Kapten Trumm kirjutas:Mõni aasta tagasi tegi üks tegelane siin lambukestele selgeks Arsenalis sellise kraami tootmise kahjurlikkuse ning selle erasektorist tellimise progressiivsuse.
Antud suitsude teemaline fopaa on lihtsalt üks näide nende prohmakate reas, mis on saatnud ütlemata progressiivset imitatsiooni tellimist eratarnijatelt. Kahjuks on sellega ka kaasnenud üksjagu vigastusi. Kas küse on KV nõrgas kompetentsis ostjana (ei suudeta kirjeldada, mida tahetakse), on tegemist tarnijate ebausaldusväärsusega -kahjuks ei tea.
Küll aga näib tarbija mätta otsast, et sealt progressiivsest erasektorist tulevat ei suudeta kontrollida ja tulemuseks on kas imitatsiooni üldine nappus või lausa ohtlikud asjad.
Remargi ja OT korras küsiks siinkohal, et mis imeasjad on lõhkepaketid ja suitsugranaadid, et justnimelt neid tuleks kindlasti hankida riiklikult firmalt, mitte aga erasektorist? Eriti olukorras, kus praktiliselt kogu muu (ja tõrke või tootmisvea tõttu veelgi ohtlikum) kraam nagu teravmoon, pärisgranaadid, püssgranaadid, granaadiheitja granaadid, kusti moon, TT- ja ÕT-raketid ning suurtükimürsud ja miinipildujamiinid tulevad ikkagi erafirmadelt, või siis sellistelt riigi osalusega firmadelt, mis ei kuulu Eesti riigile?
Kindlasti oleks KV hankijad saanud antud hanke puhul teha paremini – valmistada hange ja lähteülesanne pikemalt ja rahulikumalt ette, kuulutada hange varem välja, et probleemide korral jõuaks aegsasti selle hanke tühistada ning Siili ajaks uue hanke läbi viia, olla nõudlikum pakkujate kvalifitseerimise protsessi juures jne. Aga kui see probleem (ja mõned teised sarnased) midagi KV hangete puhul näitab, siis vaid seda, et Leo Kunnase igihaljas jutt sellest, et kogu hankemajandust ei tohi mingi hinna eest Kaitseväe koosseisust välja viia, sest ainult Kaitsevägi teab kõige paremini, mida ja kuidas tuleb Kaitseväele hankida, ei vasta praktikas pehmelt öeldes tõele.
Muus osas – kui jätta kõrvale see, et ühel suurõppusele ei laekunud planeeritud mahus suitsugranaate – midagi väga katki ju ei ole. Esimesele laekunud partiile tehti kohe kvaliteedikontroll, mis paljastas praagi, granaate kokkuvõttes vastu ei võetud ja tarnijale nende eest raha ei makstud, vastupidi, hoopis trahv väänatakse tootjale hoopis selle porno eest kaela.
Riigikapitalismi ihalejatel soovitan aga selle juhtumi valguses mõelda selle peale, mis oleks juhtunud (ning kes ja kui palju maksma pidanud) juhul, kui samasuguse praakpartii oleks mingil põhjusel valmis nikerdanud ja kaitseväele tarninud Eesti riigile kuuluv firma, olgu ta nimeks Arsenal või midagi muud. Esiteks, mingit sisulist garantiid, et erafirma toodab suurema tõenäosusega praaki kui riigifirma, ju tegelikult ei ole. Kui tooteid konstrueerivad ja panevad kokku inimesed, siis need samad inimesed võivad eksida, teha asju ülejala ja ebakvaliteetselt nii era- kui riigifirmas töötades. Erafirma puhul kannab riski ja praagi korral kahjumi tootja – tema on investeerinud raha praakkauba tootmisesse, kuid ei saa tellijalt selle eest raha, vaid hoopis trahvi kaela. Riigifirma puhul on aga juba investeeringu teinud seesama riik, praakpartii puhul pole ju trahvi mõtet nõuda (sest selle maksab kinni seesama riik), enamgi veel, tõenäoliselt peab riik veel investeerima kahekordselt selleks, et teha uus ja seekord korralik partii suitsugranaate, sest mis mõte on riigifirmal, kui riik selle firma käest midagi ei telli?
Erafirma puhul on selles mõttes lihtsam ja maksumaksjale kasulikum – kui toodeti saasta, siis seda vastu võtma ei pea, tarne eest maksma samuti ei pea, vaid saab selleks planeeritud raha kasutada uue hanke tegemiseks, kus siis loodetavasti võidab juba kvaliteetset kaupa tootev ettevõte.