Kaarel Kressa
kaarel.kressa@epl.ee
Konservatiivse mõttekoja Lähis-Ida Foorum direktor Gregg Roman usub, et Kurdistani iseseisvumist ei saa takistada.
Septembris käis USA-s mitu Türgi delegatsiooni, sealhulgas president Recep Tayyip Erdoğan ise. Kuidas need käigud USA-Türgi suhteid peegeldasid?
Alates 2009. aastast on Türgi ajanud Lähis-Idas poliitikat, mis käib USA huvide vastu. Küll katkestasid nad suhted Iisraeliga, küll toetasid Süüria kodusõja haripunktis ISIS-e võitlejaid, küll pommitasid Süürias ja Iraagis USA liitlasi, küll sõlmisid kokkuleppeid Venemaa ja Iraaniga… Äsja esitati USA-s kriminaalsüüdistus Türgi ministrile (endine majandusminister Zafer Çağlayan – K. K.), keda kahtlustatakse Iraani-vastaste sanktsioonide rikkumises. Süüdistus on esitatud ka 15-le Erdoğani turvamehele, kes peksid mõni kuu tagasi Washingtonis Türgi saatkonna ees rahumeelseid meeleavaldajaid. Viimasel Erdoğani kõneüritusel New Yorgis peksid tema turvamehed jälle meeleavaldajaid.
Kuidas sellele reageerida?
Suhteid täiesti katkestada ei maksa. Kuid USA peaks Türgile rohkem survet avaldama ja toetama Türgi ettevõtjaid, armeed, ajakirjanikke ja ülikoole ning opositsiooni, et Erdoğani kritiseerida oleks ohutum. Ja kui Türgi jätkab inimõiguste rikkumist, peaks talle määrama sanktsioonid. USA on karistanud näiteks Egiptust, jättes inimõiguste rikkumise pärast maksmata julgeoleku toetuseks määratud abiraha. Ka Erdoğani saab survestada, ilma et suhted peaksid täiesti halvaks pöörama. Sama teeb Euroopa: Saksamaa keelas Türgile ründerelvi eksportida, Prantsusmaa ja Holland piirasid nende poliitikute reise.
Üks huvide kokkupõrke koht on Iraagi Kurdistan, mida Türgi ähvardab pärast referendumit naftaveo keeluga või isegi sõjaga. Kui tõsine on see ähvardus?
Türgi vajab hädasti välisvaluutat, mida ta saab Kurdistani energiakandjate transiidist Põhja-Iraagist Türgi kaudu Kagu-Euroopa sadamatesse ja torujuhtmetesse. Kui Türgi kehtestaks kurdidele naftaembargo, kannataks ta lühemas perspektiivis selle all ise rohkem kui kurdid. Türgi saab teha muud, näiteks tõkestada kõigi Iraagi Kurdistanist tulevate kaupade ekspordi. Ta saab Qandili mäeahelikus tihendada Kurdi Tööpartei vastast sõjategevust. Ta võib keelata kurdidel Arbilist välja lennata. Iraan on oma õhuruumi juba blokeerinud ja kui nad ei saaks ka Türgi kohal lennata, kahjustaks see ärihuvisid tõsiselt.
Ent kui kurdidel on vähegi taipu, siis on nad juba vähemalt aasta aega Türgi-Iraani-Iraagi sõjaliseks sekkumiseks valmistunud. Ja Türgi sõjavägi pole praegu seal võitlemiseks just sobivas vormis. Kümneid tuhandeid sõdureid on vangis. Terrorismivastaseid ametnikke on trellide taga rohkem kui ISIS-e terroriste! Nii et viimane asi, mida neil praegu vaja on, oleks sõjaline konflikt Iraagi kurdidega.
USA on referendumi korraldamise hukka mõistnud. Kas kurdidel on sealt karistust oodata?
Kongress kirjutas tänavusse kaitsekulutuste õigusakti seisukoha, et iseseisvusdeklaratsiooni korral tuleks Iraagi kurdide sõjaline toetamine lõpetada. Ent see oli poliitiline deklaratsioon, mis pole õiguslikult siduv. Esindajatekoja relvajõudude komisjonis ja kongressi mõlemas väliskomisjonis on mitu liiget kurdide enesemääramise vastu, aga minu teada on ka mõlema partei esindajaid, kes kavatsevad kurdide enesemääramist toetada. Ent kurdidel oleks targem iseseisvusdeklaratsiooniga oodata, sest sel juhul saavad nad Iraagi keskvalitsuselt ilmselt rohkem välja kaubelda kui riiki ühepoolselt välja kuulutades.
