Trahvipataljonist pääsemine

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Vasta
dude
Liige
Postitusi: 256
Liitunud: 18 Okt, 2004 17:50
Kontakt:

Trahvipataljonist pääsemine

Postitus Postitas dude »

Sai ostetud omale vene seriaal ´´Trahvipataljon´´. Enne vaatama hakkamist mõtlesin, et viin end natuke rohkem teemaga kurssi. Olen lugenud Nõukogude armee trahvipataljonist pääsemise võimaluse kohta ning silma on jäänud kaks vastandlikku väidet. Esimene neist väidab: sealt ei olnud elavana tagasiteed, kui sinna sattusid, siis seal ka surid. Teine väide: sealt pääses elavana ainult lahingus haavata saades või mingit kangelastegu sooritades. Mida head kaasfoorumlased oskavad öelda?
KategorieC
Liige
Postitusi: 725
Liitunud: 01 Aug, 2006 17:19
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Trahvipataljonist pääsemine

Postitus Postitas KategorieC »

Memuaarides on ikka see teine kirjas, et verega lunastasid oma patu. Mingit ametlikku viidet ei oska panna.
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15540
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Trahvipataljonist pääsemine

Postitus Postitas Fucs »

Штрафные батальоны – это отдельные офицерские штрафные батальоны. В отличие от штрафных армейских рот, которые были учреждены приказом Сталина №227 от 1942 года, известным как приказ «Ни шагу назад». Офицерские штрафные батальоны ничего общего, кроме названия, со штрафными ротами не имели. Офицерские штрафные батальоны состояли и комплектовались только офицерами. Я имею в виду офицерами-бойцами. Они были за свои проступки, преступления, какие-то другие нарушения воинской дисциплины лишены воинских офицерских званий и рядовыми составляли основную массу штрафного батальона.

Во-первых, они не только бывшие офицеры, но и будущие офицеры, потому что каждый из них, искупив вину свою кровью или подвигом и, пожалуй, прежде всего, подвигом, получал все свои офицерские права вновь. Ему возвращалось воинское звание. Он шел на такую же должность, на которой он был до штрафного батальона. Возвращались ордена и медали, он мог получить орден или медаль в самом штрафном батальоне за подвиг.
http://www.world-war.ru/chto-iz-sebya-p ... -batalony/
В большинстве случаев штрафников освобождали в сроки, установленные приказами наркома обороны и его заместителей. Но были и исключения, которые обусловливались отношением командования и военных советов фронтов и армий к штрафным частям. За мужество и героизм, проявленные в боях, штрафники награждались орденами и медалями, а некоторые из них были удостоены звания Героя Советского Союза
http://mil.ru/winner_may/history/more.h ... cmsArticle
Avatar
Liige
Postitusi: 2286
Liitunud: 17 Veebr, 2009 21:30

Re: Trahvipataljonist pääsemine

Postitus Postitas Avatar »

Mõnedel eestlastel õnnestus 43a, peale Lukit trahvipatidest üle ka joosta. Ma enam ei mäleta, kas Saarniit kvalfiteerus. Ta memuaare tuleb mööndustega võtta. Aga justkui meeles, et oli veel mõned. Aga need juhtumid olid teiste üksuste trahvikad (sattusid sinna), mitte 8LK.
Kasutaja avatar
Wots
Liige
Postitusi: 809
Liitunud: 21 Jaan, 2005 23:04
Kontakt:

Re: Trahvipataljonist pääsemine

Postitus Postitas Wots »

Ühe Vene sõduri memuaaride järgi kes alustas sõda 42. Rhzevi rindelt siis pääsemiseks oli vaja jah end "verega lunastada" ehk haavatuks saada. Samuti võeti ka kangelastegusid arvesse.

Praktikas oli kogu süsteem rohkem kinni kellegi ülemuse suvas kuna iga haav ei läinud arvesse ja kangelastegu ka suhteline mõiste.

Teiselt poolt trahvipataljone kasutati sisuliselt ideega, et palju seal sureb pole üldse küsimus. Näiteks saadeti väike üksus "ründama" Sakslaste positsioone, et meelitada nende raske relvad tuld avama. Selle tegevuse nimi oli "luure läbi lahingu" .

Isegi kui õnnestus haavata saada peale enesetapjaliku rünnakut(mis kuhugi välja ei viinud) ning jäid kuskile lahinguväljale vedelema siis pidi õnne olema, et öö saabudes(päeval polnud võimalik liikuda) oled ise elus ja meedik korjab ära.

Jäi segaseks , et kas haavata saanuna ise tohtis tagasi roomata kuid kategooriliselt oli keelatud situatsioon kus muidu terve sõdur veab haavatud kaaslase tagalasse. See terve sõdur sai karistuse kuna lahkus rindelt omavoliliselt.


Ühesõnaga trahvipataljonist pääsemise väljavaated olid väga nadid.
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3281
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Trahvipataljonist pääsemine

Postitus Postitas hillart »

Erinevatest NA memuaaridest, missuguseid just 90-ndate esimesel poolel hulgakaupa Venemaal trükivalgust nägi (sai neid omal ajal usinasti ostetud :-) ), on jäänud küll mulje, et kuna karistusüksuseid rakendati ülesannetel, kus ellujäämisele praktiliselt mitte mingit tähelepanu ei pööratud (ja sellega kõrgemal pool isegi mitte ei arvestatud) ja ka suuremad üksused, milliste alluvusse neid anti, suhtusid neisse, kui kuluvahendeisse, mida peabki ära kulutama, siis sealt eluga väljatulek oli ikka enamasti üks suur õnnejuhus. Ja neid vabanemisi haavata saamise või erilise kangelaslikkuse eest oli üldiste kaotusarvudega võrreldes ikka äärmiselt vähe. Ehk siis - karistusüksusi kulutati päevast-päeva nagu leiba - ja mitte keegi ei nutnud. Üksus löödi viimseni maha, toodi järgmine. See löödi kah maha - toodi taas uus asemele. Ja kui kusagil hakkas neid väheks jääma, siis väeosade eriosakonnad tootsid isikkoosseisu juurde nii palju, kui nõudmist oli, sest formaalselt võis vastava suunamise saada mistahes apsu või isegi mõnele ülemusele mittemeeldimise eest. Karistusüksusi toodeti vastavalt tellimusele.
Mis puudutas karistusaluseid reakoosseisus, siis kogu üldine meelsus oli kujundatud selliseks, et enamik päris tõsimeeli olid veendunud oma süülisuses ja nägid AINUKESE võimalusena veel normaalsesse ellu naasmiseks rünnakusuunas kõik maha lüüa, kes ette jäävad, sest iga samm tagasi (isegi oletatav) oli karistatav surmamisega koha peal. Ja seda meedet kasutati kaaderkoosseisu poolt ülejäänute motiveerimiseks päris ohtrasti. Seega ei olnud karistusalusele varianti - kui lähed edasi, on vähemalt mingigi võimalus ellu jääda, jääd seisma või teed sammu tagasi, on surm vältimatu. Ja suhtumine oma saatusesse oli reeglina kaunis fatalistlik. Ja nii oligi. Mõned jäid ka ellu. :-(
Omaette huvitavas seisud oli nende karistusüksuste kaaderkoosseis (ohvitserid-seersandid), kes polnud karistusalused. Reeglina olid need kõik vabatahtlikud saades tavaüksustega võrreldes oluliselt parema varustuse, toidu ja riietuse ning ka teenistusstaaži arvestati neile topelt. See oli ka arusaadav, sest tegelikkuses pidid nad ju need üksuste enesetapjalikud rakendused kõik kaasa tegema. Ka nende kaotusnumbrid olid tavaüksustega võrreldes muidugi kõrged, kuid - eks mehed ise teadsid, millega riskisid.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Elagu Ukraina
Liige
Postitusi: 268
Liitunud: 04 Apr, 2017 1:39
Kontakt:

Re: Trahvipataljonist pääsemine

Postitus Postitas Elagu Ukraina »

Kas selle kohta ka andmeid on, et rünnaku asemel asuti hoopis end tõkestusüksuste vastu kaitsma. Et neil raibetel ka risk hukkuda reaalsem oleks.
Kasutaja avatar
Siki
Liige
Postitusi: 1240
Liitunud: 09 Juun, 2020 14:29
Kontakt:

Re: Trahvipataljonist pääsemine

Postitus Postitas Siki »

https://www.ra.ee/tuna/eesti-poisid-tul ... -lk-60-74/

"Punaarmee üksuste roodude ja pataljonide koosseisudega polnud trahviüksustel palju pistmist. Isikkoosseisu arvestuses oli kaks kategooriat: püsi- ja vahelduv koosseis. Neist esimese moodustasid rühmade, roodude ja pataljonide komandörid ning nende asetäitjad, staabiohvitserid, rooduvanemad ja meditsiinipersonal.
Trahviüksuste vahelduvkoosseis jagunes kaheks. Esiteks endised Punaarmee ohvitserid (reeglina rinde juhatajale alluvates trahvipataljonides), kes saadeti trahviüksustesse sõjatribunali otsusega. Neilt võeti ära sõjalised aukraadid, autasud ja ohvitseri munder (riietati tavalisse sõdurimundrisse). Teenistus oli kuni kolm kuud või „esimese vereni“ (enesevigastamise korral lasti maha kohapeal koos kaasaaitajate ja asjast teadvate isikutega). Trahviaja ära teenides sai ohvitser tagasi oma auastme, aurahad ja mundri. Armeede juhatajate alluvuses olnud trahviroodud ja -pataljonid olid komplekteeritud rea- ja seersantkoosseisust, aga ka vangilaagritest armeesse võetutest (reeglina kriminaalid). Ridu täiendasid osaliselt ka piiramisrõngast välja murdnud punaarmeelased või rinde lagunemise ajal 1941. aastal teisele poole rindejoont jäänud punaarmeelased, kes rinde liikumisel uuesti armeesse võeti (sh. sõjavangi langenud). Kui õnnestus trahviüksuses ellu jääda, siis läks võitleja tagasi oma üksusesse. Kui ohvitseride puhul oli aluseks sõjatribunali otsus, siis rea- ja seersantkoosseisu puhul polnud see reegel, sest õigus saata sõdur trahviüksusesse oli alates (rindel oleva) polgu komandörist. Sellel pidi olema ka pedagoogiline mõju ja palju oli neidki, kes saadeti trahviüksusesse teistele hoiatuseks."
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist