lüües hõivas järgmised asustatud punktid – Viljandi, Kula (???), Abja Paluoja, Mõisaküla, Mustla, Aloja, Limbaži.
1944. aastal avaldati polgule 2 korda tänu Kõrgeima ülemjuhataja NL marssali Stalini poolt, Ostrovi ja Tartu vabastamise eest. Leningradi rinde juhataja NL marssali Govorov´i poolt – kogu Eesti vabastamise eest.
Viimati muutis hillart, 17 Nov, 2013 11:09, muudetud 1 kord kokku.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Roamless
Liige
Postitusi: 3793
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas Roamless »

Hillart, see viimane tõlgitud tekst meenutab mulle väga vanaisal olnud eestikeelseid üllitusi Punanarmee kangelastegudest, mida nooruses sirvisin ja mis ka siis tundusid suht uskumatud. Kus venelased sooritasid igas lahingus meeletuid kangelastegusid ja peale iga rünnakut (ka kõige väiksemat ja lokaalsemat) jäid lahinguväljale sajad või isegi tuhanded sakslaste laibad (vangidest rääkimata) ja vähemalt sadades ühikutes purustatud vaenlase soomustehnikat. Tekst ise on küll natukene tagasihoidlikum, kui raamatud olid. Parim lugu, mis mällu sööbis neist raamatutest, oli punalenduri kangelastegu, kes laskis all ca 6-10 messerit, siis said tal padrunid otsa. Viimast fašisti ta rammis ning et kangelastegu oleks täielik, kukutas ta oma põleva lennuki kütust tankivatele Saksa tankidele. Vot milline kangelasurm on mällu sööbinud. :D
Unforeseen consequences
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3281
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas hillart »

Noh, see on ju tõlge, mitte minu personaalne lingvistiline looming. Ja just nii see kirja pandud on, mis teha? :wink:

Vaat, see Piusa ja Lepasaare jne. on ju minu kodukant ning võin vanainimeste juttude ning sõjategevusest tulenevate maastikumuutuste põhjal tuletada, et lahingutegevus seal tõepoolest väga-väga aktiivne oli. Elavjõu kaotused saksa poole peal olid ka tegelikkuses tõeliselt suured. Pea-aegu iga kilomeetri-paari tagant paar-kolm meest. Mõnes kohas ka kümmekond või enamgi. Ja nii neid sinna külaelanike poolt ka maha maeti. Punaste kaotused aga võib suhtarvuliselt oma paar korda suuremateks lugeda, kuid need korjati peale lahingutegevust omade poolt siiski muist kokku. Kuhu nad maha maeti, kuhu viidi ja kuidas neid arvestati on mulle teadmata, kuid ümberkaudsed nn. kangelaskalmistud vastavat langenute arvu küll ei kajasta. Ju nende suurte kaotusete mahavaikimiseks oli olemas omaette metoodika.
Seega ei tasu neisse suurtesse tapetud vaenlaste arvusse nii väga skeptiliselt suhtuda midagi. Võib vägagi tõenäoline olla. Lahingupäevikus jäävad kahjuks aga ära märkimata punaste endi kaotused, missuguseid teades saksa poole kaotustenumbrid ei tundukski vahest nii väga ülepaisutatutena. :roll:
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
andrus
Liige
Postitusi: 4322
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas andrus »

Soomest kohale toodud 112. LW välidiviisiga
Igaks juhuks: Soomest toodi tagasi 122.jalaväediviis, lisaks tegutses samas kandis 12.Lw diviis, mis aga Soomes ei olnud.
Maragratt
Liige
Postitusi: 48
Liitunud: 07 Juul, 2013 11:30
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas Maragratt »

Minule,kui noore sõdurille mis juhtus toll korral seal ümbruses paneb kohe imestama,kui kanged olid venelased.Millegi pärast,nad ei kirjuta,miks neid löödi segamini Voldist,kuni Õvi külani.Selles lahingus oli punastel väga suured kaotused.Tänu Soomepoistele-37 pol pataljonile ja 38nda pataljonile.Venelane jättis Emajõe kaldale maha 2 diviisi varustuse.Minu vana mälu kohta minu üksus algas Õviküla juurest taganemis 19-9-44.Peatasime Koogil ja panime jälle venelaste edasituleku seisma,kuni öö tulekuna.Siis üksus taganes Petja jõe taha ja jälle panime seisma venelaste edasitungi.Üksus oli viimane,kes läbis Viljandi,seal ei olnud mingisugust lahingud.Viljandis kõndisid ringi PUNASE LINTIGA VARUSTATUD RELVADEGA MEHED.Meile tuli käsk mitte nendega tüli norida.Peatusime Karksi-Nuias ja ületasime Lätti piiri 24/25/9/44.Ja imelikul kombel ma k'isin Eestis külas 9-1992.aastal.Maragratt
kirsa710

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas kirsa710 »

.
teddybbeer
Liige
Postitusi: 361
Liitunud: 17 Apr, 2004 15:07
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas teddybbeer »

