Missugune oli sõjaväes tavaline menüü

[morsevend]

ohvitseridele eraldi sööklat polnud , nad sõid kodusööki.kellel kodus ei tehtud too külastas sööklat väljapool tsasti

(väeosa astses linna ääres ja sööklaid oli ümberringi olemas)

piima ,kefiiri ja hapukoort sõdurisööklas ei jagatud, küll sai seda sõjatehase sööklast kus tööl käisin

muidugi seda oli mingil ajal võimalik osta ka tsaipokist kui peale sattusid (selle rahanatukesega oli muidugi väga kriitiline,seda polnud,kui said võidi pihta panna kui korralikult ära ei peitnud)

Meil asus staap linnas. Selles oli ohvitseride söökla. Staabi lähedal asus ka ohvitseride ühiselamu, kus elasid peamiselt noored vallalised. Eks nemad käisid peale staabiohvitseride seal söömas.
Mina käisin ükskord pühapäeva lõuna ajal linnaloaga linnas restoranis. Tuli tahtmine inimese moodi noa ja kahvliga süüa. Jõllitati küll (erariietes ohvitserid peredega)kuid keegi ei kobisenud.

[jackpuuk]

No raisk, kuninga kassid olite!!!

[Vilks]

Olin ka vist kuninga kass. Poolteist aastat Leedus Taurage linna kõrval, Taurai alevikus, väikese raadiorelee väeosa (alla 300 isendi) majandusrühma seersant ja leedulasest prapoirist ülemuse asetäitja. Majandusmasina (ZIL 130, ZIL 157 kastiga. st. tent ja istmeteks allalastavad küljed) igapäeva autojuht. Rühmas olid kokad, leivalõikajad ja võijagajad (7), autojuhid(12), miskid pisarid (kirjutajad 3), seakanteldajad 3,( elasid sigalas, väeosas käisid harva). Miskid tegelased olid veel: rätsep, kinomehaanik-kubitöötaja-seinalehtede vorpija jne.
Hommikusöögile tavaliselt jõudsin, kui pikemat sõitu ees ei olnud, lõuna jäi tihti vahele ja õhtusöögiks, pärast ametlikku aega, oli kokkadel ikka midagi kõrvale pandud.
Sõidus olles sõime praporiga lõunat tavaliselt kuskil töölissööklates. Tema maksis.
Kroonu minnes kaalusin 53 kilo, maksimum kaal 1979. aasta detsembris oli 65 kg, millest jäi jaanuariks järgi 57. Oli reaalne võimalus Afganistaani sõtta minna, 3 nädalat teadsime, et minek on, aga kes? Ja just olin teada saanud, et sugulane sai seal surma. Mingist söögiisust ei saand mõeldagi.
OT. Praegu kaalun jälle 53 kg. Peaks vist jälle kroonu minema, et kaalu tõsta.
Need kõikvõimalikud kaalulangetajate reklaamid ja dieedid käivad närvidele.
Tahaks 10 kilo juurde võtta ja kiiresti.

[vanahalb]

Tahaks 10 kilo juurde võtta ja kiiresti.

Lõpeta suitsetamine ära. 10 kilo tuleb veerand tunniga juurde Või katsu kuskilt kombiziri hankida ja sellega kartuleid praadida.
Sõjaväes juurdevõtmiseks ei pidanud ilmtingimata tsiviilsööklas head-paremat vohmima. Ma läksin sõjaväkke 62 kiloga, olin esimene poolaasta ainult kroonulobi peal ja võtsin nii palju juurde et ei tundnud ennast enam fotol ära. Mingi paistes põskedega tont. Nii juhtubki kui hirssi ja kaera nii palju näost sisse ajada et on pärast häbi hobusele silma vaadata.
Teisel aastal läks natuke paremaks aga kogu võhm kadus ikka ära. Kodus oli ema vana IZ mootorratas , nii hõreda mootoriga et külmalt käimapanemiseks oli kõige õigem ta talumaja juures üles mäkke lükata ja sealt sai siis hoo sisse. Umbes 200 m mõtlemapanevat tõusu. Enne sõjaväge jaksasin ta ikka kaks-kolm korda järjest üles lükata kui vaja. Peale sõjaväge kui maikuus tulin läksin kohe mootorratta kallale ja rsk, enam ei jaksa. Heal juhul poolde mäkke ja siis tuli juba käed põlvede peal lõõtsutada. Pärast kui kolhoosi tõõle läksin sain uuesti järje peale.

[kalleb]

See on see vene kroonu dieet - üksluine halva kvaliteediga niinimetatud parasha

Kompotti broomiga peab ka peale jooma , kui teed pole ( vaesed ajad ju praegu) siis võib ka maitsestada vanade partjankagega ja tibake kaaliumpermanganaati jätab kena värvi

[Vilks]

Kõik läbi proovitud, ei mõju. Lohutan end sellega, et naisega koos on eesti keskmine kaal: mina 53 ja tema 97. Aga muidu ei kurda, ainult lapselapsed küsivad umbes nagu punamütsikeses, et "Vanaema, miks sul nii pikad hambad on?" asemel "Vanaisa, miks Sa nii kõhn oled? Meie issi on küll paksem.". Eks ma siis selgitan, et vanaema ei anna süüa. Ja pärast seda avastan, et laua kõrvale on paar kommi ja präänik tekkinud.

[frantzus]

ametlikult oli meil spets-pajok, sama mis 40.armeel teiselpool jõge. suur tabel erinevate pajokidega oli söökla seinal, iga kirjaoskaja sõdur sai imetleda kui palju me naabritest paremini süüa saime sest ülejäänud Termez oli tava-pajoki peal. tabelis oli konkreetselt välja toodud grammides palju sõdurile ööpäevas miskeid aineid ette nähtud, või-liha-kala-leib-tee-kohvi-kondentspiim(suhkruga)-kompott-juurikad-kuivained pudru-või supina jne, vee hulka vist ei olnud määratud aga sellega see kaal ju parajaks aeti koka poolt . võiports oli vist 10gr suurem, hommikukohvi kondenspiimaga; aga ülejäänud toidu kvaliteet sõltus juba koka oskustest. kastrulid olid kuhjaga täis aga mis kvaliteediga on ise asi. sinep-sool-pipar-punane pipar laual, ja sinep segati köögis valmis. eks selle pajokkide tabeli leiaks kui kuugeldada. kui duhhina väeossa laekusime siis oli toiduvalmistamise kvaliteet ikka väga sitt, va valge leib mis tuli Termezi leivatehasest, ja näljaga ajasid musta leiva ka suust sisse. asi muutus kui sügisel laekus väeossa kokkade utsebkast noor kokk oma teenistust jätkama, ja sai suht kohe ka peakokaks. sama priizõv, tatarlane, ja temast olen ma oma nurgas ikka lugupidamisega kribanud! ja toidu kvaliteet muutus kardinaalselt vaatamata sellele et prapporite virutamine jäi samale tasemele! tatra-ja kruubipuder polnud enam tatra-kruubi klimbid veega vaid kenasti sõmer, liha-kala kenasti ühtlaselt praetud jne. ega poiss sai selle eest ka paelad järjest peale ja ega seal oli ka frantzusi hea sõna mängus!noh seal oli ka muid teeneid aga sellest kunagi oma nurgas ehk. kaalukaotus sõjaväes oli 1000gr Frantzusil kahe aasta jooksul, ja see oli peakoka teene; lähemalt ehk oma nurgas.

P.S. broomi jagas meil söökla korrapidaja-ohvitser isiklikult igale sõdurile teelusikatäie juba söökla uksel...

P.P.S. ja kes Br ei tahtnud seda ähvardati sellega et teiselpool jõge saad hoopis Sn ja Pb ja Cu ja Fe; ja kojutulekuks on Zn munder...

[kalleb]

Kas lahingtsoonis anti siis ka seda kroonu monopolivedelikku lisaks ?

[frantzus]

narkomovski 100gr vähemalt sõduritele ei antud, pidid ise otsima. ohvitsere ei tea. aga kuulu järgi oli nz ladudes ka seda kraami. ja lennuväes oli venna jutu järgi seda ikka laialt käes, tal willises oli 3 liitrit koguaeg tagavaraks pagassis. sõidutas lennuvälja zampotehhi.

[karrvik]

Uskumatu kui visad on linnalegendid. Ja mida lollimad seda visamad. Unustage ära oma broomijura, no polnud midagi sellist, ei olnud!

[Lemet]

Olen ka mina kõigi ettejuhtunud kroonus kokaametit pidanute käest uurinud, kas nemad konkreetselt on pidanud toidu sisse broomi lisama. Ükski pole omaks võtnud. Mõni naerab laia lõuaga, mõni kehitab arusaamatuses õlgu, aga ükski ei ole ütelnud, et pidi lisama. Ja et lusikaga ja uksel...a arseeni ei pakutud lusikaga? Muideks, broom on viskoosne violetne mass, mille söövitavad aurud võivad kehasse tungides (isegi väikestes kogustes) põhjustada komplikatsioone kuni raskete traagiliste oludeni
0, 001% põhjustab limaskestade ärritust, tugevat pearinglust. Ehk ninaverejooksud. Kontsentratsioon 0, 02% põhjustab krampe, lämbumist, ninakanalite blokeerimist. Kui vedel broom siseneb nahasse, ilmneb kohe sügelus. Pikaajaline kokkupuude põhjustab haavandeid. Sellised haavandid paranevad väga aeglaselt.
Aine väikeste annuste kasutamine põhjustab seljaaju ja aju otsest kahjustamist. Samal ajal halvenevad inimese intellektuaalsed võimed ja tema jõudlus väheneb. Samuti märgime, et see muutub kergesti erutatavaks, kuid see seisund võib koheselt muutuda uniseks.

Ja nüüd mõtleme uuesti- kas ikka need jutud broomi manustamisest on tõsiseltvõetavad.

[speedsta]

Ükskord kaks Soome pensionäri rääkisid omavahel: sõjaväes anti meile aineid, et naiste poole ei vaataks, tundub et nüüd on mõjuma hakanud. OT lõpp.

[vanahalb]

akf frantzus on minuarust võtnud ironiseerida sööklauksel jagatava broomiga

Nn. broom on iseenesest rahusti ja kuskil 1930 - date aastate Inglismaad käsitlevates romaanides antakse ehmatuse vastu broomi. Ikkagi kõrgklass. Eesti taluperedes ajas sama asja ära suhkruvesi. Üks kunagi hullumajades kasutatud ravim mis meelde tuleb oli broom-oopium.
See ei tähenda veel et söögilaua taga oleks lusikaga vedelat broomi jagatud. Raamatutest on see meelde jäänud mingi pulbri või nuusktubaka sarnase ollusena.

[frantzus]

Kas just iroonia aga võiks ju tegelitult teha lõustaraamatusse eraldi grupi teemal Br kasutamine Nõukogude armees. Vähemalt selguks absoluutne tõde akadeemilisel tasemel sest mida see lihtsõdur ikka teab toidulisanditest! Ja akadeemikuid seal lõustaraamatus piisavalt. Jah, seda broomijuttu olin juba enne sõjaväge kuulnud NSR tasemel, aga hilisemas teenistuses seda miski ei kinnitanud. No see oleks ikka selline vandenõu olnud millest isegi frantzus läbi ei närinud, kuigi olin nii köögis kui staabis oma jope! Täielik jama. Mingil ajal mingis kohas mingis üksuses ehk katsetatud midagi, tundmatul otstarbel.

[vanahalb]

Broomi meil toidulaos küll ei olnud. Seal ma sain piisavalt põhjalikult ringi vaadata. Uudismaapataljonis tuli eestlasest kokaga ükskord broom jutuks. Ta oli nn partisan, minust jupp maad vanem ja väitis et see broomilegend elas juba enne kui tema üldse sõjaväkke sattus ja seal kokaametit pidas. Selle legendi mõju all olid nad ükskord pataljoni vana koka nurka surunud kui see tahtis mingit pulbrit katlasse puistada ja koti käest ära võtnud. Kotis olevat kirjade järgi C-vitamiin olnud. Ma küll näitasin selle jutu peale läbi akna ühele kuuriuksele kuhu oli populaarne venekeelne X ja Y sisaldav termin kirjutatud kuid vaevalt et kohalikud kolhoosnikud seal seda kraami riidas hoidsid. No ja koti peale võib ka igasuguseid asju kirjutada, kust tema või kokk teadsid et mis seal tegelikult sees oli.
Vähemalt see vana rebis küll särki rinnal lõhki et tema pole kunagi mingist kotist või purgist midagi katlatoidu hulka lisanud. Pigem vastupidi, vahel on ette tulnud et katlast midagi rammusamat oma kaussi on libisenud.
Kui keegi eraldi selliseid lisandeid välja jagas siis võib-olla arst aga uudismaal meil polnudki meditsiinipersonali kaasas. Kaliningradis olid prappor-tüdrukud aga nemad ei tulnud kööki surma ähvardusel ka mitte. Seal hõljus pidevalt selline lebra nagu hautataks pidalitõbist ja nõrgemaid niitis jalapealt. Endal võttis ka tihtipeale silmad vett jooksma.

Ajaloos veel tagasi minnes - väga võimalik et nõukaarmee broomi all mõeldakse kaaliumbromiidi või naatriumbromiidi. Esimest neist hakkas inglise arst, Sir Charles Locock, 1857 a kasutama langetõve ravimiseks. Langetõvega oli selline asi et tollaste teadmiste järgi oli langetõve põhjuseks masturbeerimine. Kaaliumbromiid jah, leevendas haigetel krampe ja tegi muidu ka olemist rahulikumaks aga õpetatud meeste järeldus tuli kuidagi äraspidine: et kaaliumbromiidiga on võimalik ravida masturbeerimist. Selle loogikaga et langetõvehood jäävad harvemaks - järelikult enam ei masturbeeri.

Hiljem oli kaaliumbromiid tuntud rahusti ja antidepressant ja haiglatesse viidi seda ikka kohe kottidega. Välimuselt hallikasvalge pulber ja supi sees lahustub ära kah