Eestlased lennuväes

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Eelmainitud Remi Milk- teadaolevalt elab Rootsis. Kas on kellegi käsutuses ka täpsemaid andmeid?
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Osa 3 ning katsuks seekord jõuda lõpule merelennuüksusega...

Koos üleminekuga Luftwaffe alluvusse hakkas üksus ka kiiresti laienema. Varemalt oli arengule piduriks olnud peamiselt Mereväe piiratud nõudlus lennukite järele. Soome lahe sopis miinitõkete valvamiseks ja harvadeks päästelendudeks ei olnud suuremat üksust lihtsalt vaja. Kuid lendureid ning tehnilist personali oli olemas märgatavalt suurema üksuse tarbeks.

Nii formeeritigi juulis 1943 senise ühe eskadrilli asemel kolmest eskadrillist koosnev grupp – SeeAufklärungsGruppe 127. Selle esimene eskadrill jäi edasi vesilennukitega relvastatuks ning sooritas patrull-lende Soome lahe kohale (sisuliselt jätkas 1./AufGr127 (See) endist tegevust samade lennukitega) ning pidi koosseisude järgi olema kaugluure üksuseks. 2. eskadrill pidi saama aga lähiluure üksuseks ning 3. eskadrill treening- ning väljaõppe üksuseks.

2. eskadrill relvastati mais-juunis 1943 saabunud He 50 maismaa kahepinnaliste pommituslennukitega (kahe kuu jooksul oli saadud 13, milledele juulis lisandus veel 10, viies lennukite koguarvu 23-ni). 3. eskadrilli koondati algul reservist tulnud lendurid, kes vajasid intensiivsemat väljaõpet, kuid augusti ja septembri jooksul said nemadki He 50 lennukid (nende lennukite koguarv kasvas nii grupis kokku kolmekümneni) ning nii kujunes lennugrupis välja kaks maismaalennukitega relvastatud eskadrilli. Reservlendurite väljaõppeks loodi aga augustis 1943 Liepajas lennukool, millest kirjutan veidi lähemalt edaspidi.

Grupi kaks maismaalennukitega relvastatud eskadrilli saadeti Idritsa alla rindele, kus nood hakkasid sooritama öiseid pommilende venelaste rinde lähitagalasse. Hiljem formeeriti nende baasil NachtSchlachtGruppe 11, nii et jätame ka nende relvastuse ning tegevuse kajastamise mõnda järgmisesse posti...

1./SAGr127 jätkas lende Soome lahe kohal. Järk-järgult anti ära He 60 lennukeid ning lennati peamiselt Arado’del. Saadi ka 3 Hs 126 luurelennukit, milledest üks õnnestus aga üsna pea ära lõhkuda. Nii jäi eskadrilli käsutusse algul 2 seda tüüpi lennukit. Hiljem saadi neid siiski veel juurde ja nii kujuneski eskadrilli lennupark jälle suhteliselt kirjuks – kolm eri tüüpi lennukit pea võrdsetes kogustes korraga kasutusel. Neist 2 vesilennukit ning üks ratastelikuga.

1943. aasta suvi oli aga eelmisest veidi erinev. Varem samas rajoonis tegutsenud saksa üksus viidi minema ning kogu allveelaevade tõrje ning patrullimine jäi vaid eesti ning soome üksuste ülesandeks. Ar 95 oli selleks ülesandeks oluliselt parem lennuk, kuna suutis kanda ka 2..3 süvaveepommi. Patrullimiste ajad jagati soome ja eesti üksuste vahel ära nii et pidevalt olid lennukid õhus. Lennata tuli varavalgest hilisõhtuni. Allveelaevu avastati peamiselt pinnale tõusnud õlilaikude järgi. Läänemere vesi oli muidu nii läbipaistmatu, et see oli ainus moodus nende leidmiseks. Kuid merel oli ka palju püsivaid õlilaike 1941. a. suvel uputatud ja uppunud laevadest. Seega oli laevade avastamiseks vajalik äärmine hoolikus ning tähelepanelikus. Eesti eskadrillis töötati koostöös Tehnikaülikooli teadlastega välja oma tehnoloogia vastase allveelaevade avastamiseks ning hävitamiseks. Nimelt lekkisid vene allveelaevade laagrid pidevalt väikeses koguses õli, millest tekkis veepinnale väikeste õlilaikude punktiir. Tehnikateadlased arvutasid välja kui kaua mingilt sügavuselt õlitilkade pinnale tõus aega võttis. Ning andis selle järgi ennetustabeli. Kui lendur avastas värskete õlilaikude punktiiri, siis asus ta seda jälgima ning kui leidis koha kus laigud polnud veel pinnani jõudnud, siis tegi tabelile vastavad arvestused ning heitis oma süveveepommid. Tihti järgnes juba sellele tabamus. Kuid igal juhul kutsuti raadio teel kohale allveetõrje laevad, kes oma lokaatoritega suutsid vastase laeva kindlalt leida ning hävitada. Kokku kirjutati sellel suvel üksuse arvele 18 laeva uputamine või vigastamine. Ning 1943. a. ei pääsenud ükski vene allveelaev saksa ja soome Läänemere kommunikatsioonidele.

1944. a. suvelahingute ajal ning järel sai üksus juba Raudriste, nii II kui I klassi omi. 1943/44. aasta talvel lendas üksus oma 1000 lahinglennu.

Juunis 1944 oli eskadrillis 3 He 60 vesilennukit, 7 Ar 95 vesilennukit ning 7 Hs 126 luurelennukit. Kuid juba juulis anti kõik muud lennukid peale Aradode ära ning augustis-septembris saadi mõned seda tüüpi lennukid veel juurde, lennukite koguarv eskadrillis tõusis taas 11-ni ning üksus oli lõpuks ometi relvastatud ühte tüüpi lennukitega. Septembri teiseks pooleks oli üksuse lahinglendude arv kasvanud juba üle 1500.

22. septembril 1944 lahkus üksus Ülemistelt Liepajasse ning sealt edasi Ida-Preisimaale. 22. oktoobril 1944 saadeti eskadrill Pillaus laiali.

Lõpetuseks mõned pildid ja mõned sõnad eskadrilli lennukite tähistusest. Alljärgnevad kolm pilti ilmusid saksa ajal Adleris ning kujutavad eskadrilli Arado Ar 95 lennukeid 1944. aastal Ülemiste järve lennuväljal. Arado’d kandsid endiselt valmistaja koodi (s.k. Stammkennzeichen) tähistust – DK+U ja siis viimane täht oli erinev. Pildil olev lennuk oli ilmselt DK+UX. Üksuse enda koodiks oli tegelikult 6R+??, kuid eestlased ei hoolinud eriti Luftwaffe märgistandardeist. Pidevalt olid nende üksuse lennukid tähistuselt pisut „omapärased”... Siiski sai ka (vähemasti osa) Arado lennukeist üksusetähised (s.k. Verbandskennzceichen) - 6R+??.

Nimelt lendas 3 üksuse lennukit 22. septembril (Tallinnast lahkumisel) Liepaja asemel Rootsi. Need kandsid juba eskadrilli tähistust 6R+BL, 6R+LL ja 6R+UL. Tähelepanuväärne on ka see, et tähistus oleks nagu Luftwaffe standardile vastav, kõigi lennukite tähises on viimane täht sama – nagu peabki olema ühte eskadrilli kuuluvail lennukeil. Varemalt esines tihti olukordi, kus üksuses asendati valmistajatähistuse esimene pool lihtsalt oma üksuse koodi vastu ning teist poolt ei muudetud. Kuid eestlased oskasid ikka üllatada – täht L peaks tähistama kuulumist grupi 3. eskadrilli (3./127) koosseisu, sellist eskadrilli aga polnud ammugi enam olemaski, rääkimata et mõnigi neist lennukeist kunagi sellesse eskadrilli oleks kuulunud. Siiski on see tähistus mõningaid uurijaid suutnud segadusee viia, ja nii on ka kirjutatud, et Rootsi lennanud lennukid kuulusid SAGr 3./127 koosseisu…

Pilt

Pilt

Pilt

Ja lõpetuseks kaks pilti koguteosest Eesti Riik ja Rahvas II Maailmasõjas. Esimesel Remi Milk oma lendurvaatlejaga ning teisel taas kord ebastandardse tähistusega Hs 126...

Pilt

Pilt
Tminoff
Liige
Postitusi: 225
Liitunud: 15 Nov, 2004 15:56
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

lennuväeüksuste väliposti numbrid

Postitus Postitas Tminoff »

Saksamaal taolistes listides on kujunenud traditsiooniks või isegi kirjutamata seaduseks, et mingist üksusest rääkides on alati juures ka selle väliposti number. Meil ei ole see vist lihtsalt alati võimalik?

Kas nende eestlastest koosnenud lennuväeüksuste väliposti numbrite kohta on mingit teavet?
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kuna on kiire olnud, siis on viimased osad jäänud seni kirjutamata. Nüüd leidsin, et lennuväepoiste webi laiendusena on ka H Arro kirjutatud lennuüksuste ajalugu üleval.

Ei hakka siis rohkem seda teemat hetkel arendama, vaid panen siia sellele lingi.

http://www.hot.ee/relvaleht/peal-c.htm

Ehk kunagi tulevikus saab siia postitada midagi muud huvitavat sellel teemal..
-=Grenadier=-
Liige
Postitusi: 433
Liitunud: 15 Veebr, 2004 20:55
Kontakt:

Postitus Postitas -=Grenadier=- »

ma tegin sellest juba kunagi varem siin foorumis juttu aga ei saanud suurt targemaks ... nimelt on mul 1/127´s teeninud sõduri Soldbuch - nimeks oli mehel Valter Rehfeldt ja Soldbuch´is on märgitud Flieger´iks (lenduriks) ... ma olen otsinud mehe nime selle 1/127 nimekirjadest aga ei ole leidnud - eh teab keegi soovitada, et kust ma peaksin otsima ... oleks huvitav teada, et mida see mees sõja ajal korda saatis :wink:
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

-=Grenadier=- kirjutas:Soldbuch´is on märgitud Flieger´iks (lenduriks)
Flieger soldbuch'is ei tähenda lendurit. Luftwaffes on flieger reamees. Lendur halvimal juhul allohvitser, enamasti ohvitser.

Lisainfi kõigi eesti lennuüksustes teeninud meeste suhtes saab kõige paremini seal teeninud meeste ühendusest. Neil on olemas mingi web-site, aga seal eriti infi polnud. Isegi kontaktivõtmiseks. Aga nende klubi käib kord kuus koos Kullo majas Tallinnas. Kuskil on mul ka need ajad olemas, katsun üles leida ning privas sulle saata.

Aga ei luba midagi kindlat :wink:
Zev
Uudistaja
Postitusi: 1
Liitunud: 29 Sept, 2004 23:12
Kontakt:

Postitus Postitas Zev »

PriitP
Liige
Postitusi: 121
Liitunud: 14 Dets, 2004 16:18
Kontakt:

Postitus Postitas PriitP »

Veel üks veebis olev eesti lendurite autasustamine:

http://www.aeronautics.ru/img/img006/waffen_ss_006.jpg

Samas tähelepanuväärne ka üks "Eesti Nazi" käepaeltest:

http://www.aeronautics.ru/archive/wwii/ ... onia14.jpg
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Eesti lendur Harald Stunde

http://www.aerolex.com.br/1942.htm
Üritan tõlkida lingil olevat teksti Portugali keelest.
Õnnetused 1942.a.
..........
28/veebruar
Lennufirma VARIG lennuk JU-52 pardanumbriga PP-VAL kukkus alla Rio Guaiba jõe orgu Porto Alegre piirkonnas. Lennuk oli startinud Sao Joao lennuväljalt. 20-nest pardal olnust hukkusid 6, nende hulgas piloot Harald Stunde ja pardamehhaanik Bruno.
Sellisena lõppes ühe Vabadussõjast osa võtnud Eesti lenduri teekond.
Lisan siia veel natuke tema tegevusest Brasiilias:
Ajakirjas "Meie Tee" 1980.a. numbris 1-2 kirjutab Brasiilia eestlane Aleksander Aur oma artiklis "Eluvõitlus Brasiilias parema homse eest" muuhulgas järgmist:
24. oktoobril 1930 puhkes Brasiilias revolutsioon, juhitud Getulio Vargase poolt, kes tuli oma vägedega Rio Grande do Suli osariigist Rio de Janeirosse, üle Sao Paulo. Brasiilia 30-nenda aasta revolutsioon lõpetas "Republica Velha", "Vana Vabariigi" 1889-1930.
Pealinnas Rio de Janeiros kukutati võimult vana president Washington Luiz, kindralite poolt, pikema verevalamise vältimiseks. Getulio Vargas astus 03.11.1930.a., kui ajutine riigi president, ametisse. Presidendina jäi ta ametisse järgmiseks 15 aastaks, kuni 29.okt.1945, mil kindralid ka tema omakorda kukutasid. Getulio Vargas oli suurmaaomanik, aus mees ja tuntud naeratava presidendina.
...........
Mulle meenub ka tuntud Eesti lendur Harald Stunde, kes Eestist välja rändas 1927, kuna ta sai "Varigi" lennuliinis hea töökoha. See lennuliin tegutses Brasiilias ka Rio de Janeiro ja Porto Aelgro vahel. Kui Getulio Vargas soovis pealinnast oma mõisasse minna Rio Grande de Suli osariiki, siis saadeti alati Harald Stunde lendurina teda sinna viima ja tagasi tooma. Stunde olevat Getuliole eriliselt meeldinud.
Ka Stundega kohtusin Eesti Vabariigi konsulaadis Aksel Paju juures, kus ka vestlesime pikemalt. Brasiilias oli Stunde abielus ühe eestlannaga ja neil oli üks poeg. 19. juulil 1938.a. tähistas Stunde lennujuubelit, ta oli lennanud kokku 1 miljon kilomeetrit.
Stunde oli Vabadussõjast osa võtnud juba Eesti lennuväelasena. Pärast seda teenis ta "Aeronautis" ja elas alates 1927.a. Brasiilias.
Tema kohta võib märkida, et ta sõdis 1930-ndate algul sõjalendurina Getulio Vargase poolel Sao Paulo vastu. Mina töötasin siis Sao Paulo kindralstaabile Quitaunas Osascos ja olin tegev kahurimürskude kapslite laadimisel, sõdides seega Getulio Vargase vastu.
Aleksander Aur läks Eestist Brasiiliasse elama septembris 1930. Enne seda oli ta tegutsenud Eesti Kaitseväe juures kahurväe topograafina ja instruktoriks mõõdu-komando väljaõppe alal.

See, et Harald Stunde siiamaani Brasiilias tuntud on, ilmneb ka weebilehtedelt, kus kirjade tutvustamisel just tema nimi piloodina on äramärkimist leidnud.
http://www.nutmegstamp.com/Baby%2025/B25_20.html
nr. 11818
http://www.nutmegstamp.com/Sale_96/96_24.html
nr.4689
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Kes on sellel pildil, mille viit eespool toodud?

http://www.aeronautics.ru/img/img006/waffen_ss_006.jpg

Venelased on seda oma raamatuis hiljuti ka ümber trükkinud.
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

Siin eespool küsiti, mis sai PTO-4dest.
Need anti Liepaja lennukoolile. Kui sealt Pärnusse tuldi olid PTOd ka Pärnus. Hendrik Arro raamatu lk 106 on kirja pandud, et Unteroffizier E. Masing oli PTO-4dega evakueerunud üle Riia, Liepaja, Heilingebeili Frankvurti Oderi ääres. Teekonda alustati 19. septembril 1944. Seega jõudsid PTO-4d Saksamaale, kuid edasine saatus on teadmata.

Osa eestlastest siirdusid õppima jahilenduriteks. Neid oli 2 gruppi:
I grupp:
Lt Jüri Kukk, Olt Karl Lumi, Olt Lembit Raidal, Olt John Sepa, Obfän Aksel-Meinhard Kessler.
II grupp:
Lt Voldemar Eller, Lt Harri Kõllo, Olt Edgar Martenson, Olt Anatol Rebane, Olt Albert Vaart.
Need mehed pääsesid lendama Focke-Wulf 190 masinatega ja nii mõnigi jättis oma elu. Hävituslenduritena võitlesid nendest FW-190-l Anatol Rebane, Albert Vaar, Harri Kõllo, Karl Lumi (hukkus 1945), Voldemar Eller (hukkus 21.10.1944 kokkupõrkel õhus), Edgar Martenson, John Sepa, Aksel-Meinhard Kessler. 1945. aastal õnnestus oma FW-190 A-8 lennata Rootsi Anatol Rebasel ja Aksel-M. Kessleril. Bookie kodulehel väideti neid venelastele üle antud olevat, kuid see polnud tõsi, sest mehed lendasid Rootsi 8. mail 1945 ja väljaandmis leping veel ei kehtinud. Vanahärrad elasid viimasel perioodil Ameerikas. Anatol Rebane on käinud tihti ka Eestis ja külastanud ka Lagedi sõjamuuseumit. Temalt on ka teave Kessleri kohta, kes nüüdseks on juba manalas. Kessleri lennukist on ka hea profiil olemas.

Pilt
Anton - horridoo!
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Hm, sellel teemal oli meil siin juba üks thread, kus omal ajal isegi lennuüksuste nimetuste pärast sai piike murtud :wink:

http://www.militaar.net/viewtopic.php?t=361
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

:lol: Jah, nüüd tuleb meelde küll. Rebase ja Kessleri teenistuskohad olid õieti märgitud, seetõttu ma sõna ei võtnud sel teemal rohkem. Rebasest pole ma enam kaks aastat midagi kuulnud. Võibolla elab tõesti Eestis kui manala teed pole läinud. Tema teadis midagi ka PTO-4de saatusest ja otsis vist isegi nende jälgi Saksamaalt. Kui mu mälu ei peta, siis vist kolm masinat leidsid oma otsa seal aga viimase jäljed olid kadunud. Ehk on kuskil erakollektsioonis.

Aga kui vana asja üles soendada, siis I./JG 54 ja II./JG 54 sõdisid 1945 Kuramaal (ka meie õhuruumis), III. ja IV./JG 54 aga juba läänerindel. Kas Karl Lumi ja John Sepa sõdisid III. või IV./JG 54 ridades on raske öelda, sest JG 54 olid karmid mehed aga sõja lõpus ilmselt nappis lendureid kõikjal, mistõttu see võis vabalt nii olla. Hendrik Arro raamat selle kohta mingeid andmeid ei anna. Kõige parem oleks vist Anatol Rebase käest küsida kui ta veel elus on. 8)
Anton - horridoo!
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

Sorisin siin JG 54 losslistis. Karl Lumi ja John Sepa nime ma sealt ei leidnud. Ilmselt olid meheid siiski mingis teises väeosas. Kuid silma hakkas mitu eestipärast nime, kes olid surma saanud:

1. Theodor Jasper, surma saanud 02.10.1944
2. Olt. Kalamä, surma saanud 09.3.1944 Hanover-Braunschweigis (Bf-109 G-6, 8./JG 54)
3. Utfs. Theofeld Lipp, surma saanud 29.03.1944 Lünzburgi lähistel (Bf-109 G-6, 8./JG 54)

Väga võimalik, et nende meeste juured on kuidagi Eestiga seotud. H. Arro raamatus neid nimesid ei figureeri.
Anton - horridoo!
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

FW Anton kirjutas:Sorisin siin JG 54 losslistis. Karl Lumi ja John Sepa nime ma sealt ei leidnud.
Eee, selles eelpool juba viidatud jutus nagu kirjutasin - Karl Lumi hukkus 7./JG 4 koosseisus 1945. a, mitte JG 54. John Sepa kohta kahjuks ei tea midagi.

JG 54 käisid nad vaid stažeerimas 1944. a., enne lõplikku väeosadesse määramist. Väeosadesse määrati hävituslendurid aga alles peale eesti ja läti lennuüksuste laialisaatmist oktoobris 1944.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist