Eesti peab tõele näkku vaatama, oleme Ida-Euroopa riik, kus vaktsineerimist takistab umbusk kõige riigiga seonduva vastu. Tuleb lõpuks rääkida sellest, kas lahendus on sundvaktsineerimine.
Pärnumaa perearst valmistus hiljuti terve päeva vaktsineerima. Ta kuulutas vaktsineerimispäeva välja, helistas vanematele patsientidele, andis nooremale sihtgrupile teada Facebookis. Ta pani valmis 80 doosi. Soovijaid tuli 4 doosile.
See perearst on helistanud ja veennud oma patsiente kevadest saati. Ei ole põhjust kahelda, et ta on teinud kõik, mida vähegi suudab. Sarnaseid kogemusi on tema ametikaaslastel üle Eesti. Üks Valgamaa perearst ütles, et ta ei jaksa sellest kõigest isegi rääkida. Üks Põlvamaa perearst väljendus väga selgesõnaliselt, aga palus siis oma sõnu mitte trükkida, kuna ei jaksa enam vihkajatele vastu astuda.
Kes need on, kes vaktsiinist keelduvad? Ja kuidas neid veenda?
Vaktsiinivastasus ei tohiks tegelikult kedagi üllatada. Heliis Raudsik kirjutas mullu augustis rahvusvahelistele uuringutele toetudes, et toona veel loodavast vaktsiinist loobuda kavatsejate arv on suur. Toona oli see veel hüpoteetiline hirm. 2020. aastal ajakirjas Eesti Arst avaldatud uuring tõi välja, et internetis leviva informatsiooni ajendil on vaktsineerimise vajalikkuses kõhklejate arv hüppeliselt kasvanud. Vaid seitse lapsevanemat kümnest otsustavad oma last vaktsineerida. Töös kirjeldati seda tulemust ohuna rahvatervisele. Ka Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on vaktsiinides kahtlemine üks suurimaid terviseohte. Ja see oli veel enne pandeemia ajal kiiresti välja töötanud koroonavaktsiini.
2017. aastal juhtis õiguskantsler tähelepanu laste vaktsineerimise vähenemisele ning ohtlike haiguste naasmisele. Ta viitas, et juhul kui trend ei parane, võiks riigikogu kaaluda vaktsiinide kohustuslikuks muutmist. Kolme aasta vältel pole olukord paremaks läinud. Raul Rebane kirjutas koroonavaktsiini vastasusest kui peagi esilekerkivast probleemist tänavu veebruaris. Toona tundus enamikele lugejaile veel, et suurim probleem on vaktsiinide kättesaadavus. Nüüdseks on selge, et vaktsiini on lademes, inimesed aga ei soovi seda. Elanikkonnauuringud näitavad, et vaktsineerimata inimesed põhjendavad oma hoiakuid kõige sagedamini vaktsiini võimalike ohtlike kõrvaltoimetega ning kahtlustega vaktsiini tõhususe osas.
Aga miks ei suudeta neid veenda, et kõrvaltoimeid on harva ja vaktsiin on tõhus? Tõendeid ju on, ja meedias on materjali palju.
Mõnevõrra lohutavana võib mõjuda, et Eesti ei ole oma hädaga üksi ja pole õiglane panna madala hõlmatuse süü üksnes Eesti ametnike õlgadele. Septembris, kui Euroopa Liit jõudis keskmiselt 70% vaktsineerituse tasemeni, juhtis Bloombergis ilmunud artikkel tähelepanu sellele, et hõlmatuslõhe ida ja lääne vahel on suurenemas. Sellal, kui Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Hispaania ja Iirimaa ületasid 70% künnise, oli Euroopa idaosas Bulgaaria hõlmatus napilt roomanud üle 20% ja Rumeenia 32%.
Eksperdid selgitavad, et lõhe põhjused on siirdeühiskondadele omane usaldamatus riigi vastu, mure vaktsiini ohutuse pärast aga ka lääneriikide (eriti Prantsusmaa) jõulisem käitumine vaktsiinikampaaniates. Bloomberg viitab Euroopa välissuhete nõukogu raportile, mille kohaselt muutub praegune lõhe tulevikus pandeemia tagajärgedega tegelemisel haigutavaks kuristikuks. See võib mõjutada nii liidusisest vaba liikumist kui ka miljardite eurode suuruse taastumisraha jagamist. Bloomberg seob oma analüüsis Bulgaaria madalad vaktsineerimisnumbrid otseselt ka poliitilise ebastabiilsuse ja otsustamatusega riigis. Politico teeb sama oktoobri algul ilmunud artiklis Rumeenia kohta: riigi võimukandjad eeldasid, et sügisene laine tuleb mingil põhjusel leebem ja lasid suvel mööduda ilma, et vaktsineerimisega tõsiselt tegelduks. Kõlab tuttavalt ka Eesti kohta.
CNN sõnastas oktoobri algul ilmunud artiklis jõuliselt, et vaktsiinilõhe jagab Euroopa uuesti kaheks raudse eesriide trajektoori mööda. „Euroopa liidu 27 liikmesriigist 15 parima vaktsineerimistasemega maad on kõik omaaegse läänebloki riigid, samas 10 kehvima hõlmatusega riiki on kõik endised kommunistlikud riigid. Kreeka ja Leedu on ainsad sellest suundumusest irduvad riigid,” kirjutab CNN. Varssavi ülikooli majandusteaduskonna kaasprofessor Anna Nicinska ja tema kolleegide uuring toob seose riigi poliitilise mineviku ja vaktsiinist keeldumise osas selgelt esile. Varssavi ülikooli uuring võrdles 100 riigi andmeid ja jõudis järeldusele, et kommunistliku taustaga riikides on vaktsiinivastaste osakaal palju kõrgem kui mujal. „Inimestel, kellel on vahetu kogemus, et valitsus on neile valetanud, ei usalda valitsust ka aastaid pärast revolutsiooni,” rääkis Nicinska CNN-ile. Mida kauem kommunistlik riigikord kestis, seda suurem on ka praegune usaldamatus valitsuse vastu.
Eesti teadusnõukoja liige, käitumisteadlane ja psühholoog Andero Uusberg on nõus, et ennekõike on Eesti inimeste vaktsiinivastasuse põhjus võõrandumises: inimesed, kes keelduvad vaktsiinist, ei tunne end Eesti ühiskonna osana, nad ei usalda valitsust ja selle esindajaid tervishoiuvaldkonnas, kes püüavad neid vaktsineerima veenda. Nii pole ka üllatav, et Eesti madalaima vaktsineerimishõlmatusega maakonnad on Ida-Virumaa, Valgamaa, Võrumaa ja osaliselt ka Pärnumaa ehk needsamad maakonnad, mis on läbi aastate tulnud jutuks seoses ääremaastumise või ebaõnnestunud integratsiooniga. Eesti vaktsineerimiskorraldajate ees on seetõttu olnud mitte üksnes ülesanne veenda inimesi süstima vaktsiini, vaid nad pidanuks samaaegselt suutma mõne kuuga ühendada ühiskonna, mis on pärast taasiseseisvumist mitu aastakümmet lõhenenud.
Mis üldse praeguses olukorras aitaks vaktsineerituse taset tõsta?
Andero Uusberg ütleb, et Eesti venekeelse elanikkonna seas on vaktsiinis kõhklejaid rohkem kui kindlaid keeldujaid ehk mõne protsendi hõlmatust võiks võita veneekelse elanikkonnaga kõneldes. Aga mis edasi? Kindlaid vaktsiinivastaseid veenda on pea võimatu. Mõned neist võivad seisukohta muuta raske põdemise järel, kuid osa ka siis mitte.
Kiireks hõlmatuse tõusuks on vaid üks võimalus: muuta vaktsineerimine riiklikult kohustuslikuks. Praegu on riik selle vastutuse lükanud tööandjate õlgadele ja pole julgenud ühiskonnas debatti isegi algatada. Eestil pole ka võimalust teistelt riikidelt eeskuju võtta, sest mujalgi valitseb ebakindlus. Üks võimalus probleemile läheneda on vaadata Euroopa kohtu praktikat.
Euroopa Inimõiguste kohtus on praegu üks kohustusliku koroonavaktsineerimisega seotud juhtum. 30 Kreeka arsti, õde ja parameedikut kaebasid, et riik kohustab neid vaktsineerima, kui nad soovivad arstina töötamist jätkata. The Conversation kirjutab, et kuigi kaasus on alles alguses, on indikatiivne, et kohus ei keelanud kohustuslikku vaktsineerimist kohtumenetluse ajaks. Inimõiguste kohus kasutab seda meedet, kui kaebajad suudavad tõendada, et ilma kohtu sekkumiseta tabaks neid tagasipööramatu kahju. Kreeklaste kaebusele inimõiguste kohus nii ei reageerinud, mis osutab, et kohus ei arvanud, et kohustusliku vaktsineerimisega võib kaasneda vääramatu kahju või et vaktsineerimisest keeldumisega kaasnev kahju oleks tagasipööramatu.
Euroopa kohtus on lõpuni jõudnud üks varasem, koroonaeelne vaktsineerimiskaasus, mis võib saada suunanäitajaks teiste vaktsineerimisalaste kaasuste osas. Rühm Tšehhi lapsevanemaid kaebas Tšehhi riigi peale, kuna Tšehhis on kohustuslik väikelaste vaktsineerimine rea nakkushaiguste vastu. Vaktsineerimisest keeldumisel võib vanemaid trahvida või lapsi kooli mitte lubada. Euroopa inimõiguste kohus otsustas tänavu aprillis, et kuigi Tšehhi vaktsineerimiskohustus sekkub inimeste eraellu, on see õigustatud elanikkonna tervise kaitseks.
„Inimõiguste kohtu hinnangul ei tohiks vaktsineerimise teema puhul piirduda ainult selle vastaste seisukohtade kaalumisega. Kohus kasutas seejuures mõistet „sotsiaalne solidaarsus”. Sisuliselt leiti, et vaktsineerimise võib teatud juhtudel kohustuslikuks teha, sest lisaks põhiõigustele on olemas ka põhilised kohustused ja vastutused. Piiranguid eraelu puutumatusele ei kehtestata mitte piiramise enda pärast, vaid selleks, et igaühe õigused oleksid austatud. Tsiteerides inimõiguste kohtu otsust: „… et kaitsta ühiskonna kõigi liikmete tervist. Eriti nende, kes on teatud haiguste suhtes eriliselt haavatavad ja kelle nimel on ülejäänud elanikkond palutud võtma minimaalse riski vaktsiini näol,” kirjutas endine Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Julia Laffranque otsust Postimehes kommenteerides.
Hea artikkel.