toomas tyrk kirjutas:Hm, pigem on probleem selles, et kõik see, mis läheb kaugemale "kuvandist" on ka kriitikutele juba hoomamatu.
Kui küsida, mis on iseseisev kaitsevõime, mida peaks katma kaitsekulutused jne., siis hakatakse rääkima Iisrealist.
Näidake taset!
Öelge, mis teha tuleks!
Mis on iseseisev kaitsevõime,mida me oma raha eest tegema peaksime? Mina mitte väga suure militaarspetsialistina defineeriksin selle võimaliku probleemi kaudu:
1. aste - me suudame iseseisvalt toime tulla võimaliku hübriidsõjaga a la "rohemehikesed Narvas". Praegu on selleks siiski meie tulejõud, soomusmanöövervõime ja side mõnevõrra ebapiisavad, muidugi võiks olla ka tugevam jalaväelase varustus. Aga me oleme väga lähedal selle eesmärgi saavutamisele.
2. aste - me suudame ka täismahulisele rünnakule iseseisvalt vastu pidada piisavalt pika aja (s.t. kaitsta vähemalt Tallinnat), et ei oleks mingit õigustust meile mitteappitulemisele. Ehk siis mitteappitulemine tähendaks NATO laialiminekut ja surmaohtu kogu Euroopale. Siia valdkonda kuuluks kindlasti keskmaa õhutõrje, korralik soomusmanöövervõime ja rannakaitse. Muidugi vähendab täismõõdulise rünnaku ohtu liitlaste kohalolek, kuid see on teine teema.
Nagu ütles asekantsler Sakkov, on paljud asjad raha taga. Kust saada raha? Kui me arvame, et oht on reaalne ja meie tegevus selle vältimiseks või vähendamiseks mõistlik, siis on põhimõtteliselt kaks selget allikat, mille kasutamiseks oleks vaja loobuda senisest dogmaatilisest mõtteviisist:
1. Kiireim võimalus on välislaen või riigi võlakirjad
2. Pisut kauem võtab aega fosforiidi kasutuselevõtmine. Norra oleks ilma naftata suht vaene kaluririik. Aga nad võtsid need keskkonnariskid (Mehhiko lahe katastroof!) ja elavad hästi täna ja praegu ning on kaitstud.
Aga mõlemad need jälle ei ole väga kooskõlas Eesti poliitiliselt eduka kuvandiga.