-=Grenadier=- kirjutas:SD I Eripataljon - Võitles 1943/44 aastavahetuse paiku Neveli lõigus partisanide vastu (samas kus oli Eesti Brigaad) ja kandis seal tõsiseid kaotusi. Seisuga 01.04.1944 olevat pataljonis olnud 500 meest. 3.kp.-d (400 meest) olid Riia lähedal väljaõppel.
Sellele infole lisan Uno Masingu mälestused, kust saab infot
SD pataljoni kohta.
Oli 1944. aasta augustikuu ning ilmad olid soojad, ja päikeseküllased. Selle aasta ilmastik nagu oleks tahtnud jätta häid mälestusi päikesest kullatud loodusega sajale tuhandele kodumaa tütrele ja pojale, kes olid peatselt sunnitud lahkuma siit ja jätma maha selle maa, kus olid kord kiikunud nende hällid. Kas teadis või aimas keegi juba siis, et lahkumispäev on nii lähedal? Ega vist . . . Ikka veel loodeti ja oodati ... aga mida, keda? Kas loodeti ikka veel välisabile?! Kustki pidi ju leitama lahendus olukorrale! Kes teab, millised mõtted läbisid tookord ka nende noorte päid, kes olid paigutatud oma üksustega Kiviõlisse? „152 meest seebil ja supil“, kirjutas tavaliselt kompanii kirjutaja oma igapäevasesse päevakäsku. Tegelikult oli seal aga 152 18- ja 19 aastast noorukit, küll kuraasikat ja võitlustahtelist, aga ikkagi noorukit. Kas kutse alusel või vabatahtlikult selle kompanii ridadesse sattunud. Kompanii ise kuulus I Eesti Julgeoleku Politseipataljoni koosseisu. Pataljoni staap ja üks kompanii asusid Tallinnas, teised üle maa laiali: Petseris, Rannus ja Kiviõlis.
Viimastel augustikuu päevadel oli üldine meeleolu kompaniis langenud, meeled olid muutunud ärevateks, kiputi rindele. Kuigi Sinimägedes venelaste rünnaklained olid pandud seisma hetkeks, lähenes ta suuremat vastupanu leidmata Tartule. Seni energilised ja teguvõimsad noored olid jäänud norutama. Igaüks tegeles enda mõtete ja probleemidega ning kuulati vaikides rindeteateid. Oma kohustusi täideti vaikides, nagu sunnituna. Tegelikult ei olnud ju kompanii igapäevases tegevuses midagi muutunud: käidi postil ja nagu tollal nimetati – „Einsatzis“, Alutaguse metsades partisanidega lahinguid löömas. Vabal ajal tehti sporti või mängiti võrkpalli, või siis, kuue kuu jooksul tekkinud tutvuste tagajärjel käidi vahel Kiviõlis noorematel külas. Murakasoo lahingud olid seljataga. Langenud olid maetud ja enamik haavatuist olid jälle tagasi kompanii juures. Suuremad kokkupõrked partisanidega olid unustatud. Polnud erilist tegevust ja elurõõmus noorte hulk oli muutunud vaikseiks nukrutsejaiks. Oli ju, tahtmist, oli ka relvi ja tunti oma jõudu ning taheti tegutseda! Miks hoiti neid kohapeal, kui lõunarinne vajas mehi? Narva oli küll langenud, aga Sinimägedes võitlesid omad mehed ja neid usaldati. Mis saab aga all lõunas, kus on vastas ainult sakslased, kes vaatavad juba ühe silmaga Vaterlandi poole, ning mõned pisemad eesti üksused. Mõnel Kagu- ja Lõuna-Eestist pärit poisil olid kodud juba langenud vankade kätte ja omakste saatus teadmata. Sellises elektrilises meeleolus teatas kompül ühel hommikul, et 2 meest on läinud jooksu ja kuulutas nad väejooksikuteks, keda ootab tabamise korral sõjakohus. See kainestas kindlasti nii mõnegi, kes salaja oli samu plaane haudunud.
Aga siis, paar päeva hiljem teatati, et kadunud mehed olid otse rindele sõitnud ja sääl endid rindüksusesse üles andnud. Väejooksu? tagalast rindele ei karistatud. Kompül pidas küll aga pika loengu ning epistli, et rindeleminekuks peab kasutama ametlikku korda ja siis ootama komandeerimiskäsku. Teadsime aga et paar sellist rindelekippujat, kes ametlikku teed olid püüdnud kasutada, olid pööratud tagasi seletusega, et neid on kohapeal vaja kompanii ülesannete täitmisel.
Tõsi oli seegi, et venelasi oli siginenud igale poole metsadesse. Neid oli isegi üksuste viisi kogunenud mitmele poole, kust tegid oma äkkrünnakuid tagala asutiste vastu. Meie ülesanne oli nende gruppide vastu võitlemine ja nende hävitamine. Me ise pidasime siiski tähtsamaks rindele minekut ja seal nende vastu võitlemist, kuid meie jutt jäi hüüdja hääleks kõrbes ja kaks rindele ärajooksnud poissi tõusid meie silmis kangelasteks. Kahtluseta oleksid neile kahele veel paljudki järgnenud. Mõni päev hiljem teatas aga meile alles kevad-talvel Bad Tölzi ohvitseridekoolist tagasi jõudnud ja meie juurde määratud noor ohvitser, et käsk on rindele minekuks valmis panna.
Tema ja üks teine olid ainukesed ohvitserid, kes kandsid kraenurkades SS-märki, kuna kogu Jupo pataljon kandis küll SS-vormi, aga ilma SS-tunnusteta spieglite peal, välja arvatud meie vähesed vabatahtlikud, kes olime just enne möödunud aastavahetust tagasi jõudnud Saksamaalt Fürstenbergi Politseikoolist ja me kandsime krae ja spieglite ümber hõbemusta karrapaela kooli lõputunnusena.
Ametlikult kuulus I Eesti Jupo Pataljon
SD alla, aga oli ühtlasi mõeldud reserviks Teisele Eesti SS Diviisile, kui see ükskord formeeritakse. Seepärast täiendatigi meie kompaniid pärast talvelahinguid, kui osa meie ohvitsere välja langes, SS-koolist tulnud noorte ohvitseridega. Muidu terve pataljon koosnes 1925. aastakäigust, kes olid mobliseeritud 1943. aasta sügisel. Suurem osa mobiliseerituist saadeti õppelaagritesse ja hiljem Eesti Diviisi juurde. Umbes 800-900 meest saadeti aga Lätti, Zusenhoffeni
SD väljaõppelaagrisse, kus neist moodustati I Eesti Julgeolekupolitsei Pataljon ehk lühidalt I Eesti Jupo Pataljon. Meie vabatahtlikud lisati siis hiljem juurde kaadriks - jaoülemaiks ja rühmavanemaiks. Kuna Kiviõli kompaiisse sattunud kümmekond vabatahtlikku olid ka enamikus 1924. ja 1925. aastatel sündinud, siis võiks öelda, et kogu kompanii rivikoosseis koosnes 18-19 aastastest noortest. Enamik 1925. aastakäigust olid saadetud Eesti Diviisi juurde ja segunenud seal endast palju vanematega. I Eesti Jupo Pataljon aga jäi kõige noorema koosseisuga rindepataljoniks ja oli 1944. a. sügisel Ida-Preisimaal rindel. Noorusele vaatamata näitas pataljoni IV kompanii Murakasoo talvelahingutes üles tarmukust ja head võitlusvaimu, hävitas sissetunginud vaenlased, nii et vaid üksikud pääsesid üle Peipsi jää tagasi. Osa neist liikus edasi Sirtsusoo poole ning neile tuli pidada jahti kogu kevade ja suvegi. Nad hävitati osaliselt. Nood venelased, nagu tookord arvasime, osutusid, nagu on hiljem selgunud, eestlasteks. Vaid mõni neist olla venelane nende seas olnud. Olime tegelikult võidelnud Esimese Eesti Partisanide Brigaadi osadega. Ei tea tõesti, kas meie püssiotsad oleksid tõusnud nii kärmesti vaenlase poole, kui oleksime teadnud, et meie vastas on eestlased. Venelased olid osanud panna, oma propagandaga võitlema eestlased oma kodumaa vastu. Venelast hävitada, see oli meile juba esiisadest sisse kasvatatud kohustus ning verre sööbinud vajadus. Teine asi oli sõdida rahvuskaaslaste vastu.
Lõpuks tuli käsk rindele minekuks Tartu rajoonis. Seal võitleski juba üks meie pataljoni kompaniidest. Sinimägede, rinne püsis. Siin olid meie omad poisid venelastel vastas, lõunarindel aga tungis venelane kiiresti edasi ja sinna oli mehi vaja. Kompanii ruumid olid korraga kihinat ja kahinat täis, tagasi oli tulnud elevus ja tegutsemisiha. Rusutud meeleolu, mis oli valitsenud kampaniis viimastel nädalatel, oli haihtunud, sest ometi kord oli saabunud lahenduse algus.
Tollal valitses veel noortes impulsiivne optimism, või oli see sõduri naiivsus, et venelane saab tagasi 1öödud! Kuidas siis muidu? Vabadussõja ajal olid venelased palju kaugemal meie maal sees ja nad löödi tagasi, meie piiridest välja. Meie, praegused noored, olime sündinud vabal kodumaal, mis oli meie isade poolt vabaks võideldud ja meie generatsioon ei tohtinud halvem olla!
Suure elevusega, kus laulgi segamini kippus minema, marsiti oma asukohast jaama suunas. Maha jäi barakkide kogumik, mis oli olnud meie koduks viimane pool aastat, väljaarvatud ajad, kui viibisime Alutaguse metsades partisanidega lahinguid löömas. Ees aga ootas hoopis midagi uut. Kui seni olid meie vastas olnud vaid kerged relvad: püssid, kuulipildujad ja miinideheitjad, siis nüüd läksime tankide vastu. Nende hävitamiseks polnud meil võtta midagi peale käsirelvade ja vapruse. Sellele ei mõeldud. Ainuke, mida teadsime, oli - kiiresti vaenlasele vastu, et teda meie kodumaa pinnalt tagasi lüüa, sinna, kust ta tuli.
Enne lahkumist jõudis nii mõnigi veel käia jumalaga jätmas oma vahepeal armsaks saanud neiuga. See on ju vana tõde, et sõduri armastus lööb lõkkele kõikjal, kus ta ka ei viibiks. Kiviõlis oli palju põgenikke Narvast ning neiud nende hulgast ei lasknud endid teistkordselt paluda. Oli juba kaotatud kodu ja kes võis teada kui kauaks seda elugi! Sõja ajal armuti ju kiiresti.
Nüüd vahetati ja müüdi ülearust, mida ei tahetud kaasa vedada - peale lahingus vajaliku varustuse. Mõni üksik tundis sellestki mõnu, et jõi end puskarist täis ja tekitas tüli.
Nende ridade kirjutajal juhtusid säärsaapad olema Org. Todt'i kingsepa juures ja suusaabastega oli tülikas rindele minna. Saapad olid meil pigemini väljaskäikudeks hoitud. Oma „Einsatzid“ tegime ju säärikutes. Kuna mul polnud enam aega 3 km kaugusel asuva saksa Todt'i laagrisse minna, olin pisut nõutu. ,,Võta minu omad" ütles muidu vähese jutuga koikunaaber, Tartumaa poiss. ,,Minu pere on juba vankade käes. Kes teab, kas ongi enam elus ja kas meiegi sealt enam eluga tagasi tuleme?“
Sain tema linnaskäimise säärsaapad, milliseid ta alati klantsis. Meie kasutasime tavaliselt linnaskäikudeks ka saapaid.
Mõnikord laused ja ütlused mõnelt inimeselt sööbivad aastakümneteks meelde, eriti kui need on prohvetlikud ja lähevad täide. Ja teinekord tundub, nagu inimesed kutsuvad ise oma saatust välja oma prohvetlike ennustustega. Vähem kui 10 päeva pärast Kiviõlist lahkumist teatati minu koikukaaslase kohta tollal nii kulunud fraasi: „. . . langes kodumaa eest.“ Ja mitte ainult tema, vaid koos temaga veel 16 vaprat noorukit, kes alles nädalapäevad tagasi, olles täis elurõõmu, tegid tulevikuplaane. Ühe neist kingitud säärikuist purustas lõhkekuul ja selle kandja oli varsti kaugel merel, koos paarikümne endasugusega oma kompaniist. Neid viis laatsaretlaev koos 880 teise haavatuga Saksamaa poole. See oli 27. august, 1944.
Nüüd, 40 aastat hiljem, meenuvad toonased uljad noored ja tihti ka ülemeelikud, kuid alatai kartmatud võitlejad. Siis tekib probleem mõtete rägastikus: mis küll võinuks kõigist neist saada ja kus nad praegu oleksid võinud olla? Mis aga üldse oleks saanud kogu meie rahvast, kui tookord oleksime suutnud vastu panna punasele laviinile ja rinnet hoida? Kas oleksime jäänud vabaks? Kas mitte poleks poliitiline totrus meid ikkagi välja mänginud venelastele? Nii nagu see juhtus teiste Ida-Euroopa rahvastega! Kes suudaks küll vastata neile küsimustele?
August ja september 1944 olid meie rahvale saatuslikud kuud. Igale üksikule omal erineval viisil. Üle aegade meenuvad viimased võitluspäevad kodumaa pinnal. Meenuvad tookordsed toredad kaaslased ja meenuvad need, kes andsid oma ülima, oma elu. Eestimaa pind oli tüüne valatud verest ja õhk täis surejate korinat ja hädakarjeid. See kajas kui õudne luigelaul üle kodumaa metsade ja väljade.
Uno Masing
aga mingi 33. pataljon oli ka vist? kus oli eestlased