Toddie kirjutas:
Need ilusas vormis ja läikivate relvadega poisid ei oleks enam võimeline kaitsma tervet riiki ja rahvast kui puudub totaalkaitse ja üleüldine rahva mobiliseerimine ning sõda on ainult mingi väikese grupi hobi.
Mina küll ei ütleks, et lätlaste REAALNE kaitsevõime oleks pärast ajateenistuse kaotamist eriliselt langenud. See, et aastas võetakse aega teenima 1000-1500 meest, ei anna iseenesest mingeid julgeolekugarantiisid ega tähenda totaalkaitset.
Lätlaste ajateenistuse/reservarmee seis oli sellises olematus seisus, et minu arvates nende kaitsevõime ajateenistuse kaotamisega eriliselt ei kaotanud. Lätlased võtsid aastas vaid 1000-1500 kutsealust (Eesti võtab tunduvalt väiksema rahvaarvu juures üle 2500) - st aega teenis umbes üks noormeest kümnes, mis tähendas, et loogilistel põhjustel oli ajateenistus Läti noorte seas väga ebapopulaarne. Ajateenijate teenistus- ja olmetingimused olid üldjuhul nigelad, väljaõppetase (võrreldes vähemalt meiega) suht madal (ajateenijat allusid formaalselt mitte Läti kaitseväele, vaid kaitseliidule), esines määrustikeväliseid suhteid. Tudengid ei pidanud Läti seaduste kohaselt ajateenistusse minema, mistõttu oli ajateenijate haridustase allpool igasugust arvestust ning suure osa ajateenijatest moodustasid kaheldava lojaalsusega vene noored. Mingeid reservõppekogunemisi ei toimunud, inimestel puudus kindel teadmine, et ajateenistusets on ka reaalselt riigikaitsele ja ühiskonnale kasu. Selle kõige tõttu oli ajateenistusel Läti ühiskonnas väga madal renomee ning keegi ei tõstnud kisa, kui Läti valitsus otsustas sellele palaganile pärast NATO-ga liitumist lõpu teha.
Seega ei saa öelda, et lätlased jäid ilma reservarmeest või iseseisvast kaitsevõimest, sest neil polnud seda varem niikuinii. Ma ei taha öelda, et lätlased toimisid kindlasti õigesti (nad loobusid probleemist tervikuna, selle asemel, et seda püüda parandada), kuid ma arvan, et me ei peaks lahmivalt pilduma kommentaare "lätlased loobusid kaitsevõimest", tundmata sisuliselt seda, millises kehvas seisus Läti ajateenistuse süsteem oli. Tuleks süüvida sellesse, MIKS lätlased valisid sellise tee, nagu nad valisid.
Põhimõtteliselt arutavad Läti riigikaitseametnikud ja sõjaväelased järgmiselt: Läti on maailma võimsama sõjalise koalitsiooni NATO liige, kellega ükski teine riik naljalt tüli ei julge norida. Igal juhul on sõjaline sissetung Läti territooriumile nähtavas tulevikus väga vähetõenäoline, küll aga nõuab rahvusvaheline julgeolekuolukord panustamist välismissioonidesse väiksemate ja professionaalsemate üksustega. Aega teenib ja reservüksustesse suunati igal aastal nii vähe mehi, et isegi kui puhkeks konventsionaalne sõjaline konflikt Venemaaga, oleks Läti territooriumi efektiivseks kaitseks lisaks Läti enda vägedele tarvis NATO liitlaste üksuseid. Sellises olukorras otsustati loobuda ligadi-logadi ajateenistusest ja keskenduda ühe elukutselise jalaväebrigaadi loomisele (meil on sisuliselt üks ajateenijatest koosnev brigaad). Ühesõnaga - teha vähem, aga teha kvaliteetselt ja nii, et sul on käepärast alati üks elukutselistest koosnev jalaväebrigaad, mis on võimeline võrdsel tasemel sõdima nt USA või Inglise samasuguse brigaadiga.
Jah, lätlaste brigaad on praegu tugevalt alakomplekteeritud ja kui sõda puhkeks homme, oleks neil reaalselt olemas vaid paarsada elukutselist sõdurit ja paartuhat kaitseliitlast (Zemessarze).
Mõeldes selle kõige juures nüüd korraks Eesti kaitseväe peale, ja parastades "lolle lätlasi, kes esmasest kaitsevõimest loobusid", muudab selle kõige irooniliseks järgmine fakt: Aga mille poolest meie praegusel hetkel, juulis 2009, paremas seisus oleme kui lätlased? Mitte millegi poolest.
Meie reservarmee süsteemist on kasu peamiselt vaid siis, kui meil on sõja algamine piisavalt pikalt ette teada, et me jõuame oma reservväelased mobiliseerida, varustada, tuletada aastaid armeest eemal olnud meestele meelde, kuidas käib kaitse või rünnak jao, rühma, kompanii, pataljoni koosseisus.
Kui venelane peaks homme, 10. juuli varahommikul kell 4.00 üle idapiiri tulema, siis polegi nagu kedagi, kes neile kohe saaks vastu astuda peale paarituhande kaitseliitlase. Scoutspataljoni alakomplekteerituse, missioonide ja kollektiivpuhkuse tõttu seda väeosa praktiliselt ei eksisteeri. Väljaõppekeskustes on meil paarsada jaanuaris teenistust alustanud meest ning 1000 eelmisel nädalal teenistust alustanud noorsõdurit, kes on tänaseks heal juhul ühe korra oma teenistusrelva saanud kätte võtta ning keda seetõttu lahingusse saata ei saa.
Üle jäevadki paaruhat paremas vormis ja väljaõppega kaitseliitlast, aga selles osas on meil lätlastega pariteet - ka nende kaitseliidus Zemessarzes on u 10 000 meest nagu meil, mistõttu võib arvata, et reaalseid sõdijaid oleks neil sama palju.
Ühesõnaga, ei maksa irvitada purjus naabrimehe üle, kui endal on kah rinnaesine okset täis.
P.S. Loomulikult on meie riigikaitsesüsteem kokkuvõttes siiski tunduvalt paremas seisus, sest meil on ajateenistus vaatamata suuretele probleemidele siiski ühiskonnas enamvähem tunnustatud institutsioon, reservüksused on reaalselt olemas ja kutsutakse õppekogunemistele. Samas ei ole ka lätlased laiapõhjalise reservarmee mõttest täielikult loobunud - kõik meeskodanikud pannakse neil endiselt võimalike kutsealustena kirja ning eksisteerivad kõik seadusandlikud võimalused ajateenistuse taastamiseks rahvusvahelise julgeolekuolukorra kardinaalse halvenemise korral.