Veel üks küsimus sõjaajaloo uurijatele!

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Vasta
Kasutaja avatar
Jimmy Ace
Liige
Postitusi: 62
Liitunud: 05 Sept, 2005 19:02
Kontakt:

Veel üks küsimus sõjaajaloo uurijatele!

Postitus Postitas Jimmy Ace »

Suht keeruline lugu.

Minu üks sugulane rääkis oma eluajal oma sõjaaegsest tegevusest järgmist...
1941 aasta suve lõpus mobiliseeriti ta Saaremaal Vene armeesse. Enamus mehi viidi kiiresti Saaremaalt ära, kuid mingi seltskond jäi kohale ja neid hakati instrueerima Kärla vallas Nõmpa küla liivastel mägedel. Sakslase Lääne-Eestile lähenedes saadeti nad võitlusesse. Relvastus olevat olnud kehv ja pigem pea olematu. Kusagil idas (arvatavasti Muhus) saadeti mehed ühe venelase eestvedamisel rünnakule, mis täielikult äpardus, sest mehed ei tahtnud kiviaedade tagant välja tulla. Üsna ruttu tegi sakslaste rühm asja klaariks ning mehed võeti kinni. Kogu nende rühma hoiti kinni kirikus (arvatavasti Muhu Katariina kirik), kus sügisööde soojenduseks üks venelane oli endale peale haaranud altariteki. Kui sakslased selle avastasid, siis lasid nad selle venelase kohe maha. Peale lühikest uurimist lasti kõik kohalikud mehed vabaks. Minu sugulane tuli koju! Kohustulik mobilisatsioon Saksa väkke viis ta jälle kodust. Sellelt kohalt alates ta eriti palju enam ei rääkinud. Rääkis vaid üksikuid fakte sellest, kuidas ta Sinimägede all raskesti haavata sai ja kiiresti Saksamaale toimetati, kus ta end 9.maini 1946 (aasta peale sõja lõppu) end koos mõne eestlasega varjas. Siis sattusid nad venelaste kätte, peale mida nad rongi peale pandi ja kuhugi Venemaa sügavustesse saadeti. Sealt tuli ta üllatavalt 1948 tagasi, taskus vene sõjaväepilet, millel välja andmise aasta samuti 1948.
Lapsepõlves (80ndate alguses) mäletan, kuidas purjus külamehed sugulase juures saunas "vana saksa rivi" meenutasid ja üks väidevalat tollane allohvitser saksa keeles käsklusi jagas :D

Kas see jutt võib vastata tõele või on tegemist sugulase "muinasjutuga"?
oliver
Liige
Postitusi: 2100
Liitunud: 01 Dets, 2004 17:53
Asukoht: Saarel
Kontakt:

Postitus Postitas oliver »

Muhu Katariina kirik põles teisel Muhu vallutuspäeval tühjaks koos altarikattega.
Kasutaja avatar
Jimmy Ace
Liige
Postitusi: 62
Liitunud: 05 Sept, 2005 19:02
Kontakt:

Postitus Postitas Jimmy Ace »

oliver kirjutas:Muhu Katariina kirik põles teisel Muhu vallutuspäeval tühjaks koos altarikattega.
Kui see on kindel fakt, siis läheb asi detailsemaks :)
Järgmised Ida-Saaremaa kirikud, mida ma tean on Pöide, Jaani, Tornimäe, Kahtla.
!!!
oliver
Liige
Postitusi: 2100
Liitunud: 01 Dets, 2004 17:53
Asukoht: Saarel
Kontakt:

Postitus Postitas oliver »

Vähe tead.
Muhus on veel kaks õigeusukirikut - Hellamaa ja Rinsi.
Mathias Lutz
Liige
Postitusi: 609
Liitunud: 04 Mär, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas Mathias Lutz »

Minu vana-vanemad elasid Nautse külas ja nende meenutustes kõlas selline seik.Ööl enne ,kui saksa väeosad Liivale jõudsid oli mingi diversioonigrupp juba seal ees.Vanaema mäletas selgesti,et õhtul ja öösel oli Liiva poolt olnud kuulda kivise pinnase kaevamise kõlksatusi.Ja järgmisel päeval,kui vene mehed koos saare ja muhumaalt mopitud poistega Liivalt läbi Kuivastu poole "sõtta" marssis lauluga,siis pandi tee äärest neile kuulipilduja tuli peale.Paar Muhu poissi olid kusagile apteegi aia ja seina vahele varjule saanud.
Nähtavasti said vened asja kontrolli alla,sest peale lahingut oli ülemusi ja politrukke ringi kolanud ja ka poisid üles leitud.Küsimusele,miks siin redus vastati poiste poolt,et haavatud.Läinud siis ülemus sanitare otsima,kui saksa lennuk üle lennanud ja hulkuv kuul ka ülemuse elu kustutas.Mehed olid terve päeva ja öö seal aia ja seina vahel olnud.Nii et,kui sakslased kohale jõudsid,siis oli nad püsti tõstetud ja mitme mehe vahel kantud,jalad surnd mis surnd.Aga mehed lasti üsna kohe koju küll.
Kasutaja avatar
Jimmy Ace
Liige
Postitusi: 62
Liitunud: 05 Sept, 2005 19:02
Kontakt:

Postitus Postitas Jimmy Ace »

Nii et see on siis kindel, et Muhus eesti mehed vene poolel sõdisid. Kui vaid oleks veel kellelgi sellistest mälestustest midagi teada...
!!!
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 625
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Re: Veel üks küsimus sõjaajaloo uurijatele!

