Kõigepealt tuleks selgeks teha - kes oli eestlaste reaalne juht sõja lõpus. Ametlikult sai peale Augsbergeri langemist (19.03.45) diviisiülemaks keegi SS-Brigadeführer Berthold Maack. Nüüd küsime: Mida ütleb ühele eesti leegionärile see Maacki nimi. Usun, et vastus on ühene - Mitte midagi! Ja seis oli selline ka 1945 aastal. Põhjuseks vast ka see, et Maacki enda suhtumine sellesse eestlaste diviisi oli samasugune. Memuaaridest loeme, et ega see Maack end eestlastest sõjameestele suurt ei näidanud. Vahepeal oli diviisiülema kohusetäitjaks olnud Alfons Rebane ja sellisena võtsid eesti sõdurid teda kuni sõja lõpuni.
Mis aga juhtus sõja lõppedes? Nägu mäletavad sõdurid, sõitis Rebane oma lahtisel autol piki Eesti Diviisi kolonni ja teatas, et: Pange relvad maha. Sõda on lõppenud. Andke endid tsehhidele vangi. Samas viidates mingile kokkuleppele tsehhidega.
Mis see siis oli? Kas reetmine? Sest oma naha koos lähemate kaaslasega oskas ta ju päästa. Aga see oli selge, et punasesse Tsehhi juhtideta ("lambakarjana") maha jäetud diviis ei suuda läände välja jõuda. Ja selle tulemuseks oligi see "põrgu", mida punased nüüd parastavad ja millest veteranid räägivad õuduslugusid. Sellest "põrgust" aitas neid välja punaarmee, kes oli isegi SS vangidega leebem kui tsehhid. Siinkohal tsehhide "vägitegusid" eestlaste kallal üles loetlema ei hakka, aga vaatame mida tegid ukrainlased.
14. Waffen Grenadier Division der SS (Galizische nr.1), ehk lihtsalt Waffen-SS Galiitsia diviis formeeriti 1943.a. galiitsia (lääne)ukrainlastest. Formaalselt, diviisi nime järgi, teenisid seal endisel Poola territooriumil elanud noormehed. Tegelikkuses aga värvati sinna mehi üle kogu Ukraina. Diviis sõdis sõja lõpufaasis Austrias ja päris sõja lõpupäevil asus Tsehhoslovakkias, üsna Eesti Diviisi lähedal. Sõja lõppedes Galiitsia diviis relvi maha ei pannud. Neid lihtsalt ei rahuldanud kapituleerumine punastele tsehhidele. Loomulikult oli ka nende sakslasest komandör SS-Brigadeführer Fritz Freitag sõja lõpus "kuhugile ära kadunud!", kuid juhtimise võttis üle nende reaalne juht SS-Brigadeführeriks ülendatud Pavlo Schandruk. Selle mehe olukorda sõja lõpul võib täiesti sarnaseks pidada meie Rebase omaga. Ja Schandruki eestvedamisel võeti vastu otsus, et minnakse inglaste juurde. Ukrainlaste mälestustest selgub, et Tsehhi punastest mindi läbi nagu "sulavõist". Kõikidest takistustest, ka tee peale jalgu jäänud kapituleeruvatest sakslastest, mindi läbi relva jõul. Ja niiviisi viis Schandruk oma mehed Böömi- ja Määrimaalt välja Austriasse inglaste juurde. Kuid ka siis ei andnud diviis lihtsalt alla. Asuti läbirääkimistele, mille tulemusena lubati ukrainlastel minna edasi Põhja Itaaliasse Pimini linna, kus marssal Alexandri juuresolekul Galiitsia diviis "interneeriti". Seda viimast sõna peavad ukrainlased ise kõige kohasemaks väljendiks Galiitsia diviisi sõjateekonna lõpu kohta.
Briti ametivõimud uurisid seal põhjalikult Galiitsia diviisi sõjalist tegevust. Tema koosseisu kuulunud võitlejad leiti olevat puhtad igasugustest sõjalistest kuritegudest. Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Sõjakurjategijate jälitamise komitee loal anti nad vabaks ja lubati neid üle viia Inglismaale, kus neile anti tsiviilelaniku staatus 1948.a. Kanada valitsus lubas 1950.a. Galiitsia diviisi sõjameestel ilma mingite kitsendusteta asuda Kanadasse. Endised sõjamehed on loonud seal ühiskondlikult aktiivse organisatsiooni "Ukraina Diviisi Vennaskond".
Kogu selle loo põhjal võib spekuleerida 20. Eesti Diviisi saatusega, juhul kui Waffen-Standartenführer Alfons Rebane oleks võtnud nn. vastutuse kanda ja otsustanud enda naha päästmise asemel üritada päästa tervet Eesti Diviisi "põrgusse" minemast...?
