Relvastuse osas on soomlased alati üritanud maksimaalselt ära kasutada kõike, mida on võimalik veel sõjategevuseks kasutada
Muideks! Läheb küll pisut teise teema alla, aga haakub ka sellega väga edukalt.
Samast põhimõttest on lähtunud ju ka IDF. Juba oma algusaegadest peale. Vaevalt küll, et me IDF-st üldse midkit rääkida saaksime vüi Iisraeli riigist üldse, kui see selliselt olnud poleks.
Ja üleüldse! Tegelikult on meie arutelud siinses ja ka teistes teemades ajendatud ju sellest, et analüüsides arenguid mujal ja võrrelda neid meie kohapealsete tegemistega. Tegelikult ju on nii. Kui me seda ka välja ei ütle või siis isegi iseendale tunnistada ei julge, siis oma sisemas me seda paraku ju teame ja ka teeme.
Noh, ja praegune teema - Soome paralleel läheb ju väga-väga hästi peale. Siin ei saa juba ükski iriseja meie "objektiivsete tingimustega" nii vabalt vehelda ja teiste, tegelikukt küll võrreldavate, riikide hoo-oopis võrreldamatule (väidetavalt
) olukorrale apelleerida.
Ja noh, mis seal ikka öelda? Huvitav on see, et nii mõnigi meie kommentaator, kes Eesti puhul seda heidutuse fenomeni (et vastase poolt relvastatud rünnakul saadav kasu ei kaalu üles selle tulemuseks olevat tõenälist kahju) irooniliselt naeruvääristab ja selle oma seisukoha igati põhjendatu leiab olevat (just-kui meie potentsiaalne vastane langeks ühel momendil X meie peale KÕIGI oma sõjaliste jõududega
), suhtub sama mõistet Soome riigiga seostades sellesse täiesti iseenesestmõistetavalt. Millest selline piiritõmbamine? Oleme soomlastega ju nii etniliselt, kui ka kultuuriliselt küllalki sarnased rahvused. K.a. meie mõttemallid, mis viimase 20 aasta jooksul samuti ühtlustumise suunas kõva sammu tegid.
Aga, mis puutub seda nn. finlandiseerumist, siis - võib ju tõepoolest selliselt olla, et esialgu tehti just selliselt väljapoole (venelastele) näitamiseks ja siseringile suunati hoopis midagi muud, kuid kuna seda siseringi suunatud ideed ju avalikult kuulutada ei saanud, siis see ka eriti laia kõlapinda ei leidnud. Kõik nägid ju ikka seda, mida avalikult välja öeldi. Ja pisitasa hakkas seda ka rahvahulk omaks võtma, kuid nende (soomlaste) õnneks kestis selline elu parasjagu lühikest aega (nagu ka eestlaste jaoks). See, mis rahvafolklooris suust-suhu edasi antakse (soomlastel Talvesõja kangelasteod ja meil pealesõjaaegne metsavendlus) ei oma tegelikkuses hoopiski nii suurt kaalu, kui me seda oleme harjunud arvama. Veel paarkümmend aastat ja oleksid pisitasa ka need hääbunud (nii Soomes, kui meil).
Analoogiat näen Saksamaaga, kus ma kah esialgu ei mõistnud paljusid asju. Eriti seoses 20. saj. teatavate ajalooliste perioodidega. Nagu see üldiselt teada on, siis kuni senini kehtib seal see nn. denatsifitseerimise seadus, mis esialgu ikka väga-väga suurt hirmu oli rahva hulgas tekitanud. Saksamaa ajaloolist perioodi 1933-1945 ei olnud soodne kõneteemaks võtta, rääkimata selle kohta oma arvamuse avaldamisest. Ja selliselt siis see periood ongi ära hääbunud. Vanemad teavad, aga ei räägi. Pisut nooremad just-kui kah midagi teavad ja teavad ka seda, et see keelatud on. Veel nooremad teavad vaid seda, et sellest perioodist ei räägita ja see lausa keelatud on (ohtlik teema). Kümmekond aastat eelmistest veel nooremad teavad, et sellest perioodist on keelatud rääkida ja ega ei räägi kah, sest ei tea sellest midagi (ja ei huvita kah). Päris noored? Neile ei tule sellest ajaloolisest perioodist mõtisklemine või rääkimine mõttessegi, sest nad ei tea sellest midagi ja seda nende jaoks polegi olemas. Mõned isegi enam ei tea, et see kuidagi keelatud olnud on.
Vaat sama moodi oleks läinud asjade loomuliku arengu korral ka meie rahvustunde ja soomlaste nn. finlandiseerumisega. S.t., et kui see olekski olnud esialgu mõeldud, kui kattevari oma tegelikele mõtetele-plaanidele, siis pikas plaanis oleks see toonud kaasa ka selle reaalse teostumise. Uute poliitikute-sõjaväelaste ametisseasumisel poleks enam olnud neid selle nn. silmakirjaliku (aga mis see finlandiseerumine eelnevate kommentaatorite arvamusi arvestades siis muud sai olla) poliitika idee kandjaid ja üha raskem oleks olnud järgnevatele selgitada kas või konkreetselt riigikaitselisi kulutusi sellises mahus, nagu need praegu just on ja samuti riigikaitsesüsteemi reaalselt eksisteerivat ülesehitust (mis aga selle nn. finlandiseerumisega kuidagi kokku ju ei sobi). Järgmises etapis aga oleks see tõeline ja ehe finlandiseerumine ka riigikaitsesse tegelikult kohale jõudnud. Koos vaid marginaalsete relvajõudude ja allaheitliku meelega muidugi. Õnneks sai aga see aeg otsa, ja polnud vaja enam kahepalgelist mängu nii otseselt mängida. Meie, eestlaste, mõtlemisse on samalaadsed faktorid aga, nagu me seda igapäevaseltki näha saame, hoopis sügavama jälje jätnud. Kuid - mingit toimet me sellest finlandiseerumise perioodist paratamatult Soome nii sise-, kui välispoliitikas (k.a. kaitsepoliitikas) näeme. Soome sisevõitlused on isegi väljapoole vägagi tuntavad (ja ka nähtavad). Või nimetada neid võõrutusnähtudeks?
Loota on. Loota on ka seda, et meie samalaadsed heitlemised võiks sama kategooria alla lahterdada. Sest veel talutavate võõrutusnähtude esinemisel on lootus paranemisele (NB! Mitte tervenemisele, sest jäljed jäävad ikkagi!), kuid kui need ühiskonnale talumatuks muutuvad, siis ... Venemaa ju oma võõrutusnähtudega 90-tel hakkama ei saanud ja - mis on seal praegu?
Mis puutub kartusse jõumeetodeid kasutada, siis millegi pärast ei kehtinud see paradigma Kremlil näiteks Hiinaga nahistamisel. Või isegi 1979.aastal kui keskkomitee võttis vastu otsuse minna Afganistani..
Just-just. Vaid "nahistamine" see oligi. Kusjuures selliselt seda mõlemapoolselt ka võeti.
Ja Afganistan? Oli Afganistanisl siis olemas mingigi selgelt väjanäidatud heidutus, missugune oleks tinginud NSVL kahtluse omapoolsete sõjaliste meetmete edukuses?
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
. Neil maksudel oleks mõju juhul, kui nendest summadest jagataks harimatumale massile nn. kaitsevahendeid ja õpetataks neid kasutama.
