Geopoliitika vallast

Vasta
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Martin Peeter »

Edward Lucas Müncheni julgeolekukonverentsist:

https://arvamus.postimees.ee/6526416/ed ... TA0NzcxNzY.

Tõeline probleem ei seisne selles, et konverentsil osalejad – eksperdid, ametnikud ja poliitikud, paljud neist erus – valitsevad maailma, vaid selles, et liiga paljud neist arvavad, et nad seda teevad. Tegelikult esindavad nad ehmatavalt kitsast arvamuslõiku, mille juured on selles, kuidas asjad kunagi käisid, mitte olevikus või tulevikus.
Aga Marko Mihkelson on ikka tase! Ma olen varemgi tema puhul topakat soovmõtlemist täheldanud ja seda ka siin foorumis välja öelnud.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=85365911
Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni hinnangul väljendus Ameerika Ühendriikide asepresidendi Mike Pence'i ultimatiivses toonis Müncheni julgeolekukonverentsil teatav abitus, sest USA on kaotamas veenvust olla vaba maailma liider.

Ei tea, kes on abitu? Kas Euroopa või USA? Või hoopis Baltikum? Mehel on ikka loogilise mõtelmise alused lootusetult sassis. Korrutab ainult mingite oma liberaal-sõprade seisukohti nagu pärdik.
Dona nobis pacem!
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Martin Peeter »

Kalev Stoicescu PM-s

https://arvamus.postimees.ee/6569443/ka ... el-mandril

Ma pean ütlema, et ma ei nõustu K S-ga tema diagnoosis olukorrale.
Äge vastasseis Venemaa (ja Hiina) ning USA (ja läänemaailma) vahel ei piirdu NATO idatiiva ja Ukraina või Lõuna-Hiina merega, vaid hõlmab üha rohkem riike ja piirkondi üle terve maailma, kirjutab kolumnist ning Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.
Ma ütleks pigem, et Hiina sudib kõikjal, aga ilma otsese sõjalise sekkumiseta. Venemaa püüab igal pool sudida, kasutades mh. ka wagnerlasi. USA jt lääneriigid aga on ebajärjekindlad, ei tee eriti tugevat koostööd ja pigem ei astu vastasseisu Venemaaga, kui see on vähegi võimalik. Ollakse väsinud nii Iraagist, kui Afganistanist ning väga ettevaatlikud kusagil sõjaliselt sekkuma või kedagi relvadega toetama. Välispoliitika on tugevalt mõjutatud oma sisemistest probleemidest.

1. Süüria

USA otsus Süüriast lahkumiseks jättis mulle väga halva mulje. Sisuliselt teatas seda Trump oma välis- ja kaitsepoliitikaametkondadega konsulteerimata, olles ühe telefonikõnega "müünud" senised liitlased kurdid , kes olid ISISe vastases koalitsioonis maksnud kõige rängemat verehinda, Erdogani Türgi lõigata. Nüüd on seda otsust suudetud oluliselt pehmendada (200 meest ikka jääb ja Erdogan ei saa luba asuda kurde maha suruma, mille peale E ka muidugi ka väga solvus ja ei loobunud S-400 ostust). Igal juhul on selge, et Trump ei taha sealt mingit vastasseisu jätkumist Venemaaga, vaid tahab lahkuda ja tal on suht ükskõik, mis maha jääb. Deir Ezzori kokkupõrke sarnase juhtumi kordumist USA kindlasti ei taha. USA lahkumist on kritiseerinud n Prantsusmaa, millele USA on suht ülbelt vastanud, et "võtke ise toimetamine üle".

2. Liibüa

Haftari suurim toetaja on USA-lt väga suurt abi saav Egiptus, Venemaa on pigem väike toetaja. Tripolitaania jõude toetavad pigem eurooplased, kes kardavad põgenikelaine hoogustumist. USA mingit aktiivsust ma Liibüas praegu küll ei märka ning suuremat koostööd L-Euroopaga ka mitte.

3. Venetsuela

USA-le muidugi väga ei meeldi, kui teiselt kontinendilt saabuvad jõud hakkavad Ameerika mandril toimetama (Monroe doktriin). Aga ei ole mindud ka kõige teravamasse vastasseisu. Lääne seisukohad on enam-vähem siiski ühtsed (kuni midagi tegema ei pea).

Ei jäta see olukord Lääneriikidest head muljet, pigem on tegevus üsna kaootiliseks muutunud. Ei ole nõus K. S. diagnoosiga, pigem Lääs hoidub vastasseisudest Venemaaga, kuidas saab. Mõnes kohas on see ilmselt ka õigustatud, sest on üsna hea vaadata, kuidas Venemaa ise ilma asjata ressursse on kulutanud, nagu juhtus Sudaanis.

Maailmas toimuva hakkava (mh demokraatlike riikide tuleviku) kohta annavad mulle jätkuvalt mõtteainet suuremad protsessid, mille tulemused hakkavad lõpuks väljenduma ka väga konkreetsete poliitiliste otsustuste näol. Eelmisel nädalal ilmus üks OECD uuring, mis käsitles keskklassi nõrgenemist liikmesriikides. See näiteks on üks protsessidest, mis on meile toonud nii Trumpi, Brexiti,populismi ja äärmusluse tõusu, liitude nõrgenemise jmt. Protsess on väldanud 30 aastat, nüüdseks on hakanud ilmema väga negatiivsed tulemused, sest valijatel on see olukord hakanud totaalselt üleviskama. Lühikeses (-5) ja kesk-pikas plaanis (10-15 aastat) võib prognoosida igasugu jama, mis ohuhinnanguid negatiivses suunas peaks juba praegu mõjutama.

Pikk lugu,aga sissejuhatus on lk 3 ja kokkuvõte lk 13.

https://read.oecd-ilibrary.org/social-i ... 1-en#page9

Aga kindlasti mitte ainus põhjus julgeolekukeskkonna halvenemiseks.
Dona nobis pacem!
Runkel
Liige
Postitusi: 2816
Liitunud: 07 Sept, 2017 22:39
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Runkel »

Martin Peeter kirjutas:1. Süüria
USA otsus Süüriast lahkumiseks jättis mulle väga halva mulje. Sisuliselt teatas seda Trump oma välis- ja kaitsepoliitikaametkondadega konsulteerimata, olles ühe telefonikõnega "müünud" senised liitlased kurdid , kes olid ISISe vastases koalitsioonis maksnud kõige rängemat verehinda, Erdogani Türgi lõigata. Nüüd on seda otsust suudetud oluliselt pehmendada (200 meest ikka jääb ja Erdogan ei saa luba asuda kurde maha suruma, mille peale E ka muidugi ka väga solvus ja ei loobunud S-400 ostust). Igal juhul on selge, et Trump ei taha sealt mingit vastasseisu jätkumist Venemaaga, vaid tahab lahkuda ja tal on suht ükskõik, mis maha jääb. Deir Ezzori kokkupõrke sarnase juhtumi kordumist USA kindlasti ei taha. USA lahkumist on kritiseerinud n Prantsusmaa, millele USA on suht ülbelt vastanud, et "võtke ise toimetamine üle".
Too on too küsimus strateegiast. Kui seda pole, siis kas maksab sisse minna. Obama ei läinud. DT läks ISISe järele. Läks ISISe järele, ent strateegiat ei olnud. Assad, pärslased ja venelased said tänu sellele hinge tõmmata ja "opositsiooniga" tegeleda. ISIS saadi kurdidega maha surutud ja ongi jänkidel käes aeg lahkuda. Lahkutakse, kuid mis on tulemus? Kui endal strateegiat ei ole, siis tasub vaadata nende liitlaste poole, kellel see on. Nii paistab olemagi, juudid võtavad sellest sõjast palju. Ja piirkond on rohkem kui varem Iisraeli (ja USA) käes. DT näitlikustab - tunnustame Jeruusalemma pealinnana ja Golani Iisraeli osana. Bibi meistriklass.
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Martin Peeter »

Runkel kirjutas: Too on too küsimus strateegiast. Kui seda pole, siis kas maksab sisse minna. Obama ei läinud. DT läks ISISe järele. Läks ISISe järele, ent strateegiat ei olnud. Assad, pärslased ja venelased said tänu sellele hinge tõmmata ja "opositsiooniga" tegeleda. ISIS saadi kurdidega maha surutud ja ongi jänkidel käes aeg lahkuda. Lahkutakse, kuid mis on tulemus? Kui endal strateegiat ei ole, siis tasub vaadata nende liitlaste poole, kellel see on. Nii paistab olemagi, juudid võtavad sellest sõjast palju. Ja piirkond on rohkem kui varem Iisraeli (ja USA) käes. DT näitlikustab - tunnustame Jeruusalemma pealinnana ja Golani Iisraeli osana. Bibi meistriklass.
Ma ei saa praegu Su loogikast aru. Mulle tundub, et Iisraeli tegelik probleem Süüriaga on, et seal tugevnevad Iraan ja Hezbollah, mis saavad pladstarmi, kust võib isegi võimalik olla Iisraeli territooriumi suurtükist tulistada. Ja selles valguses Bibi kindlasti Trumpi otsusele uttu tõmmata ei aplodeerinud, sest nendest lahti saamine ei olnud USA lahkumise tingimuseks. Ja mis neil ameeriklastel seal nii väga viga olla oli? Saksamaal asuval kontingendil on liikluses ja õppustel ka suuremad kaotused. Kurdid tegid musta tööd, oleks võinud rahumeeli edasi istuda, ennast regioonis kehtestada ja lahkumise eest piisav hind välja kaubelda. Kurdidele garantiide saamine oleks elementaarne, võib-olla ka Iraani eemalehoidmine Iisraelist.
Jerusalemm, Golan ja Läänekallas on nagunii Iisraeli käes. See tunnustamise lubamine on küll poliitiline võit Bibile, kuid ei muuda sõjalis-poliitilist reaalsust, mida tagatakse vägedega.
Puhas Trumpi populism ja lahmimine, mille muutmine võttis aega ja ei olnud päriselt võimalik. Väga halb märk ka meile.
Dona nobis pacem!
hjl85
Liige
Postitusi: 6367
Liitunud: 16 Mär, 2018 11:29
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas hjl85 »

Esimene uudis Iltalehtist
https://www.iltalehti.fi/ulkomaat/a/cbd ... 9c11f991bb
Kaks USA lennukikandjate lahingruppi Vahemerel.
Ja kui siia juurde panna Postimehes avaldatu
https://www.postimees.ee/6612214/iraan- ... muzi-vaina
Siis saab selgeks miks nad sinna saafetu
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas nimetu »

Endise USA luureanalüütiku arvamus Venemaa praegusest mentaliteedist ja tegevustest:
https://20committee.com/2019/05/07/russ ... ssessment/
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Kriku »

Gideonic kirjutas:Sealt edasi ainult aja küsimus, mil jõutakse jutuni, et milleks kulutada raha nende "värdjate" kaitsmiseks - samas kui meie suur impeeriumi laevastik roostetab. Oleks ju (rangelt-rahvuslikust vaatevinklist lähtuvalt) NATOst välja astumine ainult kasulik. Praegune Venemaa ei ole Britanniale mingi reaalne sõjaline oht. Ja seda ka kõige negatiivsemate stsenaariumite järgi vähemalt aastakümneid.
Rohkem on IMHO küsimus selles, et mis positsioonile ja mispärast Suurbritannia Vaiksel ookeanil toimuva tulevase suure konflikti puhul asub. Kas Tema Majesteedi valitsus saab või tahab endale lubada neutraalsust või on ikkagi USA-ga nii tihedalt seotud, et mitte...?
kuido20
Liige
Postitusi: 3325
Liitunud: 06 Jaan, 2004 10:56
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas kuido20 »

Kilkab, et Aasia sajand on läbi, Trumpi majandussanktsioonid on Hiinale kõva põntsu pannud, olukord omavahel ja sõnavabadusega selline, et läheb Aasias jamaks kätte.
https://foreignpolicy.com/2019/07/31/th ... ry-is-over
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas nimetu »

kuido20 kirjutas:Kilkab, et Aasia sajand on läbi, Trumpi majandussanktsioonid on Hiinale kõva põntsu pannud, olukord omavahel ja sõnavabadusega selline, et läheb Aasias jamaks kätte.
https://foreignpolicy.com/2019/07/31/th ... ry-is-over
"It ain't over till the fat lady sings"
ja
"Kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud. "
:wink:

Ei kao see Hiina ega Aasia mitte kuhugi. Jõujooned on alati siia-sinna võnkunud.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Hiina loob põhjatu rahakoti abiga uut maailmakorda

Oma piiramatuid inim- ja finantsressursse kasutav Hiina kinnitab kanda kõikjal maailmas.

Hiina on tänapäeval üks kiiremini tõusvaid tegijaid maailmaareenil. Riiki juhtiv kommunistlik partei valitseb viiendikku kogu maailma rahvastikust. Selle vormilt sotsialistlik, sisult kapitalistlik majandus hingab ainsa arvestatava konkurendina Ameerika Ühendriikidele kuklasse.
Sealjuures nähakse kõikjal maailmas, kuidas Hiina mõju järjest enam suureneb. Varem võisid teemaks tõusta eelkõige Siberi „ülevõtmine” või Pekingi militaaravantüürid Lõuna-Hiina merel, kuid süües kasvab isu. Hiina kasutab ära oma pretsedenditut inim- ja finantsressurssi ning kinnitab võimsalt kanda Aafrikas, Kesk-Aasias ning mujalgi. Sageli kasvatab riik oma mõju finantssektori ja pehme jõu kaudu. Hiina investorid ostavad tähtsaid ettevõtteid, pakuvad odavaid hankeid, samal ajal tihendavad diplomaadid sihtriigi kultuurisidemeid oma emamaaga.
Kogu seda poliitikat ajab Peking peamiselt oma niinimetatud uue Siiditee (BRI ehk Belt and Road Initiative) algatuse kaudu, mida president Xi Jinping on tugevalt toetanud. Üle maailma suudetakse seda aga kohandada eri sihtriikide omapäraga, seetõttu võib leida ka väga erinevaid näiteid Hiina mõjutustegevusest.

Kunagise Siiditee trassil
Iidse Siiditee trassile jäävad Kesk-Aasia riigid on uut kaubandusvõrgustikku loova Hiina kõige loogilisemad sihtmärgid. Tugeva autoritaarse traditsiooniga riikides ei suuda ka rahva hääl sundida oma valitsejaid Hiinasse ettevaatlikult suhtuma.
Kasahstani uus liider Kasõm-Žomart Tokajev kuulutas septembri alguses muutust demokraatlikuma süsteemi poole ning kutsus omavalitsusi lubama väiksemaid meeleavaldusi, luues sellega terava kontrasti suviste massiarreteerimistega. Seega saigi Raadio Vaba Euroopa juba samal päeval raporteerida Hiina-vastastest demonstratsioonidest, kus politsei jäi valdavalt kõrvalvaatajaks.
Inimesed astusid välja presidendi Pekingi-külastuse vastu. Kardetakse, et pakutavate laenudega suurendab Hiina oma mõju Kasahstani valitsuse üle. Raadio Vaba Euroopa teatel plaanitakse naftarikkasse Kasahstani suure naabri rahaga ehitada ka üle 50 tehase. Valdavalt moslemitest kasahhe teevad veelgi ettevaatlikumaks teated Hiina repressioonidest islami usku uiguuri vähemuse vastu. See kõik ei takistanud muidugi Tokajevi visiiti Pekingisse.
Veel enam, hoidmaks rahaka naabriga häid suhteid on Kasahstan otsustanud häälekamate aktivistide suu sulgeda. Septembris kirjutas väljaanne The Atlantic Pekingi rakendatavaid repressioone dokumenteerivast Serikzhan Bilashist, kes vabastati ootamatult pärast viie kuu pikkust koduaresti. Selgus, et ta oli läinud kokkuleppele. Bilash nõustus lõpetama oma uurimistöö, pääsedes nii rahvustevahelise vaenu õhutamise süüdistusest ja seitsmeaastasest vanglakaristusest.
Hiina konkurentsitu mõju alla jäävad ka Kasahstani naaberriigid. Kuigi näiteks Usbekistan on üritanud endale investoreid tuua kõikjalt, sealhulgas Läänest, annab tooni siiski Hiina raha. Muu hulgas hakkab neid kaht riiki varsti ühendama viie miljardi dollarine raudtee. Regioon jääb paratamatult Hiina strateegiliseks prioriteediks – soovitakse ju kommunistliku riigi 100. sünnipäevaks 2049. aastal saada valmis Euroopasse viiv Euraasia taristuvöö.

Kaukaasia ja Lähis-Ida ei tunneta ohtu
Gruusia majandusministeeriumi kaubanduskõneluste juht Revaz Topuria kirjutas suvel, kuidas arenevad suhted Hiinaga. Grusiinid on kogu uue Siiditee projektile lähenenud suure entusiasmiga. Pekingilt julgustust saanuna korraldati nii BRI-teemalisi foorumeid kui ka sõlmiti vabakaubanduslepe. Gruusia lootis tehingutest kaubavahetuse elavnemist, töökohti ja investeeringuid.
Topuria sõnutsi on tulemus jäänud aga oodatust hulga lahjemaks. Tema peab põhiprobleemiks Siiditee algatuse ebamäärasust – nimelt ei suuda Peking tohutu projekti fookust paika seada. Samal ajal jääb Kaukaasia kõigi oma lootustega kõrvale BRI mõlemast peatrassist. Üks suundub Kaspia merest põhja pool läbi Venemaa Ida-Euroopasse, teine aga lõunast Iraani ja Türgi kaudu Balkanile. Thbilisi ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduri Emil Avdaliani arvates võib oluline kaalukeel olla ka Moskva, mis soovib Kaukaasiat oma mõjusfääri saada ning on Pekingile olulisem partner.
Siiditee lõunapoolse trassi ülioluline lüli on aga Iraak. Sellele Lähis-Ida riigile on Hiina juba aastaid üks tähtsamaid majanduspartnereid. Veelgi enam, sealt tuli peamine osa investeeringuid Iraagi naftatööstusse kohe pärast USA vägede lahkumist, märkis Oxfordi rahvusvaheliste suhete doktorant Samuel Ramani oma Hiina-kurdi suhteid lahkavas artiklis. Veel kiiremini tihenevad Hiina sidemed Kurdistani autonoomse regiooniga, mis on ülejäänud Iraagiga võrreldes veidi stabiilsem. See on strateegiline värav Iraani ja Türgi vahel.
Regiooniga soovitakse arendada koostööd nii energiamajanduses kui ka taristute vallas, seda kõike ikka Siiditee heaks. Ramani sõnul on Hiina ettevõtted ostnud hulgaliselt lääne ettevõtete osakuid. Juba kümnend tagasi omandas hiinlaste energia- ja keemiatööstusettevõte Sinopec Kurdistanis üle kaheksa miljardi dollari väärtuses vara Šveitsi-Kanada firmalt Addax ning ehitas mitu uut puurtorni. Siiditee projektist veelgi suuremaid investeeringuid ootavad poliitikud mängivad suhete arendamiseks hoolega kaasa. Näiteks kommunistliku riigi 70. aastapäeva pidustustel, mida korraldas Hiina saatkond, osales piirkonna peaminister Nechirvan Barzani isiklikult.

Euroopa tagauks on avatud
Oma mõju suurendamine Euroopas on Hiina üks lõppeesmärke üleeuraasialist kaubandusvööd arendades. Siia jõuavad kõik uue Siidite trassid lõpuks otsaga välja. USA ja Saksa kaitseministeeriumile alluva Euroopa kaitseuuringute keskuse teadur Valbona Zeneli on kirjutanud põhjaliku ülevaate Hiina huvidest regioonis. Peking soovib ligipääsu tipptehnoloogilistele lahendustele, uutele arendustele ja kõrgelt haritud tööjõule. Zeneli sõnul saaksid hiinlased Euroopa kaubamärkide alt siseneda ka näiteks poliitiliselt keerulisele USA turule ning nende abiga oma toodangu väärtust suurendada.
Muidugi võib Vana Maailma suurriikidelt järjest enam kuulda kriitilisi avaldusi, millega sätitakse end Hiina-poliitikat ajades USA kõrvale ning vastandutakse autoritaarse superriigiga. Kõige kahtlustavamalt suhtutakse Hiina tehnikasse, sest kardetakse spionaaži. Samal ajal ei ole Euroopa sugugi ühtne – võimalus kiirelt raha saada peibutab paljusid vähem jõukaid riike. Balkanil ja Lõuna-Euroopas tuleb Hiina mõju esile kõige reljeefsemalt. Seal on lõigatud kasu peamiselt majanduskriisijärgsetest ümberkorraldustest.
Näiteks Kreekas omandas Hiina riigifirma COSCO Holdings enamusosaluse Pireuse reisisadamas, Euroopa suurimas, märgib Zeneli. See on nüüd Siiditee peamine värava maailmajao turule. Ost lühendas kaupade teelolekuaega terve nädala võrra. Selle aasta alguses määrati Kreekale 200 miljoni eurone trahv, kuna selle toll ei suutnud kontrollida sama sadama kaudu liikunud kauba maksude laekumist. Seetõttu oli ühel Hiina rõivatarnijal õnnestunud vältida 2,5 miljardi euro ulatuses maksude tasumist.
Serbiat võib pidada üheks partnerlusest enim kasu lõiganud riigiks. Veel hiljuti sõlmis Serbia Hiinaga lepingu, et saada viie miljardi euro väärtuses laene, enne seda on aastate jooksul saadud veel nelja miljardi väärtuses investeeringuid, kirjutab CNN. Mõni aasta tagasi läks sajandivanune Smederevo terasetööstus Hiina Hesteel Groupi kätte. Nagu Siiditeega seotud algatuste puhul ikka tähendavad sellised tehingud investeeringuid ja taristu moderniseerimist.
Hiina Ida-Euroopat puudutav poliitika võtab aga kõige paremini kokku 17+1-formaat. Sinna kuuluvad kõik Balkani maad peale Kosovo, mitu Kesk-Euroopa riiki ja kõik Baltimaad. Poola rahvusvaheliste suhete instituudi Hiina spetsialisti Justyna Szczudliki arvates loodab kommunistlik riik selle formaadi kaudu survestada Lääne-Euroopat. Kahtlemata on võrdlemisi ebamugav, kui mitu Euroopa ühisturgu kuuluvat riiki Lääne-Euroopa suure rivaaliga kaupleb ja eraldi poliitikat ajab ning rahvavabariigi raha vastu võtab.
Itaaliat võib aga pidada kogu läänes erandlikuks juhtumiks. Esimese G7 grupi liikmena ühines Itaalia selle aasta alguses uue Siiditee algatusega. Erinevalt teistest nägi Rooma nägi kogu avantüüris head võimalust kehva majandust toetada. Liitudes lepiti kokku ligi kolmes miljardis euros investeeringutes. Hiina jaoks on jällegi olulisim, et Itaalia sadamate kaudu saab kindlustada mugava sissepääsu Euroopa ühisturule.

