Riigikaitse eelarve

[A4]

Illustreerimaks seda imelist sundolukorda, kuhu täna Kaitseväge ja kaitse-eelarvet vägisi üritatakse pressida, tooksin mina hoopis järgmise paralleeli. Ehk see aitab paremini selgitada kogu olukorra grotesksust ning potentsiaalset kahju, mida see praegu laual olev kärbi-ja-laena Brežnevi pakike tegelikult sisaldab, ning miks kõik kaitseplaneerijad kahe käega peast kinni hoiavad.

Niisiis, kujutage ette, et ehitate endale elamiseks elumaja. Ehitate nt 4 aasta jooksul ja pangast saadud laenuga. Laenusumma vastab üsna täpselt sellele, mis on vajalik maja reaalseks valmisehitamiseks, igakuine tagasimakse aga sellele, mida reaalselt suudate maksta. Pisut kaugemas tulevikus tahaksite endale soetada ka sõiduauto, aga esialgu saab hakkama ka ilma selleta ning prioriteet on maja reaalselt valmis ehitada.

Poole ehitamise pealt ütleb pank aga teile, et kuna majanduses on kesised ajad ja te pole suutnud kvartaalseid laenusummasid 100-protsendiliselt kvartali lõpuks ehitajatele välja maksta, siis ta vähendab 10% ulatuses kogu lubatud laenusummat. See, et rahad jäid välja maksmata mitte teie käpardluse tõttu, vaid põhjusel, et ehitaja ei saanud õigeaegselt hakkama näiteks vannitoa plaatimisega (ja oleks vaja millalgi siiski ära plaatida), panka absoluutselt ei huvita. Jäägu siis plaatimata! Kõigile teistele samast pangast laenu võtnutele (st antud juhul kõikidele teistele ministeeriumitele) ütleb pank aga, et kulutage rahulikult plaanitud mahus edasi, teie laenusummaga ei juhtu midagi. Kui ka mingid summad jäävad kulutamata, pole hullu.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, nõuab pank teilt nüüd ja kohe täiendava laenu võtmist uue auto ostmiseks. Isegi konkreetse automargi ja -poe on pank kindlaks määranud. Autot oleks mingil hetkel muidugi vaja, ainult et raha auto ülalpidamiseks pole teil raha kuskilt võtta – selle kõige plaanisite tegeleda alles siis, kui maja valmis. Aga pank nõuab ja veel häbistab teid avalikult stiilis „vaat kus loll ja saamatu mees, ei võta uut autot isegi kui poolmuidu pakutakse!“.

Kui lasete auto osas endale augu pähe rääkida, siis tagajärg saab olema umbes järgmine. Garaaži ehitamiseks raha ei antud ega polnud ka sul endal plaanis – selge, tõmbad oma majale pakettakende asemel kiled või seapõied akende ette. Auto jaoks bensuraha pole – pole viga, säästab māja küttekuludelt, hädapärast saab talvel toas ka 15 plusskraadiga hakkama. Auto remont ja hooldus maksab mingit plaanivälist raha – no vast saavad lapsed paar aastat kakal käidud ilma vetuspotita otse kanalisatsioonitoru sisse vms.

Mida te teeksite, kui mõni pank teie juurde sellise hiilgava pakkumisega tuleks?

[ermot]

Hm... nii et antakse raha elektritõukeratta jagu, aga nõutakse selle eest Mercedes Benzi viimast mudelit? Oh kui eestlaslik ja oh kui tuttav lugu.

Ja Borjal on siis lihtne lahendus, kuidas tõukeratta hinnaga Mersu nätte saab, nii või?

[Veiko Palm]

Neil on lihtsalt HEREMist erinev seisukoht KV tänapuuduvate võimete loomise osas.

Täitsa kogemata on Borja komistanud asja olemuse otsa.

Riigi sõjalise kaitse ettevalmistamise, organiseerimise ja juhtimise eest vastutab kaitseväe juhataja ainuisikuliselt. Ühelt poolt on see kohustus, kuid teisalt loomulikult õigus. Ainult temal on õigus teha otsuseid.

On tore, et riigikaitse ja ka sõjaline riigikaitse, läheb nii paljudele inimestele korda. See on ka sõjalises mõttes äärmiselt praktiline - mida rohkem inimesi (ka tarku ja pädevaid) sellel teemal kaasa mõtleb, seda suurem on tõenäosus, et sünnivad head asjad. Kuid ... otsused sõjalise riigikaitse osas teeb ikkagi kaitseväe juhataja, kõik me muud oleme tavalised nõuandjad või kiibitsejad ning ei maksa solvuda, kui kaitseväe juhataja teeb teistsuguse otsuse. Sõjalises riigikaitses ei saa olla "arvamuste paljusust", loeb vaid kaitseväe juhataja otsus.

On äärmiselt eksitav kujutada kaitseväe juhataja töölauale trügimist tsiviilkontrollina, nagu mõned foorumlased seda teevad. Sarnaselt on väga eksitav sõjalise riigikaitse puhul hakata hämama, et kaitseväe juhatajal ei ole sõjalise riigikaitse osas otsustamise monopoli (konkreetselt selliseid väiteid on ka esitatud) - valeväide, on küll monopol.

Mis asi siis tsiviilkontroll on ja kuidas see rakendub? Või mida siis teha, kui tunnete, et teil on "erinev seisukoht"? Äkki Borja aitab?

[Viiskümmend]

Ostetava varustuse elutsüklikulud elukaare jooksul peaksidki olema iga hanke keskne teema. Hange, kui selline annab ostjale "võimaluste akna" kulukate tagajärgede vältimiseks. Läbimõtlemata ostu tagajärjel tekkinud liiga suured püsikulud ei ole samuti paratamatus, sest seda saab uue ja soodsamaid tingimusi pakkuva hankega parandada.

[Veiko Palm]

aga neid, kes lootsid tolle mõttetu kompaniijagu tutikate soomukite diili eest "na laapu polutšitj" - oli ilmselt sitaks (nii kaminas kui toonases maaväe staabis)

Aga palun ära jää sellisele umbmäärasele tasemele vaid lao ikka nimed ilusasti letti. Kasvõi selles maaväe staabi seast. Kes? Aega on ju ka palju möödas ning Sinagi turvaliselt reservis, oleks aeg nimed kätte näidata. Võid ka privasse või mulle meilile. Või kui mind ei usalda, siis äkki KAPOsse? Või on seegi selline õhkuvisatud tühi süüdistus?

Borja - privas Sa mulle ei vastanud (või õigemini vastasid kahe sõnaga ja ilma nimedeta), äkki üritame siiski veel? Kasvõi maaväe staabi osas?

Viskasid tõsise süüdistuse õhku oma endiste teenistuskaaslaste pihta, kellest osad on kindlasti veel teenistuses. Korruptandid on tõsine oht meie riigikaitsele ja hea värbamisväli välisriikide luurele. Ära nüüd ole nii tagasihoidlik, anna nimed. Mõtle kasvõi sellele, et võib-olla osadel neist on ka Scoutspataljoni teenetemärk, mille üle Sina õigustatud uhkust tunned. Kas Sul on hea tunne kanda sama märki korruptandiga?

Lihtsam oleks muidugi taganeda alusetust süüdistusest.

[Kriku]

Rodina-mat' dolzhna znat' svoihh gerojev...

[alari]

Ostetava varustuse elutsüklikulud elukaare jooksul peaksidki olema iga hanke keskne teema. Hange, kui selline annab ostjale "võimaluste akna" kulukate tagajärgede vältimiseks. Läbimõtlemata ostu tagajärjel tekkinud liiga suured püsikulud ei ole samuti paratamatus, sest seda saab uue ja soodsamaid tingimusi pakkuva hankega parandada.

Mul on tekkinud tunne, et mõne inimese plaan on see, et hangime võime, kuigi me kõik teame, et raha üleval pidamiseks ei ole, kui me just kuskilt ei kärbi.
Edasi kommunikeeritakse, et pole raha võime üleval pidamiseks ning siis nõuda, et riik tõstaks kaitsekulutusi, sest riik ju ei taha, et me peame oma sõjalisi võimeid vähendama.

[Kriku]

Eelmine kord läks selle strateegiaga igatahes vastupidi: SA koosseisu lõpuks vähendati, mitte ei pandud kaitsekulutusi juurde.

[Harald Hirmus]

Kui EKRE saab peaministri tooli omale, siis on Heremil ja tänasel peastaabil kiire minek. Ilmselt EKRE mehed tahaksid enda eelistusi näha ka lisaks KVJ veel KaPos, PPAs jne. Seega on Eesti ametkondadel põhjust murelikult jälgida EKRE tegemisi, sest peale neid vist ei jäägi enam Vabariigist midagi järgi. Nad on oma olemuselt parajad kodukootud Lukašenkad ja Putinid. https://www.ohtuleht.ee/1012704/kaitsev ... ndiliselt-

...ja sinu väide põhineb millel?

Kas see, et keegi esitab ebamugavaid küsimus ja väidab, et asjad on viletsad, on rohkem turvalisust õõnestav kui see, et üritatakse jätta mulje, et kõik on korras ja liitlased lendavad kohe laivi, kui olukord seda nõuab, kuigi see ei pruugi nii olla, eriti vaadates olukorda euroopa riikide kaitsevõimetega hetkel. Ameerikast ma ei räägi. Sama väideti ju ka Pankade kohta ja vaata, mis tuli hoopis välja. On ju selge sõnaga öeldud, et Eesti peab tagama esmase kaitsevõime. Hetkel on see soovmõtlemine. Kurb on kogu selle asja juures, et kui pakutakse raha ja öeldakse välja võimed, millega tuleks hakata tegelema(lisan siinkohal, et keegi pole väitnud, et vajadusel ei võeta laenu juurde, kui selleks on vajadust ka järgmised aastad) kiirendatud korras. Selle asemel, et kuulata ja konsensus leida, hakatakse tatti pritsima ja vabandusi leidma, miks seda teha ei saa ning sildistama küll kommunistideks, küll natsideks(otsustage juba ära, kes nad siis on). Nagu Kunnas väitis, siis Leedu on meist hooga mööda läinud kaitsevõime arendamises ja tugevdamises, jääb minu jaoks arusaamatuks, kuidas nemad suudavad ja meie mitte. Samuti Läti üritab teha, mis teha annab(see on iseasi, kuidas neil see välja tuleb ja loomulikult on nemad mitmed head aastad niiöelda peenhäälestamisega tegelenud). Kui tõesti võtab aega võimete arendamine nii kaua, nagu väidetakse, siis seda enam peaks asjaga esimesel võimalusel tegelema hakkama. Vägisi tekib mõte, et midagi tehakse valesti, kas siis sihilikult või kogemata.

[alban]

Võimete arendamisega tegeletakse eraldatud vahendite piires. Võtmesõnaks on ülalpidamiskulud ja jätkusuutlikkus. See, et ostetakse raud lattu ei tähenda võime tekkimist, sest rauale on lisaks vaja inimesi ja betooni ning jooksvate kulude katmist. Kui osta mingi kallis süsteem ja selle ülalpidamiseks raha juurde ei anta, siis peavad ülalpidamiskulud tulema olemasolevate võimete arvelt. Seega ei ole olemasolev võime (1) + juurdeostetav süsteem (1) = kokku 2 vaid tõenäoliselt on tulem miinusega, sest uue vidina ülalpidamine vähendab olemasolevat võimet. Kui keeruline on sellest aru saada?

[maskeerimisvork]

... Vägisi tekib mõte, et midagi tehakse valesti, kas siis sihilikult või kogemata.

Täpselt nii ongi ja valesti toimetab kuningapoeg oma jüngritega. Käigu see 300+ milj välja kui tal see olemas on, ikka rohkem abiks kui olematu 1 miljard, ja küll KV leiab sellele asjaliku rakenduse. Kui on kahtlus, et KVJ ei tule oma ülesannetega toime, siis tõestada ja välja vahetada. No mida järgmiseks, hakkab Kiigele ette kirjutama, mis mahus pimesooleoperatsioone kliinikutes rahastada, Lukasele, et milliseid näitusi ERM-is korraldada jne? Ah pagan, selline olukord ju juba ongi käes.. ei kujuta ette, millistest mordori koobastest on välja roninud tegelased, kellede arvetes taoline asjaajamise kultuur on vastuvõetav ja "õhku puhastav".

[alari]

https://www.ohtuleht.ee/1012713/kaitsei ... as-vagesid

Kaitseinvesteeringute keskuse juht tõmbab Helmete jutule pidurit: eesmärke seab ikka Herem, kes juhib sõjas vägesid


„Kui kõlab sõnum, et ostke praeguse [pikaajalise kaitsekulutuste] plaani sees õhutõrje ja pidage seda üleval, siis lause teine pool peab ütlema, et pange kinni 2. jalaväebrigaad ja kaitseliit – need on rahaliselt võrreldavad tehingud,“ selgitas Kaitseinvesteeringute keskuse juht Kusti Salm, et ainuüksi 300 miljoni euro suuruse laenu võtmine ei tekitaks Eestile keskmaa õhukaitsevõimekust – järgmise 10 aastaga tuleks leida veel 300 miljonit, et süsteemi käigus hoida.
Usutluses Õhtulehega rääkis Salm, miks talle tundub ebatõenäoline rahandusminister Martin Helme lubadus, et võimalik kallis keskmaa õhutõrje süsteem võib lähiaastatel Eestisse jõuda, kas vaenlaste dessant võib tõesti kerge vaevaga Tallinna linnahalli juures maabuda, nagu väitis Mart Helme, ning millised on riiklike kaitsekulutuste järgmised prioriteedid.

Intervjuu esimene küsimus pidi olema sootuks midagi muud, aga üks nädalavahetuse raadiosaade muutis olukorda. Martin Helme ütles seal: „Ja minu silmis selle viimase nädala jooksul on tekkinud väga-väga tõsine küsimärk kaitseväe juhataja pädevuses, kes väidab täiesti rahulikult, et Eesti ei vaja oma õhutõrjet, keskmaa õhutõrjet.“

Te olete olnud kaitseväe juhatajaga tihedas suhtluses ja teisalt teate riigi hankesoove. Kas see vastab tõele, et Eesti ei tahagi õhutõrjesüsteemi, mida poliitikud justkui lahkelt peopesal ette kannavad?

Esiteks, kaitseväe juhataja on pädev.

Teiseks, ei, see ei vasta tõele. Õhutõrje hankimine on olnud kümneaastase arengukava tegemisel Top 3 prioriteet nii [aastatel] 2012, 2016 kui ka praegu arengukava uuendamisel. Aga nagu iga võime arendamisel, pole oluline ainult see, mis sa selle eest saad, vaid ka see, mis selle eest tegemata jääb.

2012 ja 2016 arengukavas oli otsus, et 1. jalaväebrigaadi soomusvõime, suurtükivõime ja laskemoonatagavarade suurendamine toodab meile rohkem kaitsevõimet kui õhutõrje hankimine. Eesti riik oli nii paremini kaitstud.

Kui küsitakse, kas õhutõrjet on vaja, siis õige vastus on – jah. Aga rohkem on olnud tarvis tõsta jalaväeüksuste kaitstust-mobiilsust ja lahinguvõimekust.

Aga miks mitte haarata siis nüüd kahe käega sellest võimalusest kinni, kui pakutakse, et me saame 300 miljonit laenuraha välja käia: võtke ja ostke?!

Nii kaitseväe juhatajal kui ka laiemalt kaitseministeeriumil pole ühtegi probleemi haarata kinni võimalusest hankida õhutõrjevõimekus. Aga siin on hästi oluline arvestada sellega, et ostmine on ainult üks kolmandik asja kogumaksumusest.

Õhutõrjest rääkides: miinimumpaketis maksaks selle soetamine 300 miljonit eurot. Meil tuleks veel lisaks leida 300 miljonit järgmise kümne aasta jooksul ja kokku 600 miljonit 20–25 aasta jooksul. See raha tuleks tänaste võimete arvelt. Ja me ei räägi mingitest ametnike palkadest või rahvusvaheliste programmide liikmemaksudest, vaid konkreetsetest lahingüksustest, mis tuleks sellisel juhul laiali saata.


Siseminister Mart Helme tõi valitsuse pressikonverentsil välja näited, et praegu on õhutõrjeks olemas üks pakkumine miljardi euroga, ja siis tuli rahandusminister, kes ütles, et näe, 250 miljoni euroga saab ka. Kas reaalselt need käärid ongi nii suured?

Ei ole kindlasti selliseid kääre. Ma ei ole üldse kursis sellega, kust need numbrid on võetud.

Aga mis puudutab seda väidetavat 250 miljoni euro suurust pakkumist, mille jõuaks kohe sel aastal ära tarnida, siis… Sellesama ettevõtte (Iisraeli firma Rafael – V. V.) käest oleme meie ametlikult saanud hoopis teised andmed – tarneajad nii rannakaitse kui ka õhukaitsesüsteemide puhul on minimaalselt kolm aastat. Sinna lisanduvad lepinguläbirääkimised, väljaõppeaeg ja kõik muu selline.

Äkki ongi Toompeal firma esindajatega läbi räägitud paremad tingimused ja Eesti-Iisraeli riikide vaheline tehing käiks siuhti?

Ma ei saa seda välistada, aga lihtsalt füüsiliselt sel aastal ära tarnida, integreerida meie süsteemidega, teha väljamaksed, õpetada välja inimesed, toota laskemoon… Maailma ajaloos oleks see pretsedenditu.


Oletame, et süsteem jõuab kohale alles kolme aasta pärast. Miks mitte kulutada need 300 miljonit eurot praegu ära ja kolme aasta pärast on pukis järgmine valitsus, kes muretseb, kust uude arengukavasse järgmised 300 miljonit tulevad?


Ma tahan, et kaardid oleksid siin avatud! Hangime mingi süsteemi, paneme seda opereerima inimesed, ostame laskemoona, nende vedamiseks veokid, ehitame taristu, laiendame harjutusväljakuid – kui me praegu teeksime selle otsuse teadmises, et süsteemi elutsükli käigus raha ei ole, siis me samal ajal teeme otsuse, et midagi muud tuleb kuskil kinni panna.

Vaadates tänast väestruktuuri, kuidas me kavatseme vajadusel Eesti kaitseväge kasutada ja seda rahuajal arendame, siis see lõikaks meile lihasesse! Meil ei ole vahendeid, mis lubaks katta kümnetesse miljonitesse ulatuvaid lisakulusid.


Ma toon siin tavaelust näite: kui inimene teenib kuus 1000 eurot, siis ta tajub, mis ta selle raha eest saab. Aga kui ma kuulen neid küsimusi, mis on praegu õhku visatud, siis seda tuhandet eurot vaadatakse justkui 10 aasta pildis. Selle 120 000 euro eest jaksad ju ikka endale uue auto või korteri osta, milles probleem?! Aga oma palga puhul saab ju igaüks aru, et 120 000 eurot kümne aasta peale on sama kui 1000 eurot kuus.

Kui keegi räägib kuskil, et kaitseministeeriumil on mingit raha üle, siis see lihtsalt ei vasta tõele. Meil on juhtunud hilinenud tarneid, ikka tuleb ette – uued automaatrelvad pidid kohale jõudma 2019 lõpus, jõudsid selle aasta juulis. Aga Eestis on tekkepõhine eelarve: vahendid antakse siis, kui tarne kohale jõuab – see ongi välja mõeldud selleks, et aasta lõpus ei hakataks rahaga rallitama, makstes välja eelarves kirjas oleva summa, kuigi tegelikult võivad asjad kohale jõuda alles viie aasta pärast.

Ehk siis lihtsustatult öeldes: kümne aasta plaan on paigas, et kaitsevägi ei elaks üle oma võimete?

Ühest küljest, aga teisest ka selleks, et olemasoleva raha eest me suudaks välja arendada maksimaalselt võitlusvõimelise väe.

Aga kui plastiline või painduv see plaan on ehk kui palju saab asju ümber teha? Sest tulles tagas raadiosaates Martin Helme öeldu juurde: „Riigikaitsekomisjoni istungil meil oli diskussioon Heremiga ja mina ikkagi pidin tähelepanu juhtima sellele, et kui on sõjaväelane, kes arvab, et tuleb nii teha, ja on poliitiline tahe teha teistmoodi, siis tegelikult ei ole varianti ka, kumba pidi tehakse.“

Plaan on tegelikult väga paindlik. Vaatame selle ümber iga nelja aasta tagant, võttes arvesse julgeolekuolukorra muutuse, poliitilise tahte ja lisaks me eelarvestame kulutusi ka iga-aastaselt. Selle kümneaastase eelarve sees on võimalik projekte ette- või tahapoole nihutada. See ongi kaitseväe juhataja, aga lõpuks ikkagi kaitseministri otsus, mida ja millises järjekorras teha. Nii et paindlikkust on seal sees päris palju.

Kui me järgmisel aastal kinnitame uue arengukava, mis räägib sellest, et meil on vaja nüüd teha õhu- ja rannikukaitsevõimekust ning valitsus on otsustanud selleks hüppeliselt kaitseväe eelarvet suurendada, siis selle plaani sees on võimalik mingeid projekte kiirendada. Aga see väide, et teie tänane eelarve on üle 600 miljoni euro, paari aasta peale leiab sealt 300 miljonit küll, ei näita paindlikkust. Kui kõlab sõnum, et ostke praeguse plaani sees õhutõrje ja pidage seda üleval, siis lause teine pool peab ütlema seda, et pange kinni 2. brigaad ja kaitseliit – need on rahaliselt võrreldavad tehingud.

Rahandusministri plaani puhul on õhutõrjest räägitud rohkem. Merekaitse on seal väiksem ja odavam koostisosa. Millised arendusplaanid sellega on ja mis on praegune võimekus ehk kas – nagu Mart Helme väitis – vaenlaste dessant võib linnahalli taga maabuda ja me ei saa kuidagi vastu?

Jutt sellest, et dessant võib rahulikult Eestisse sisse jalutada, muidugi ei vasta tõele. Dessant võetakse vajadusel väga karmilt vastu: selleks on meil jalaväeüksused. Meil on olemasolevate relvade, suurtükkide, miinipildurite ja tankitõrjerelvadega olemas võimekus mõjutada merelt tulevat dessanti. Ma ei ütleks, et see on meil karjuv võimelünk.

Kuidas me Eesti rannikut kaitseme, kuidas hoiame vabana veeteed, et liitlased saaksid siia tulla, kuidas tagame oma vete suveräänsuse, sellesse oleme tänases arenguplaanis päris palju investeerinud. Lisaks ostame ameeriklaste abiga juurde mereseireradareid.

Kõik, mis puudutab mõjutusvahendeid, on meil arengukava uuendamisel Top 3 prioriteet. Kõik ideed, mis on avalikkuses läbi käinud, 30-, 120-, 150kilomeetrise ulatusega täppislaskmisseadmed, on aruteluna laual. Aga seda ei saa otsustada, ilma et oleksid olemas rahalised vahendid, mis lubaks reaalselt süsteemi kasutusele võtta.

Mida see Top 3 ajaliselt tähendab?

Kui järgmisel suvel saaks arengukava heaks kiidetud – või kui valitsus otsustab praegu rannakaitse osas täiendavalt finantseerida –, siis esimene võimekus on võimalik luua kahe-kolme aastaga.

Viimaste aastate suured kaitseinvesteeringud olid K9 Kõu haubitsad ja automaadid R20 Rahe. Mis lähiajal veel prioriteedid on, kui me ei räägi nüüd neist tulistest teemadest, ranniku- ja õhukaitsest?

Siin ma räägin muidugi kaitseväe juhataja eest, sest tema seab Eestis sõjalisi prioriteete ja see ei saagi muudmoodi olla, sest tema hakkab väge juhtima, kui peaks minema sõjaks.

Kaitseväe juhataja on oluliseks pidanud kõike, mis puudutab regionaalset kaitsevõimet. Eesti ole regioonis üksi ega oleks seda ka võimalikul sõjatandril, vaid meid ümbritsev mereala ja ka maismaa Lätis-Leedus oleks see tander. Äärmiselt oluline on leida regionaalsed võimed, mis peamiselt puudutab täppislaskeseadmeid nii maalt maale kui ka maalt merele.

Laskeulatus on siin väga tähtis: igaüks võib hakata kaardil sirkliga neid sõõre tõmbama, mitu 30kilomeetrise laskekaugusega laskeseadeldist peaks meil olema 1500kilomeetrise ranniku peale. Aga kui meil on pikema laskeulatusega süsteem – moodsamad relvad lasevad üle 200 kilomeetri – siis paindlikkus on suurem, aga samas on ka kümneid kordi lihtsam süsteemi vaenlase eest varjata.

Teine suur asi on 2. jalaväebrigaadi soomusvõime. Et säilitada 1. brigaadi, peamiselt kahe pataljoni, praegust liikuvust-kaitset, peame neile hankima uued soomukid, sest vanad on oma eluaja lõppu jõudnud. Sama puudutab 2. brigaadi: kui tahame, et see oleks oma võitlusvõimelt ja mobiilsuselt vähegi võrreldav 1. brigaadiga, peame üksuse panema osaliselt soomuse peale.

Milline on reservväelaste motivatsioon minna sõtta? See on oluliselt kõrgem, kui nende üksuste liikuvus ja kaitse on parem, kui see on 2. brigaadil praegu.

Relvasüsteemidest ja automaatidest on poliitikutel põnev rääkida, sest need teevad kärtsu ja mürtsu. Mis on prioriteedid igavamatest asjadest – mille ehitamisele kulub betooni?

Viimastel aastatel on prioriteet olnud Tapa, peamiselt liitlastega seotud investeeringud. Tulevatel aastatel on teemaks Kalevi pataljoni liikumine Jõhvi, harjutusvõimaluste hüppeline parandamine keskpolügoonil, toetusväejuhatuse ja vahipataljoni konsolideerimine Paldiskisse. Suurim investeering puudutab samuti 2. brigaadi ja Lõuna-Eestit: üritame saada korda mobilisatsioonivarude ning sõidukite hooldus- ja hoiutingimused, luua parema juhtimistaristu ja Tartusse Raadile kaitseväe suure õppelinnaku.

Aga tulles tagasi selle kärtsu ja mürtsu juurde: alates 2016. aastast on olnud kaitseinvesteeringute fookuses sõjaaja laskemoonavarude täiendamine. 30–40 protsenti investeeringutest on igal aastal läinud sinna.

Varasemalt, kui kaitsevaldkonna arendamine ei käinud veel arengukavade kohaselt, kerkisidki üles erinevad omapärased ideed, mis hüppasid paika pandud plaani vahele. Need ideed realiseerusid lõpuks selle arvelt, et mingites kohtades täielikult puudus laskemoonavaru! Täna võime täie kindlusega väita, et kõik meie relvasüsteemid on sõja pidamiseks kaetud piisava varuga.

Mis on laskemoona „parim enne“?

Väike kaliiber võib normaalsetes hoiutingimustes kesta 50 aastat või rohkem. Miinipilduja- ja suurtükimoon kestab 30 aastat, mis eeldab aga vahepealset kontrolli. Tankitõrjerelvad või õhutõrjeraketid – nende aeg on 20 aastat ja need nõuavad vahepealset hooldust, mis on üpris kulukas.

Jõuame tagasi selle alguse jutu juurde, et üks asi on praegu laenata see 300 miljonit, aga kust tulevad need järgmised 300, et hoida süsteeme töös ja ajakohastena.

Just. Üks kord ostetud raketil, et ta oleks need paarkümmend aastat töökorras, pead sa vahepeal elektroonilisi osasid vahetama, tegema erinevaid teste ja see kõik maksab!

[ermot]

Püüan siis hoolikalt sõnastada kompromissi, mis võiks rahuldada nii Eesti riiki kui KVJ kui Helmete kui ka Luige austajaid. Olukorra hinnang: üldrahastuse vähendamine ohustab niigi alarahastatud kaitsevaldkonda seniste võimete taandarengu, kui mitte kadumisega, samas uute keeruliste kaitsesüsteemide hange kiirendatud korras ei tekita lähiajal vajalikke võimekusi juurde.

Kui võtta herr Helmel sõnasabast kinni ja oletada, et kõnealuseid õhu- ja rannakaitse süsteeme on võimalik hankida summas 300 milj. EUR, siis oleks vaja täiendavalt panustada (300*100/28%)=1071,43 milj. EUR summa summarum järgmiste aastate (10 a?) kaitseelarvesse vajalike hangete, võimekuste ettevalmistamise ja hoolduse tarbeks.

Kas selline ettepanek võiks rahuldada kaitseplaneerijaid ja samas anda kaabudele vajaliku poliitilise sära (nn win-win lahendus)? Ütleme nii, et ma tõsiselt kaaluks sellisel juhul EKRE valimist järgmistel kohalikel valimistel- riigikogu tasemel nad peavad natuke rohkem riigimehelikkust ja küpsust demonstreerima.

Borja toetuseks- hea tahtmise korral ei ole olemas probleemi, vaid on võimalused. Selgitan. Üks asi, mis võib olla Helmede mureallikaks- kogu see relvahangete raha kipub minema Eesti riigist välja, st. ei turguta kohalikku majandust kuigivõrd. Hanke osas ilmselt midagi võrdväärselt leiutada ei jõua, aga kuna lõviosa kuludest (asjatundjate hinnangul kuni 82%) kulutatakse hilisemas faasis, kas siis ei võiks mõelda sellele, kuidas hooldus/remont/arendus hoida kodumaal? Siis oleks poliitikutel nagu kaks argumenti- esiteks võimelüngad täidetud ja teiseks läheb lõviosa oma teaduse/majanduse toetamiseks?

USA sai sellise Münhausenliku trikiga hakkama (st. iseenda patsist sikutades tõmbas ennast soomülkast välja) II MS ajal ehk sisenes sõtta 30.-ndate majanduskriisi harjal ja väljus sõjast maailma ühe võimsama majandusena. Iisrael kordas seda kaheksakümnendatel ja täna arendab iseseisvalt raketitkaitse süsteeme ning ostab USA-lt varghävitajaid. Kõige kiuste oleme me ju suutnud üles ehitada ühe eduka e-riigi ja viimase koroonanakkuse valguses vist ka e-majanduse- kui raske siis nende raketisüsteemide iseseisev haldamine olla saab?

[Kriku]

rahuldada nii Eesti riiki kui KVJ kui Helmete kui ka Luige austajaid

Mind ausalt öelda häirib selline teemapüstitus. Eesti kaitsevõime on ainuke asi, mis loeb, ja millest peaks ka argumendid lähtuma. Konkreetsete isikute austajate rahuldamine toimugu privaatsfääris.

Üks asi veel, mis võib olla Helmede mureallikaks- kogu see raha kipub minema Eesti riigist välja

Rafael ka pole Eesti firma...

[strateegiline sõdur]

Nagu Kunnas väitis, siis Leedu on meist hooga mööda läinud kaitsevõime arendamises ja tugevdamises, jääb minu jaoks arusaamatuks, kuidas nemad suudavad ja meie mitte. Samuti Läti üritab teha, mis teha annab(see on iseasi, kuidas neil see välja tuleb ja loomulikult on nemad mitmed head aastad niiöelda peenhäälestamisega tegelenud). Kui tõesti võtab aega võimete arendamine nii kaua, nagu väidetakse, siis seda enam peaks asjaga esimesel võimalusel tegelema hakkama. Vägisi tekib mõte, et midagi tehakse valesti, kas siis sihilikult või kogemata.

Kuidas Leedu on meist riigikaitse arengus „mööda“ läinud? Vaatame numbreid ja kolme Balti riigi kaitse-eelarvete suurusi viimase kuue aasta jooksul (summad miljonites eurodes).

........2015......2016......2017......2018......2019......2020
Eesti 418........450.......479........531.......586.........615
Läti 254........364.......454........594.......637.........653
Leedu 425.......575........724........895.......948........1012

Kogusumma toodud perioodil:
Eesti – 3078
Läti – 2956
Leedu – 4579 ehk poolteis korda rohkem raha riigikaitsesse kui Eesti. Nii minnaksegi mööda.

Kaks küsimust Sulle ka.
1. Oletame, et näiteks paari aasta pärast saab rahandusministriks Jürgen Ligi või kes iganes teine. Kas tal peaks olema õigus anda koos raha eraldamisega ette valik kaitseväele, et mida kaitsevägi ostma peab? Jah/ei vastus sobib, kuid meelsasti loen ka pikemat argumentatsiooni.

2. Teine küsimus. Kas asja ostmisel peaks mõtlema ka kuludele, mis kaasnevad asja ülalpidamisega ja eriti kui need kulud moodustavad umbes kaks kolmandikku kogu kuludest? Jällegi jah/ei vastus või kui vähegi viitsid siis pikem argumentatsioon oleks kena viis mõistlikku debatti pidada.

PS. Mulle isiklikult tundub, et rohkem materdatakse siin foorumis rumalust kui et erakondi. Kuigi on ka fanaatilisi erakondade vastu ja poolt olijaid. Mõnel korral on rumalus riigikaitselistes küsimustes peitnud ennast orava maski taha, mõnel korral rahvusmustriga kampsunisse, vahel roosilõhna taha ja sel korral kahjuks on pugenud kaabu varju.
Mis on minu jaoks praegusel juhul rumaluse kategoorias on välja toodud ülalolevas kahes küsimuses. Mõned kummalised väljaütlemised on veel olnud, nt et Eesti kaitseväe suuruseks on ainult kaks pataljoni.