Geopoliitika vallast
Postitatud: 26 Dets, 2011 2:22
Ajakirja "Natsionalnaja oborona" 7 ja 8 numbris on isand Hramtšihin ilmutanud pikema kirjutise Venemaad ähvardavatest ohtudest nii idast kui läänest. Mitmed teesid on juba ennegi kõlanud, mõningate asjadega ei tahaks väga nõus olla, aga vast pakub teistelegi huvi... Kõigepealt siis lääneteema.
http://www.oborona.ru/includes/periodic ... tail.shtml
GEOPOLIITIKA.
XXI sajandi ohud
Kust lähtub Venemaa jaoks tõeline oht- kas läänest või idast?
Ilmselge, et nii sõjaväe ülesehitust ega ka tervikuna sise- ja välispoliitikat ei saa arendada välisohu faktorit arvestamata. Omapäraseks rahvusvaheliseks fetišiks muudetud „rahvusvaheline terrorism“ tundub selle mastaape silmas pidades olevat pisut ülehinnatud. Aga mis peamine- nagu näitab teooria ja praktika, peab võitlus sellega olema eeskätt spetsteenistuste, mitte relvajõudude asi. Afganistani näide on unikaalne, enamgi veel, suurte armeekoondiste kasutamine ei toonud seal edu ei Nõukogude Liidule ega Läänele. Loomulikult tuleb terrori ähvardust arvestada sõjalise planeerimise juures,kuid selle tõrjumiseks kasutatakse vaid tühist osa relvajõudude koosseisust. Kusjuures Venemaal on juba vastavad väeosad, millistel on kõrge mobiilsus ja eeskujulik lahingukogemus- VDV .
Александр ХРАМЧИХИН
Viimasel ajal küllaltki populaarseks saanud teooria sellest, et suuri klassikalisi sõdu enam kunagi ei tule ning võimalikud on vaid lokaalsed konfliktid, kutsub esile mõningat imestust. On täiesti mõistetamatu, millel selline teooria põhineb. Kogu inimkonna ajaloo jooksul prevaleerib lokaalsete konfliktide arv suurte sõdade üle, kuid viimased toimuvad regulaarselt ja jäävad seda alati tegema. Keegi pole ära muutnud suure Clausewitzi epohhiloovat tõdemust sõjast kui poliitika jätkust teiste, vägivaldsete meetoditega. Ja poliitikat ennast ei kaota keegi ja kunagi. Üks näide. Oma 73-aastase ajaloo vältel osales Nõukogude Armee seitsmes lokaalses konfliktis (sõda Hiinaga Ida-Hiina raudtee pärast, Hassan, Halhin-Gol, Nõukogude-Soome sõda, Ungari sündmused 1956 aastal, Damani poolsaar, Afganistan) ja kõigest ühes suures sõjas. Kuid oma olemasolu õigustas ta just Suures Isamaasõjas. Peale selle- kui riik on valmis suureks sõjaks, siis on ta automaatselt valmis ka lokaalseteks. Vastupidine kinnitus aga paraku ei päde. Tänasel päeval on Venemaa piiride lähedal kaks tõsist sõjalist jõudu, millistega teoreetiliselt on suur sõda võimalik- NATO ja Hiina. Suurema osa Venemaa nii juht- kui ka elanikkonna arvamusel kujutab NATO Venemaa jaoks põhilist ohtu ning valmistab ette Venemaa vastast agressiooni, Hiina seevastu on vaata et liitlane. Või vähemalt pole vastane. Faktid siiski kõnelevad otse vastupidisest asjade seisust.
DEMILITARISEERIMISE ARITMEETIKA
Permanentsel NATOvastasel propagandakampaanial(et mitte öelda hüsteerial) on Venemaal üks huvitav iseärasus- selles puuduvad täiesti arvud ja faktid. Sisuliselt loetakse ainukeseks tõendiks NATO agressiivsete kavatsuste kohta Venemaa suhtes alliansi laienemist itta. Selle kohta tahaks märkida, et sõditakse mitte ruutkilomeetrite, vaid vägedega. Millised peale Külma sõja lõppu oma mõõtmetes kõrvalekaldumatult vähenevad.
1990 aasta 1. jaanuari seisuga omasid 16 NATO liikmesriiki (USA, Suur-Britannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Canada, Island, Norra, Taani, Belgia, Holland, Luksemburg, Hispaania, Portugal, Kreeka, ning Türgi) Euroopas (tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis) 24 344 tanki, 33723 soomustatud lahingumasinat, 20 706 suurtükisüsteemi, 5647 lahingulennukit, 1605 ründehelikopterit. Viis Varssavi lepingu riiki(Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ning Bulgaaria) lisasid samal ajahetkel sellele numbrile summaarselt 12 506 tanki, 14 030 soomustatud lahingumasinat, 12 765 suurtükisüsteemi, 1855 lennukit ja 181 helikopterit. Varssavi leping lõpetas oma eksistentsi 1991 aasta juulis, kõik ülalpool mainitud riigid aga orienteerisid end veel selle lepingu elusoleku ajal end ümber NATOle. Sel kombel oli 1990 aasta 1 jaanuari seisuga 21 riigi relvajõududes, mis selleks hetkeks asusid juba reaalselt mitte erinevatel, vaid ühel pool barrikaadi, kokku 36 850 tanki, 44 753 soomustatud lahingumasinat, 33 471 suurtükisüsteemi, 7502 lahingulennukit ning 1786 helikopterit.
Tänasel päeval on asjade formaalne ja reaalne külg täielikus harmoonias- kõik viis endist Varssavi lepingu riiki (Tšehhoslovakkia kahe riigina- Tšehhi ja Slovakkia) said NATO liikmeteks. 2010 aasta 1 jaanuari seisuga on neil 22 riigil tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis 12 395 tanki, 23 826 soomustatud lahingumasinat, 14 560 suurtükisüsteemi, 3676 lahingulennukit ja 1164 helikopterit. Sel kombel on uus „NATO-22“ võrreldes vana „NATO-16“ vähendanud tankide arvu 1,96 korda, soomustatud lahingumasinaid ning suurtükke 1,42 korda, lennukite arvu 1,54 korda ning helikopterite osas 1,38 korda.
On veel kuus NATO liiget, kes ei kuulu tavarelvastuse lepingu raamidesse- Sloveenia, Horvaatia, Albaania, Leedu, Läti ja Eesti. Kuid nende sõjaline potentsiaal kokku ei muuda ülalpool toodud arikmeetikat. Summaarselt on neil kuskil 400 tanki, 560 soomusmasinat, kuni 1000 suurtükisüsteemi, 12 lahingulennukit ja mitte ühtegi ründekopterit. Sellest kogusest on Balti riikides kolm tanki T-55, ligi 300 soomusmasinat(kõik soomustransportöörid), enam kui 500 suurtükisüsteemi(mitte ühtegi iseliikuvat, mitte ühtegi reaktiivtule süsteemi, ainult pukseeritavad suurtükid ja miinipildujad) ning mitte ühtegi lahingulennukit.
Juba fakt niivõrd radikaalsest relvastuse vähendamisest üksi peaks võtma päevakorrast maha küsimuse võimalikust kallaletungist. Kallaletungi ettevalmistamiseks sõjalist potentsiaali kasvatatakse, mitte ei vähendata. Kuid siin on veel rida aspekte
Vene-Gruusia sõjas 2008 aastal toetas NATO täielikult Gruusiat. Kuid ei toona, ei hiljem pole allianss Gruusiale mingit reaalset abi osutanud.
Reaalsuses on NATO potentsiaal Euroopas veelgi väiksem, sealjuures kordades. Asi on selles, et tavarelvastuse lepingus läheb arvesse ka see tehnika, mis on relvajõudude koosseisust juba välja viidud, kuid pole veel utiliseeritud.
Seoses sellega vaatleme lähemalt kahte tehnikaliiki, millisteta pole agressioon põhimõtteliselt võimalik- tanke ja lahingulennukeid.
Kõik NATOsse kuuluvad Euroopa riigid (kaasa arvatud tavarelvastuse lepingu alla mittekuuluv Türgi kaguosa ja kuus riiki, kes pole lepinguga ühinenud) omavad kokku ligi 14 500 tanki. Neist kaasaegsed(nende hulka liigitame brittide Challengeri, prantslaste Leclerci, saklaste Leopard 2-e kõigi oma modifikatsioonidega, itaallasete Ariette ning T-72 ning tema Poolas ja Rumeenias toodetud derivaadid PT-91 ja M-84) on ligikaudu 5000 masinat. Kakskümmend aastat tagasi oli sedatüüpi masinaid viis ja pool tuhat, arvestamata Jugoslaavia tanke. Ülejäänud 9,5 tuhat on lahingukõlbmatu vanaraud- Leopard 1, AMX-30, M-60, M-48, T-55, millistest 2-3 tuhat on juba maha kantud ning ootavad utiliseerimist või võetakse varuosadena tükkideks. Näiteks toome siia Rumeenia. Formaalselt võtab ta tankide osas NATO Euroopa liikmete seas oma 1280 masinaga kolmanda koha, jäädes maha vaid Türgist ja Kreekast. Kuid kõik need on T-55 ja selle Rumeenias toodetud derivaadid, millistest 1000 masinat on juba relvajõudude koosseisust välja viidud. Teine näide on Itaalia, kes deklareerib endal olevat 1196 tanki, kuid reaalselt on rivis vaid 200 Ariettet. Ülejäänud on faktiliselt juba maha kantud Leopard 1 ja M-60
Väga sarnane on lugu ka lahingulennukitega. Formaalselt on Euroopas(kaasa arvatud Türgi ja 12 Horvaatia MiG-21te) ligi 3,6 tuhat masinat. Lugegem kaasaegseteks F-16, F-18, Eurofighter Typhoon, Tornado, Harrier, Mirage 2000, Rafale, Gripen, MiG-29. Sellised on täpselt pool masinapargist ehk siis 1,8 tuhat lennukit. Siia hulka on arvestatud ka kahekohalised õppemasinad. (20 aastat tagasi oli nende masinate hulk 1,6 tuhat). Teisest poolest on ligi tuhat lennukit õhujõudude koosseisust juba välja viidud ning ootavad utiliseerimist või on siis veel lendavatele masinatele varuosade allikaks. Ülejäänuid arvestatakse õhujõudude koosseisus olevaiks, kuid lahingusse ei saada neid mitte keegi mitte kunagi. Näitena võib tuua Kreeka, kellel on tavarelvastuse lepingu andmetel võimsaim lennuvägi Euroopas- 558 lennukit. Reaalne potentsiaal on aga 295 masinat, ülejäänud on õhujõudude koosseisust välja viidud, kusjuures Ateena loeb lepingusse isegi 87 F-104 tüüpi masinat, mis kanti maha juba 90-ndate algul, kuid mis pole veel utiliseeritud. Teine samasugune näide on Portugal, kellel on lepingu järgi 120 lennukit, kuigi tegelikuses koosnevad õhujõud üheksateistkümnest F-16 tüüpi lennukist ning ülejäänud on ammuima maha kantud lahinguvõimetud А-7 Corsair II ja G.91.
Liiati ootavad kõigi Euroopa riike relvajõude majanduskriisi tõttu lähiaastatel radikaalsed vähendamised, „kirve alla“ läheb või maha müüakse ka see tehnika, mille me liigitasime kaasaegse alla(Challengerid, Leopard kahed, Harrierid, Tornadod). Ennetähtaegselt suleti Euroopa viimane tankitootmisprogramm (litsentsi alusel Hispaanias toodetavad Leopard kahed). Hävitajate Eurofighter Typhoon ostuprogramm oli niigi väike (kokku 610 lennukit Suur-Britanniale, Saksamaale, Itaaliale ning Hispaaniale), kuid nüüdseks on seda vähendatud 460 masinani ning praktiliselt on see ka täidetud. Tegelikult pole ühelgi riigil peale Suur-Britannia ja Prantsusmaa(eranditult tänu tuumarelvale) ja samuti Kreekal Türgiga(kes praktiliselt ei vaevu varjamagi, et põhilisteks potentsiaalseteks vastasteks loevad need riigid teineteist) tänasel päeval potentsiaali mitte et agressiooniks, vaid isegi mitte kaitseks, kusjuures see olukord vaid süveneb. Niimoodi agressiooniks ei valmistuta.
Liiatigi oleks hädavajalik sõjaks Venemaa vastu kasvatada mitte vaid üldist sõjalist potentsiaali, vaid eeskätt ja eeliskorras grupeeringuid eesliini rajoonides, s.t. Ida-Euroopas. Eeskätt Balti riikides ning Poolas. Kes, rõhutame seda eriti, sooviksid vägagi nimelt sellist sündmuste käiku- et nende territuuriumil hargneks maksimaalne hulk vanade“ NATO liikmete väekontingendist, eeskätt loomulikult USA vägesid. Kusjuures kuna need riigid ei kuulu tavarelvastuse piiramise lepingu raamidesse, oleks nende territooriumil võimalik täiesti legaalselt kontsentreerida suvalisi väekoondisi ning arendada ilma mingite piiranguteta nende riikide relvajõude endid.
Nagu juba öeldud, jäävad praktikas Balti riikide sõjaväed haletsusväärselt väikesteks suurusteks (ja on summaarselt nõrgemad ühestainsast Pihkva 76-ndast dessant-ründediviisist), mingeid välismaiseid väekontingente nende territooriumil pole(lugeda ohuks Venemaale nelja Leedus roteerivat õhuturbehävitajat häbenevad isegi kõige kirglikumad NATOvihkajad).
Samuti pole mingeid ameerika(ja seda enam teiste NATO liikmesriikide) sõjalisi objekte ei Poolas, Tšehhis, Slovakkias, ega Ungaris. Juba aastat viis toimuvad arutelud ameerika kattebaaside(ilma reaalse militaarkoosseisuta, vaid teenindusmeeskondadega ja materiaal-tehnilise varustusega) rajamiseks Rumeeniasse(„Mihail Kogălniceanu“) ja Bulgaariasse(Bezmer, Krahv Ignatjevo). Juba ainult nende baaside eraldatus ning militaarjõudude puudumine nendes ei võimalda vaadelda neid Venemaa jaoks tõsise ohu allikana. Aga isegi neid kattebaase ju siiani pole. Mitte ühtegi ameerika sõjaväelast, isegi tagalateenistujat ja seda enam ühtegi ühikut sõjatehnikat pole jõudnid ei Rumeeniasse ega Bulgaariasse. Ainsaks USA sõjaväebaasiks Ida-Euroopas on täna Camp Bondsteel Kosovos, 2000 kilomeetri kaugusel Venemaast, kus asuvad 800 insenerüksuste teenistujat. Kusjuures mitte Ühendriikide armee, vaid Rahvuskaardi omad. 12 aasta jooksul, mis on möödunud NATO kontingendi Kosovosse tungimisest, on ameeriklaste hulk vähenenud seal üheksa korda.
„Külma sõja“ aegadest on Ühendriikidel jäänud veel mõningane kogus objekte vanade NATO liikmete territooriumil. Kui 1990 aasta 1 jaanuari seisuga oli USAl Euroopas 5904 tanki, 5747 soomukit, 2601 suurtükisüsteemi, 626 lahingulennukit ja 243 ründehelikopterit, siis 2010 aasta esimeseks jaanuariks oli jäänud 100 tanki(20 aasta jooksul vähenemine 59 korda), 606 soomukit(9,48 korda), 206 suurtükisüsteemi(12,62 korda), 209 lennukit(3 korda)ja 48 helikopterit(5,06 korda). Jällegi- kuidagi väga veidra ettevalmistusega agressiooniks on tegu- läbi agresioonivahendite maksimaalse vähendamise. Loomulikult võiks USA teoreetiliselt kasvatada oma kontingenti Euroopas Lähis- ja Kesk-Idas asuvate jõudude arvelt, kuid selleks oleks vaja väga märkimisväärselt aega(maavägede jaoks kuid, õhujõudude jaoks nädalaid), tohutuid kulutusi ning mis kõige tähtsam- seda on võimatu märkamatult teha. Massiline USA vägede paiskamine Euroopasse on võrdne Venemaa suhtes „Teie“ peale üleminekuga. Kui agresioonis puudub ootamatuse faktor, siis kasvab selle hind automaatselt mitmekordseks. Järelikult pole Washingtoni käitumine agressiooni ettevalmistamise aspektist isegi mitte anomaalne, vaid täiesti absurdne. Vastasel juhul tuleb tunnistada, et mingit agressiooni ette ei valmistata.
USA ON LASKUVAS TRENDIS
Luumulikult on USA relvajõud tugevamad kõigist teistest NATO liikmetest kokku. Väljaspool Euroopat on neil 6100 tanki(täiesti kaasaegseid Abramseid) ning kui arvestada kõiki õhujõudude komponente, siis ligi 4000 lennukit. Peale selle asub Davis-Monthani õhujõudude baasis enam kui 1000 lennukit, mis on õhujõudude ja mereväe lennväe koosseisust välja viidud kuid mida saab teoreetiliselt rivisse tagasi tuua(tegu pole mitte F-4de, F-104de või G.91tedega, nagu Euroopas, vaid A-10, F-15, F-16 ja F-18 varajaste modifikatsioonidega.) On veel ka merel ja õhus baseeruvad tiibraketid(summaarselt ligi 4000 ühikut, kuigi korraga saab neid välja lasta mitte enam kui 2000). Sellele vaatamata kerkivad USA ette lähitulevikus tõsised probleemid. Vähe pehmemal kujul meenutavad need omal ajal NSVL relvajõududega toimunut- kui gigantsetes mõõtudes armee, kes pole harjunud endale midagi keelama, satub range kokkuhoiu režiimi.
Nagu oligi oodata, ei pidanud USA maailma ainuliidri koormusele, mis väljendus 12 aastas vahetpidamatus sõdimises ja seitsme triljoni dollari sõjalistele vajadustele kulutamises, vastu. Ameerikat ootab ees vältimatu ning väga karm sõjaliste kulutuste vähendamine- teist alternatiivi lihtsalt pole. See omakorda aga tähendab automaatselt mõjusfääri, mis püsib nimelt sõjalisel võimsusel, vähenemist.
Kõige vähem kannatab selle läbi ameerika laevastik, mis on juba jõudnud endale ehitada Arleigh Burke klassi hävitajaid. Lennukikandjad on aga praktiliselt igavesed laevad. Vaatamata sellele- agressiooni ei saa üles ehitada vaid laevadele, vaja on ka maavägesid ja lennuväge. Ühendriikide relvajõudude maapealsete komponentide pihta on väljaminekute koomaletõmbamine juba oma löögi jõudnud anda. Suletud on maavägede peamine ümberrelvastusprogramm Future Combat System ning merejalaväe Expeditionary Fighting Vehicle. Perspektiivis(kui hakatakse maha kandma Abramseid, millistest kõige uuematel on vanust juba 20 aastat) tähendab see seda, et ameeriklased kaotavad võime pidada tõsist maismaasõda tugeva ja tänapäevaselt relvastatud vaenlasega. Strykerite brigaadid, mis muutuvad USA maavägede selgrooks, omavad küll kõrget strateegilist ja taktikalist mobiilsust, kuid vägagi piiratut tulejõuduning mis peamine, pakuvad isikkoosseisule väga madalat kaitset(kuna soomusmasin Strykeri näol on tegu tavalise soomustransportööriga)koos täieliku õhutõrjevõimekuse puudumisega. See sobib partisanidevastaseks võitluseks või sõjaks väga nõrkade armeedega, kuid isegi nüüdsete VF motolaskurbrigaadi vastu pole Strykerite brigaadil mingeid šansse.
...jätkub.
http://www.oborona.ru/includes/periodic ... tail.shtml
GEOPOLIITIKA.
XXI sajandi ohud
Kust lähtub Venemaa jaoks tõeline oht- kas läänest või idast?
Ilmselge, et nii sõjaväe ülesehitust ega ka tervikuna sise- ja välispoliitikat ei saa arendada välisohu faktorit arvestamata. Omapäraseks rahvusvaheliseks fetišiks muudetud „rahvusvaheline terrorism“ tundub selle mastaape silmas pidades olevat pisut ülehinnatud. Aga mis peamine- nagu näitab teooria ja praktika, peab võitlus sellega olema eeskätt spetsteenistuste, mitte relvajõudude asi. Afganistani näide on unikaalne, enamgi veel, suurte armeekoondiste kasutamine ei toonud seal edu ei Nõukogude Liidule ega Läänele. Loomulikult tuleb terrori ähvardust arvestada sõjalise planeerimise juures,kuid selle tõrjumiseks kasutatakse vaid tühist osa relvajõudude koosseisust. Kusjuures Venemaal on juba vastavad väeosad, millistel on kõrge mobiilsus ja eeskujulik lahingukogemus- VDV .
Александр ХРАМЧИХИН
Viimasel ajal küllaltki populaarseks saanud teooria sellest, et suuri klassikalisi sõdu enam kunagi ei tule ning võimalikud on vaid lokaalsed konfliktid, kutsub esile mõningat imestust. On täiesti mõistetamatu, millel selline teooria põhineb. Kogu inimkonna ajaloo jooksul prevaleerib lokaalsete konfliktide arv suurte sõdade üle, kuid viimased toimuvad regulaarselt ja jäävad seda alati tegema. Keegi pole ära muutnud suure Clausewitzi epohhiloovat tõdemust sõjast kui poliitika jätkust teiste, vägivaldsete meetoditega. Ja poliitikat ennast ei kaota keegi ja kunagi. Üks näide. Oma 73-aastase ajaloo vältel osales Nõukogude Armee seitsmes lokaalses konfliktis (sõda Hiinaga Ida-Hiina raudtee pärast, Hassan, Halhin-Gol, Nõukogude-Soome sõda, Ungari sündmused 1956 aastal, Damani poolsaar, Afganistan) ja kõigest ühes suures sõjas. Kuid oma olemasolu õigustas ta just Suures Isamaasõjas. Peale selle- kui riik on valmis suureks sõjaks, siis on ta automaatselt valmis ka lokaalseteks. Vastupidine kinnitus aga paraku ei päde. Tänasel päeval on Venemaa piiride lähedal kaks tõsist sõjalist jõudu, millistega teoreetiliselt on suur sõda võimalik- NATO ja Hiina. Suurema osa Venemaa nii juht- kui ka elanikkonna arvamusel kujutab NATO Venemaa jaoks põhilist ohtu ning valmistab ette Venemaa vastast agressiooni, Hiina seevastu on vaata et liitlane. Või vähemalt pole vastane. Faktid siiski kõnelevad otse vastupidisest asjade seisust.
DEMILITARISEERIMISE ARITMEETIKA
Permanentsel NATOvastasel propagandakampaanial(et mitte öelda hüsteerial) on Venemaal üks huvitav iseärasus- selles puuduvad täiesti arvud ja faktid. Sisuliselt loetakse ainukeseks tõendiks NATO agressiivsete kavatsuste kohta Venemaa suhtes alliansi laienemist itta. Selle kohta tahaks märkida, et sõditakse mitte ruutkilomeetrite, vaid vägedega. Millised peale Külma sõja lõppu oma mõõtmetes kõrvalekaldumatult vähenevad.
1990 aasta 1. jaanuari seisuga omasid 16 NATO liikmesriiki (USA, Suur-Britannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Canada, Island, Norra, Taani, Belgia, Holland, Luksemburg, Hispaania, Portugal, Kreeka, ning Türgi) Euroopas (tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis) 24 344 tanki, 33723 soomustatud lahingumasinat, 20 706 suurtükisüsteemi, 5647 lahingulennukit, 1605 ründehelikopterit. Viis Varssavi lepingu riiki(Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ning Bulgaaria) lisasid samal ajahetkel sellele numbrile summaarselt 12 506 tanki, 14 030 soomustatud lahingumasinat, 12 765 suurtükisüsteemi, 1855 lennukit ja 181 helikopterit. Varssavi leping lõpetas oma eksistentsi 1991 aasta juulis, kõik ülalpool mainitud riigid aga orienteerisid end veel selle lepingu elusoleku ajal end ümber NATOle. Sel kombel oli 1990 aasta 1 jaanuari seisuga 21 riigi relvajõududes, mis selleks hetkeks asusid juba reaalselt mitte erinevatel, vaid ühel pool barrikaadi, kokku 36 850 tanki, 44 753 soomustatud lahingumasinat, 33 471 suurtükisüsteemi, 7502 lahingulennukit ning 1786 helikopterit.
Tänasel päeval on asjade formaalne ja reaalne külg täielikus harmoonias- kõik viis endist Varssavi lepingu riiki (Tšehhoslovakkia kahe riigina- Tšehhi ja Slovakkia) said NATO liikmeteks. 2010 aasta 1 jaanuari seisuga on neil 22 riigil tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis 12 395 tanki, 23 826 soomustatud lahingumasinat, 14 560 suurtükisüsteemi, 3676 lahingulennukit ja 1164 helikopterit. Sel kombel on uus „NATO-22“ võrreldes vana „NATO-16“ vähendanud tankide arvu 1,96 korda, soomustatud lahingumasinaid ning suurtükke 1,42 korda, lennukite arvu 1,54 korda ning helikopterite osas 1,38 korda.
On veel kuus NATO liiget, kes ei kuulu tavarelvastuse lepingu raamidesse- Sloveenia, Horvaatia, Albaania, Leedu, Läti ja Eesti. Kuid nende sõjaline potentsiaal kokku ei muuda ülalpool toodud arikmeetikat. Summaarselt on neil kuskil 400 tanki, 560 soomusmasinat, kuni 1000 suurtükisüsteemi, 12 lahingulennukit ja mitte ühtegi ründekopterit. Sellest kogusest on Balti riikides kolm tanki T-55, ligi 300 soomusmasinat(kõik soomustransportöörid), enam kui 500 suurtükisüsteemi(mitte ühtegi iseliikuvat, mitte ühtegi reaktiivtule süsteemi, ainult pukseeritavad suurtükid ja miinipildujad) ning mitte ühtegi lahingulennukit.
Juba fakt niivõrd radikaalsest relvastuse vähendamisest üksi peaks võtma päevakorrast maha küsimuse võimalikust kallaletungist. Kallaletungi ettevalmistamiseks sõjalist potentsiaali kasvatatakse, mitte ei vähendata. Kuid siin on veel rida aspekte
Vene-Gruusia sõjas 2008 aastal toetas NATO täielikult Gruusiat. Kuid ei toona, ei hiljem pole allianss Gruusiale mingit reaalset abi osutanud.
Reaalsuses on NATO potentsiaal Euroopas veelgi väiksem, sealjuures kordades. Asi on selles, et tavarelvastuse lepingus läheb arvesse ka see tehnika, mis on relvajõudude koosseisust juba välja viidud, kuid pole veel utiliseeritud.
Seoses sellega vaatleme lähemalt kahte tehnikaliiki, millisteta pole agressioon põhimõtteliselt võimalik- tanke ja lahingulennukeid.
Kõik NATOsse kuuluvad Euroopa riigid (kaasa arvatud tavarelvastuse lepingu alla mittekuuluv Türgi kaguosa ja kuus riiki, kes pole lepinguga ühinenud) omavad kokku ligi 14 500 tanki. Neist kaasaegsed(nende hulka liigitame brittide Challengeri, prantslaste Leclerci, saklaste Leopard 2-e kõigi oma modifikatsioonidega, itaallasete Ariette ning T-72 ning tema Poolas ja Rumeenias toodetud derivaadid PT-91 ja M-84) on ligikaudu 5000 masinat. Kakskümmend aastat tagasi oli sedatüüpi masinaid viis ja pool tuhat, arvestamata Jugoslaavia tanke. Ülejäänud 9,5 tuhat on lahingukõlbmatu vanaraud- Leopard 1, AMX-30, M-60, M-48, T-55, millistest 2-3 tuhat on juba maha kantud ning ootavad utiliseerimist või võetakse varuosadena tükkideks. Näiteks toome siia Rumeenia. Formaalselt võtab ta tankide osas NATO Euroopa liikmete seas oma 1280 masinaga kolmanda koha, jäädes maha vaid Türgist ja Kreekast. Kuid kõik need on T-55 ja selle Rumeenias toodetud derivaadid, millistest 1000 masinat on juba relvajõudude koosseisust välja viidud. Teine näide on Itaalia, kes deklareerib endal olevat 1196 tanki, kuid reaalselt on rivis vaid 200 Ariettet. Ülejäänud on faktiliselt juba maha kantud Leopard 1 ja M-60
Väga sarnane on lugu ka lahingulennukitega. Formaalselt on Euroopas(kaasa arvatud Türgi ja 12 Horvaatia MiG-21te) ligi 3,6 tuhat masinat. Lugegem kaasaegseteks F-16, F-18, Eurofighter Typhoon, Tornado, Harrier, Mirage 2000, Rafale, Gripen, MiG-29. Sellised on täpselt pool masinapargist ehk siis 1,8 tuhat lennukit. Siia hulka on arvestatud ka kahekohalised õppemasinad. (20 aastat tagasi oli nende masinate hulk 1,6 tuhat). Teisest poolest on ligi tuhat lennukit õhujõudude koosseisust juba välja viidud ning ootavad utiliseerimist või on siis veel lendavatele masinatele varuosade allikaks. Ülejäänuid arvestatakse õhujõudude koosseisus olevaiks, kuid lahingusse ei saada neid mitte keegi mitte kunagi. Näitena võib tuua Kreeka, kellel on tavarelvastuse lepingu andmetel võimsaim lennuvägi Euroopas- 558 lennukit. Reaalne potentsiaal on aga 295 masinat, ülejäänud on õhujõudude koosseisust välja viidud, kusjuures Ateena loeb lepingusse isegi 87 F-104 tüüpi masinat, mis kanti maha juba 90-ndate algul, kuid mis pole veel utiliseeritud. Teine samasugune näide on Portugal, kellel on lepingu järgi 120 lennukit, kuigi tegelikuses koosnevad õhujõud üheksateistkümnest F-16 tüüpi lennukist ning ülejäänud on ammuima maha kantud lahinguvõimetud А-7 Corsair II ja G.91.
Liiati ootavad kõigi Euroopa riike relvajõude majanduskriisi tõttu lähiaastatel radikaalsed vähendamised, „kirve alla“ läheb või maha müüakse ka see tehnika, mille me liigitasime kaasaegse alla(Challengerid, Leopard kahed, Harrierid, Tornadod). Ennetähtaegselt suleti Euroopa viimane tankitootmisprogramm (litsentsi alusel Hispaanias toodetavad Leopard kahed). Hävitajate Eurofighter Typhoon ostuprogramm oli niigi väike (kokku 610 lennukit Suur-Britanniale, Saksamaale, Itaaliale ning Hispaaniale), kuid nüüdseks on seda vähendatud 460 masinani ning praktiliselt on see ka täidetud. Tegelikult pole ühelgi riigil peale Suur-Britannia ja Prantsusmaa(eranditult tänu tuumarelvale) ja samuti Kreekal Türgiga(kes praktiliselt ei vaevu varjamagi, et põhilisteks potentsiaalseteks vastasteks loevad need riigid teineteist) tänasel päeval potentsiaali mitte et agressiooniks, vaid isegi mitte kaitseks, kusjuures see olukord vaid süveneb. Niimoodi agressiooniks ei valmistuta.
Liiatigi oleks hädavajalik sõjaks Venemaa vastu kasvatada mitte vaid üldist sõjalist potentsiaali, vaid eeskätt ja eeliskorras grupeeringuid eesliini rajoonides, s.t. Ida-Euroopas. Eeskätt Balti riikides ning Poolas. Kes, rõhutame seda eriti, sooviksid vägagi nimelt sellist sündmuste käiku- et nende territuuriumil hargneks maksimaalne hulk vanade“ NATO liikmete väekontingendist, eeskätt loomulikult USA vägesid. Kusjuures kuna need riigid ei kuulu tavarelvastuse piiramise lepingu raamidesse, oleks nende territooriumil võimalik täiesti legaalselt kontsentreerida suvalisi väekoondisi ning arendada ilma mingite piiranguteta nende riikide relvajõude endid.
Nagu juba öeldud, jäävad praktikas Balti riikide sõjaväed haletsusväärselt väikesteks suurusteks (ja on summaarselt nõrgemad ühestainsast Pihkva 76-ndast dessant-ründediviisist), mingeid välismaiseid väekontingente nende territooriumil pole(lugeda ohuks Venemaale nelja Leedus roteerivat õhuturbehävitajat häbenevad isegi kõige kirglikumad NATOvihkajad).
Samuti pole mingeid ameerika(ja seda enam teiste NATO liikmesriikide) sõjalisi objekte ei Poolas, Tšehhis, Slovakkias, ega Ungaris. Juba aastat viis toimuvad arutelud ameerika kattebaaside(ilma reaalse militaarkoosseisuta, vaid teenindusmeeskondadega ja materiaal-tehnilise varustusega) rajamiseks Rumeeniasse(„Mihail Kogălniceanu“) ja Bulgaariasse(Bezmer, Krahv Ignatjevo). Juba ainult nende baaside eraldatus ning militaarjõudude puudumine nendes ei võimalda vaadelda neid Venemaa jaoks tõsise ohu allikana. Aga isegi neid kattebaase ju siiani pole. Mitte ühtegi ameerika sõjaväelast, isegi tagalateenistujat ja seda enam ühtegi ühikut sõjatehnikat pole jõudnid ei Rumeeniasse ega Bulgaariasse. Ainsaks USA sõjaväebaasiks Ida-Euroopas on täna Camp Bondsteel Kosovos, 2000 kilomeetri kaugusel Venemaast, kus asuvad 800 insenerüksuste teenistujat. Kusjuures mitte Ühendriikide armee, vaid Rahvuskaardi omad. 12 aasta jooksul, mis on möödunud NATO kontingendi Kosovosse tungimisest, on ameeriklaste hulk vähenenud seal üheksa korda.
„Külma sõja“ aegadest on Ühendriikidel jäänud veel mõningane kogus objekte vanade NATO liikmete territooriumil. Kui 1990 aasta 1 jaanuari seisuga oli USAl Euroopas 5904 tanki, 5747 soomukit, 2601 suurtükisüsteemi, 626 lahingulennukit ja 243 ründehelikopterit, siis 2010 aasta esimeseks jaanuariks oli jäänud 100 tanki(20 aasta jooksul vähenemine 59 korda), 606 soomukit(9,48 korda), 206 suurtükisüsteemi(12,62 korda), 209 lennukit(3 korda)ja 48 helikopterit(5,06 korda). Jällegi- kuidagi väga veidra ettevalmistusega agressiooniks on tegu- läbi agresioonivahendite maksimaalse vähendamise. Loomulikult võiks USA teoreetiliselt kasvatada oma kontingenti Euroopas Lähis- ja Kesk-Idas asuvate jõudude arvelt, kuid selleks oleks vaja väga märkimisväärselt aega(maavägede jaoks kuid, õhujõudude jaoks nädalaid), tohutuid kulutusi ning mis kõige tähtsam- seda on võimatu märkamatult teha. Massiline USA vägede paiskamine Euroopasse on võrdne Venemaa suhtes „Teie“ peale üleminekuga. Kui agresioonis puudub ootamatuse faktor, siis kasvab selle hind automaatselt mitmekordseks. Järelikult pole Washingtoni käitumine agressiooni ettevalmistamise aspektist isegi mitte anomaalne, vaid täiesti absurdne. Vastasel juhul tuleb tunnistada, et mingit agressiooni ette ei valmistata.
USA ON LASKUVAS TRENDIS
Luumulikult on USA relvajõud tugevamad kõigist teistest NATO liikmetest kokku. Väljaspool Euroopat on neil 6100 tanki(täiesti kaasaegseid Abramseid) ning kui arvestada kõiki õhujõudude komponente, siis ligi 4000 lennukit. Peale selle asub Davis-Monthani õhujõudude baasis enam kui 1000 lennukit, mis on õhujõudude ja mereväe lennväe koosseisust välja viidud kuid mida saab teoreetiliselt rivisse tagasi tuua(tegu pole mitte F-4de, F-104de või G.91tedega, nagu Euroopas, vaid A-10, F-15, F-16 ja F-18 varajaste modifikatsioonidega.) On veel ka merel ja õhus baseeruvad tiibraketid(summaarselt ligi 4000 ühikut, kuigi korraga saab neid välja lasta mitte enam kui 2000). Sellele vaatamata kerkivad USA ette lähitulevikus tõsised probleemid. Vähe pehmemal kujul meenutavad need omal ajal NSVL relvajõududega toimunut- kui gigantsetes mõõtudes armee, kes pole harjunud endale midagi keelama, satub range kokkuhoiu režiimi.
Nagu oligi oodata, ei pidanud USA maailma ainuliidri koormusele, mis väljendus 12 aastas vahetpidamatus sõdimises ja seitsme triljoni dollari sõjalistele vajadustele kulutamises, vastu. Ameerikat ootab ees vältimatu ning väga karm sõjaliste kulutuste vähendamine- teist alternatiivi lihtsalt pole. See omakorda aga tähendab automaatselt mõjusfääri, mis püsib nimelt sõjalisel võimsusel, vähenemist.
Kõige vähem kannatab selle läbi ameerika laevastik, mis on juba jõudnud endale ehitada Arleigh Burke klassi hävitajaid. Lennukikandjad on aga praktiliselt igavesed laevad. Vaatamata sellele- agressiooni ei saa üles ehitada vaid laevadele, vaja on ka maavägesid ja lennuväge. Ühendriikide relvajõudude maapealsete komponentide pihta on väljaminekute koomaletõmbamine juba oma löögi jõudnud anda. Suletud on maavägede peamine ümberrelvastusprogramm Future Combat System ning merejalaväe Expeditionary Fighting Vehicle. Perspektiivis(kui hakatakse maha kandma Abramseid, millistest kõige uuematel on vanust juba 20 aastat) tähendab see seda, et ameeriklased kaotavad võime pidada tõsist maismaasõda tugeva ja tänapäevaselt relvastatud vaenlasega. Strykerite brigaadid, mis muutuvad USA maavägede selgrooks, omavad küll kõrget strateegilist ja taktikalist mobiilsust, kuid vägagi piiratut tulejõuduning mis peamine, pakuvad isikkoosseisule väga madalat kaitset(kuna soomusmasin Strykeri näol on tegu tavalise soomustransportööriga)koos täieliku õhutõrjevõimekuse puudumisega. See sobib partisanidevastaseks võitluseks või sõjaks väga nõrkade armeedega, kuid isegi nüüdsete VF motolaskurbrigaadi vastu pole Strykerite brigaadil mingeid šansse.
...jätkub.