Ühe lätlase mälestustest:
On the morning of 11 August 1944 we left the artillery barracks for training as usual but were recalled at about 10 o’clock and told to prepare to leave at once in battle order. After a hurried meal and ammunition issue we boarded our trucks and left Riga around midday heading north. The drive lasted all afternoon. When we finally stopped we were near the Estonian border. After resting until nightfall in a wood, General Jeckeln himself came to see us. He arrived in a light Fiesler Storch aircraft from Riga and after inspecting the assembled unit told us about our task. The Russians had broken through on the front line somewhere north of Latvia and their tank wedge was at present trying to cross Estonia from Verro to the sea. Our job would be to delay the enemy’s progress until the arrival of larger German forces which were being moved to stop the Russian advance. A little later the other units comprising Battlegroup Jeckeln arrived from Riga. These consisted of a German military police company and a company of anti-tank guns. While waiting we received our daily food ration and a special issue of combat rations for the next day.
Once it was dark we once again boarded our trucks and drove off towards the north. We drove slowly all night and were further delayed by an air attack. The aircraft missed us but bombed the road about a mile ahead. Prepared for any eventuality, we dismounted and took cover in some bushes to await the departure of the enemy planes. Continuing on our way we passed some burning houses and supply trucks which had been hit by enemy bombs, and congratulated ourselves on our lucky escape.
The early morning of 12 August 1944 was clear and sunny as we drove through the highlands of Estonia admiring the beautiful view, all the time keeping our eyes open for Russian aircraft. An hour later thick fog descended over the countryside slowing us down, but around breakfast time we reached our destination, dismounted and left the lorries on the road.
Everything was quiet and nothing indicated the presence of Russians where, according to our orders, we were to take up defensive positions. The officer commanding our platoon knew some Estonian and obtained useful information about the countryside from the local inhabitants. The Estonians seemed to know that the Red Army was approaching. They were loading some carts with their belongings and the women were crying. It was clear they did not intend to stay there under Communist rule so were preparing to leave their farms and become refugees.
We did not know exactly where the enemy were and could not see very far in the fog. The officers indicated the general line we were to defend and after that it was the job of the platoon commanders to position their men in the best possible way. I split my platoon into three sections and placed each of these in the cover of some bushes about 400 yards apart. All that remained now was to watch for signs of the enemy. In the morning we had found out that the rifle grenades did not quite fit their rifle attachments. I used the time while waiting to scrape some of the plastic off so that they would fit. We did not intend to get too involved with the Russians – after a surprise ambush we were to withdraw and form a new line of defence when the enemy recovered and sent his tanks forward.
The waiting continued until midday and then we received the order to pull out. The Russian tank column had changed its course and we were to be moved to another position to intercept it. Half an hour’s drive brought us there and this time we could hear the noise of battle nearby when we dismounted from our trucks, spread out in a field and started to advance towards a low range of hills.
The German military police company were on the left, we Latvians were in the centre and the anti-tank guns were on the right. The guns were towed straight to the top of the hills and opened fire right away. When we reached the hilltop and could see the country on the other side we realized why the guns were so quick off the mark. They had plenty to shoot at. The undulating country was full of Red Army tanks and trucks. It appeared that our arrival had come as a complete surprise to the Russians. The tanks and trucks were immobilized from the air by a score of Stuka dive-bombers, diving and firing their anti-tank cannons, dropping bombs and machine-gunning the tank crews and Russian infantry.2 Now our anti-tank and machine guns added to the enemy’s discomfort.
As long as the aircraft were attacking the enemy could not move, but when the Stukas departed to refuel the Russians started to fire on us. They soon found out the positions of our anti-tank guns and knocked them out one after another. Until then we had been spectators, but now it was our turn to draw the enemy’s attention. They concentrated the firepower of all their tanks on the hills where we were. We had not had time to dig in and had to make the best of the cover available. The fire from the tanks was particularly unpleasant, the shells arriving without any warning and exploding among us with ear-splitting noise. We lost several men as a result of this fire, but when the tanks tried to approach us they were met by anti-tank rocket projectiles fired by the German military police company and withdrew leaving two tanks smoking a hundred yards in front of us. The crews were shot down when they attempted to leave the burning tanks. Several more tanks were already burning in the background, victims of the Stukas, sending up great columns of smoke in the still air. After this the Russian tanks kept back while their infantry tried to rush our positions, but they were mown down by our well-concealed machine guns. The Red soldiers who were still alive ran back despite the shouts of their political commissars who, in the end, fired on their own men from the rear with machine pistols. Then the Russians seemed to change their minds. They probably realized that they were dealing with an small unit, and apparently decided that the best course to take was to leave us alone. The enemy withdrew and started to move in a different direction, bypassing our positions on the left.
I had been hit by a small piece of metal while the tanks were firing at us. The shell fragment went right through my left cheek, broke off half a tooth and lacerated my tongue. In the excitement of battle I had not been aware of it but now the whole side of my head throbbed with pain and my cheek was so swollen that my left eye was nearly closed. The company’s medical orderly had a look at my wound, dressed it and completed a wounded label which he tied to my tunic before sending me to the rear. The rest of the battle group were also preparing to retreat. Our transport had already driven up but I had to walk back to the casualty collecting station. Crossing the fields I could clearly see the Russian bullets flying through the cornfields and knocking down the stalks in straight lines. Further on the enemy bombarded our men with salvoes from their mobile rocket launchers which they had brought up with them.
After about a mile’s walk I reached the casualty collecting station in an Estonian village, where I had to wait for transport. During this time the Russians got quite close. Their tanks had approached through the woods and started to fire into the village. All of a sudden the roadside ditches were full of German officers taking cover. It might have been amusing to watch but very soon I found myself in danger from shrapnel and machine-gun fire and had to take cover as well. Fortunately the tanks did not come any closer to the village and soon departed leaving a couple of burning houses. A unit of Russian SS men passed through the village moving up to the front to reinforce the thin line of defence. These men were all volunteers and were therefore expected to be trustworthy. If they were captured by the Russians they would be shot as traitors, and yet, for no apparent reason, we regarded them with suspicion. This suspicion was fully justified – I heard later that the Russian SS men had shot their officers and deserted to the enemy.
Transport for the wounded arrived in the evening and I was soon on my way back to Latvia. During the journey we passed a large number of German tanks and infantry of the ‘Viking’ SS Division, and other army units. These were the German reserves moving up to stop the Red Army’s advance into Estonia.
Lõpp on väheke jama? "Wiking" ja venelastest SS? Kiirelt viskasin pilgu peale Kaug-Eesti teemale, seal küll miskit mainitud pole, lätlane mäletab valesti? Kas oli üldse muid SS üksusi peale lätlaste Lõuna-Eestis, Põhja-Lätis 1944. aasta augustis?
andrus
Liige
Postitusi: 4322
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas andrus »

