https://arvamus.postimees.ee/4510658/er ... vereliselt
Erkki Koort: tegutsege külmavereliselt
Julgeolekudebatt peab tõesti olema avaram protsendijutust, kirjutab Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi juhataja Erkki Koort ja ütleb, et panustada tuleb (sise)julgeoleku silmadele-kõrvadele, luua kriiside tarbeks ühtsed laovarud ning kasvatada sisejulgeoleku abikäsi-reserviste, luues selleks tegeliku alternatiivteenistuse.
Olen jälginud viimasel ajal julgeolekudebatte pisut eemalt, mis annab võimaluse asju perspektiivi panna. Lugedes presidendi Võidupüha kõnet või sellele kirjutatud arvustusi, jääb tahes-tahtmata silma, et debatt kaldub vägisi taas mingite protsentide peale, aga kui keegi julgeb teha ettepaneku protsentide kohaldamiseks ka mõnes teises valdkonnas, tabab debatti kärpekirves.
Mina ei tea, mitu protsenti on Eestile kaitsekuludeks õige. Vaatamata sellele, et maailmakorda justkui joonistatakse ümber, on meie geopoliitiline asend endine. USA lahkumine ÜRO inimõiguste nõukogust ja sotsiaalmeedia aktiivne kasutamine NATO liitlaste arvustamiseks on tegelikkus, ning seejuures tuleb arvestada, et mitmed neist avaldustest on mõeldud riigisiseseks kasutuseks, sest mõni soovib saada tagasivalitud ja mõni ihkab saada valitud. Kuigi on selge, et riigikaitse tugevdamist tuleb jätkata, ei oma 2,17 või 2,5 või 3 protsenti selles valguses just liiga suurt kaalu.
Ohtude asümmeetria on muutunud selliseks, et tõenäoliselt ei taba meid mitte konventsionaalne konflikt, vaid pigem midagi hübriidset, milles saab esimesena pihta meie turvatunne ja reageerima peab sisekaitse. Veelgi tõenäolisemalt tabab meid aga hoopis mõni inimtekkeline või loodusõnnetus. Siinkohal on oluline tuua esile paljuräägitud laiapindne riigikaitse, kus riigi kaitsmisse panustavad kõik, kuid sama tähtis on kasutada kõiki riigi kaitsmiseks loodud võimeid ka teistsuguste sündmuste lahendamiseks, olgu selleks siis midagi hübriidset või üleujutus.
Tean, et siin on astutud suur samm ja plaanid ei eksisteeri vaid paberil, kuigi plaanide olemasolu paberil on ka tegeliku toimimise eeldus. Siiski on tarvis jätkata kokku harjutamist ka mittesõjaliste või hübriidründe kahtlusega kriiside korral, sest erinevalt NATO ja tulevikus ehk ka Euroopa Liidu kiirreageerimisvägedest, on siseturvalisuse n-ö võimeaukude täitmine liitlastega äärmiselt piiratud. Eesti tegi eesistumise ajal selles vallas pingutusi ning nüüdseks on mehhanismid oluliselt paremal tasemel, kuid on selge, et süsteemi tõhustamist tuleb jätkata ja lõplikult ei ole julgeolekutöötajaid, politseinikke, piirivalvureid ja päästjaid teiste riikide ametivendadega võimalik asendada.
Eesti Vabariigi president avaldas oma kõnes lootust, et julgeolekudebatt saab valimiste osaks. Mina avaldan lootust, et seekord ei keskendu debatt vaid kahele asjale, milleks on kaks (või rohkem) protsenti ja see, mida arvab Trump Putinist. Pakun välja kolm suunda, millele võiks tähelepanu pöörata.
Kiire arusaamine toimuvast
Kriisid algavad tavaliselt ilma otsuseta, et meil on nüüd kriis. Osalt omaks võetud veendumus, nagu otsustaks valitsus kriisi alguse osas midagi peale tõdemuse, et see on nüüd alanud, on lühinägelik. Tänapäeva kriisid saabuvad kiiresti, kulgevad kiiresti ja hargnevad kiiresti. Seetõttu on ääretult oluline toimuvast aimu saada, või kõige parem, saada aimu juba enne toimumist. Nii nagu jälgime ilmateadet, jälgime ka muid kanaleid, püüdes aimata maailmas ja lähiregioonis toimuvat. Äärmiselt tähtis on investeerida kaitsepolitseiametisse, välisluureametisse ja sõjaväeluuresse, sest need asutused on meie «ilmateade» väga halva «ilma» jaoks. Unustada ei saa mõistagi politsei- ja piirivalveametit, kes hoiab mereseiret, ning häirekeskust, kust paistab kiiresti välja, kui mõnes Eesti piirkonnas ärevaks läheb. Kuna me elame maailma arenenumas e-riigis, tuleb investeerida ka e-keskkonna hoidmisse, ning riigi infosüsteemide amet koos partneritega on see, kes tagab e-ohupildi koostamise.
