Elamisloa saanud põgenik võib kohtusse pöörduda, aga see jätab heatahtlikkusele vähe ruumi, ütleb Tsahkna.
IRL-i esimehe sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna eelmise nädala sõnavõtt jättis eri tõlgendusteks palju ruumi. Eile kirjutas Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juht Krister Paris, et Tsahkna ütlused kahe täiendava kaitse saanud sõjapõgeniku kohta meenutavad Kremli ja autokraatliku riigi tegutsemist.
Nimelt on kaks Eestis täiendava kaitse (üheaastase elamisloa) saanud sõjapõgenikku kaevanud Eesti riigi kohtusse, sest kõigepealt oleks pidanud riik kaaluma neile pagulase staatuse andmist (kolmeaastane elamisluba). Kiiruse mõttes andis PPA aga neile üksnes täiendava kaitse, jättes pagulase staatuse andmise kaalumata.
Eesti Päevaleht palus Tsahknal täpsustada, mida ta silmas pidas, kui ütles Eestisse ümber paigutatud põgenikele, kes otsisid oma õiguste kaitseks kohtult abi, et „kätt, mis sind toetab, ei ole tark hammustada”.
Põhiseadus sätestab inimese põhiõigused, muu hulgas selle, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Tahtsime teada, kas Tsahkna arvates ei ole kohtusse minek tõesti tark tegu, kui seesama riik on inimest varem toetanud.
Pahatahtlik, vale ja liialdatud
Samuti palusime IRL-i esimehel selgitada, kuidas on Eesti üks eesrindlikumaid riike, kes põgenike abistamisse panustanud, kui oleme ümberpaigutamise raames vastu võtnud alla kahekümne abivajaja, ja miks nimetas ta Eesti inimõiguste keskust „niinimetatud inimõiguste eest” võitlevaks organisatsiooniks.
Eesti Päevalehe küsimustele vastas Tsahkna kokkuvõtliku tekstiga, mille avaldame täies mahus.
Margus Tsahkna kirjutas:„Tõlgendus, mille kohaselt mulle omistatakse seisukohta, justkui inimene ei tohiks oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, on pahatahtlik, vale ja liialdatud. Olen ministri ja erakonna esimehena tegelenud ühiskonnas hirmutamise asemel tegelike lahenduste otsimise ning sellest lähtudes ka seadusemuudatustega.
Minu sõnum on laiem ja mitte ainult Eestit silmas pidav. Sõnum on, et kui vastuvõetud põgenikud esimese asjana saabudes vastuvõtja vastu kohtusse pöörduvad, siis annab see ühiskonnale sõnumi, justkui need inimesed oleksid tänamatud.
Põgenike ümberjaotamise programmis osalemisega näitame oma solidaarsust ning valmisolekut abikäe ulatamiseks. Kui vastuseks saame riigi kohtusse kaebamise, annab see ühiskonnale signaali, mis jätab heatahtlikkusele vähe ruumi. Ning asendab selle juuraga. Ja kui lähtuda puhtalt juriidikast, siis ei pea Eesti põgenike ümberjagamise protsessis põgenikke vastu võtma – see on meie vabatahtlik tegevus. Ma ei taha, et kogu see teema läheb ainult juriidiliseks.
Eesti on oma rahva arvu arvestades panustanud palju Euroopa põgenikekriisi lahendamisse. Samamoodi sellesse, et me osaleme vabatahtlikult põgenike ümberpaigutamise protsessis, mille käigus oleme vastu võtnud 19 põgenikku. Sellega oleme Euroopas esiotsas, arvestades suhet rahvaarvu.
Ma ei taha süveneda Krister Parise süüdistustesse, justkui väljendaks meie tegevus Kremli ja autokraatliku riigi tegevust. Krister Paris on öelnud ka seda, et rahvusriik on igand ja kuulub lammutamisele. Mul ei ole soovi sellistel seisukohtadel oleva inimese süüdistustega avalikku debatti pidada, kuigi ma olen täiesti vastupidistel seisukohtadel eelkõige rahvusriigi lammutamise küsimuses.”