Postitus Postitas Arensburger »

Jimmy Ace kirjutas:Suht keeruline lugu.
Mis siin keerulist? Saaremaa oludes tol ajal suht tavaline lugu. Sellise saatusega mehi oli hästi palju.
Ükskord varem panin siia ühe mälestustekillu Albert Koppelilt http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... ht=#112481
Lisan siia veelkord sealt ühe lõigu, mis peaks sind just huvitama:
1941. aasta veebruaris vabanesin sõjaväest haiguse tõttu ja sõitsin Saaremaale tagasi. 2. augustil läksin jälle Vene mobilisatsiooniga. Meie perest läks 4 meest, üks vend pääses tervislikel põhjustel. Teised vennad viidi mandrile, mina jäin Saaremaale. Meid viidi tööstuskooli hoovile, sinna tuli ka maavanem Mui. Ta pidas kõne, nimetades meid paremateks poegadeks kodusaare kaitsmisel. Hiljem viidi meid Kuressaarest Loode tammikusse, kus kaevasime 1,5 m sügavused kaevikud. Nendes me ka magasime. Seal kestsid õppused 3 nädalat. Saime vintpüssid, kuid nende padrunipesasse oli väljastpoolt auk puuritud. Nii saime neid kasutada ainult täägivõitluseks. Seda õpetati iga päev. Käisime käskluse järgi ringiratast ja ikka “k boju”. Süüa sai päris hästi, isegi pakk paberosse, hiljem mahorkat, anti päevas. Augustikuu teisel poolel tuli äkki käsk autodega Muhu suunas sõita. Jõudsime Võiküla alla, kui äkki algas Virtsust kõva suurtükituli. Ehmatas päris ära, mürske lõhkes ümberringi ja kogu väli oleks nagu karbiidi haisu täis olnud. Eelmisel päeval olime Muhus suure tamme all vande andnud, et oleme NL ustavad sõjamehed. Nüüd aga ei olnud muud teha, kui kartulipealsete varjus majade poole roomata ja sealt varju otsida. Ühel õuel võttis mind röhkimisega vastu suur siga. Rahulikku olemist oli raske leida.
Hiljem võtsime komandöri käsul suuna Väikese väina poole. Peagi olime kohal. Juba eemalt oli näha, et keset väina tammi põleb auto. Selle olid lennukid põlema lasknud. Meie rühm pidi aga põlevast autost mööda pääsema, sest teist teed ei olnud. Tormasime autost rivikorras jooksuga mööda. Varsti olimegi Saaremaa pinnal tagasi ja jõudsime Orissaarde, kus oli juba lahedam olla. Liikusime edasi Kuressaare poole, päeval jalgsirännak, öösel puhkamine külades. Kuressaare lähistelt püüti meie rühm tagasi Kuivastu suunas saata, kuid meie komandör hakkas vastu öeldes, et meie relvad ei ole kõlblikud sakslastega lahingu pidamiseks. Rühm lasti minna Kuressaarde tingimusel, et sealt tullakse sakslaste vastu uute relvadega. Kuressaares saime süüa ja seejärel komandörilt käsu liikuda Salme suunas. Salmel olime laagris poolteist päeva, siis jälle edasi Sõrve poole. Südames oli rõõm, et sain kodule lähemale. Mäebe küla all metsas saime jälle süüa. Tegime naabrimehega otsuse jalga lasta. Oli õhtune aeg, seega põgenemiseks soodne. Külas sain tuttavalt tüdrukult erariided. Vene vormi peitsime ära. Lahkusin kohe, sest hakkas hämarduma ja koduni oli 6 km. Teel tuli vastu parajalt purjus sõjaväelane ja küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et tulen töölt ja lähen koju. “Nu idi!”, lällas tema. Natuke edasi läinud, hakkasin jooksma, et sellest ohtlikust piirkonnast rutem eemale saada. Koduni oli veel 4 km. Võtsin kursi otse, mitte teed mööda, sest mine tea, mis teedel ees ootab. Jõudnud naabri põllule, siis oma heinamaale, tundsin, et nüüd olen pääsenud, nüüd saan koju! Peitsin end ühte põõsasse, et olukorda uurida. Äkki hüüti mulle: “Tule siia!”. Tundsin häälest ära naabrimehe, kes samamoodi ära oli tulnud. Läksin tema juurde ja rääkisime oma põgenemisest. Seejärel hargnesime kumbki oma kodu suunas. Õuel tuli mulle vastu ema tühja ämbriga ja juubeldas: “Sa pääsesid ometi ära! Jumal olgu tänatud!”
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline