Laevastike saaga lahendamisest/lahendamatusest on arvanud professionaalid...:
merelise riigikaitse ülesehitamisel ei ole lähtutud üldtunnustatud sõjandusteooriast ega rahvusvahelisest õigusest, kogemusest ja heast tavast, vaid arenguid on suunanud kitsarinnalised ametkondlikud huvid ning neidon soosinud lühinägelikud poliitilised valikud. [1]
...ja poliitikud:
Kõige soodsam variant ja kõige mõistlikum variant väikeriigi puhul oleks muidugi laevastike ühendamine. Seda on proovitud teha, olles olnud kaitseminister läbi aastate, seda on proovitud teha üheksakümnendate aastate algusest peale, kui meil esimesed laevad tulid. Seda ei ole kunagi õnnestunud teha. Me võime öelda, siin on ametkondlikud takistused [2]
Rahvasuus nimetatakse seda vist süvariigiks...?
Probleemiks on Eesti Vabariigi suutmatus olla riik iseenda deklareeritud merealadel. Enamus sõjalise merekaitse asjatundjaid on sellise suutmatuse ühe põhjusena nimetanud killustatuse, nii ressursside kui korralduse ja vastutuse osas.
Viimase osas võib riigikontrolli aastaraportis koroonakriisi õppetundidest asendada sõna ’kriisijuhtimine’ jms sõnadega ’merekaitse’/’merekaitse juhtimine’ ja tähendus kahjuks ei muutuks. Nagu ka Janar Holm ütles, ei ole need järeldused koroonakriisi spetsiifilised [3].
Miks meil siis on selline segadus? Sest oleme merekaitse (jpm) õigusaktidega selliseks kujundanud.
Ehk kuidas täna meie õigusriik, õigusruum ja sealhulgas põhiseadus võimaldab n-ö klassikaliste tsiviilülesannete üle andmist kaitseväele. [4]
Esiteks pean tõdema, et seda pole ükski sõjalise merekaitse asjatundja soovinud. Süsteemne lahendus oli eraldada relvastatud ja mitterelvastatud ülesanded ja lahendada terve riigi ülesannete jaotus merel [5]. Teiseks saab sellest teha huvitavaid järeldusi:
1. Probleemi, mis on kirjeldatud ja kivvi raiut õigusruumiga, ei saagi lahendada selle sama õigusruumi pärast.
2. Õigusruum ei pruugi võimaldada riiki efektiivselt kaitsta, vähemalt sõjaliste ohtude eest.
3. Eesti õigusriik on oluliselt erinev näiteks Taani, Norra, Iirimaa, aga ka Läti ja Leedu õigusriigist.
Meenuvad häguselt ühe Välis-Eesti kirjaniku mõtisklused: (parafraseerides) istume (taaskord) Ojamaa idarannal, vaatame päikesetõusu ja meenutame armast kodumaad seal üle mere, kus kõik oli juriidiliselt, poliitiliselt jpm korrektne, aga mida kahjuks enam ei ole ...
Ehk siis lähedalseisja/seisnu arvamus on kõhedaks tegev:
initsiatiivile laevastikud ühendada saavad surmahoobiks lõpmatud analüüsid
ning järeldus
viimased kolm kümnendit [on] näidanud, et ametnike tasandil asja ei lahendata. [4]
Õige, sest ametnike tasandil ei ole meil kahjuks merekaitse, vähemalt sõjalise merekaitse, asjatundjaid.
Aga noh, positiivne on siiski see, et kunagi varem pole laevastike sasipundar nii kõrgele ja kaugele jõudnud ning kunagi varem pole olnud sellist survet liitlastelt. Hoiame hinge kinni ja loodame siiski parimat.
1. Sõdur, nr 1, 2017, lk 25
https://issuu.com/sodur/docs/sodur_01172. Jüri Luik, Riigikogu infotund, 21.10.2020
https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/20 ... #PKP-43035 13:09
3.
https://www.postimees.ee/7380424/riigik ... rke-eirati 4.
https://www.postimees.ee/7384093/laevas ... uusi-jargi 5.
https://www.kvak.ee/wp-content/uploads/ ... k_veeb.pdf