No mõtlesin, et paneks siis vahelduse mõttes üles ka lühikese versiooni sellest Luftwaffes olnud eestlaste üksuse ajaloost. Ilmselt tuleb sellest õige mitu posti, ning ilmselt on seal ikka lünkasid ning vigasid sees.
Nii et parandage täiendage
Aga praegu osa I ehk Sonderstaffel Buschmann'i eskadrilli moodustamine...
Eesti lennuüksuste tekkele aitas kaasa mitu asjaolu. Esiteks oli suur hulk väljaõppe saanud lendureid jäänud kodumaale. Arreteeritud ning evakueeritud oli siiski väiksem osa lendureist. Teiseks oli Aeroklubi inimestel õnnestunud peita viis lennukit, mis jäid seetõttu venelastel hävitamata ning polnud ka sakslastel kusagil arvele, moodustades seega sellise varjatud tehnilise reservi, mille kasutusele võtu vastu neil ei saanud midagi olla. Ning kolmandaks oli olemas aktiivne lennundushuviline mees, kes oli võimeline kõike seda käima vedama.
Selleks meheks oli Eesti Aeroklubis eralenduriks saanud Gerhard Buschmann, kes hiljem Saksamaale opteerus. 1941. a. suvel oli ta Helsingis ning väidetavalt seotud seal ka Cellariuse büroo ehk siis Saksamaa sõjaväeluure tegemistega. Samas ei jätnud ta ka huvi tundmata eesti lendurite ning lennukite saatuse vastu. Nii saigi ta varsti peale Tallinna vallutamist sakslaste poolt sealt telefonikõne kaptenleitnant Bruno Bloom’ilt, et Volta tänava rajoonis olla leitud mõned lahtivõetud Aeroklubi lennukid. Buschmann palus Bloom’i muretseda rekvireerimisplakat ja kinnitada see peidukoha uksele. Viimane toimetaski nii.
Buschmann ise jõudis Tallinna 1941. a. sügisel ning võttis kohe ühendust lennuklubi aegsete tuttavatega. Siis selguski, et Aeroklubi lendurid ning motoristid olid peitnud ära 4 PTO-4 tüüpi ning ühe RWD-8 õppetreeninglennuki (Buschmann ise räägib peidetud 5-6 lennukist tüüpe nimetamata, muudes allikais on nimetatud lisaks neljale PTO-4 vaid mõnes RWD-8-t). Eluga oli pääsenud nii enamus Aeroklubi lendureist ning tehnilisest personalist kui ka sõjaväe lendurid ning tehnikud. Kui Buschmann Soome naases, siis tekkis tal esimene idee luua eesti lendureist üksus seal (ilmselt midagi Erna sarnast, mis tegutses ju ka Cellariuse büroo kontrolli all). Lendur Harry Habeli juhtimisel seati üks lennukeist Tallinnas lennukorda, toodi 1941. a. detsembris Soome ning see asus Helsingis soome mereväe angaari.
Kuid ajad olid muutunud – soomlased ei olnud sellise üksuse loomisest huvitatud, andsid mõista, et Eesti on sakslaste okupatsiooni piirkonnas ning nende arvates ei loeks sakslased seda soomlaste poolt sõbralikuks sammuks, kui nood nüüd veel eestlastest väeosi formeeriks. Selle peale ei matnud Buschmann ideed aga maha, vaid hakkas otsima muid võimalusi selle elluviimiseks. Järgmiseks meheks, kelle peal ta õnne proovis, oli saksa Läänemere sõjalaevastiku staabiülem mereväekapten Konrad Engelhardt.
Saksa mereväel ei olnud 1941. a. lõpul enam Läänemere ja Soome lahe piirkonnas piisavalt lennuväge. Või tegelikult ei olnud saksa mereväel üldse lennuüksusi. Vastavalt Hitleri ja Göringi vahelisele kokkuleppele kuulus kõik mis lendas ainult lennuväele ja allus Göringile. Merevägi taotles toetust Luftwaffe’lt, kes seda siis vastavalt võimalusele ka andis. 1941. a. lõpuks oli Läänemeri ning Soome laht meresõjategevuse mõttes perifeeria ning Luftwaffe oli tõmmanud enamuse merelennuväe üksustest aktiivsematele lahinguväljadele. Kuid vajadus lennukite järgi oli endiselt olemas ning seetõttu Engelhardt sellise (olgugi et väikese) lennuüksuse loomisest vägagi huvitatud.
Buschmann võttis ühendust ka kolonel Villem Saarseniga ning uuris ega eesti kõrgematel sõjaväelastel midagi selle vastu ei ole, et loodaks eesti lennuüksus (sel perioodil üritati sakslaste käest kätte võidelda õigust suuremate eesti väeosade moodustamiseks, väikese lootusega tulevikus eesti sõjaväe ning iseseisvuse taastamisele). Olles saanud ka Saarsenilt nõusoleku, lendas Buschmann koos Engelhardt’iga 1942. a. jaanuari keskpaigas Luftflotte I staapi. Eesti asus tol ajal Luftfotte I haldusalas ning iga lennuüksus, mis siin tahtis tegutseda pidi tahes või tahtmata sealt omale nõusoleku ning toetuse hankima.
Ka Luftflotte I staabiülem oli arusaaja inimene, kes mõistis nii mereväe vajadusi kui oma piiratud võimalusi. Ning teatas, et õhujõudude poolt uue lennuüksuse loomisele takistusi ei tehta. Tagatakse selle varustamine kütteaine ning määrdeõlidega, võimalusel ka muu varustusega. Kuid ka Luftwaffe ei saanud Buschmann’i aidata ühes küsimuses – meeste palgaga. Ei Kriegsmarine ega Luftwaffe võinud võtta teenistusse võõrriigi kodanikke. Nii seisis ees veel kolmas visiit – SS- ja politsei juhi juurde Eestis. Oberführer Moeller’iga lepiti kokku, et lennuüksuse personal võetakse arvele politseiüksusena ning hakkab palka saama tema ametkonnast.
Seejärel koostas Buschmann üksikasjaliku organiseerimiskava 22-25 mehest koosneva lennuüksuse formeerimiseks. Üksuse käsutuses oleks 6 õppelennukit. Projekt saadeti mereväe ning Luftflotte I staabi kaudu kinnitamiseks armeegrupi Nord lennuväe peastaapi. Sealt jõudis see kinnitatult tagasi 12. veebruaril 1942 koos märkusega, et loodav üksus jääb alluma Läänemere jõudude ülemale ning kütteaine ning tehnilise varustuse eest muretseb Luftflotte I. Nii oli saadud luba ainulaadse kolmik-alluvuses oleva üksuse loomiseks – käsud Kriegsmarine’lt, kütus ja muu tehnika Luftwaffe’lt ning raha SS’st.
Peale lubaduse saamist algas aktiivne organiseerimistöö. Sonderstaffel Buschmann nimeks saanud üksus sai Saksa mereväestaabi käes olnud EKA majas (Vabaduse platsis) kaks tuba, kus meeskonna värbamisega asus tegutsema lendurkapten Harry Anelin. Üksuse lennuväljaks sai Ülemiste endine tsiviillennuväli, kuna Lasnamäel asunud sõjaväelennuväli jäi endiselt saksa lennuväe kätte. Kiiresti pandi kokku kõik lennukid ning lennu teel toodi tagasi ka Soome toimetatud lennuk. Juba märtsi algul võidi alustada luurelende Soome lahe kohal.
Lennud toimusid peamiselt Tallinnast ida poole – kuni Seiskari-Lavansaareni, vahel ka kuni Oranienbaumini. Peamiselt lennati lahtise kabiiniga PTO-4 lennukeil, milledel polnud ka mingeid raadioside ega navigatsiooniseadmed. Ilmad olid külmad, tihti lennati halva nähtavuse korral või isegi tihedas udus. Oli kokkupuuteid ka vene hävituslennukitega, kuid kaotusi ei kantud, kuna lendurid suutsid madalal manööverdades rünnakute alt väljuda. Esines vaid üksikuid haavamisjuhte nõukogude lendurite pardarelvade tulest. Nii lendav koosseis kui tehniline personal leiti olevat väga kõrge kvalifikatsiooniga.
Aprilli algul tegid üksuse lendurid kindlaks, et venelased olid Suur-Tütarsaarelt lahkunud üle jää Seiskarile. Sellele infole tuginedes tegi merevägi koos maaväega kiire operatsiooni ning okupeeris saare. Mõne aja pärast üritasid venelased Tütarsaarele tagasi tulla, kuid said tervituseks hoopis tina. Leides saare vastase poolt okupeerituna tõmbusid nad tagasi. Peale Tütarsaare vallutamist jäi ka selle varustamine suuresti Sonderstaffel Buschmanni ülesandeks.
Ühe lennuki komandeeris üksus Lätti, Liepaja lähistele. Selle ülesandeks sai jääluure Läänemerel.
Kevadel sai üksus lisa ka lennukite näol. Liepaja lähistelt leiti (ühtedel andmetel Läti lennuväele, teistel tsiviillennufirmale kuulunud) kahepinnaline reisi- ja transportlennuk de Havilland DH-89A Dragon Rapid, mida edaspidi kasutati peamiselt Soome lahe saarte varustuslendudeks. Veel leiti mõned kerged õppe-treeninglennukid ning Riiast 4 uhiuut litsentsi alusel VEFi tehases ehitatud belgia Stampe SV-5 kaheistmelist sõjaväe luurelennukit. Viimase leiu üle rõõmustas Buschmann eriti ning kavatses nende abil formeerida partisanide vastu võitlemise üksuse Peipsi ning rinde vahelise rajooni jaoks. Kuid pigem tõi see leid kaasa suure pettumuse. Ühel proovilennul hukkus eestlasest lennukikonstruktor ja üksuse peainsener Rein Tooma ning kaasa lennanud motorist. Lennukitel lendamine lõpetati ning nende konstruktsiooni kontrollimisel avastati seal olulisi tehnoloogilisi möödalaskmisi, mis ei võimaldanud lennukeid kasutada. Buschmann ise arvas, et kuna lennukid valmisid juba nõukogude ajal, siis tegemist oli lätlastest lennukiehitajate teadliku sabotaažiga.
Nii kujunes üksuse „relvastus“ 1942. a. suve alguses järgmiseks –
neli Eestis konstrueeritud ning ehitatud 2-istmelist õppe-treeninglennukit PTO-4 (registrikoodid SB+AA, SB+AB, SB+AC ning SB+AD);
üks Suurbritannias ehitatud Miles Magister 2-kohaline õppe-treeninglennuk (SB+AF), üks 2-mootoriline biplaan reisi- ja transpordilennuk de Havilland DH89A Dragon Rapid (SB+AH);
üks õppe-treeninglennuk RWD-8 (SB+AJ) (huvitav on, et saksa andmetes mainitakse üksuse relvastuses kahte Miles Magister’i ning mitte ühtegi RWD-8 lennukit).
Kuid ees ootasid uut laadi ülesanded, mis nõudsid ka teistsuguseid lennukeid.
Ehk nagu televusseris kirjutatakse - to be continued...