Gideonic kirjutas:teeline35 kirjutas:Kogu see arutelu KV orkestri ja kaplaniteenistuse kaotamise üle annab küll palju leiba ajakirjanikele ja võimaluse poliitikutele särki rebida ja jaurata, et paneme kas või kogu KV kinni, aga orkester peab jääma! Peamine probleem on minu arvates selles, et praeguste riigieelarve prioriteetide juures ei leidu vaba raha kaitseväe võimekuste kiirendatud loomiseks ja kasvatamiseks. Puuduolevate võimekuste (näiteks kas või merevägi ja lennuvägi) loomiseks ja arendamiseks oleks vaja sadu miljoneid või isegi miljardeid, aga praeguste tendentside jätkudes on võimalik leida lisaks parimal juhul mõnekümne miljoni kaupa. Isegi kui õnnestub KV kärpimisplaanid tagasi pöörata on see igal juhul miinimumprogramm, mis jätkub. Keegi ei tea ju millal meie idanaabri sõjakus tühjaks susiseb ja parem oleks kui me oleks võimalikult valulik suutäis ning nad oma agresiivsust kusagil mujal välja elaksid.
Üldiselt jah on häbiväärne et me ei tee suurhankeid kaitseelarve väliselt. Soomlased hoiavad madalat profiili aga tegelikult nende lennukihanke, uute laevade hanke ja ka väidetavalt uute keskmaa rakettide kõik kaitseeelarve välised ja kõik ikka miljardites summad. Nii võib tunduda küll et panustavad "ainult 1.5%" aga reaalsus on see et kui kõik need hangete kulud kokku lüüa on tulemus hoopis teine (hävitajahanke 10 miljardit on üksi mingi 4% SKPst, tõsi see summa jaotub küll aastate peale). Neil on poliitikutel ka selge arusaam et ainult protsendiga sõda ei pea.
Vaadates mis toimub laenuturul ja mida Idanaaber korraldab oleks tegelikult pidanud juba 2020. aastal mitu head miljardit laenu võtma et kaitseväe tehnikat pikas plaanis välja vahetada (nii et püsikulud jääks sinna 2,2% kanti). Ammugi oleks seda pidanud tegema selle aasta Ukraina musklinäitamise kontekstis.
No meil nüüd sisuliselt tuleb üks asi, mida võib põhimõtteliselt nimetada ka „tavapärase kaitse-eelarve väliseks (suur?)hankeks“. Nimelt eraldasid nii eelmine kui ka praegune valitsus kaitse-eelarvele 2022. aastaks ühekordselt, tavapärasele 2% lisaks ning sihtotstarbeliselt 46 miljonit eurot „rannikukaitseks“, ehk teisisõnu rannakaitserakettide ja vist ka meremiinide soetuseks“. Sellega tõuseb või püsib (oleneb, mida algarvutuste aluseks võtta) kaitsekulu 2022. aastal tasemel u 2,3% SKT-st. Vahe on selles, et kui eelmine valitsus soovis ka 2022. aastale järgnevatel aastatel kaitsekulud umbes samale tasemele jätta, siis uus valitsus näeb alates 2023. aastast püsimise tasemel 2% + HNS ja kaitseinvesteeringute fond, aga nii või naa jäävad kulud üsna 2% ligidale. Lisaks kaheks aastaks ettenähtud tegevus- ja majandamiskulude 15-miljoni eurosele kärpele tähendab see „vahe“ veel kümneid miljoneid eurosid, mis tuleb varasematest plaanidest ja kavadest maha kärpida. See ühekordne rahaeraldis rannikukaitseks teatud mõttes pingestab seda eelarveolukorda veel täiendavalt, sest ilmselt tekib olukord, kus on küll ühekordne rahasutsakas esmaseks hankeks, kuid mitte edasisi elutsüklikulusid. Või õigemini, need elutsüklikulud tuleb leida „allesjääva“ eelarve seest, teisisõnu mingi olemasoleva võime kärpimise, ajatamise või jooksvate kulude kärpimise kaudu.
Eks elame-näeme kuidas selle rannikukaitsega nüüd asjad lähevad, aga mina kipun arvama, et saame näha seda seni teoreetilisena nähtud probleemi, et ühekordne rahaeraldis ilma elutsüklikuludeks vajalike rahadega hakkab ühel hetkel ära sööma olemasolevate võimete raha.
Paralleelid Soomega pole antud juhul päris kohased. Soome üldjuhul ei soeta nende ühekordsete rahaeraldistega mitte mingit täiesti uut, varem mitte-eksisteerinud võimet, vaid uuendab mõnda olemasolevat võimet. St Soome 1990. aastatel ega nüüd 2020. aastatel ei hakka nullist looma endale hävituslennuväe võimet, vaid vahetab välja olemasolevad võimekandjad. Soome ei hakka praegu endale nullist looma uut laevastikku, vaid vahetab terve rea seniseid laevu välja uute vastu. See tähendab, et nende olemasolevas ja „tavapärases“ kaitse-eelarves on juba olemas enamus või vähemalt osa vahendeid nende võimete ülalpidamiseks. On tõsi, et tänu laevastiku, lennukite ja ÕT-rakettide hankele tõusevad Soome kaitsekulud alanud aastakümnel üsna mitmeteks aastateks 2% tasemeni, aga ma pole päris kindel, et see alatiseks nii jääb. St lihtsustatult võib öelda, et soomlaste tavapärased kaitsekulud on keskmiselt 1,3-1,5% SKT-st ning tõusevad keskmiselt kord 20 aasta jooksul mõneks ajaks tasemeni 2% (st sel perioodil, kui mõnda kallist suurvõimet uuendatakse). Aga kas nad tänu nendele lisarahadele kokkuvõttes suhtena SKT-sse kulutavad rohkem kui Eesti, selles ma kahtlen. Ühesõnaga – suures pildis võiks öelda, et ka oma lisahangetega ei kuluta soomlased riigikaitsele eriti palju rohkem (suhtena SKT-sse) kui Eesti – keskmiselt ilmselt isegi pisut vähem. See, kas Eesti peaks oma väiksust, „hilist starti“ jms asju arvestades 2% asemel kulutama 2,5, 3 või 3,4% on juba omaette küsimus.