strateegiline sõdur kirjutas:Riigikaitse komisjon, kui üks osa seadusandliku võimust ja kus on esindatud kõik parlamendis olevad erakonnad, on teinud valitsusele, kui täidesaatvale võimuharule, üksmeelselt ettepaneku planeerida keskmaa õhutõrje loomine riigikaitse arengukavas tõstes selleks riigikaitse rahastamist. Konkreetsemalt tehakse ettepanek vajalik raha eraldada juba 2023-2026 riigieelarve strateegias.
Miks juhtum on oluline, peale keskmaa õhutõrje loomise kitsamat küsimust, peitub laiemalt kahe võimuharu omavahelistes rollides. Aasta-aastalt on Riigikogu roll pisitasa vähenenud, järjest rohkem on määravaks saanud valitsuse tasand. Üle pika aja üks juhtum, kus Riigikogu on teinud omapoolse initsiatiivi ja andnud märku valitsusele, et mida nad peavad tegema.
Ostan popkorni valmis ja jälgin põnevusega mis juhtub, kas valitsus ja valitsusele alluvad ministeeriumid ning valitsusasutused, sh kaitsevägi, võtavad Riigikogu ettepanekut kui intellektuaalselt huvitavat ideed või pigem rahvaesindajate selget suunist edasiseks käitumiseks. Kas valitsus vastab riigikaitsekomisjoni saadetud kirjale? Mida nad vastavad? Kas üldse vastavad? Kui valitsus ei vasta, kas seadusandjad kasutavad oma jõupositsiooni ja lükkavad nt valitsuse 2023. esitatava eelarveprojekti tagasi?
Mitte et mulle ei meeldiks, kui Riigikogu võtab endale (tagasi) suurema rolli Eesti elu oluliste küsimuste arutamisel ja otsustamisel, kuid mina antud juhul sellele Riigikogu riigikaitsekomisjoni „ühisele ja konsensuslikule“ ettepanekule väga suuri lootusi ei paneks.
Asi on selles, et ühe Riigikogu komisjoni ettepanekul, olgu see nii ühine ja konsensuslik kui tahes, ei ole meie õigusruumis ja valitsemissüsteemis erilist rolli või võimu. Jah, selle ettepaneku adressaadiks olev Vabariigi Valitsus peab komisjonile midagi vastama, kuid neil puudub kohustus midagi teha. Sest riigi eelarve strateegiaid koostab ja kinnitab valitsus, nagu ka Riigikaitse arengukava (tõsi, viimase „kuulates ära riigikaitsekomisjoni seisukoha“). Otsuseid saab (Riigikogu puhul) teha ikkagi Riigikogu tervikuna, oma täiskogu istungitel, kus ühe konkreetse komisjon-sisest konsensust enam ei pruugi olla. St antud juhul oleks kõva sõna ja reaalne tegu see, kui nt 2022. aasta sügisel, 2023. aasta riigieelarve menetlemisel Riigikogus hääletaks Riigikogu „suur saal“ järgmise aasta riigieelarve eelnõusse sisse nt täiendava kulurea kaitse-eelarvesse, nt 100 miljonit eurot keskmaa-õhutõrje välja-arendamise alustamiseks. Vaat see oleks reaalne ja Riigikogu poolt juriidiliselt siduv samm, mida keegi enam ignoreerida ei saa. Vaat siis saaks näha, kas selles küsimuses on tõesti olemas erakondade-ülene konsensus või vähemalt ülekaal, või piirdub see kõik vaid ühe temaatilise komisjoniga.
Eraldi – aga selle kõigega siiski pisut seotud teema – on see, et meie senine, tänaseks u 20 aastat kehtinud seadusruum ja riigikaitse planeerimise mudel ei näe ette seda, et Riigikogu tasanditel otsustataks või isegi kinnitataks seda, milliseid sõjalisi võimeid ja millises järjekorras arendama peab. Selles mõttes on kõik need EKRE jt keskmaa-õhutõrje ettepanekud üsna voluntaristlik tegevus ning kaitseväe juhataja pahameel põhjendatud. Riigikogu ei kinnita riigikaitse arengukava, veel vähem selles sõjalise kaitse peatükki, seda on alati teinud Vabariigi Valitsus. Viimane teeb ettepanekud kokkuvõttes nende prioriteetide pinnalt, mida kaitseväe juhataja on oma sõjalises nõuandes väljendanud.
St enne selliste ettepanekute tegemist peaks riigikaitsekomisjon algatama minimaalselt Riigikaitse seaduse muutmise, et seal fikseerida, et arengukavasid kinnitab Riigikogu.