teddybbeer kirjutas:Kas oli üldse muid SS üksusi peale lätlaste Lõuna-Eestis, Põhja-Lätis 1944. aasta augustis?
Mälu järgi, võiks vaadata neid:
1. Grossi üksus, tuli Eestisse vist koos Strachwitziga (augusti kolmas dekaad). Varasemaid tegevusi praegu öelda ei oska.
2. Nordlandi luurepataljon. Mingil hetkel oli vist väegrupi Nord mobiilne tuletõrjeüksus, kasutati kogu väegrupi alal. Nordlandi sümboolika on Wikingi omale suhteliselt sarnane ka (Sonnenrad).
nooruk
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 16 Jaan, 2018 10:14
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas nooruk »

Kui Lõuna Eestiks pidada Nõod,siis seal ju panid vasta Maitla alluvad, Pikasilla juures oli samuti veitsa leegionit, mida küll teosed ei kajasta aga mõni tegelane on veel elus ning on sellest ka pajatanud.
Turkmeene oli ka, nii Läti kui Eesti pinnal Vastseliina all, aga WH üksustes
andrus
Liige
Postitusi: 4322
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas andrus »

Ma vastasin ainult mehhaniseeritud SS üksuse kontekstis - "During the journey we passed a large number of German tanks and infantry of the ‘Viking’ SS Division" :)
Päris kõiki SS üksusi ma endale eesmärgiks üles lugeda ei seadnud.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas Arensburger »

Aga mis mehed seal võitlusgrupp „Jeckeln“-is olid? Eks eri aegadel oli see Kampfgruppe “Jeckeln” hoopis erineva koosseisuga. Aga siin, Lõuna-Eesti kontekstis? Kas oli ka SSi mundrit kandvaid mehi ja need eelpool nimetatud väidetavad venelased SS mundris? Arvan, et sinna võis kuuluda igasuguseid väiksemaid üksusi ja mitte just Waffen SSi koosseisust.
taaviw126
Liige
Postitusi: 113
Liitunud: 07 Juun, 2010 13:40
Asukoht: Lõunas
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas taaviw126 »

Kohalikud on rääkinud et siin liikusid "Vlassovlased" ringi. Ise ei tea nendest asjadest eriti midagi. Aga ehk peeti just neid silmas? Sealt Jeckelni lõigust millest lätlane räägib, on SS pannal kaa leitud...
Kasutaja avatar
Plönn
Liige
Postitusi: 982
Liitunud: 08 Dets, 2007 15:30
Asukoht: Dorpats
Kontakt:

Re: Kommentaarid Kagu-Eesti 08.1944 kohta

Postitus Postitas Plönn »

taaviw126 kirjutas:Kohalikud on rääkinud et siin liikusid "Vlassovlased" ringi. Ise ei tea nendest asjadest eriti midagi. Aga ehk peeti just neid silmas? Sealt Jeckelni lõigust millest lätlane räägib, on SS pannal kaa leitud...

Vlassovlasi on 100% Võru-Vastseliina lõigus olnud, see on fakt :)
Aga to leitud SS pannal on pigem siiski pealetungivatel sovettidel sinna pillutud, kuna nahkvöid sai kasutada mujal ,aga pannaldega teha polnud midagi..
Teisalt oli `44 hilissuvel Piirikaitsele antud juba ka SS varustust ( peale liitmist SS-ga millalgi augustis )ning ka nemad kandsid mingis osas sellist sümboolikat :D
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist