Politseipatrull jõudis Padu tänavale kell 19.24, tänaval kõndisid mees ja naine. Naine näitas mehe peale ja ütles: «Terve õhtu sõimab mind!» Naise jutust tuli välja, et tema oligi politseisse helistanud ja kõne katkes seetõttu, et mees haaras tal telefoni käest ja viskas selle vastu maad puruks. «Oooo! Lõhkusin sinu iPhone’i. Mis, mina isikulikult? See on mõttetu, ameeriklased mõtlesid selle välja!» ägestus mees. Politseinikud püüdsid tülitsejaid maha rahustada ja see näiski õnnestuvat. Naine saadeti tuppa ja politseinikud jäid tänavale mehega rääkima.
Kuigi mees oli ärritunud, kulges vestlus esialgu suhteliselt rahulikult. «Ma olin Boriss Berezovski autojuht! Boriss Berezovski autojuht. Vaata, üks nendest. 15 tükki oli. Mina olen üks neist, kõige noorem, kõige debiilsem, kõige vastuolulisem. Aga ma olen väga hea psühholoog, ta kuulas mind alati. Teate, kes on Boriss Berezovski?» küsis mees. «Ei tea,» vastas politseinik Imre. «Sa ei tea? Sa oled debiilik!» ägestus mees. «Kuule, rahune maha nüüd!» sekkus teine politseinik, Priit. «Kuule, tahad, annan peksa sulle!» röökis mees ja tõstis rusikas käed üles. Politseinikud üritasid teda rahustada, öeldes, et ei taha talle halba, mees aga hakkas vene keeles ropendama ja tegi ähvardavaid liigutusi. Priit võttis vöölt gaasiballooni ja lasi märatsejale gaasi näkku. Mees pööras järsult ringi ja läks aia juurde, politseinikud järgnesid talle ja üritasid teda füüsilist jõudu kasutades kontrolli alla saada ja talle käerauad panna.
Järgnes rüselus, mille käigus jätkas mees venekeelsete roppuste karjumist. Ühel hetkel õnnestus tal üks käsi vabaks saada ja ta kargas püsti. Käes hoidis ta teleskoopnuia, mis alles hetk tagasi oli Priidu vööl. Imre haaras märatsejal selja tagant kinni, Priit lähenes talle eest. Dmitri lõi teleskoopnuiaga kuus korda Priidu suunas, mõned löökidest tabasid ja panid politseiniku vanduma. Dmitri lõi nuiaga veel kaks korda Priidule vastu pead, politseinik kukkus asfaldile ja karjus: «Ai sa p***!»
Imre oli suutnud Dmitri asfaldile istukile suruda, too üritas aga end püsti ajada ja lõi temast kinni hoidvale politseinikule kolm korda teleskoopnuiaga vastu pead. Priit oli end asfaldilt üles ajanud ja võtnud välja elektrišokirelva. «Taserit kasutan! Kasu…» ütles Priit, kelle lause jäi pooleli, kuna ta hakkas köhima. Siis tegi politseinik taserist lasu, mis mehele ei mõjunud.
Sel hetkel ilmusid sündmuskohale Dmitri Sviridovi elukaaslane ja kõrvalmajas elavad kaks naabrit. «Dima, jäta järele!» ütles elukaaslane, naaber lisas sama vene keeles: «Dima, prekrati!» Dmitri karjus venekeelse roppuse «Suka!» ja jooksis, teleskoopnui käes, Imre poole, karjudes ähvardusi. Samal ajal sooritas Priit taserist teise lasu. See mõjus, Sviridov hakkas karjuma, kukkus asfaldile ja jäi põlvili. Priit läks tema juurde ja ütles: «Pane maha see!» Mees jätkas räuskamist, karjudes vene keeles: «Kui mul oleks relv, teeksin teie mõlema peade sisse augud!», lisades mitmeid roppusi.
Tänavale tulnud Sviridovi elukaaslasel õnnestus meest veenda, et see annaks teleskoopnuia tema kätte. Saanud relva endale, ulatas naine selle politseinikule. Priit ütles oma paarimehele, et ta pea valutab kõvasti, ja ta kukkus paarikümneks sekundiks asfaldile maha. Samal ajal kutsus Imre raadio teel abi.
Olukord oli veidi rahunenud, sest nii elukaaslane kui naabrid seisid Sviridovi juures ja rahustasid teda. «Ma panen vist pildi tasku varsti,» ütles Priit Imrele. Viimane võttis raadio teel veel kord teise patrulliga ühendust: «No ta seisab praegu eemal, naine rahustab teda, aga meil mõlemal on pea katki. Ta sai nuia kätte kuidagi paarilise käest.»
Samal ajal kostis eemalt Sviridovi räuskamist: «Pidarasõ, bljad! Ja vam zasunu v žopu etu palku!» Kui kohale saabusid teised politseipatrullid, Sviridov enam vastupanu ei osutanud ja tal pandi käed raudu. Mõlemal rüselusse sattunud politseinikul voolas peast verd. Kolleegid andsid neile esmaabi ja nad toimetati haiglasse. Mõlema pea vajas õmblusi.
Palju toredaid inimesi.