Palgad

[Kapten Trumm]

Milles seisneb kvalitatiivne erinevus?
-(tsiviil)kõrgharidusega isik on läbinud KSK aastase kursuse (mida me nimetame ka "erialaohvitseriks")
-varieeriuva haridustasemega isik on läinud 90ndatel mingid kahekuulised kiirkursused, võibolla mingi Rootsi järeleaitamiskursuse ning saanud tsiviilülikoolist baka kraadi mingi mittemilitaarsel alal (nt haldusjuhtimine)

Täna on need esimesed kuulutatud (ka siin) kahtlaseks kraamiks, samal ajal p2 mehed on igati tegijad?

Kui inimese ülesanne on juhtida NATO hävitajate lendu või organiseerida tehnika remonti, siis millist lisandväärtust annaks talle KSK-s 2-3 aastat lisaks üldaineid õppida?

[Kipper]

See uus aastane KSK seltskond pole veel jututeema, nemad alles hakkavad ennast näitama.

Erialarahva all pean mina silmas erinevate ROK'ide ja KOK'ide rahvast. 90% võiks südamerahuga ametnikeks teha või mõelda nende rolli üle kaitseväes.

[Kapten Trumm]

90ndate esimese poole ohvitserikursused polnud põrmugi mahukamad kui praeguse aja ROK-id/VROKid.
Need, mis alguses tehti, olid ka kaks kuud pikad. Selle aja sisse lihtsalt ei saagi midagi mahtuda. Lahingukooli ROK kestab ka praegu 8 nädalat.

[Kipper]

Ok, nõus. Rahvast on igasugust.

Regulaarselt edutatuna on neid päris omajagu kõrgematesse staapidesse tekkinud. Pole ka adekvaatset hindamise mehhanismi, mis vähemvõimekamaid välja juhataks. Enne kui seda ei teki, on ainult ajaküsimus mil mis-iganes personalikärpe eelne situatsioon taastub. "Väärt mehi on palju ja midagi peab ju nendega tegema."

[Kapten Trumm]

Ehk siis küsimus on selles, et vorstidel pole "välikogemust", mis 90ndate alguse kiirkursuse lõpetanutel (keda igati täna aktsepteeritakse - KVJ kandidaat kaasa arvatud) vältimatult tekkis (alguses meil ainult "field" ju siin oligi). Ja välismaa järeleaitamiskursusi. Täna neid mehi küll, kes ülalkirjeldatud asjade+tsiviilse kõrgharidusega tegijateks peetakse.

Ehk siis ROKid iseenesest pole kurja juur, kurja juur on lõpetanute kasutamine, küsitavad edutamised/ametikohad ja "välikogemuse" vähesus.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

90ndate esimese poole ohvitserikursused polnud põrmugi mahukamad kui praeguse aja ROK-id/VROKid.

Need, kes ongi sellele kunagisele OK-tasemele jäänud (+ mingi kaheldav baka-kraad) moodustavad staapides niisamasamasuguse ballasti, nagu ülepaisutatud administratiivaparaatki.

Staabitöötaja (ja midagi enamat kui mingi erialavorst) saab sellisest 90-te OK lõpetajast vaid siis, kui ta:
- haris end edasi puhtsõjaliselt (KVÜÕA nooremstaabiohv. kursus, BDCOLi ettevalmistav pataljonikursus, mingi analoog välismaal)
- siis kinnistas sõjalist ettevalmistust osalusega kuumal missioonil (IRAQ // AFG)
- siis omandas staabiohvitseri ettevalmistuse (BDCOLi põhikursus)
- käis välisteenistuses (soovitavalt sõjalises - mitte poliitilises staabis)

Mida ma tahtsin öelda - paljas OK-taust ühes mingi bakakraadiga + ametikoht staabis EI TEE tõesti veel kedagi staabitöötajaks (või kõrgemaks erialavorstist - võib ka nii öelda).

[hummel]

Kuna tööd ja tegemist on viimasel ajal olnud nii teenistuses, kui vabal ajal palju, olen jälle järje sügavikku lasknud.

Mõned mõtted.

1) Erialaohvitsere ja ka -allohvitsere on kindlasti vaja. Küsimus on nende karjäärisüsteemis. Element ei tohi kuidagi hakata kontrollima läbi juhtimishoobade rivierialade teenistust. Tegelegu oma spetsiifilise valdkonnaga ja ok.
See KVÜÕA 1 a kursus ("nokudeks" kutsutakse) vormib minuteada riviohvitsere.

2) Borja poolt kirutud staabikaadri pädevus ei tõuse piisavale tasemele seni, kuni ei ole piisavalt tegevallüksusi, kust pädev kaader peale kasvaks ja normaalse konkurentsi läbi ülespoole selekteeruks. Kes pole 5 aastat (lendu) allüksuses teeninud, sel ei tohiks üldse staabitööle asja olla.

3) Tegevkaitseväe "pataljoniseerimine" (väljaõpetatav pataljon tervikuna ühes linnakus) annaks efekti, kus SA ja RA ülesandeid annaks kombineerida. On ju nii RA, kui SA vaja igapäevaselt sööki, remonti, meditsiini. Nii saaks tegevuskuludelt, sealhulgas personalikuludelt (abitöölised) ajateenijate abil pisut kokku hoida.

4) Staabipersonali kannatab kindlasti kokku tõmmata. Näide selline, et vähemalt üks pisut alla 10-liikmeline RA KV pataljonistaap täidab kuulu järgi rahuldavalt kuni 3/4 samadest ülesannetest, mida teise enam-vähem samasuure RA pataljoni pisut alla 20-liikmeline. Bürokraatial on ka tõesti komme end pikapeale taastoota.

5) Otseselt mäekõrgust palgatõusu ei pooldaks, kuid natuke kuluks ära. Hüvede, nagu riigipoolne hõlbus, odav ja elamisväärne pere-elamispind ja tagatised (sh näit tasuta/kompenseeritav lasteaiakoht teenistuskohas), lisandamine võimaldaks ilmselt noori ja pisut staažikamaidki inimesi pikemalt kinni hoida, kui 100-200 lisaeurot kuus.

6) Ajateenija palga vähendamist ei poolda. Sellel on olnud teenistusmotivatsioonile minumeelest üsna hea mõju. Pooldaks palkade suuremat diferentseerimist vastavalt vastutusele ja 11-kuu omade viimaste kuude lisaraha kaotamist.
Kaotada tuleks kindlasti ühekordsed kojusõidupileti kompensatsioonid (vähemalt Eesti piires) - jäänuk 150 EEK aegse sõduripalga ajast.

[hmm]

Allüksuse juhi kõige tähtsam oskus on leida ülesannete täitmise jaoks kõige sobivam kaader ja paigutada sobivamale ametikohale ning püstitada selged ülesanded.
Väga tihti ei saa ülemad oma kaadrit valida parimate seast vaid nende hulgast, keda üldse olemas on. Nüüd juhi pädevust näitab see, kuidas kaadriga edasi toimida (kuidas püstitatakse ülesandeid, ametikohtade jaotus, karjääriplaneering jne).
Kui meeskond kellega ülesandeid täidetakse on juhi poolt korrektselt tööle rakendatud ei ole ka "häguste" ülessannete täitmine probleem.
Ütlen ka seda, et kool matsi ei riku... kõik oleneb isiku suhtumisest ja tahtest, mitte sellest mis kursused, koolid jne läbitud on. Seega hinnata kas OK, NOK jne kursuse lõpetanu on mingi töö jaoks sobivad/pädevad, on lollus kuubis.
Tõde, kursus annab mingi eelduse, kuid ei anna kindlust, et isik ka hakkama saab.
Kõik on ikkagi suhtumises kinni.

Teine asi on töövahendid - alustame staapidest ja lõpetame ladudest.
Staapides tehakse väga palju käsitööd arvutiga... ehk sõber ms excel ja word on ainukesed vahendid kui on vaja ülevaateid saada, et otsustada... andmed on küll andmebaasides, kuid arvestusteks kasutatakse erinevaid andmekogusid (personali andmed ja rahanduse oma) ja need omavael ei ühildu... seega excel abiks... ehk vaja isikuid, kes majandavad (jällegi paisutavad struktuure)....

Ladudes - puudub ju korralik laosüsteem - seda hangitakse jupikaupa, lipp lipi peal ja lapp lapipeal... jällegi on vaja inimesi, kes käsitööd teeks... Tegelikult ega seal personali nüüd nii palju ka pole... pigem ei jõuta seda kraami käesolevate vahenditega liigutada...

Ehk siis kokkuhoid ja selle arvelt töötasu suurenemine saab olla vaid isikute suhtumistest ja korralikes töövahendites, mis loob efektiivsuse.
Hetkel midagi nagu on aga suures pildis ei ole.
Korralikke töövahendeid ei suudeta luua (kirjeldada, mida vaja), suhtumine.... see tekib aastatega ja on juhtide kujundada.

[hummel]

Allüksuse juhi kõige tähtsam oskus on leida ülesannete täitmise jaoks kõige sobivam kaader ja paigutada sobivamale ametikohale ning püstitada selged ülesanded.
Väga tihti ei saa ülemad oma kaadrit valida parimate seast vaid nende hulgast, keda üldse olemas on. Nüüd juhi pädevust näitab see, kuidas kaadriga edasi toimida (kuidas püstitatakse ülesandeid, ametikohtade jaotus, karjääriplaneering jne).

Toetan täielikult. Nii on, aga see nõuab juhilt head teenistuskogemust ja juhtimispraktikat. Seda on võimalik koguda minumeelest vaid pisitasa ametiredelil kerkides. Minu seisukoht on, et parima esmase juhipraktika baasi saab ikkagi allüksuses teenides. Rühmaülem, kompaniiülema abi, kompaniiülem. Tegelikkuses peaks ka pataljoniülema koht olema veel paljuski "põllu teema", aga EKV-s see reeglina enam nii ei ole. Ühest küljest puuduvad meil RA pataljonid, teisalt tegeletakse sellel tasemel juba enamuses paberite tootmise ja liigutamisega. Kevadtormi 2 nädalakest "pataljonijuhtimiskogemust" on ka, andke mulle andeks, mingi eksklusiivnäitemäng, kus on võimalik peaosa mängida.

kool matsi ei riku... kõik oleneb isiku suhtumisest ja tahtest, mitte sellest mis kursused, koolid jne läbitud on. Seega hinnata kas OK, NOK jne kursuse lõpetanu on mingi töö jaoks sobivad/pädevad, on lollus kuubis.
Tõde, kursus annab mingi eelduse, kuid ei anna kindlust, et isik ka hakkama saab.
Kõik on ikkagi suhtumises kinni.

Ka sellega nõus, kuid miski olulise pädevusliku kasu üks hästi organiseeritud õppetöö ikka peaks andma. Kui suhtumine teenistusse pole kõige aktiivsem, ei peaks olema ka liikumist karjääriredelil. Kui ikka teha ja oma peaga mõelda ei viitsi või mingit iseseisvat initsiatiivi ei ole, peaks ka vastav ametikoht/auaste inimese lagi olema. EKV-s aga nii ei saa, sest kontoriameteid on palju ja need imevad alt peale sõltumata inimese tegelikest eeldustest mõtlevas organis teenida. Lisaks valitseb kaadripuudus sageli ka allpool - pole midagi ega kedagi validagi.

Minu arusaam EKJ-st on, et kogu palgaliste punt (~3000?) jaotub laias laastus neljaks. 1/4 teenib staapides, 1/4 juhib ja õpetab vahetult allüksusi, 1/4 on ametis ladudes ja muudes asutustes, mis pole otseselt ei allüksused ega staabid ning 1/4 on nö kaadrisõdurid kaadriallüksustes. Huvitav, kas see on nii?

[Kapten Trumm]

Erialavorst on üks kahe otsaga vorst. Üks EKV tehnika hädade (ja kallite tööde tellimise põhjus välismaalt) on sõjaväe inseneride ja tehnikute nappus. Kui võtta eesmärgiks, et isik õpiks neli aastat tehnikaülikoolis ja neli aastat KSK-s, siis asja lõpp on näha juba enne selle algust. Milleks selline koinimine KV palga eest...?

Merevägi on vähemalt sõnaliselt asjast aru saanud ja KSKs on võimalik spetsialiseeruda mereväe tehnika erialale (õpetatakse koos Mereakadeemiaga).

Miskipärast ei paista analoogset eriala maaväe ohvitseriõppes. Õppekavas sisalduv tehnikamoodul
on võrreldes isegi Kõrgem Tehnikakooli tehnikuõppega naljanumber:

Tehnikamooduli läbimise järel õppur:
1) oskab käsitseda jalaväerühma taseme relvastust ja varustust, järgides
ohutustehnika eeskirju, suunata tuletegevust ja juhtida kaudtuld;
2) teab kuni jalaväepataljonisuuruse üksuse relvastust, varustust ja
tehnikat;
3) oskab anda esmaabi;
4) mõistab reaalteaduste vajadust ja kasutusvõimalusi ohvitserikutses, on
omandanud teadmised sõjatehnika arengust ning selle seostest
strateegia ja taktika muutumisega ajaloos;
5) teab sõjatehnika toimimiseks vajalikke reaalteaduslikke mõisteid ja
printsiipe ning oskab neid probleemide analüüsimisel ja lahendamisel
rakendada;
6) oskab tõlgendada lihtsamaid masinaehituse ja elektrotehnika jooniseid.
Teab enamlevinud tehniliste materjalide omadusi ja neid kirjeldavaid
füüsikalisi suurusi;
7) oskab oma tööülesannete täitmiseks kasutada vajalikul määral arvutit.

Ineneriõpe
Õppeaine läbimise järel õppur:
1) teab masinaehitusjooniste vormistamise ISO ja ANSI standardeid;
2) oskab 15–25 mõõdet sisaldavast detailist koostada tema
valmistamiseks vajaliku joonise, mis sisaldab vajalikku arvu
vaateid ja lõikeid ning kõiki vajalikke mõõtmeid;
3) teab inseneritarkvara SolidWorks esmaseid töövõtteid ning oskab
selle tarkvaraga vormistada lihtsamaid 3D-mudeleid ja jooniseid;
4) tunneb põhilisi ehituskonstruktsioone; teab hoonete
ehitusmaterjalide omadusi;
5) omab ülevaadet linnade kommunikatsioonivõrkudest;
6) oskab teha lihtsamaid soojustehnilisi arvutusi;
7) oskab seostada inseneriõppes käsitletud teemasid praktiliste
rakendustega Kaitseväes


Nende teadmiste ja oskustega jääb ülesanne luua Unimogi kasti 12,7 mm õhutõrje kuulipilduja laskealus kaugeks tulevikuks.

[Hjalmar Nelk]

Nii nagu iga foorumlane siin on ka minul oma arvamus ja tõttan seda tervele maailmale kuulutama.

Vot ei ole Hummeliga nõus. Esiteks ei tohiks ohvitser areneda rühmaülem-kompaniiülema abi-kompaniiülem-pataljoniülem. Loomulikult õpib palju "põllu peal" olemist, aga kaotab meeletult laiemast pildist ja arusaamisest. Tegelikult peaks aru saama kaks taset kõrgemast pildist, aga kuidas seda muidu teada saab, kui seal kõrgemal üleüldse ei viibi? Minu arust ei tohiks peale sõjakooli kohe üleüldse mitte rühmaülemaks inimesi panna, vaid asetama näiteks pataljoni/ringkonna staapi. Annaks seal aasta-kask teenida, et esimese "erutuse" ära elaks ja näeks vähe vanemaid inimesi (ning ehk leiaks endale ka eeskujusid). Ja alles siis rühmaülemaks, et mitte noor mees ei hakkaks end kohe ajateenijate peal välja elama ja komplekse endale tekitama. Pealegi saab aru ka laiemast pildist ning oskab oma rühma vastavalt juhtida.

Edasi uuesti staapi töömesilaseks ja alles pärast aastaid praktikat ehk kompaniiülema abiks mõneks aastaks. Ja siis jälle staapi tagasi. Kompaniiülemaks ei tohiks üleüldse noori inimesi toppida. See on ikka väga tähtis ametikoht. Kompaniiülem peab kõigile suunanäitajaks/eeskujuks olema, aga kuidas seda teed, kui teine ise ehk paar aastat noorem, kui alluvad. Minu arust võiks kompaniiülem olla nii 35 aastane tegelane ja miks mitte major? Peale seda jälle staapi, siis ehk mingi hetk pataljoni staabiülem?

Või läheks hoopistükkis revolutsiooniliseks ja pakuks ette, et pataljonidest kõik staabiülemad kaotada? Mis asi see ikka on millega pataljoniülem ja S3 hakkama ei saaks? Ja nii võiks inimese S3-ks (või siis staabiülemaks, kui soovite) määrata ka enne kompaniiülemaks määramist. Ja kindlasti peab brigaadi/ringkonna staabiülemaks määrama enne pataljoniülema ametikohta. Pataljoniülemateks peaksid ikkagi olema kolonelleitnandid - ja ikka üle 40 aasta vanad. Küsite, et kas paljuks ei lähe, kui lõpetad pataljoniülema rotatsiooni nii 47-48 aastaselt ja vaid mõned aastad hiljem oled kindral? Ei lähe ja just nii tulebki see "põllu" ja staabi ühtsus. Ja just nii hakkavadki kõik teineteist mõistma.

Vaata Hummel, mina ei usu seda Sinu alt-ülesse kasvamise juttu, ilma vahepeal üleval käimata. Mina tean, et ringkonnaülemale on vaja ikka hoopis teistsugust arusaama asjast, kui rühmaülemale. Meie elu on ju pidevalt näidanud, et hea rühmaülem ei pruugi olla hea pataljoniülem. Ja järjest me kogu aeg sellega ämbrisse astume, et proovime, äkki saab hakkama. Ega ikka ei saa. Ega muidu ei saa teada, kas inimesel on potensiaali või mitte, kui inimest ei sunni töömesilasena (mitte ülemana) kõrgel tasemel töötama. Seal saavad inimesed kiiresti aru, mis tollel kõrvade vahel on ja siis vaadatakse, kas tasub tulevikus ülendada, või mitte. Paar näidet elust enesest (nüüd võib muidugi ohkima hakata, sest need on Afganistanist) - briti major staabiohvitser töötas lõuna väejuhatuse (teisisõnu briti diviisi) staabis mõned kuud ning alles siis sai kompaniiülemaks ja tagasi Afganistani, usa merejalaväe kolonelleitnant töötas ühe aasta kolmetärni staabis, siis aasta kodus ja tagasi sinnasamma pataljoniülemaks. Mis Sa arvad, kas neil nüüd tänu teenistusele kõrgemas staabis ei ole paremat ettekujutust, kuidas tööd teha?

Teine huvitav asi on olnud perspektiivikate inimeste käsundusohvitserideks/abideks määramine. Huvitaval kombel toimib ka Soomes - praegune juhataja on olnud presidendi käsundusohvitser. Niimoodi neid komeete ette valmistataksegi ja järele proovitakse.

Vabandust pika postituse pärast

[hummel]

Erialaohvitsere õpetati meil viimati välja miskitel paarikuulistel kursustel (EOBK?), mis oli segu SBK-st ja NABK-st. Nagu aru saan, siis peab enne sellisele kursusele minekut olema tsiviilis omandatud kõrgharidus + mingi konkreetne eriala. Aga mul on kuri kahtlus, et nimetet kursust on kasutatud mõnikord ka selleks, et mõnda kaugõppes kõrghariduse omandanud allohvitseri või sõdurit hõlpsalt ohvitseriks teha ja ametikohale kinnitada. Ei usu, et täna küll nii tehakse, aga kusagil kesksetes staapides võib olla sellise taustaga staabiohvitsere küll.

Mis laiemalt tehnikaõppesse puutub, siis see on EKV üks nõrgemaid külgi üldse. Eriti võrreldes muu maailmaga nii läänes, kui idas. Inseneriteadusest ei ole mõtet rääkida, kui kv õppeasutustes ei õpetata üldväljaõppes isegi kv transpordivahendite ekspluatatsiooni. Suhtumine on täpselt selline, et "küll praktika ajal kompanii tehnik näitab"! Samahästi võiks ka kompaniiülem ju praktikal näidata, kuidas kasutada kuulipildujat. Milleks siis üldse... Tagajärg on, et noored ohvitserid ja allohvitserid ei oma teadmisi isegi oma enda allüksuse sõidukitest, ega oska nende juures midagi õpetada või kontrollida. Kes oskab, on tehnikahuviga ja ise uurinud. Kokkuvõttes tehnikat ekspluateeritakse rühmades hooletult ja kahjud on märgatavad. Allüksustes aga laiutatakse käsi - tehnika ju tehniku teema!?

[Kipper]

Minu arusaam EKJ-st on, et kogu palgaliste punt (~3000?) jaotub laias laastus neljaks. 1/4 teenib staapides, 1/4 juhib ja õpetab vahetult allüksusi, 1/4 on ametis ladudes ja muudes asutustes, mis pole otseselt ei allüksused ega staabid ning 1/4 on nö kaadrisõdurid kaadriallüksustes. Huvitav, kas see on nii?

Kui mina viimati numbrid kokku lõin oli logistikuid (reaalselt teenivaid, mitte ametikohti) 40-50% kandis. Viimaste aastate jooksul võib ka palju muutunud olla, kuigi ma sellesse väga ei usu.

[hummel]

Esiteks ei tohiks ohvitser areneda rühmaülem-kompaniiülema abi-kompaniiülem-pataljoniülem. Loomulikult õpib palju "põllu peal" olemist, aga kaotab meeletult laiemast pildist ja arusaamisest. Tegelikult peaks aru saama kaks taset kõrgemast pildist, aga kuidas seda muidu teada saab, kui seal kõrgemal üleüldse ei viibi? Minu arust ei tohiks peale sõjakooli kohe üleüldse mitte rühmaülemaks inimesi panna, vaid asetama näiteks pataljoni/ringkonna staapi. Annaks seal aasta-kask teenida, et esimese "erutuse" ära elaks ja näeks vähe vanemaid inimesi (ning ehk leiaks endale ka eeskujusid). Ja alles siis rühmaülemaks, et mitte noor mees ei hakkaks end kohe ajateenijate peal välja elama ja komplekse endale tekitama. Pealegi saab aru ka laiemast pildist ning oskab oma rühma vastavalt juhtida.

Edasi uuesti staapi töömesilaseks ja alles pärast aastaid praktikat ehk kompaniiülema abiks mõneks aastaks. Ja siis jälle staapi tagasi. Kompaniiülemaks ei tohiks üleüldse noori inimesi toppida. See on ikka väga tähtis ametikoht. Kompaniiülem peab kõigile suunanäitajaks/eeskujuks olema, aga kuidas seda teed, kui teine ise ehk paar aastat noorem, kui alluvad.

Väljendasin end vb natuke valesti. On normaalne ja arusaadav, et enne kompaniiülemaks saamist teenib ohvitser mõnda aega pataljoni staabis. Nii on kombeks ka väljamaal. Kompaniiülem/kompaniiveebel on seal üldse väga kõva sõna. Vähemalt 5 a võiks tulla allüksusepraktikat kokku, enne, kui kõrgemale staapi lõplikult ära minnakse.
Aga värskelt koolist tulnud n-ltn/n-vbl staapi lähetamist pean huumoriks. Mida kasulikku ta teeks seal küll huvitav? Las see uus n-ltn olla pisut roheline - õpibki kompaniiülema pilgu all (n-vbl peaks õppima kompaniiveebli pilgu all, aga EKV-s päris kompaniiveeblit selle sõna läänelikus mõttes pole - meil on ta lihtsalt ülemakstud laohoidja) tegeliku eluga toime tulema. Rühma juhtimine pole raketiteadus, aga seda peab kogema. Rühmaülemale/vanemale pole esialgu oluline mitte niivõrd lai pilt, kui teatud elulised toimetulekuoskused. Neid saab omandada eranditult praktikas, aga meelde jäävad nad pikaks-pikaks.
Laiast pildist pole armees palju abi, kui puudub kogemus sellest, mis tegelikult toimub ja toimib. Võimalik, et just neid "laia pildi tegelasi", kes reaalsest allüksuse tegevusest vaid ähmast aimu omavad, ongi staapides kangide juures liiga palju ja tänu sellele ka lahendused, mis kõrgemalt kästakse, ei taha allpool sageli toimida. Staap peaks olema mõtlev, mitte vaid bürokraatiat tootev organ.

Või läheks hoopistükkis revolutsiooniliseks ja pakuks ette, et pataljonidest kõik staabiülemad kaotada? Mis asi see ikka on millega pataljoniülem ja S3 hakkama ei saaks?

Bundeswehris näiteks ei ole olnudki staabiülemat - S3 ülem on seda ametit täitnud. Aga nüüd nad vist tegid, et armee drastilise koondamise tingimustes osa vanemohvitseri ametikohti ära päästa. Samuti loodi kompaniiülema abi ametikohad.

mina ei usu seda Sinu alt-ülesse kasvamise juttu, ilma vahepeal üleval käimata. Mina tean, et ringkonnaülemale on vaja ikka hoopis teistsugust arusaama asjast, kui rühmaülemale. Meie elu on ju pidevalt näidanud, et hea rühmaülem ei pruugi olla hea pataljoniülem.

Vahepeal üleval käimine on normaalne.
Arusaadav ka, et ringkonnaülemal on teised ülesanded ja arusaamad, kui rühmaülemal. Aga väidan, et rühmaülem ei olekski suuteline väga adekvaatselt planeerima ja otsustama ringkonna asju (nii teenistus, kui operatiiv), kui ta pole olnud vahepeal kompaniiülem/kompaniiülema abi ja pataljoniülem/pataljoni staabiülem/S3 ülem. Staabitöö kogemust on nooremohvitseril vaja, aga see pole eriti olulisem, kui allüksusekogemus.
Lisaks võib mängu tulla autoriteet. Kui mõnd alluvat iseteadlikku rühma- või kompaniiülemat näiteks vaja paika panna, on hea peale hüpata stiilis, et "ärge tulge jama ajama - olen ise olnud ja tean hästi, kuidas teil seal tegelikult on".

[Hjalmar Nelk]

Vastan siis kiirelt.

Näed, Hummel, siit see meie erinevus ongi. Sina rääägid mingist müstilisest "kõrgemale staapi äraminekust" ja mina räägin ohvitseri teenistusest, kui tervikust.

Siin oleks paslik natuke tagasi võtta ja küsida - miks meil on ohvitsere üleüldse vaja? Ohvitseri olemasolu mõte on (minu arust) ainult üks - olla sõjaväeline juht. Kõik muu on illusioon. Kõige tähtsamaks (kuid mitte sugugi ainsaks) sõjaväelise juhi asukohaks on üksuse juhtimine, olgu selleks siis rühm, kompanii, pataljon, brigaad, või maavägi. Sellisele kohale määramist ei tohiks kindlasti võtta kergekäeliselt ning selleks tuleb inimest ette valmistada. Sest mida peab üksuse ülem tegema? Õige - otsustama teiste inimeste elude üle. Kust need veendumused/teadmised tulevad? Kaks põhiteed - koolid/kursused (mida meil liiga vähe on ja millede kasvatavast rollist vähe aru saadakse) ning aru saamine, kuidas tervik toimib. Pane nüüd tähele - see ei kehti mitte kuidagi allohvitseri kohta, ikka ohvitseri. Kas ma sellega ütlen, et staabiteenistus ja koolid on tähtsamad, kui teenistus allüksuses? Vastupidi - mitte miski ohvitseri teenistuses ei saa olla austusväärsem ja ihaldusväärsem, kui teenistus allüksuse juhina, kuid just selle pärast (päris paradoksaalsel kombel) tuleb teenida samavõrra staabis ja koolides käia. Allüksuse ülema koht on liiga väärtuslik ja oluline, et seda lihtsalt raisata lootuses, et äkki inimene midagi õpib. Mõnikord õpitaksegi, aga tark inimene hoomab varsti, et hoopis lihtsam on õppida teiste kogemustest ning sellega vältida kogemuste puudusest tekkivad piinlikud (heal juhul), või lausa ohtlikud vahejuhtumid.

Ja Sina ütled, et see ei ole raketiteadus. Tegelikult on Sul õigus - raketiteadus on hulga kergem. Otsustada aitab ainult üks asi - laiema pildi omamine, kõik muu on (jällegi minu arust) illusioon. Seda nii lihtsal tasandil - kui ei tea, mida pataljon tahab, siis ega ikka ei oska rühma õigesti suunata; kui ka märgatavalt keerulisemal - kui ikka aru ei saa maaväe ülema juhtimisfilosoofiast, siis ikka ajateenijatest pataljoni kokku ei pane. Ja mida n-ltn pataljoni staabis teeb? Kuule kallis inimene - kui meil sõjakooli lõpetajad suudavad (ilma igasuguse irooniata) kirjutada lõputöid strateegiast, mis asi siis see pataljon ära ei ole. On abitööjõud. Õppustel näeb milline koormus on pataljoniülemal, aitab kaarti tassida, märgib taktikalist olukorda, kirjutab lihtsamaid korraldusi (targemate juhendamisel). pataljoni ju õpitakse põhikursusel. Väljaspool õppuseid? Tegutseb (abi)instruktorina, õpib selgeks mõne spetsiifilise eriala/teadmise. Nagu näiteks kehaline kasvatus. Kuidas meil käib? Kas jalgpall või siis pikk jooks. Ja seda nimetad Sina "praktiliseks oskuseks" ja vastandad laiale pildile? Meil tavaliselt rühmaülemad pistetakse tanki ja tulemuseks on tihtipeale frustreerunud ajateenijad. Ja seda õigusega. Mina kah ei viitsiks pikalt kuulata just sõjakoolist välja tulnud meest, kes ei oska korralikult kehalist kasvatust juhtida. Või üritab oma ebakindlust jämeda hääle tegemise taha varjata.

Ja kuidas Sul see pidev vastandamine laia pildi ja "asja oskamise" vahel üleüldse käib? Kuidas need saavad üleüldse vastanduda? Tegelikult eks ma ikka tean küll - tegelikult selle "asja oskamine" ongi asju tuksi keeranud nii sõdades, kui ka rahu ajal. Kui pidevalt omas leemes praed ega siis tarkust kuskilt juurde ikka ei tule ja aina raiud, et "teeme seda asja niimoodu, sest alati on niimoodu tehtud". Käigu see siis noorteajal ajateenijate linnaloale laskmise kohta (nii pole ju kunagi tehtud ja meie ei saanud üleüldse kunagi) või siis integreeritud õppemeetodite kasutamise kohta (saadame Tapal koolitatavad suurtüki/pioneeri/õhutõrje aspirandid jalaväeaspirantidega kokku õppima - nii pole ju vaja). Ühesõnaga - loomulikult jäävad üksuse juhtimise kogemused meelde pikaks ajaks, aga vaja on, et see oleks ohvitseride puhul juhitav tipust, aga mitte allohvitseride poolt.

Rohkem ei jõua ...