Re: Snaipritaktika
Postitatud: 11 Dets, 2018 21:07
KSK ehk hansude kaadrimaaväe kõige teravama eriüksuse laskeharjutusi mägedes vaadata on nice to know, kuid sisuliselt me sealt eriti midagi kasutada ei saa, sest probleemiks on hoida kaitseliitlasi ja reserviste aastaid vormis, mägedes laskmist treenivad EOG ja ainult siis, kui on oodata mägedes tegutsemist. Galil oli nii selle loomisel 1983 kui ka EKJ relvahanke ajal väga edumeelne relvasüsteem. Maksimaalne laskekaugus muidugi sõltub olukorras ja laskurist, kuid 500-600 m on normaalne poolfiguuri pihta, isegi 100-200 m kaugemale saab. 20-lasuline salv ja kaugusemõõdikuga korralik optika treenitud laskuri käes oli kindlasti tõsine argument. Tänagi on see relv tegija omasuguste hulgas, ainult paremat optikat ja rohkem sätitavat kaba tahaks. Kuni 300 m ei ole sihtmärgi kauguse määramine ka väga kriitiline, 50 m täpsus on piisav, 300-500 peaks suutma 25 m täpsusega ja üle 500 on inimese täpne mõõtmine üldse keeruline, eksimus 50 m annab raske kuuliga tabamispunkti muutuse 25-30 cm.
Kui nüüd kriitiliselt täpsuslaskmise ajalukku vaadata, siis olid lääneriigid paraku enamiku külmast sõjast arvamusel, et pole vaja ja kui ongi vaja, siis kärab täpsema otsa vintpüss koos II MS aegse optilise sihikuga ka lonti töristada, samuti ei olnud täpsusmoon teema. Harva erandina USMC, kus 1966. võeti kasutusele spetsiaalselt Remington 700 ümberehitatud M40, alguses 30-06 ja hiljem juba 7,62 NATO täpsusmoonaga, põhjuseks vanemate täpsusrelvade amortiseerumine. Kuna kasutati I ja II MS aegseid vintpüsse tavamoonaga, siis ei olnud ka täpsus midagi erilist.
Väidetavalt saadi Vietnamis sõjasaagiks SVDd ja siis avastati, et kuradi punased on konstrueerinud spetsiaalse relva ja sihiku koos kaugusemõõdikuga ning kasutavad parandatud täpsuse ja läbivusega padruneid ning mõnedel helgematel peadel läks lambike põlema, mille tulemusena tekkis M21, USA maavägi jõudis poltlukuga täpsusrelvani alles 1988 ja siis oli pataljonis 3 täpsusrelva M24, ehk 1 kompaniis, kui KÜ taipas soovida ja PÜ suvatses anda. Alles Afgaani ja Iraagi konfliktid lõid kaardipaki sassi ja hakati kiirkorras DM koolitama ja neile relvi seadma, millega saaks jao ja rühma koosseisus vastasele pihta.
EKJ on täpsuslaskmine olnud alati marginaalne teema, isegi imestan, kuidas juudid suutsid eestlastele sellise tükihinnaga täpsuspüsse ärida? Eriala vajadusteks on alati mingi suvaline enamvähem sinnapoole sobiv kombinatsioon välja käidud, ainukesed normaalsed relvahanked olidki 2007. a TRG 42 ja PGM Hecate II, kõik teised on külaseppade näpuharjutused täpsusrelvade teemadel. Korraliku laskeväljaõppe ja mõnekordse optika elavad näidised on britid, kes L85 peale üle minnes hakkasid rohkem tabama, sest igal jalaväelasel oli 4x suurendav optika olemas.
Täpsuslaskurite mõju vastase moraalile ja võitlusvõimele ei saa ülehinnata, kehvema väljaõppega relvavendi võib täpsustuli ajada kabuhirmus põgenema, isegi korraliku väljaõppega jalaväelasel ei ole tore käia kogu aeg käpuli ja istuda puhkehetkel soomuki sees luugid kinni bensiinihaisu sees, sest pea tõstmine või väljaminek tähendab kuuli. EKJ tarkpead on ilmselt neid taktikalisi võimalusi kaalunud ja tõdenud, et ei ole vaja ja kui ongi vaja, siis kärab suvaline Norras II MS sõjasaagist tuunitud püss kah!
Kui nüüd kriitiliselt täpsuslaskmise ajalukku vaadata, siis olid lääneriigid paraku enamiku külmast sõjast arvamusel, et pole vaja ja kui ongi vaja, siis kärab täpsema otsa vintpüss koos II MS aegse optilise sihikuga ka lonti töristada, samuti ei olnud täpsusmoon teema. Harva erandina USMC, kus 1966. võeti kasutusele spetsiaalselt Remington 700 ümberehitatud M40, alguses 30-06 ja hiljem juba 7,62 NATO täpsusmoonaga, põhjuseks vanemate täpsusrelvade amortiseerumine. Kuna kasutati I ja II MS aegseid vintpüsse tavamoonaga, siis ei olnud ka täpsus midagi erilist.
Väidetavalt saadi Vietnamis sõjasaagiks SVDd ja siis avastati, et kuradi punased on konstrueerinud spetsiaalse relva ja sihiku koos kaugusemõõdikuga ning kasutavad parandatud täpsuse ja läbivusega padruneid ning mõnedel helgematel peadel läks lambike põlema, mille tulemusena tekkis M21, USA maavägi jõudis poltlukuga täpsusrelvani alles 1988 ja siis oli pataljonis 3 täpsusrelva M24, ehk 1 kompaniis, kui KÜ taipas soovida ja PÜ suvatses anda. Alles Afgaani ja Iraagi konfliktid lõid kaardipaki sassi ja hakati kiirkorras DM koolitama ja neile relvi seadma, millega saaks jao ja rühma koosseisus vastasele pihta.
EKJ on täpsuslaskmine olnud alati marginaalne teema, isegi imestan, kuidas juudid suutsid eestlastele sellise tükihinnaga täpsuspüsse ärida? Eriala vajadusteks on alati mingi suvaline enamvähem sinnapoole sobiv kombinatsioon välja käidud, ainukesed normaalsed relvahanked olidki 2007. a TRG 42 ja PGM Hecate II, kõik teised on külaseppade näpuharjutused täpsusrelvade teemadel. Korraliku laskeväljaõppe ja mõnekordse optika elavad näidised on britid, kes L85 peale üle minnes hakkasid rohkem tabama, sest igal jalaväelasel oli 4x suurendav optika olemas.
Täpsuslaskurite mõju vastase moraalile ja võitlusvõimele ei saa ülehinnata, kehvema väljaõppega relvavendi võib täpsustuli ajada kabuhirmus põgenema, isegi korraliku väljaõppega jalaväelasel ei ole tore käia kogu aeg käpuli ja istuda puhkehetkel soomuki sees luugid kinni bensiinihaisu sees, sest pea tõstmine või väljaminek tähendab kuuli. EKJ tarkpead on ilmselt neid taktikalisi võimalusi kaalunud ja tõdenud, et ei ole vaja ja kui ongi vaja, siis kärab suvaline Norras II MS sõjasaagist tuunitud püss kah!