Aafrika ootab investeeringuid pikisilmi
Aafrikat puudutab enim Siiditee projekti meretee. Hiinal on vaja mugavat läbipääsu Punasest merest ja Suessi kanalist, et kaubavahetus Euroopaga sujuvalt toimiks. Siiski ei piirdu investeeringud sugugi Egiptuse ja Djiboutiga. Hiina on olnud Aafrika üks peamisi kaubanduspartnereid kogu kümnendi vältel. Pikemaaegsete poliitiliste sidemete asemel on nüüd olulised majandussidemed, kirjutab väljaandes Bruegel majandusasjatundja Alicia García-Herrero.
Olukorras, kus Aafrikasse jõuab vähem investeeringuid kui ühtegi teise regiooni, on sihtriikidel neist raske ära öelda. Pakutavad laenud ja rahasüstid näivad lihtsalt niivõrd hoomamatud. Aafrika olukorda käsitles juba suvisel diplomaatide konverentsil välisministeeriumi küberdiplomaatia osakonna juht Heli Tiirmaa-Klaar. Kommenteerides demokraatlike ja autoritaarsete superriikide vastasseisu arengumaade rindel, sõnas ta, et Hiina raha on võrreldes lääne investeeringutega palju mugavam. Peking ei nõua sihtriigilt demokraatlike põhimõtete järgimist ja ehitab suured taristuprojektid sageli ise odavalt valmis. Hiinlastele on aga oluline, et mandrile rulluvad uued teed jõuaksid tohutute ressursireservuaarideni.

Mõju ulatub maakera kuklapoolele
Loomulikult tahab Peking luua sidemeid ka nende aladega, kuhu uus Siiditee ei ulatu. Sealjuures on USA haarde piiramiseks oluline sihtmärk Lõuna-Ameerika. Traditsiooniliselt tugevad sidemed ühendavad Hiinat sotsialistliku Venezuelaga. Sõjakast ja naftarikkast riigist impordib Peking kütust, kaubeldakse ka põllumajandustoodete ja militaartehnikaga. President Nicolás Maduro režiimi ebakindla olukorra tõttu saabus kevadel riiki koguni väike Hiina väekontingent. Veel septembris sai Venezuela armee enda käsutusse neli Hiina viimase põlvkonna radarisüsteemi.
Foreign Policy teatel on Hiina 2000. aastatest alates kulutanud Lõuna-Ameerikale hinnangute järgi 150 miljardit dollarit. Sealsete väiksemate riikidega arendatavad sidemed aitavad Hiinal ka USA-le kannale astuda. Näiteks mullu katkestasid El Salvador, Panama ja Dominikaani vabariik suhted Taiwaniga.

Hiina kui suurim kasusaaja
Hiina ressurss ja haare maailmas, eriti aga Euraasias, on hoomamatult suur. Sama tohutu on ka suuremal või vähemal määral puudust kannatavate arengumaade ja väikeriikide nälg investeeringute järele. Aga just neid Hiina pakub, pealegi lihtsalt ja – erinevalt läänest – lisatingimusteta. Kommunistliku riigi jaoks on kasu garanteeritud. Laen makstakse intressiga tagasi või kirjutab usaldaja selle korstnasse ja laenuvõtja tasandab selle poliitilise meeleheaga, teoretiseerib Berliini Mercatori Hiina-uuringute instituudi teadur Jan Weidenfeld.
On ka teisi positiivseid kõrvalnähte. Superriigile tuleb alati strateegiliselt kasuks müüa kõikjale oma kaupu, eriti aga relvastust, või hallata maailma eri paigus sadamaid ja raudteid. Viimaks – toitja kätt ei hammustata. Kui Hiina loob kuskil töökohti ja päästab hingevaakuvaid strateegilisi ettevõtteid, ei kipu sihtriik enam nii teravalt kritiseerima investori enda rahva inimõiguste rikkumisi. Seega on see alati sümbioos, kus suurem partner saab rohkem kasu.
Manused
Hiina ekspansioon.jpg
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Kriku »

Hiina on majanduslik suurvõim küll, aga erinevalt vanadest koloniaalvõimudest, kes on sajandeid sellega tegelenud, on Hiina ekspeditsioonivõimekus vähemalt praegu (veel?) madal. Kas keegi kujutab ette Hiina Rahvavabastusarmeed Iraaki vabastamas, nagu USA seda tegi?

Kõigi nende projektide puhul tekib paratamatult mingil hetkel vajadus sõda pidada, aga seda on nad kodusõjast saadik vähe teinud (Koera sõda 1953 ja sissetung Vietnami 1979). Tõehetk saabub siis, kui mõni järjekordne Aafrika diktaator Hiina osalusega kontsernidele müüdud sadamaid ja muud värki riigistama hakkab.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Kriku kirjutas:Kas keegi kujutab ette Hiina Rahvavabastusarmeed Iraaki vabastamas, nagu USA seda tegi?
Hea küsimus - roobitsesin natsa wiki-t // vaatsin, mida nad Hiina raffavabastusarmeest ka räägivad :wink:
Ja vastus oleks: ei, Iraagi "vabastamise" mastaape nad praegast kindlasti välla ei kanna:
-- strat-st transalennuväge vähevõitu (miski 30 ühikut vaid) ja nood ka väiksevõitu - nii IL76 klassisist..
-- lennukikandjavõimekus ka toores - esimene aparaat sõidab, teist (sõidu)katsetatakse ja kolmandat ehitavad..
Kriku kirjutas:Tõehetk saabub siis, kui mõni järjekordne Aafrika diktaator Hiina osalusega kontsernidele müüdud sadamaid ja muud värki riigistama hakkab
Aga vot siin ei ole kahtlustki - nood niggerid kammivad ära küll juba täna :twisted:
Kui vaid HKP keskkomitee peaks otsustama, et nii on vaja ja raffavabastusarmeele käsu annab..
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Kriku »

Mõned postitused kitsamalt Hiina kohta läksid Hiina teemasse: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 5&start=30
kuido20
Liige
Postitusi: 3325
Liitunud: 06 Jaan, 2004 10:56
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas kuido20 »

Kriku kirjutas:Hiina on majanduslik suurvõim küll, aga erinevalt vanadest koloniaalvõimudest, kes on sajandeid sellega tegelenud, on Hiina ekspeditsioonivõimekus vähemalt praegu (veel?) madal. Kas keegi kujutab ette Hiina Rahvavabastusarmeed Iraaki vabastamas, nagu USA seda tegi?

Kõigi nende projektide puhul tekib paratamatult mingil hetkel vajadus sõda pidada, aga seda on nad kodusõjast saadik vähe teinud (Koera sõda 1953 ja sissetung Vietnami 1979). Tõehetk saabub siis, kui mõni järjekordne Aafrika diktaator Hiina osalusega kontsernidele müüdud sadamaid ja muud värki riigistama hakkab.
Hiinlased rajavad endale lennukikandjate laevastikku, mis peaks tegutsemisvalmis olema aastal 2030.
Shanghai’s Jiangnan laevatehases. Ütlevad, et see tehas on ehitatud terve seeria suuremate laevade ehitamiseks.
It is hard to imagine all this is being done for just one ship," he added. "This looks more like a specialized space for carriers and or other larger vessels
https://www.yahoo.com/news/exclusive-sa ... 14295.html
https://chinapower.csis.org/china-carrier-type-002/
Puurija
Liige
Postitusi: 1666
Liitunud: 01 Mai, 2014 11:20
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Puurija »

Ungari ajakirjanik Viktória Serdült: „Üleeilne visiit oli juba neljas kord nelja aasta jooksul, kui Putin külastas Ungari pealinna – see asjaolu ei pane kulme kergitama mitte ainult kohalikke elanikke, vaid ka rahvusvahelist üldsust. Putin võib aga alati olla kindel, et võõrustaja Orbán tervitab teda soojalt. Ungari peaminister, keda on sageli süüdistatud Venemaaga liiga lähedaste suhete taotlemises, pole ka ise Moskvas harv külaline. Viimati tegi ta ametliku visiidi Venemaa pealinna mullu septembris. Erareisi Peterburi võttis Orbán ette alles tänavu juulis, väites, et see on lihtsalt suvepuhkus. Sisulise poole pealt vaadates oli kolmapäevane külaskäik kõigest mõõduka tähtsusega: arutati küsimusi kultuurist gaasini, tervishoiust välispoliitikani. Sõlmiti rekordilised kaheksa lepingut; muuhulgas sai Ungarist esimene riik, kellele makstakse Družba torujuhtme kaudu liikunud saastunud nafta eest kompensatsiooni. Ühtlasi öeldi selge sõnaga välja, et Ungari on enam kui teretulnud osalema TurkStreami torujuhtme pikendamise projektis, kui asi peaks niikaugele jõudma. «Ungari ei vaheta oma aadressi: riik jääb sinna, kuhu jumal selle pani. Riik on elanud kolme jõukeskuse – Berliini, Moskva ja İstanbuli – lähikonnas juba sajandeid ning on meie huvides nendega koostööd teha,» toonitas peaminister ajakirjanikele. «Ungari ei vaheta oma aadressi: riik jääb sinna, kuhu jumal selle pani. Riik on elanud kolme jõukeskuse – Berliini, Moskva ja İstanbuli – lähikonnas juba sajandeid ning on meie huvides nendega koostööd teha,» toonitas peaminister ajakirjanikele. ««Veto» on väga karm väljend. Ütleme parem, et soovitame asja edasist kaalumist,» lausus Orbán ja põhjendas otsust Ukraina ungarlaste raske olukorraga. Pressikonverents oli märkimisväärne just selle poolest, et tavaliselt ei jäta Orbán kelkimata sellega, kui hästi ta Venemaa presidendiga läbi saab. Kunagi Itaalia ajalehele La Repubblica antud intervjuus väitis ta, et ELi ametnikud kujutavad Putinit kui saatanat ning eiravad asjaolu, et ta valitseb suurt ja iidset impeeriumi. «Minevikus oleme meie, ungarlased, palju Venemaa all kannatanud,» rääkis ta väljaandele. «Aga tuleb tunnistada, et Putin on muutnud oma riigi taas võimsaks ning et Venemaa on uuesti maailmaareenil tegija.» Sellest hoolimata teab Orbán väga hästi, et peab olema ettevaatlik sellega, kui palju ta oma idapoolse liitlase poole kalduda võib, kui tahab säilitada häid suhteid teiste ELi liikmesriikidega. Isegi kui ta on Venemaalt palju õppinud, kuidas kontrollida kriitilisi meediaväljaandeid ja luua oma partei ümber lojaalset oligarhide ringi, meeldib Orbánile siiski hoida rahvusvaheliselt Moskvaga teatavat distantsi. Hea näide sellest on Ungari peaministri käitumine Euroopa Ülemkogul, kui arutusele on tulnud Venemaale kehtestatud sanktsioonid: isegi kui Orbán karistusmeetmeid avalikult kritiseerib, pole ta kunagi nende vastu hääletanud. Budapesti-Moskva telg ei pane muretsema mitte ainult ELi, vaid ka Ameerika Ühendriike. Eelmisel aastal tegid Ungari ja USA võimud koostööd, et tabada kahte arvatavat relvakaubitsejat, kuid siis keeldus Budapest neid Ühendriikidele välja andmast. Selle asemel saatis Ungari kahtlustatavad Moskvasse, kus nad kohe vabadusse pääsesid. Washingtonil ei jäänud üle muud, kui vaid otsus hukka mõista. Orbán kutsus üles tooma Moskvast Budapesti 1970. aastatel Vastastikuse Majandusabi Nõukogu asutatud Rahvusvahelise Investeerimispanga (IIB) peakorterit, seejuures said panga töötajad diplomaatilise puutumatuse. Uuriva veebilehe Direkt36 andmeil nõudis USA suursaadik Ungaris David Cornstein Viktor Orbánilt kinnitust, ja ka sai selle, et USA muret IIB pärast võetakse tõsiselt. Nimelt pelgavad Ühendriigid, et Venemaa võib kasutada ära panga töötajatele antud diplomaatilist puutumatust ja rakendada asutuse spionaaži teenistusse. Orbáni enda jaoks tugineb partnerlus majandushuvidele: eelkõige on küsimus gaasis ja elektris. Ungari on Moskvast suures sõltuvuses: riik impordib 57 protsenti endale vajalikust maagaasist ja 89 protsenti naftast Venemaalt. Orbán isegi lubas endale üleeile selle tõttu rahulolematuse väljendamist: «Ungari ostab Venemaalt naftat, gaasi ja elektrit, kuid tegu on väga tasakaalust väljas olukorraga.» Sõbralikult Moskvalt nafta ja gaasi ostmine on äärmiselt oluline ka poliitilistel põhjustel. Lubadus langetada elektri ja kütte hinda on alati olnud Ungari valitsuse valimiskampaanias tähtsal kohal. Veel enam, kommunaalkulude arvetele on Ungaris isegi trükitud hoiatus, et ilma riigi heldekäelise toetuseta oleks need märksa suuremad. Teine tugev lüli Venemaa ja Ungari suhetes on Paksi tuumaelektrijaama laiendamine, mida aitavad ellu viia Venemaa riigiettevõte Rosatom ning Moskvast laenuks saadud kümme miljardit eurot. Pärast aastaid seisakut seetõttu, et ehitusprojekt anti Rosatomile ilma rahvusvahelise hanketa, lubas EL lõpuks 2017. aastal sellega edasi liikuda ning esimesed töömehed on juba ametis. Teine tugev lüli Venemaa ja Ungari suhetes on Paksi tuumaelektrijaama laiendamine, mida aitavad ellu viia Venemaa riigiettevõte Rosatom ning Moskvast laenuks saadud kümme miljardit eurot. Pärast aastaid seisakut seetõttu, et ehitusprojekt anti Rosatomile ilma rahvusvahelise hanketa, lubas EL lõpuks 2017. aastal sellega edasi liikuda ning esimesed töömehed on juba ametis. Alates sellest, kui Venemaa hõivas Krimmi, on suhted Putini ja suurema osa ELi liidrite vahel olnud pingelised ning terve hulk kõrgetasemelisi kohtumisi on tühistatud. Putin on väisanud Budapesti rohkem kui kõiki teisi Euroopa pealinnu kokku. «Putinil õnnestub demonstreerida kodumaisele avalikkusele, et kõik ELi liikmesriigid ei suhtu Venemaasse samamoodi. Ta saab ka näidata, et ükskõik mis juhtus 2014. aastal, põleb talle endiselt roheline tuli ELi sisenemiseks ning et ta on teretulnud külaline,» selgitas Ungari mõttekoja Political Capital analüütik Dorka Takácsy Euronewsile. Näib, et seni kuni külaskäigud on kasulikud mõlemale poolele ning Venemaa jääb teistest riikidest isoleerituks, kestavad vastastikused viisakusavaldused. Ning kui parasjagu pole külas Putin, võõrustab Ungari teisi idakaarest saabuvaid kõva käega liidreid: juba 7. novembril tervitab Orbán Budapestis Türgi presidenti Recep Tayyip Erdoğani.“
https://leht.postimees.ee/6815252/kohal ... nnastumine

USA asekaitseminister John C. Rood: „Meie rahvuslik julgeolekustrateegia räägib suure võimuvõitluse naasmisest valikus, kus võib olla nii rahuaegne konflikt ja võitlus kui ka taas tekkida võiv relvastatud konflikt suurvõimude vahel. See nimetab selgelt Venemaad ja Hiinat kui kaht suurimat ohtu. Meie rahvuslik julgeolekustrateegia räägib suure võimuvõitluse naasmisest valikus, kus võib olla nii rahuaegne konflikt ja võitlus kui ka taas tekkida võiv relvastatud konflikt suurvõimude vahel. See nimetab selgelt Venemaad ja Hiinat kui kaht suurimat ohtu. Venemaa võimekus on märkimisväärne. Eriti tuumavaldkonnas, aga ka muudes sõjalistes valdkondades. Kui vaadata Venemaa demograafilisi väljavaateid, ei luba need eriti palju. Vene majandus ei ole vene rahvale samuti paljulubav. Ehk paljuski on Hiina pikemas perspektiivis suurem oht. Aga me ei tohiks unustada, et Venemaa kujutab endast endiselt väga suurt ohtu. Praegu märksa letaalsemat jõudu, millega peame olema valmis toime tulema. (Nad tegelevad partnerlusega) Teatud määral, aga nad liialdavad. Nad on eri riigid, kelle huvid ei kattu täielikult. Neil on mõningaid ühishuve, näiteks oma autoritaarse režiimi välismõjude eest kaitsmine ning ÜROs USA või teiste surve eest hoidumine. Mõnel juhul kattuvad nende huvid asjades, mis õõnestavad lääne demokraatiat ja rahvusvahelist reeglitepõhist korda. Kui reeglitepõhine rahvusvaheline kord ei sobi nende vajadustega, siis nad esitavad sellele vä ljakutse või ei järgi seda. Lepinguid, navigatsioonireegleid ja muid selliseid asju. Nad teevad koostööd, kus nende huvid kattuvad. Aga nad tahaksid märku anda, et toimub palju enamat. Oleme näinud, et teatud määral osalevad Vene ja Hiina üksused teineteise õppustel. Nende vahel on vaieldamatult ka kaitsekaubandust. Kuid mitte sellist ulatuslikku lõimumist, nagu näeme näiteks NATOs. Ma arvan, et paljuski seetõttu, et neil tegelikult pole samad huvid. Esiteks sellepärast, et mõlemad arvavad, et nad on juhtiv partner ja teine on järgiv partner. Aja jooksul hakkab Hiina Venemaad nägema järjest väiksema partnerina. Neil on väga suured ambitsioonid; mõnda kohta, kus Hiina mõju kasvab, peab Venemaa oma mõjusfääriks. Ma ei arva, et nad (venelased) alahindaksid hiinlasi. Ma arvan, et nad teavad suurepäraselt, et neil on tegemist tiigriga. Aeg-ajalt võib see tiiger olla väga sõbralik, aga tal võib olla potentsiaali, et ühel päeval ta enam ei ole seda. Venemaa on Arktikas tuntud tegija, mitte alati heas mõttes, aga nad on seal ulatuslikult kohal. See on veel üks koht, kus on huvitav vaadata, kuidas Hiina ja Venemaa kiikavad murelikult teineteise tegevust. Neil ei ole seal samu eesmärke. Hiina väljakutse erineb Venemaa omast ning sellest, mida nägime külma sõja ajal. Me kulutame rohkem aega ja ressursse Vaikse ookeani piirkonnale. Kuid me tegeleme ka Vene ohuga, olgu selleks ülehelikiirusega relvade arendamine, tehisintellekt, kommunikatsioon või kübervõimekus. Vaieldamatult on meie suured kosmoseinvesteeringud tingitud sellest, mida Venemaa teeb. Kui Kongress kiidab selle heaks, siis rajame USA kaitsejõudude kuuenda haru, milleks saab kosmosevägi. Suuresti tingituna murest selle pärast, mis taevas toimub. Lisaraha antakse nii Hiinast kui ka Venemaalt lähtuvate ohtudega tegelemiseks. Ning vähem teistele piirkondadele. Teiseks ei aktsepteeri me mõningate Vene avalduste loogikat, et selliseid rotatsioone tuleb vältida ning Ameerika ja teiste liitlaste väed ei tohiks siin piirkonnas kohal olla, käia õppustel, teha õhuturvet ja muid asju.“
https://leht.postimees.ee/6815405/usa-a ... -vene-ohtu

Prantsusmaa president Emmanuel Macron: „Esiteks, dialoog Venemaaga - kaine, robustne ja nõudlik. Olen väljendanud valmisolekut seda dialoogi taasalustada. Seejuures ilma igasuguse naiivsuseta ja igasuguse järeleandlikkuseta. Alliansil on oma ajalugu ja ühtlasi ka geograafia. Seega suhted Venemaaga iseenesest ei peaks olema mõeldamatud. Venemaa kuulub geograafiliselt Euroopasse. Austan sügavalt kõigi Euroopa partnerite muresid ja julgeolekuhuvisid ning need on ka minu omad ja nende kaitsmine üks minu prioriteete. Ja ma tean, mida see tähendab nende ajaloo jaoks. Ja nemad teavad seda kõike. Olgu näiteks meie konkreetsed sammud NATO ühises heidutus- ja kaitsetegevuses osalemiseks, olgu siis Balti riikides või Musta mere ääres. Mida me pidevalt taas kinnitame. Ja me oleme vankumatud, kui ohus on meie või meie partnerite suveräänsus. Aga - dialoogi puudumine Venemaaga ei ole teinud Euroopat turvalisemaks. Euroopa stabiilsust ei paranda, kui me hoidume tegelemast otse külmutatud konfliktide lahendamisega või kui laseme situatsioonil Ukrainas jätkuda. Ma ei usu. Just Euroopa stabiilsuse huvides oleme kantsler [Angela Merkeliga] korraldanud 9. detsembril Normandia formaadis kohtumise, et astuda konkreetseid samme Minski lepete elluviimise suunas. Just sellepärast, et ma usun suveräänsesse ja tugevamasse Euroopasse, usun ma, et tuleb ehitada uus julgeolekuarhitektuur. Ja see käib Venemaaga suhete selgitamise kaudu.“
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=88212799
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist