Teiseks ei paista seda loovust enam eriti palju. Ma ju ei rääkinud tervetest nädalavahetustest, vaid ka kolmapäeva õhtutest "koos isaga".
- ma kardan, et pooltes malevates ei saa ega jõua seda mitte kunagi teha ja tuleb leida teisi lahendusi.meil pole võimalik asfaldi sisse kraave lõhkuda, laternaposte risti-rästi langetada ega autovrakke ristmikele kuhjata
Kolmandaks ei saa ma kuidagi aru retoorikast, kus Venemaa on oht aga sõjapidamise ettevalmistamiseks pole meil aega - ei olegi mitte kunagi, teha tuleb seda mis võimalik, mitte rääkida et ei saavuta taset. Seepärast ei saa ma ka aru ülemate väljaõppe ja planeerimise erinevusest. Ei ole vaja mingit salajast kõrgemat plaani, vaid valida oma tegevuspiirkonnas mingi koht ja seal tegevused võitlejatega läbi a) arutada, b)jalutada. Juba eile oleks pidanud. Mis kuramuse maakaitsest ja kaitseliidu omapärast me räägime, kui nüüd äkki pole midagi olemas ja tegemine võtab 2 aastat? Mina seda muidugi ei arva.
Mismoodi kindral hindab KÜd või JÜd? Ikka selle järgi, kas ülem saab aru oma ülesandest ja kuidas ta kavatseb seda täita. Ma ei kavatse mingeid drille või manöövreid hinnata. Ma tahan teada, kas ülem teab mida ja kuidas .... Kes meil siin nüüd konventsionaalne on?
Neljandaks - sa ei vastanud küsimusele: Miks me kulutame KLile igal aastal terve brigaadi mahus eelarvet aga "piima saab" võib olla kunagi. Miks me ei võiks seda kõike siis reservväelastega teha? Reakoosseisu võib kutsuda igal aastal 14 päeva ja nii kokku kuueks kuuks. Ajateenistuses saavutatud taseme suudaks nii hoida 12 aastat?
Või äkki peaks siis ikkagi tasuma õppustel osalemise eest. Mis kasu on vabast tahtest, kui vajalikku taset suuda saavutada.
Ma ei sea kahtluse alla tänast süsteemi. Ma üritan aru saada, kuidas sina mõtled.