Kogu info kiire toimetamine otsustajateni on oluline, kuid veel olulisem on, et töötasandil saab kiiresti vastu võtta otsuseid rahutus olukorras reageerimiseks. Konflikti ei võida ja kriisi ei seljata see, kes teeb keerukama ja täpsema süsteemi, vaid see, kes suudab operatiivselt ja ammendavalt reageerida. Riigijuhtide jaoks õige ja ajakohase pildi hoidmine on kiiretes kriisides üha tähtsam ning vastastikune usaldus töötasandiga lausa elulise tähtsusega. Siin saab olla lahendus e-riigi võimaluste kasutamine ning seeläbi info kiire koondamine, sh virtuaalne olukorrateadlikkus.
On, millega lahendada
Erinevalt kaitseväest ei ole teistes valdkondades kriiside tarbeks piisavaid laovarusid loodud. Seni kuni haiglad deklareerivad meditsiinivaruna üldiselt igapäevast laovaru, ei ole me tegelikult valmis ühekski kriisiks. Aeg-ajalt on märgata olukorra parandamise soovi, kuid muutust mõtteviisis pole veel toimunud. Praegune süsteem on ülesehitatud selliselt, et iga riigiasutus vastutab oma valdkonna eest nii rahu, kriisi kui sõja ajal. See ei ole meile edu toonud ja ehk oleks mõistlik kaaluda selle süsteemi muutmist, koondades vähemasti kõikide varude kogumise ning jaotamise ühele asutusele, näiteks päästeametile või kaitseressursside ametile.
Siseturvalisuses ei ole varudega asi sugugi parem, sest valdkonda ei ole reservide loomisel finantseeritud. Ajal, mil on esinenud probleeme patrullide komplekteerimisega, ei ole just häid võimalusi tegeleda ladudesse varustuse toomisega. Tõsi, Ukraina kriisi järgsed sündmused on olukorda pisut parandanud, kuid vabariigi presidendi kõnes kõlanud «iga 73 kaitseväkke investeeritud euro kõrval planeeritakse kõikide teiste riigikaitse valdkondade jaoks kokku investeerida keskmiselt vaid üks euro», ei jäta palju võimalust, et mingid reservid ka tekiksid.
On, kellega lahendada
Kõige olulisem on ikkagi inimene. Kindral Nikolai Reek kirjutas 1938. aastal: «Iseloomustavaks nähteks tänapäevasõjas, nagu see oli Maailmasõjaski, on kahtlemata ka sõjateatri ääretu materjaliseerimine tehnika viimaste leiutistega. Seejuures peamiseks teguriks jääb siiski inimene oma vaimuste võimetega.»
Ka siin on probleem reservide puudus, sest näiteks siseministeeriumi haldusalas on töötajate arv kümne aastaga vähenenud enam kui 2000 inimese võrra. Loomulikult jääb lootus, et laiapindne riigikaitse toimib mõlemat pidi ning kaitsevägi ja Kaitseliit abistavad ka tsiviilstruktuure. Kindlasti abistavadki, kuid kõigil on oma põhiülesanded ning on loomulik, et esmajoones tegeldakse nendega. Kust aga leida abikäsi? Teised riigid on lahendanud selle küsimuse alternatiivteenistus või tsiviilajateenistuse abil, kus need, kes ei mahu kaitseväkke, saavad anda panuse ka mujal. Süsteemi rakendavad edukalt Šveits, Iisrael, Norra ning seda kaalub Belgia. Iisraelis on alternatiivteenistuses 50 pimedat (vabatahtlikult) ning meil peaaegu sama palju nägijaid. Kuidagi kummaline tundub?
Skeptikud on öelnud, et kui inimene ei sobi kaitseväkke, ei sobi ta ka siseturvalisust tagama. Tõsi, kõik ei sobi, kuid tean mitmeid, kes soovisid minna, kuid keda ei võetud, aga kes on hiljem riigi süsteemis edukat karjääri teinud. Lisaks on vaja väga erinevate võimetega inimesi ning mehitamata lennuvahendi või arvutiga töötamine ei eelda head füüsilist vormi, isegi lampjalad võivad olla. Teine argument on, et me ei saa neile usaldada sunni kasutamist või koguni relva. Noh, sisekaitse operatiivrügement koosnes ajateenijatest ja ka piirivalves ning sõjaväestatud päästeüksustes anti noormeestele relv kätte. Pealegi lugesin äsja, et uute liikursuurtükkidega K9 Kõu hakkavad sõitma ajateenijad, seega peaks ka teine argument ära langema.
Lõpetuseks
Ahto Lobjakas kirjutas Postimehes: «Viimasel ajal armastavad Eesti juhid üha rohkem osundada Lennart Merit. Ilmselt on see mingi liigestest lahti aja märk.» Kuigi ma pole riigijuht ning tervis, sh liigesed on mul korras, tahan ikkagi kangesti presidenti tsiteerida. Lennart Meri on öelnud: «Meie väheste ajavarude, majandusvarude ja inimvarude juures tuleb eesmärgid määratleda selgesti, kõneleda otsekoheselt ja tegutseda külmavereliselt.» Teisisõnu parem ohupilt, reaalsete reservide ehitamine ja alternatiivteenistuse tegelik loomine.
Aga nagu öeldud, olen jälginud debatti eemalt ning minu huvi on puhtalt akadeemiline.