Veiko Palm kirjutas:Ah jaa - Trummile ekstra. See 30km (50 km, 75km) laskekaugus ei tähenda ju, et sa lased "rindejoone" taha 30km?!? Samavõrra tähendab see, et sa võid olla "rindejoonest" 30km tagapool (ja vähendad ees jalajälge ja sihtmärke).
Kui mulle tehtaks ülesandeks mõni liikurpatarei "kasti lüüa", mis asub võitlevast jalaväest 30 km tagapool, siis ma juba teaksin, kuidas seda teha. Põhiüksustest liiga kaugel olev kaudtulepatarei ei saa enam osa julgeolekust, mis põhiüksuste vahetus tagalas on ja on põhimõtteliselt omapäi. Kui nüüd positsioonivahetused käivad üks relv haaval (mida K9 ja tegelikult ka FH-70 võimaldavad), siis on see lihtsalt üks jao varitsus. Või mõned miinitõkked. Liikuri meeskonnas pole lihtsalt piisavalt mehi, keda kuskile 100 m kaugusele ringkaitsesse saata.
Ehk see konstruktsioon kehtib siis, kui on "pidav" rindejoon (mida meil üksuste nappuse tõttu eales ei teki) ja tagala on väga hea (KL) kontrolli all.
Olleks vene spetsnazi grupi komandöri kirsades, ei mõtleks ma pikalt, kui metsateel tuleb vastu üksainus K9. Üks RPG-7 lask ja ongi korras. Kui aga samas tuleb mulle vastu terve veetava patarei kolonn, siis mõtleks ma kaks korda kas tasub tuld avada (eriti kui ma teaks, et nii 1 km eemal on mingid jalaväepataljoni elemendid, kõrvad kikkis. Ma võin tõesti 1 masina sodiks lasta, kuid seepeale jalastub mulle sealt sadakond meest ja minu elu ei maksa siis kopikatki. Kindlasti reageerivad ka lähedal olevad jalaväe elementid ja hakkab tagaajamine.
Kui räägitakse meil "võime alal hoidmisest", siis see ei tähenda tavoti sisse panemist 20-ks aastaks ja sinna unustamist. See tähendab osalist konserveerimist, kuid pidevat relvade roteerimist (reserv)õppe ja hoolduste vahel. Sellises seisus säilitamine on väga kulukas, kuid - ega seal relva (näilise) keerukuse asi suurt ei tähenda.
Siis ilmselt räägiti eri asjadest, mina sain aru, et jäävadki tavoti sisse.
122mm puhul peaksime säilitama ka selle laskemoona (mis ei ole ühilduv nt K9-ga).
122 moon on saadaval jällegi kommirahaga võrreldes 155 moonaga. Kui vähemalt vaadata Soome D30 tehingu hinda. 50 tuhat eurot üks relv ja hunnik laskemoona.
Kuidagi primitiivne on Borja (ja Trummi?) lähenemine sellele raha poolele. Kui oma pere auto kulusid osatakse arvestada, siis riigikaitses on kõik justkui tasuta. Kui mina suudan oma peres ülal pidada ühte autot (liisingmakse-kindlustus-ülevaatus-kütus-ja mis iganes veel), siis ma suudangi ülal pidada ühte autot. Mitte kahte või kolme. Kui olemasolev auto vajab uuendamist, siis ma ju ei jäta seda selle uue kõrvale (sest see on mul juba olemas) nii igaks juhuks? Raha ei ole ju kindlustuse, ülevaatuse, kütuse ja kõige muu jaoks? Kus kohast see suurtükkide puhul teisiti on?
Vastupidi, arvan, et ma tean, mida räägin. Mul on päris mitu autot. Kõik sõidukorras, kindlustatud, ülevaatustega jne.
Saladus on liigsete kulude mittetegemises. Autod on kõik vanemad, ei ole kaskokindlustusega ega liisinguga. Selle vältimisel kukub ühikukulu mitu korda. Mõistagi ei kasuta ma ka mingeid täisteenusliisinguid. Mul läks eile tööandja antud auto (2017) katki ja varuosa tuleb nädal aega. Kehitasin seepeale õlgu, võtsin garaazist esimese meeldiva oma auto ja sõitsin endasi. Konkreetse auto väljalaskeaasta oli 2000. Ühesõnaga, kui me kulutame raha ära uute asjade suure kapitalikulu ja täisteenusliingule, ei hakkagi vajalikku kvantiteeti iial olema.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.