Heinkel vs III Reichi relvaamet

[MadMan]

Miks eelistas RLM Junkersi ja Messerschmitti tooteid teiste tootjate selgelt parematele lahendustele?
Britid olid selle koha pealt palju paindlikumad ja paljud tehaste oma kuludega tehtud katsetused jõudsid tootmisse ning osutusid üliedukaks.

He-280 - maailma esimene kahemootoriline reaktiivhävitaja
http://www.warbirdsresourcegroup.org/LRG/he280.html


He-100 - tõsine konkurent Spitfire'le
http://www.luftarchiv.de/flugzeuge/heinkel/he100.htm


Fw-187 - Mosquito rivaal
http://www.warbirdsresourcegroup.org/LRG/fw187.html

It's major problems were more political than technological.

He-118 - midagi Il-2 kõrvale
http://www.luftarchiv.de/flugzeuge/heinkel/he118.htm

http://www.luftarchiv.de/flugzeuge/heinkel/he70.htm

[nublu]

Alati ei ole "selgelt parem" sugugi mitte selgelt parem

Näiteks he 100 oli mootori jahutus lahendatud kogu tiiba hõlmanud radiaatori kaudu. Nagu ka mingil Spitfire-i väga varajasel prototüübil

Ja junkersi tehastel oli üks peamisi aktsionääre riik.

Ja kõik saksa lennukitehased olid tegelikult tellimustaga kaetud ning töötasid täie võimusesega. Küsimus oli ainult selles, kas tootsid oma väljatöötatud lennukeid või litsensi alusel...

[MadMan]

Või oli Ernst Heinkel liiga juudi nägu?

[Soobel]

No Me262 on He280-st juba oma kuppelklaasiga üle, arhailisest kiilupaarist ja sirgest tiivast pole vist mõtet rääkidagi. He280 on paras paar Gloster Meteoriga, Me262 on palju uuenduslikum.

[MadMan]

He280 puhul sai saatuslikuks HeS8 ja HeS30 arendamise lõpetamine. Jumo 004 oli selle lennuki jaoks liiga raske. Vähemalt nii võib lugeda wikist.
He280 kasutas elliptilist tiiba nagu Spitfire, kabiin ja sabakiil olid 1940 täiesti asjakohased kui võrrelda näiteks Mustang P51 arenguga 1940-1945. Me262 planeeriti algul sabarattaga - vat sulle uuenduslikkust!

He100 viimane modifikatsioon D-1 kasutas tavalist radiaatorit ja oli ikkagi parem kui Bf109.

[andrus]

kodanikud, üritage nüüd oma väitlustasemega lasteaia omast pisut kõrgemale tõusta.

selgitage palun, mida tähendab "parem" ? Kindlasti enamus foorumiliikmeid ei ole mõttelugejad. Ja suure tõenäosusega räägite enda asjatundlikust arvamusest? Siis ei teeks paha ka välja selgitada, mis tolleaegsete otsustajate arvates oli parem. Kui see peaks erinema teie hinnangust, siis võiks ära põhjendada, miks just teie hinnang see õige on.

teadmistega wikist eksperti mängijatele ka paar soovitust: vaadake, mida kirjutatakse erinevates keeltes sama asja kohta: näiteks saksakeelses artiklis saksa lennuki kohta on teinekord anglosaksi enesekeskusest rikkumata informatsioon. Otsige vasturääkivusi erinevates keeltes kirjutatu ja erinevates artiklites sama asja kohta kirjutatust.

He 112 kohta näiteks tasuks vaadata infot tema kasutamisest Hispaanias, Rumeenia poolt, Soomes tehtud katsetustest.

He 100 osteti NSVL poolt - kindlasti on venekeelses wikis selle kohta huvitavat infot.

ja kasutage mõistust: kui ingliskeelses He 112 artiklis väidetakse, et Hispaania kodusõja mõjud panid sakslasi kiireid lennukeid tahtma, kuidas on see seotud lennukiga, mille arendamine algas 30-date esimesel poolel?

[andrus]

intrigeerivaks avapauguks lennukihankeprogramm juulist 1934.a.:
selle alusel pidi soetatama 30.septembrini 1935.a. 4021 lennukit, neist umbes pooled õppe-, reisi- ja sidelennukid, aga ka:
150 pommitajat Do 11,
222 pommitajat Do 13,
450 pommitajat Ju 52,

19 hävituslennukit Ar 64,
85 hävituslennukit Ar 65,
141 hävituslennukit He 51,
14 hävitus-vesilennukit He 51W,
12 hävitus-vesilennukit He 38,

320 kaugluurelennukit He 45,
270 lähiluurelennukit He 46,

51 pikeerivat pommitajat He 50,

81 mereluurelennukit He 60,
21 kaug-mereluurelennukit Do 15 „Wal“,
21 mitmeotstarbelist He 59,

uutest tüüpidest lisaks:
9 Do 17,
9 He 111,
3 Ju 86 pommitajatena,

72 luurelennukit He 70,

4 merelennukit Do 18.

Völker: Die deutsche Luftwaffe 1933-1939, lk.56-57.

tähis He siin tähistab Heinkeli firmas välja töötatud lennukeid, valmistamas olid neid ka teised tehased.

[oleeg]

Vähemalt nii võib lugeda wikist...

Targemad on tagasihoidlikult märkinud, et paber ja ...sein kannatavad kõike, ka wiki...

andrusega 101% nõus...

terv
o

[Lemet]

Venekeelses Wikis pole sellest lennukist õhkagi, küll on aga olemas näiteks sellise kohas

http://www.airwar.ru/enc/fww2/he100.html

Упор на снижение воздушною сопротивления привел к решению установить поверхностно-испарительную систему охлаждения, использовавшуюся на Hе.119. Кроме того, была сделана попытка отказаться и от маслорадиатора - для охлаждения масла использовался метаноловый спирт, который, испаряясь, отводился на поверхностный радиатор в киле, стабилизаторе и фюзеляже, а после конденсации в жидком виде поступал обратно. Еще одной особенностью "проекта 1035" было исключение моторамы. Капот, буквально "обтекавший" двигатель "Даймлер-Бенца" DB-601, был усилен и сам нес мотор. Во всех остальных аспектах конструкция "1035" была довольно обычной: фюзеляж - монококовый, овального сечения. Крыло с одним лонжероном имело работающую обшивку. Основные стойки шасси убирались в ниши перед лонжероном крыла. Топливо размещалось в четырех баках, расположенных за главным лонжероном. Баки занимали 45% размаха крыла и вмещали 345л топлива. Вдоль всей задней кромки крыла шли элероны и двухсекционный закрылок.

Что касается боевой живучести пароконденсаторной системы охлаждения, то необходимо отметить, что в конденсаторы поступала далеко не вся вода из двигателя, а только ее малая часть. К тому же, расход воды в виде пара, уходящего через пулевые пробоины в крыле, не так уж велик (вспомните кипящий чайник). Все это предусматривалось конструкторами фирмы Хейнкель еще на этапе проектирования машины. Поэтому конденсаторы были сделаны легкосъемными. Известная же фраза А.С.Яковлева о том, что достаточно будет одной-двух пробоин в крыле, чтобы вывести такой самолет из строя, нигде на практике не проверялась. Возможно, что в действительности, He.100 еще мог некоторое время вести бой и с более сильными повреждениями. Другое дело - спиртовая система охлаждения масла, установленная в самом поражаемом месте самолета. Впрочем, без нее можно было и обойтись. Обычный маслорадиатор не намного увеличивал сопротивление самолета по сравнению с водорадиаторами. Естественно, все эти размышления носят абстрактный характер.

[nublu]

Vana teema miskil imelikul põhjusel üles kaevatud

Ma ei tea, milliste näitajate põhjal He 112 oli Bf 109 "selgelt parem" (konkursil osalesid ju He 112 ning Bf 109, mitte He 100. Ning konkursi tulemusel võitis Bf 109 ning Heinkelil soovitati oma lennuk "korda teha". Mida too ka tegi, ning seejärel seda toodeti ka vähesel määral nimetuse He 100 all. Ning He 100 kohta ma ka ei tea, mille poolest too oleks olnud tol ajal juba suures seerias toodetud Bf 109 selgelt parem olnud ).

Küll võin ma aga kirjutada mõne sõna siia teemasse sellest, mille poolest Bf 109 oli täiesti unikaalne lennuk.

Konkursi tingimustel esitatud kalkulatsioonide järgi oleks He 112 olnud omahinnalt veidi isegi odavam kui Bf 109, aga Bf 109 paistis silma eelkõige oma konstruktsiooni tehnoloogilisuse ning lennuki hilisema hea käideldavuse poolest.

Keegi võiks vaevaks võtta ja uurida, kui mitmest detailist üks või teine hävituslennuk koosnes. Ma väidaks, et Bf 109 võidaks suure edumaaga. Kuigi mõned detailid olid konstruktsioonilt üsna keerukad - detailide üldarv oli väga väike. Keerukad detailid sai allhanke korras lasta valmistada erinevates ettevõtetes, aga koosteliinilt tuli lennuk väga ruttu välja. Just tänu sellele saigi Bf 109 toota lausa müstilistes kogustes. Üle 30 000 sõja ajal, kokku aga üle 33 000 eksemplari.

Teiseks - lennuki valmistamisel oli hoolega mõeldud selle hooldamisele ning muidu käideldavusele. Väike arv detaile = ka väiksem nomenklatuur tagavaraosi, mida hooldusüksustele vaja saata. Lisaks olid kõik hooldust vajavad sõlmed hästi ligipääsetavad. Kaetud suurte ja kergesti eemaldatavate paneelidega. Lennuki mootori võis vahetada kaks meest vähem kui tunniga, kusjuures ainukeseks abivahendiks oli käsitali. Lennuki tiiva vahetamiseks läks vaja samuti kaks meest, tungraud ja 1,5 kuni 2 tundi. Kusjuures lennuk seisis samal ajal oma telikul, polnud vaja mingeid spetsiaalseid raketisi jms...

Lühidalt öeldes - kui sakslastel poleks olnud Bf 109, siis oleks neil tulnud see lennuk välja mõelda. Ainult tänu sellisele tehnoloogilisusele oli neil võimalik neid toota nii suures koguses. Ainult tänu sellisele hooldatavusele said nad sooritada niivõrd palju väljalende. Eriti tuli see esile Idarindel, kus tohutult pikal rindejoonel "hoiti rinnet" märgatavalt väiksema arvu lennukitega ja seda just tänu kordades suuremale väljalendude arvule lennuki kohta.

Ning see kõik ei tulnud lennuki lennuomaduste arvelt.

Mille poolest siis He 100 oleks olnud "selgelt parem"?

[andrus]

Vana teema miskil imelikul põhjusel üles kaevatud

vana teema sai üles kaevatud sellepärast, et ühes teises teemas hakkasid isehakanud eksperdid jälle heietama vaese Heinkeli ahistamise juttu:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 709#247709

kahjuks peale mõnda minu postitust kadusid kõik eksperdid sealt teemast kuhugi ära. Praegu tundub, et sama juhtus ka siin

aga olgu, lisan mõned ligilähedased toodangunumbrid lisaks sellele infole, et ülaltoodud plaan oli 1935.a. sügiseks enam-vähem ellu viidud:

He 45 ca 500 (219 Focke-Wulf, 156 BFW, 87 Gotha, ülejäänud Heinkel)
He 46 ca 450 (nendest Heinkel kas 195 või 219)
He 50 93 (18 FW, 15 BFW)
He 51 ca 500 (71 Arado, 77 Ago, 80 Erla, 102 Fiesler)

He 59 163 + 3 prototüüpi (41 Heinkel, 122 Arado)
He 60 361 (238 Arado, 46 Weser, ülejäänud osaliselt Heinkel, osaliselt Heinkeli Weseri koostöö)
He 70 (sõjalennuk) üle 300

He 111 numbrid jäävad tuhandetesse, tootmine kestis kuna 1944.a. teise pooleni.

V. Koos: Ernst Heinkel Flugzeugwerke 1933-1945.


Seega peaks olema selge, et aadu võimu algusaastatel toetuti tugevalt Heinkelile ja need plaanid ei olnud mitte enne tema võimulesaamist koostatud.

järgmine kord jõuame ehk juba selle hävitajatellimuseni või vähemalt sellega kaasnenud nõudmisteni.

[nublu]

Hm, Heinkelit ahistati? See oleks ikka uudis küll. Heinkel oli enne sõda RLM-is nii oma poiss kui vähegi olla saab. Tasuks näiteks võtta vaevaks uurida, kuidas ikkagi peale number 112 sai Heinkeli järgmise hävituslennuki projektinumbriks 100

Kes teemat ei tea - see number seal tootja tähise taga saksa lennukite tähistuses pole mingi tootja enda väljamõeldud nr, vaid riigi lennundusminiseeriumi poolt antud projekti nr (RLM nr).

Samuti - kuidas ta selle projekti RLM'ist üldse läbi sai. Ametlikku konkurssi enam ju ei olnud. Selle oli Bf 109 võitnud.

Huvi pärast nublu küsin, et kas BF-109 oli oma modifikatsioonidega saavutanud 1944ndaks maksimumi? Kõik mis võtta andis sellest projektist?

Seda ma kohe kindlasti ei oska öelda, kas ta oli saavutanud oma maksimumi või mitte. Tegelikult oli esialgsete kavade järgi teda üldse plaanis toota kuni 1941. a. Siis pidid uuemad ning perspektiivikamad lennukid ta välja vahetama. Aga ei vahetanud.

Märkimisväärne on aga see, et kuni sõja lõpuni lendasid suurima skooriga ässad ikka Bf 109 modifikatsioonidel, kuigi olid olemas nii võimsama mootoriga ning paremini relvastatud FW 190, kui juba ka esimesed reaktiivlennukid...

[andrus]

seekord siis tingimused, mille põhjal konkursil osalenud lennukid olid välja töötatud. Ma ei ole dokumenti näinud, seetõttu on väikesed kahtlused, kas nõudmiste loetelu on lõplik või on ainult autori arvates põhiline ära toodud.

1933.a. lõpus panid maaväed kokku sellised tingimused ühemootorilisele ja -kohalisele hävituslennukile (Rüstungsflugzeug IV):

taktikaline kasutuseesmärk: õhulahing päeval ja öösel.
mootorite arv: 1
meeskond: 1 piloot
relvastus: kas 2 fikseeritud kuulipildujat, kummalgi 1000 lasku
või 1 kahur (2 cm), 200 lasku
hapnikumask ja (kabiini)küte
kiirus: maksimaalne 400 km/h 6 km kõrgusel
lennukaugus või -kestus: 1,5 tundi täisgaasiga 6 km kõrgusel
tõusukiirus: 6 km 7 minutiga
töökõrgused: kuni 9 km
lennulagi: 10 km
lennuvälja suurus: 400 korda 400 meetrit
teekond kuni 20 m kõrguseni: 400 meetrit

märkused:
Kasutamine päeval ja öösel toimub eraldi üksustes. Öölennuks vajalike seadmete lisamine sõltuvalt vajadusest. Öölendudeks on nõutav müra- ja leegisummuti.
Parim nähtavus kabiinist õhulahingu tarvis.
Lennuk peab olema jõukohane keskmisele lendurile (Das Flugzeug muß von jedem Durchschnittsführer beherrscht werden können).
Maksimaalkiirust peab saama kasutada töökõrgustel mitmekordselt, iga kord kuni 20 minutit.
Lennuk peab olema juhitav kuni pikeerimise praktilise lõppkiiruseni (Flugfähigkeit bis zur praktischen Sturzflugendgeschwindigkeit).
Lennuk peab olema pöörisest kergest välja toodav, kui ta üldse sinna satub.
Lennuomadused sellises järjekorras:
1. horisontaalkiirus
2. tõusukiirus
3. manööverdusvõime

aasta enne seda olid sellised erinevused nõudmistes:
kasutuseesmärgiks oli lisaks maasihtmärkide rünne (Tiefflug)
relvastus. kuulipildujate korral 500 lasku relva kohta
lisaks pommide hoidikud (2 kasutusvõimalust - ca 1 km madalamal lendavate lennukite pommitamine või maasihtmärgid, esimesel juhul oli vajalik veel sihik)
parim nähtavus õhulahingu ja maasihtmärkide ründamiseks.
maksimaalkiirus oli 350 km/h 6 km kõrgusel
tõusuaeg: 6 km 8 minutiga
lennuvälja suurus 150 korda 300 meetrit (suurem pikkus põhilises tuule suunas).
Lennuomadused olid teises järjekorras:
1. tõusukiirus
2. manööverdusvõime
3. horisontaalkiirus

eelmine kord oli ära märgitud ka see et start ja maandumine võivad toimuda salgaga (kuni 9 lennukit), aga minu oletuse kohaselt kehtis see ka seekord.

R. Kosin: Die Entwicklung der deutschen Jagdflugzeuge

[nublu]

1933.a. lõpus panid maaväed kokku sellised tingimused ühemootorilisele ja -kohalisele hävituslennukile (Rüstungsflugzeug IV):

Internet pole küll eriti usaldusväärne allikas, aga inglise keelne vikiväidab, et 1-kohaline hävituslennuk oli Rüstungsflugzeug III

Aga mitte sellepärast ei tahtnud norida, vaid hoopis pisut kirjutada sellest Rüstungsflugzeug'ide kontseptsioonist, RLM'ist ja seal ümber toimunud laiemast kismast. Mitte keskendudes niivõrd konkreetsetele lennukitele ning nende andmetele.

Niisiis töötati lennundusministeeriumi tehnilises ametis välja tulevase õhusõja jaoks vajalike nelja põhilise lahinglennuki kontseptsioonid. Eeltoodud lingil olid nad järjestatud ja nimetatud järgmiselt:
Rüstungsflugzeug I - mitmekohaline ja mitmemootoriline pommituslennuk
Rüstungsflugzeug II - kerge taktikaline pommituslennuk
Rüstungsflugzeug III - ühekohaline ja ühemootoriline kerge hävituslennuk
Rüstungsflugzeug IV - mitmekohaline ja kahemootoriline raske hävituslennuk.

Ükskõik mis järjekorras need tinglikud numbrid ka antud ei olnud - põhitüübid planeeriti just sellised ning nende tellimine käis konkursi korras. Enamasti...

Konkursitingimused 1-mootorilisele hävituslennukile on andruse postis ilusti olemas. See konkurss oli ühelt poolt küll formalselt avalik (osaleda võisid kõik saksa lennukiehitusfirmad, tegemist polnud suunatud hankega), teisalt - sa pidid teadma kust uksest sisse minna ning kelle käest spetsifikatsiooni küsida, mis ajaks eskiisprojekt esitada jne, et tegelikku konkurentsi üldse jõuda.

Messerschmidt ei olnud esimeses kutsutute ringis. Sai hoopis kaudseid ja kõrgelt tulnud vihjeid, et selles konkursis osaleda. Ehk siis - RLM ülem Milch oli Messerschmidtiga suht halbades suhetes. Toimuva konkursi kohta sai ta infot hoopis otse Göringilt.

Samasugune konkurss toimus ka kahemootorilisele hävituslennukile. Kuidas seal vihjed liikusid - tõesti ei tea, pole väga minu teema.

Aga - konkursis osalemiseks prototüüpide ehitamise lepingud sõlmiti 1-kohalise hävituslennuki konkursi puhul Arado, Focke-Wulfi, Heinkeli ja Messerschmidtiga.

2-kohalise hävituslennuki konkursi puhul - Messerschmidti, Focke-Wulfi ja Henscheliga.

Üllatuslikult võitis aga Messerschmidt mõlemad konkursid. Kusjuures otsustaja ei olnud seal mitte Göring.

Sealt edasi tulid aga juba huvitavad poliitilised mängud. Baieri Lennukitehastega sõlmiti küll lepingud mõlemite lennukite tootmiseks, kuid "igaks juhuks" järgnesid eksklusiivsed lepingud Heinkeliga 1-mootorilise He 100 arendamiseks ning prototüüpide valmistamiseks (konkursil osales mäletatavasti He 112) ning Focke-Wulfiga 2-mootorilise Fw 187 arendamiseks (konkursil osales Fw 57).

Ühelt poolt oli ju Messerschmidt sel ajal sõjalennukite konstrueerimise ning tootmise osas lennundusministeeriumi jaoks tõesti "valge leht". Teisalt aitas loomulikult sellistele otsustele kaasa ka "vanade tegijate" lobi.

Kuid lõpptulemus oli ikkagi see, et ka "eksklusiivlepingute" alusel arendatud lennukid ei suutnud tõestada kuidagi oma olulist üleolekut juba konkursil väljavalitu vastu. Ja seeriatootmiseks lepinguid ei järgnenud. Ühe või teise lennuki üksikomaduse põhjal aga kaugeleulatuvaid järeldusi teha - pole just eriti tõsine tegevus...

[andrus]

eelnimetatud raamatus on sellised andmed nende rooma numbrite kohta:

oktoobris 1932.a.:

Rüstungsflugzeug II: kahekohaline hävituslennuk, samal ajal ka luurelennuk ja kergepommitaja
Rüstungsflugzeug III: ühekohaline hävituslennuk

1933.a. lõpus klassifikatsioon muutus:

Rüstungsflugzeug II: pikeeriv pommitaja (Stuka)
Rüstungsflugzeug III: Flugzeugzerstörer
Rüstungsflugzeug IV: ühekohaline hävituslennuk

ja III kohta olid sellised tingimused:
kasutuseesmärk: Flugzeugzerstörer
mootorite arv: 1-2
meeskond: 3-4
relvastus: 2 2 cm kahurit/1 topeltkuulipilduja
reisikiirus: 330 km/h 6 km kõrgusel
maksimaalne kiirus: 400 km/h 6 km kõrgusel
lennukaugus: 2000 km reisikiirusel
tõusukiirus: 6 km 15 minutiga
töökõrgused: kuni 9 km
lennulagi: 10 km
lennuvälja suurus: 500 korda 500 meetrit

Lennuomadused sellises järjekorras:
1. horisontaalkiirus
2. lennukaugus
3. tõusukiirus
4. manööverdusvõime

nõudena oli veel kirjas maandumiskiirus alla 100 km/h.