Iisraeli puhul tuleb tegelikult vaadata seda, kui pikalt seal ülemaid-ohvitsere koolitatakse, kui pikalt nad teenistuses on (st kui palju nad reaalset praktikat saavad), ja mida Iisraeli puhul üldse „reservohvitser“ ennast kujutab meie mõistes.
Iga kord, kui siin on jutt sellest, et „mis ametikohti Iisrael reservväelastega täidab“, olen üritanud netist leida mingit kirjeldust Iisraeli (reserv)ohvitseride väljaõppesüsteemi kohta. Midagi värsket pole esimese hooga leidnud, küll aga sellise 1980. aastate lõpust pärineva kirjelduse
http://www.country-data.com/cgi-bin/query/r-6844.html . Kuna sõjapidamine pole vahepealse 30 aastaga lihtsamaks muutunud, siis pole põhjust uskuda, et Iisraeli tänased ohvitseride väljaõppe-aegade pikkused väga palju lühemad oleksid.
Niisiis – nooremohvitseriks, rühmaülemaks saavad Iisraelis ajateenijad, kes on läbinud u 5-kuulise SBK, seejärel oma võimalike juhiomaduste alusel välja valitud 3-4 kuulisele n-ö nooremallohvitseri kursusele. Nendest omakorda valiti välja mingi paremik ohvitseride baaskursusele, mis koos erialaväljaõppega kestab kuni 6 kuud. Sellele järgneb siis omakorda teenistus üksustes (ohvitseride puhul kokkuvõttes pikem kui reakoosseisul või nooremallohvitseridel) rühmaülemana või selle ekvivalendina. Need on ka inimesed, kes on lõpuks reservohvitserid-rühmaülemad meie mõistes. Kogu väljaõppeaeg selleks, et saada kursuselt kätte rühmaülem, võtab pisut alla 1,5 aasta. Võrdluseks – Eestis vorbitakse reservrühmaülem-lipnik valmis u 8 kuuga + allüksusekursus.
10 protsenti ülalkirjeldatud nooremohvitseridest sõlmivad pärast ajateenistuse lõppu täiendava teenistuslepingu 2-3 aastaks, saavad selle käigus täiendava kompanii-ülema väljaõppe ning ka teenivad kompaniiülematena. Kas neid saab meie mõistes enam üldse reservohvitserideks lugeda, on omaette küsimus. Aga ühesõnaga – kompaniiülemaks saab Iisraelis ajateenistuse läbinud ja tegevteenistusse astunud isik, kellel on selja taga 2-3 aastat ajateenistust, sh aasta jagu juhtimisväljaõpet ja vast teist sama palju praktikat rühmaülemana. Võrdluseks – Eestis saab SA-kompaniiülemaks 3 aastat Kaitseväe Akadeemias õppinud (+ 8-11 kuud ajateenistust enne seda) inimene, kelle kolmest õpingu-aastast omakorda märkimisväärse osa moodustavad bak-kraadi omandamiseks vajalikud üldained.
Ühesõnaga – eeltoodut arvestades mul küll ei teki tunnet, justkui meil täidaksid Iisraeliga võrreldes nt kompanii-ülema ametikohti kuidagi tarbetult ülekvalifitseeritud tegevväelased, keda saaks vabalt reservväelastega asendada. Igas mõttes lühemaid väljaõppeaegasid arvestades on kaks tegevväelast per SA-kompanii/patarei juba niigi äärmine miinimum, millest allapoole pole vist mõistlik langeda.
Loomulikult võib soovi korral ümber teha kogu senise ajateenijate ja reservohvitseride väljaõppemudeli ja -kestvused, aga kui tahame järgida Iisraeli eeskuju, siis tuleks ümber teha ka tegevväelaste karjääri- ja väljaõppemudel. Sest muidu võib juhtuda niimoodi, et tegevväelased enam kompaniisid juhtima ei sattugi, misjärel tekib küsimus, et kust nad siis ammutavad praktilisi kogemusi selleks, et hiljem staabiohvitseride või suuremate üksuste ülematena teenida.
Lisaks – mängimine reservohvitseride osakaaluga ametikohtade täitmisel ei aita eriti lahendada muid ressursipiiranguid, mis kaasneksid tänasega võrreldes märkimisväärselt suurema väe loomisel ja ülalhoidmisel, nagu laod, DOS-id, tiirud, harjutusalad jne jne.