Milline peaks olema USA roll Süürias pärast seda, kui ISIS peagi lüüa saab?
Kuigi ISIS-t geopoliitiliselt hävitada on võimalik, soovitaksin USA-l tegutseda ettevaatlikult: pigem lasta olukorral vaikselt hõõguda kui kõik sunniidi võitlejad täiesti välja juurida. USA hakkab alles nüüd tasapisi mõistma, et pikaajalisem strateegiline vastane on seal siiski Iraan, Hezbollah, Süüria armee ja neid toetavad Iraagi, Afganistani ja Pakistani välisvõitlejad. Kui nemad ISIS-est jääva vaakumi täidavad, on see USA huvidele täpselt sama ohtlik. Nii et USA töö Süürias pole veel lõppenud.
USA pealiitlase, kurdide Süüria Demokraatlike Jõudude (SDF) alasid ohustavad nüüd ühelt poolt Bashar al-Assadi valitsusväed ja teiselt poolt Türgi. Mis saab edasi?
Kui kaardile vaadata, siis kirdes on valitsusvägede ja SDF-i eraldusjoon selge. Mõõdukad sunniidi võitlejad hoiavad oma valduses alasid Jordaania ja Iisraeli piiril Golani kõrgendike lähedal. Loodes on sunniitidel Idlibi kanton ja viis vaherahutsooni Homsis, Hamah’s ja mujal. Igasse Süüria nurka on tekkinud poolautonoomsed alad ja tundub, et isegi kui Türgi teda toetaks, ei õnnestu al-Assadil tagasi saada kogu ala, mida ta enne sõja algust valitses.
SDF-i autonoomia säilitamine on USA huvides ja president Donald Trump on viimase kaheksa kuu jooksul Türgit sekkumise eest kolm korda otsesõnu hoiatanud. Samuti on ta hoiatanud venelasi ja hävitanud Süüria lennuväebaasi, kus kasutati keemiarelva. Ta tarnib SDF-ile relvi ja on tekitanud Türgi ja kurdide vahele taktikalise joone, kus nende vahel seisavad USA sõdurid. Eufrati jõgi toimib piirijoonena, kus läänekallast kontrollivad Vene ja idakallast USA õhujõud. Punased jooned on seatud ja tundub, et Trump kavatseb neid pidada.
Türgi ametnikud käituvad USA-s koduselt
19. septembril toimus Philadelphias Lähis-Ida Foorumi ja NATO parlamentaarse assamblee ühiskonverents, mille korraldajad läksid Türgi delegatsiooniga põhjalikult tülli. Probleemi põhjustas üks konverentsi esinejaid Emre Çelik, kes on seotud Türgis tagakiusatud Güleni liikumisega. „Olime konverentsi korraldamisega viis kuud vaeva näinud, aga kolm päeva enne üritust saatsid türklased NATO assamblee presidendile ja peasekretärile kirja nõudega, et üks kõneleja eemaldataks,” ütles Gregg Roman. „Vastasel korral, nõudsid nad, tuleks ära jätta kogu üritus, millele olime juba kulutanud tuhandeid dollareid. Samasugust survet on Türgi välisministeerium ja president avaldanud ka OSCE üritustele, kuhu on kutsutud Türgi dissidente.”
Assamblee juhtkonna palvel kõrvaldatigi Çelik ametlikust programmist, ent protestivaimu väljendamiseks lasksid korraldajad tal konverentsi lõpus ikkagi osalejate poole pöörduda ja Türgi demokraatia olukorrast rääkida. Kogu Türgi delegatsioon tõusis püsti ja lõi sellist lärmi, et turvamehed moodustasid Çeliki kaitseks tema ümber inimkilbi. Delegatsiooni asejuht astus poodiumile ja kuulutas õhtu lõppenuks, ent Çelik lasti pärast seda siiski kõnepulti. Seepeale marssis Türgi delegatsioon välja, aga ülejäänud osalejad aplodeerisid kõnelejale püstijalu. 22. septembril New Yorgi Marriotti hotellis Erdoğani kõnele vahele hüüdnud meeleavaldajatel sama hästi ei läinud: presidendi turvamehed peksid nad läbi ja viskasid uksest välja.
