Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?

[metssiga]

Natuke tasuta õiguskonsultatsiooni:
kehtiva "Autoriõiguse seaduse" järgi
paragrahv 12 ja 13: autoril on teosele isiklikud õigused ja varalised õigused, esimesed on kaitstud käesoleval juhtumil autorinime äranäitamisega, varaliste õiguste kohta lõige 4 - õigus tõlkida oma teos (või anda see õigus edasi) kuulub autorile, kuid
paragrahv 18, lõige üks: Troll võib tõlkida ja tõlget avaldada "ilma äriliste eesmärkideta";
paragrahv 19, lõige 1 - toetab eelmist, arvestades Trolli poolt nimetatud "refereerimist",
kuid selle viimasega kaotab ta autoriõiguse tõlkele.
Ühesõnaga keeruline probleem. Kui küsida nt õiguskonsultatsiooni prof Heiki Pisuke'selt, siis tõenäoliselt soovitab ta Troll vangi panna. Mina küll arvan, et siit case'i ei tohiks tulla. Aga mine tea ... )

[Jaanus2]

Aga kas valjusti ettelugeda tohib? Ja kuulajad lindistavad, kuna on hirmus huvitav ja tahaks ka edaspidi kuulata? See praegu midagi säärast mu arust. Ega see, et tõlkija on teada, tast veel tõlke autorit tee. Autor on ta siis, kui ta sellele pretendeerib (mingit kasu tahab saada). Muidu tõlgib lihtsalt, kuna oskab keelt.

[T-62]

Ühelt poolt tegu teemajaga, teiselt poolt katlaga. Ehk oli siis tegu inimesega, kes hoolitses pidevalt kuuma vee eest tee jaoks?

Uurisin sõna "кубовщик" tähendust venekeele asjatundjalt ja sain suhteliselt sama tulemuse.
Tsaarivenes olid teemajades suured vasksed katlad, milles keedeti tee tarbeks vett, lauale viidi siiski samovariga. Tema tõlgiks selle sõna kui "teekeetja". Teekeetja ülesandeks oli katla veega täitmine, tule hoidmine, vee samovaridesse valamine, samovari hooldamine ja
laudale toimetamine.
Sõna ei leidunud üheski sõnastikus, hädast aitas välja vene keele selgitav sõnaraamat.

[Lemet]

Kui ma esimest raamatut tõlkima hakkasin, vaevas mindki autorikaitsega seotud küsimus, panin selle ka foorumis üles. Vastukajad olid eluaegsest vangistusest alates. Helistasin autorikaitse juristile, sealtki ei tulnud sisulist vastust. Ja kuna marksismi-leninismi klassikute põhjal on praktika tõe kriteerium, siis sai edasi tehtud. Näis, kas,kes ja kus ärkab. Kui ärkab...

[Jaanus2]

Puht tehnoloogiliselt siiski vist veekeetja. Sest keedetakse ju kange tee ekstrakt, mis on eraldi väikeses kannus. Põhiline töö on ikka vee kuumana hoidmine, seda kulub palju. Vanasti oli vene raudteejaamades ka kuum vesi tähtis artikkel (kipatjok). Kuidas nimetati meest, kes selle eest hoolitses? Ega äkki samamoodi?

[T-62]

Nii ta oligi, ei tea kuidas näpp valesse kohta juhtus.

[Jaanus2]

Autorikaitsega ei tohiks süda vaevata. Venemaal on asjad sellega väga vabameelsed. Aga siin tõesti keegi kasu ei taha, pigem müüakse selle tõttu hr. kirjaniku mõni raamat rohkem. Tasuta reklaam pigem.

[Troll]

52

Nüüd räägime sellest, mida me nimetasime „suurtükitoetuse tankideks“.
Nagu me ülalpool juba märkisime, pole tankivägede jaoks võitlus samasuguste vägede vastu sugugi mitte ainuke ja isegi mitte põhiline lahingutegevus, vaid „vältimatu pahe“. Vastavalt sellele tehti tankide konstrueerimise praktikas katseid jaotada tankide põhiülesanded (võitlus vaenlase tankidega ja oma jalaväele tuletoetuse andmine) kaheks ja luua spetsiaalne tank-hävitaja ja spetsiaalne suurtükitoetuse tank. Täpselt nii nagu selle ajastu lennuvägi jagunes selgelt pommituslennukiteks (mille ülesandeks oli vaenlase maavägede hävitamine) ja hävituslennukiteks (mille ülesandeks oli lennukite hävitamine).
Näiteks planeeriti tanki T-34 baasil luua tank-hävitaja, mis oli relvastatud pikatorulise 57-mm kahuriga, mis suutis läbistada 80 mm soomuse 1 kilomeetri kauguselt. Selle „hävitaja“ seeriatootmine lõpetati varsti, kuna lahingute käigus selgus, et Wehrmachti relvastuses lihtsalt pole nii paksu soomusega tanke (muide, mõnikümmend T-34/57 tanki võtsid osa Moskva kaitselahingutest).
Aga vaat „suurtükitoetuse tanke“ toodeti seerias nii meil kui ka Saksamaal pika aja jooksul. Selliste tankide iseloomulikuks omaduseks olid kolmetollise kaliibri ja lühikese toruga kahurid. Mürskude algkiirus ja seega ka nende soomustläbistavad omadused olid üsna madalad (nõukogude 45-mm 20K tankikahur ületas soomustläbistavuselt saksa 75-mm KwK-37-t kõikidel distantsidel!), see-eest sadas vaenlase jalaväele kaela „täiskaaluline“ 6-kilogrammine kildmürsk. Wehrmachti 1.TG koosseisus oli neid suurtükitoetuse tanke Pz-IV 100 tükki – kakskümmend tanki igas tankidiviisis. Aga Kiievi ESRK vägede relvastuses oli 1.juuni 1941.a. seisuga 215 kolmetornilist T-28 tanki ja 48 viietornilist giganti T-35. Kokku 263 tanki.
Vaatamata ühesugusele funktsionaalsele eesmärgile olid need väliselt väga erinevad lahingumasinad.

Tabel 3



Nõukogude kolmetorniline tank T-28 oli tunduvalt raskem ja tervelt 1,5 meetrit pikem. Kõik see tegi ta lahinguväljal saksa Pz-IV-ga võrreldes üsna aeglaseks ja kohmakaks.
Võitluseks vaenlase jalaväega oli meie T-28 relvastatud palju paremini (tänu kahele eraldiseisvale kuuli-pildujatornile). Lisaks oli osa hilisema väljalaske T-28 tanke relvastatud pikatorulise 76-mm kahuriga, mis muutis ta juba täisväärtuslikuks keskmiseks tankiks.
Kõik pole lihtne ka soomuskaitsega. Esimesel pilgul omab saksa Pz-IV palju paksemat soomust. Aga hoolikamal analüüsil selgub, et A, B, C, D ja E seeria Pz-IV-d, mida toodeti 1938.aastast kuni 1941.a alguseni, omasid tüüpilist selle aja kuulivastast soomust: ees – 30 mm, küljel – 20 mm. Hiljem tugevdati esisoomust 20-30 mm soomusplaadiga. Kuid ka meie T-28 tanke tugevdati peale verise Soome sõja koge-must täiendava soomusega (60 mm või isegi kuni 80 mm) ja ei jäänud sugugi selles suhtes Pz-IV-le alla.
Nõukogude tanki laiemad roomikud tagasid talle ka parema läbivuse. Pinnase erisurve oli 28-tonnisel T-28-l isegi väiksem (0,72 vs 1,03) kui palju kergemal Pz-IV-l.
Tervikuna olid need tankid taktikalis-tehnilistelt omadustelt ligikaudu võrdsed. Kuid nõukogude „ajaloolased“ nimetasid (ja teevad seda senini) Pz-IV „raskeks tankiks“, kuid Punaarmee relvastuses olevaid sadasid T-28 tanke nad lihtsalt ei märganud.
Kuid ilmaasjata. Oskuslikes kätes oli see üsna „silmapaistev“ lahingumasin. Armeekindral D.D.Leljušen-ko määrati 1941.aasta oktoobris 5.Armee juhataja ametikohale. See armee astus võitlusse saksa tankidiviiside vastu legendaarsel Borodino väljal Moskva lähistel. Oma memuaarides meenutab ta nagu väga õnnelikku juhust, kui:
„...saatsin luurele major A.Jefimovi. Pooleteise tunni pärast kandis ta rõõmsalt ette – on olemas 16 T-28 tanki, ilma mootoriteta, kuid korras kahuritega...See oli meie jaoks väga õnnelik leid. Muidugi tuleb kasutada neid tanke kui liikumatuid tulepunkte, kaevata maasse Borodino – Možaiski suunal, kuhu vaenlane suunas oma pealöögi...“
See otsus osutus õigeks. Jätkame Leljušenko memuaaride lugemist:
„...juba neljanda tanki laseb oma T-28-st puruks seersant Serebrjakov... Vaenlane püüdis välja jõuda Možaiski rajooni, kuid ta võeti vastu tulega meie maassekaevatud T-28 tankidest. Kaotades palju tehnikat, oli vaenlane sunnitud mõneks ajaks peatuma...“
Vaat nii. 16 ilma mootorita T-28 tanki, praktiliselt paljad korpused – see on „õnnelik leid“, aga 1941.aasta suvel Punaarmee relvastuses olevad 292 korras T-28 tanki (loomulikult koos mootoritega) – see on „pisiasi“, mida ei tasu isegi meenutada...
Kas tasub pärast seda imestada selle üle, et Edelarinde 8.MK 34.tankidiviisi 67. ja 68.tankipolgu relvastuses olnud 48-t viietornilist T-35 tanki meie „ajaloolased“ isegi ei maini. Kah mul asi – ainult poolsada terasgiganti, mis (tõsi küll) ületavad kokkuvõttes tankikahurite arvult (48 kolmetollilist ja 96 toru 45-mm kahurit 20K) ükspuha millise tankidiviisi Wehrmachti 1.TG-st.
Keegi ei eita, et kõikide liikumisomaduste järgi jäi see „maismaa soomuslaev“ alla igale mootorrattale (edasi me näeme, kuidas Edelarinde juhatus sundis 8.mehkorpust, sealhulgas ka need raskeid tanke, mõtetult tiirutama sadade kilomeetrite ulatuses). Kuid kas see on siis raske tanki süü, et teda püüti NIIMOODI kasutada? Aga kui isegi need tankid lihtsalt maasse kaevata, oleksid need 48 viietornilist monstrumit mõne tunniga formeerinud kindlustatud rajooni, mis oleks olnud praktiliselt läbimatu vaenlase jalaväele ja kergetele tankidele.

[Troll]

53

Ning lõpuks kõige parem, mis oli Wehrmachti tankidiviiside relvastuses 1941.aasta suvel: head keskmised Pz-III tankid H ja J seeriast.
„Kõige paremad“ – see ei ole diletandist autori arvamus, vaid autoriteetse riikliku komisjoni (48 inseneri, luurajat, konstruktorit) hinnang. See komisjon külastas 1939-40 a. rahvakomissari Tevosjani juhtimisel kõiki saksa tankitehaseid, hindas, uuris ja lausa nuuskis kõiki saksa tankimudeleid ning valis lõpuks kõigest nähtust ostmiseks välja ainult tanki Pz-III, ühes eksemplaris. Ja seda mitte sellepärast, et seltsimees Stalinil oli rahast kahju. Hea asja jaoks – lääne sõjatehnoloogia ostmiseks või varastamiseks – ei hoidnud Stalin kokku. Sealtsamalt Saksamaalt, sõpruslepingu katte all, osteti: „Messerschmitt Me-109“ viis tükki, „Messerschmitt Me-110“ kuus tükki, kaks „Junkers-88“, kaks „Dornier-215“, üks uusim eksperimentaalne „Messerschmitt-209“ (nähtavasti sakskastel veel polnud teist eksemplari, muidu oleks ka see ära rabatud), 105-mm õhutõrjekahurite patarei, rasked 210-mm haubitsad, maailma suurima uusima lahingulaeva „Bismarck“ joonised, spetsiaalsed merevees mitteroostetavad 88-mm kahurid allveelaevadele, kuus periskoopi, hüdroakustilisi seadmeid, optilisi kaugusmõõtjaid meresuurtükkidele, 330-mm laevasuurtükkide seadeldised, tanki raadiojaamad, pikeerimisel kasutatavad pommisihikud, 4 komplekti seadmeid suurtükisüsteemide ballistilisteks katsetusteks jne, jne.
Ja ainult üheainsa saksa Pz-III tanki. Kõik ülejäänud tankitüübid ei pakkunud meie inseneridele lihtsalt huvi.
„Kõige paremaks“ tegi Pz-III H ja J seeria kaks asjaolu: uus 50-mm kahur KwK-38 ja 50 mm paksune esisoomus. Algul läks ka H-seeria tootmisse saksa tankide jaoks tavalise 30-mm esisoomusega, kuid hiljem keevitati selle ette lisaks 30-mm soomusplaat, tänu millele sai tanki soomuskate ees 60 mm paksuseks. Aga see tähendas, et sellisel viisil soomustatud Pz-III muutus mürsukindla soomusega tankiks – meie 45-mm tankitõrjekahur suutis seda läbistada vaid eriti soodsatel asjaoludel 100 m kauguselt, mis polnud lahingus mitte alati võimalik ja oli surmavalt ohtlik.
Muideks, ärme unustame , et tank lahinguväljal pole tramm rööbastel. Liigendatud maastikul liikudes võis Pz-III sageli sattuda tankitõrjekahuri ette oma kõrge küljega või torniga, mis olid kaitstud ainult 30-mm soomusega. Sellest aga (kordame seda veel üks kord) lasksid kõik meie kerged tankid ja kahuritega soomusautod kahuri 20K mürsuga kilomeetri kauguselt läbi. Nii et Pz-III H ja J seeria tanki soomuse „mürsukindlusest“ rääkimine oli kerge liialdus.
Kõige paremaid ei saa olla palju. Näiteks polnud Wehrmachti 3.tankigrupis ühtegi sellist tanki. 4.TG-s oli 602-st tankist ainult 71 Pz-III .
1.TG-s võis häid keskmisi tanke Pz-III H ja J seeriast olla 255 tükki. See ebaselge formuleering – „võis olla“ – on seotud sellega, et autorile teadaolevates teatmikes on näidatud ainult „kolmede“ arv, mis olid relvastatud uue 50-mm kahuriga. Vaat neid tanke oligi 1.TG-s 255 tükki. Kuid asi on selles, et selle kahuriga relvastati ümber ka vanemate seeriate (E, F, G) 30-mm esisoomusega tanke. Seega kui me oletame, et kõik 255 50-mm kahuriga Pz-III-d olid ka mürsukindla esisoomusega, suurendame me sellega lõuna sõjatandril sõdivate saksa tankide tegelikku kvaliteeditaset.
Edelarinde mehkorpustes kuulusid heade keskmiste tankide kategooriasse 555 T-34 tanki. Veel 50 T-34 oli Lõunarinde 2.MK koosseisus Kišinjovi juures.

[Troll]

54

Nagu me näeme, polnud ka Punaarmees „kõige paremaid“ palju. Ainult kaks korda rohkem kui sakslastel. Kuid ka seda on väga palju, kui võtta arvesse absoluutset ülekaalu taktikalis-tehnilistes andmetes.

Tabel 4



Kõigis peamistes näitajates – liikuvus, soomuskaitse, relvastus – ületas T-34 1941.a. juunis selle aja parimat saksa tanki Pz-III J seeriast.
Pikatoruline 76-mm kahur F-34 läbistas kõige paremini kaitstud saksa tankide (Pz-III J-seeria, Pz-IV F-seeria) esisoomuse 1000-1200 meetriselt distantsilt. Samal ajal ei suutnud ÜKSKI Wehrmachti tank läbistada T-34 soomust isegi 500 meetriselt distantsilt. Tulistades äärmiselt väikestelt distantsidelt (100-300 m) võis parim saksa 50-mm tankikahur KwK-38 teoreetiliselt läbistada 45-50 mm soomuse. Ent kuigi tanki T-34 soomusplaat oli „kõigest“ 45 mm paksune (valatud tornil oli soomuse paksus 52 mm), asetses see suure kaldenurga all (40-60 kraadi ees ja külgedel), mis juba puht geomeetriliselt suurendas soomuse paksust kuni 60-65 millimeetrini. Praktiliselt aga kutsus selline soomuse kalle peaaegu alati esile soomustläbistava mürsu rikošeti.
Tanki T-34 esisoomust sai saksa 50-mm kahur läbistada ainult spetsiaalse alakaliibrise volframist südamikuga mürsu (soomustläbistavus oli kuni 65 mm 300 m kaugusel), kuid volframi defitsiidi tõttu olid sellised mürsud suured haruldused.
Tänu laiadele (550 mm) roomikutele oli T-34 pinnase erisurve ainult 0,72 kg/cm2 (saksa Pz-III tankil 0,9-1,0 kg/cm2), ehkki ta kaalus 6-7 tonni rohkem kui kõige raskem saksa tank. Sellest tulenes ka palju parem läbivus teedeta maastikul, poris ja lumes.
Ning lõpuks T-34 peamine „saladus“: kompaktne ja väga võimas diiselmootor. Isegi omades näidistena tuhandete hõivatud nõukogude tankide mootoreid, ei suutnud mahajäänud saksa tööstus luua midagi samaväärset. Saksamaa alustas ja ka lõpetas sõja „kergestisüttivate“ bensiinimootoritega tankidega. Kuid diisel polnud ainult suhteline tulekindlus. See oli ka madal kütusekulu, mis lubas T-34-l läbida ühe tankimisega rohkem kui 300 km, mis vastas vahemaale Lvovist Radomini, Krakovini, Košitseni. Ning lisaks kõigele sellele arendas see väga raske masin (saksa standartite kohaselt) suuremat kiirust, kui kõige kergem ja kiirem saksa Pz-II.
Kõik need arutlused pole sugugi abstraktne teoretiseerimine. Saksa „praktikute“ (kindralid Guderian, Blumentritt, Hoth, Schneider) memuaaridest pole raske leida paljusid tunnistusi selle šoki kohta, mis tabas Wehrmachti pärast uute nõukogude tankidega kohtumist:
„...1941.aastal olid need tankid olemasolevate seas kõige võimsamad... tankid T-34 läbisid nagu muuseas 7.jalaväediviisi lahingukorra, jõudsid suurtükiväe positsioonideni ja sõna otseses mõtte lömastasid seal asuvad relvad... meie tankitõrjekahurid osutusid vene T-34 tankide vastu jõuetuks... algas paanika...“
Need on memuaarid, nii öelda ilukirjandus. Aga siin on tõsine dokument: „Instruktsioon kõikidele Idarindel olevatele vägedele meie tankide võitluse kohta vene T-34-ga“. See on välja antud 26.mail 1942.aastal Wehrmachti mobiilsete vägede (Schnellen Truppen) juhatuse poolt. Vaat millega „rõõmustas“ väejuhatus oma sõdureid:
„...Tank T-34 on meie Pz-III ja Pz-IV tankidest kiirem, parema manööverdusvõimega ja tal on parem läbivus väljaspool teid. Tema 7,62-cm kahuri soomustläbistav toime ületab meie 5- ja 7,5-cm kahurite oma. Kalduasetsevate soomusplaatide õnnestunud asetus suurendab rikošeti võimalust... Võitlus T-34-ga meie 5-cm kahuri KwK-38 abil on võimalik ainult väga väikestelt distantsidelt, tulistades tanki küljelt või tagant... on vajalik tulistada nii, et mürsk tabaks soomuse pinda perpendikulaarselt (risti. – Troll)...“
Suurepärane instruktsioon! Täiesti täpne ja tõepärane. Nagu me ülalpool juba märkisime, ei andnud T-34 kalduasetseva küljesoomuse tulistamine KwK-38 poolt ka 300 meetrilt alati tulemusi. Vaja oli tabada soomust ristiasendist.
Kuid instruktsioonis (vaatamata kiidetud saksa täpsusele ja punktuaalsusele) polnud ühtegi sõna selle kohta, kuidas siis viia saksa tanki toru sellisesse asendisse? Kui käepärast pole rasket transpordihelikopterit, jääb üle ainult üks võimalus: sõita järsu künka otsa (mille kalle on vähemalt 40 kraadi) ning paluda siis nõukogude tanki meeskonda sõita lähemale ja pöörata end tagaotsaga künka suunas. Jaa, ilmselgelt mitte „heast elust“ ei saatnud saksa väejuhatus oma vägedesse selliseid „instruktsioone“...
Olles konstrueerinud selliste omadustega tanki, võis kergesti sattuda edust peapööritusse. Kuid mitte asjata ei hoiatanud seltsimees Stalin veel 5.mail 1941.a. sõjaväeakadeemiate lõpetajaid: „...riigid hukkuvad, kui nad sulgevad silmad puudujääkidele, innustuvad liialt oma edusammudest, jäävad loorberitele puhkama...“
Seepärast ei piirdutud meil hoopiski T-34 seeriatootmisse laskmisega, vaid võeti samal päeval 19.detsembril 1939.a sama määrusega (Nr.443/ss) Punaarmee relvastusse raske tank KV-1.

[Troll]

55

Kui T-34 tanki võis veel kuidagi (ehkki suurte mööndustega) võrrelda selle aja parima saksa tanki Pz-III-ga J-seeriast, siis kohutavat 48-tonnist monstrumit KV-d ei saa võrrelda ühegi saksa tankiga.
Esisoomus paksusega 95-mm ja küljesoomus 75-mm tegid selle Wehrmachti tankidele ja parimatele 50-mm tankitõrjekahuritele absoluutselt haavamatuks. Forsseeritud diisel B-2k arendas vüõimsust 600 hj, mis lubas terasgigandil liikuda maanteel kiirusega (35 km/h), mis ainult veidi jäi alla saksa kergetankide kiirusele. Samasugune kui T-34-l 76-mm Grabini kahur F-34 võis 1941.aasta suvel hävitada igasuguseid saksa tanke igalt distantsilt iga nurga alt – just nagu õppesihtmärke. Tundub uskumatu, kuid isegi läbivuselt ületas nõukogude rasketank (pinnase erisurve kõigest 0,77 kg/cm2) oma vastaseid.
Nagu võib järeldada F.Halderi sõjapäeviku järgi, saksa kindralid algul isegi ei uskunud selliste parameetritega tanki olemasolusse. See-eest saksa sõduritel kadusid kahtlused õige kähku. „Meie tankide, eriti KV, ilmumisel paneb jalavägi jooksu ja ka tankid ei võta lahingut vastu... KV tankid viivad vaenlase segadusse ning kõikidel juhtudel tema tankid taganesid“ – see lõik on 15.MK 10.tankidiviisi 1941.a. juuni lahinguaruandest.
Ka päikesel on plekid ning ka meie KV polnud ilma ühegi puuduseta „superrelv“. See polnud sugugi juhuslik, et sõja lõpuks oli neid tanke rindel praktiliselt võimatu leida.
50-tonnise gigandi peamiseks hädaks oli nõrk ja ebakindel transmissioon (mis oli üks-ühele mahakopee-ritud ameerika viieteistkümne aasta vanuselt A-23 tankilt). Alles pärast seda, kui 1942.aasta lõpus lasti seeriatootmisse modifikatsioon KV-1C, millel oli uus käigukast ja mille kaalu oli alandatud 42,5 tonnini, avanes sellel tankil nn „teine hingamine“.
„Ahhaa! Vaat mispärast sakslased jõudsid Moskvani, - hüüatab taiplik lugeja, - KV transmissioon oli paha!“ Ärme kiirustame järeldustega. Selleks ongi tankivägedes peale tankide ka komandörid, et iga tanki kasutamisel arvestataks ka tema tugevaid ja nõrku külgi. Loomulikult ei pidanud kõik KV-d vastu sellele „ringrajasõidule“, mille korraldasid oma mehkorpustele Edelarinde juhid (edaspidi räägime me sellest lähemalt). Seal aga, kus rasket tanki kasutati mõistuspäraselt talle otseselt ettenähtud ülesannete lahendamiseks, avas ta kõik oma tohutud lahingulised võimalused. KV-de fenomenaalsetest saavutustest on palju kirjutatud. Meie piirdume siinkohal ainult kahe episoodi kirjeldamisega selle kuulsusrikkast lahinguteest.
Endine Wehrmachti 41.tankikorpuse komandör kindral Reinhardt kirjutab:
„...me tulistasime nende vene teraskoletiste pihta kolmest suunast, kuid kõik oli asjatu... Pärast pikka lahingut tuli meil taganeda, et vältida täielikku hävingut. Vene gigandid tulid aina lähemale ja lähemale. Üks neist lähenes meie tankile, mis oli lootusetult soosse kinni jäänud (kerge saksa tank jäi sisse, aga raske KV „lähenes“". – M.S). Ilma vähimagi kõhkluseta sõitis see must koletis meie tankile otsa ja pressis selle oma roomikutega mudasse. Sel momendil saabud meie 150-mm välihaubits... Suurtükiväelased avasid tema pihta otsesihtimisega tule ja tabasid – nagu oleks välku löönud. Tank jäi seisma... Äkki kisas keegi suurtükimeeskonnast hüsteeriliselt: „Ta hakkas jälle liikuma!“ Tõesti, tank ärkas ellu ja hakkas suurtükile lähenema. Veel üks minut ja metalselt läikivad tankiroomikud pressisid haubitsa nagu mänguasja maasse...“
19.augustil 1941.a jäi 1.TD (sellesama, mille polaarjoonetagusest rännakust algaski meie jutustus) 1.tankipolgu 1.tankipataljoni kuuluv KV tank Nr.864 varitsusse Luuga-Gatšina maantee juurde. Tanki-komandör oli vanemleitnant Zinovi Kolobanov. Seal toimuski üheainsa KV kohtumine neljakümnest saksa tankist koosneva kolonniga. Kui see enneolematu lahing lõppes, põlesid väljal 22 saksa tanki, aga meie KV, mis oli saanud 156 vaenlase mürsu otsetabamust, naases oma diviisi asukohta.
Muidu ei saa parimatest parimate saavutused kunagi keskmiseks statistiliseks normiks. Just seepärast ei panegi autor ette korrutada Edelarinde koosseisus olevate raskete KV tankide arvu (aga neid oli kokku 278 tanki) 22-ga ja võrrelda siis saadud tulemust Wehrmachti 1.TG koosseisus olevate tankide arvuga. Sõjas ei käi asjad niimoodi. Ning ka sellist kogust korras tanke (6116 tk) polnud kõigis Wehrmachti väeosades (Brestist Prantsusmaal Normandias kuni Brestini Valgevenes) kokku. Seepärast piirdume sellest peatükist kokkuvõtteid tehes lihtsa ja üsnagi põhjendatud järeldusega: Edelarinde koosseisu kuuluvatel mehkorpustel oli Wehrmachti 1.Tankigrupi suhtes mitmekordne ülekaal tankides ja absoluutne ülekaal tankide kvaliteedis.
Kui seda gigantset tankihordi oleks vaid minimaalselt arukalt juhitud, oleks Lääne-Ukrainas toimunud tankide kohtumislahing saanud lõppeda ainult ühe tulemusega – Punaarmee mehkorpused oleksid Kleisti tankigrupi lihtsalt lömastanud ning pihuks ja põrmuks löönud.
Nagu tarakani.
Praktikas nii juhtuski. Ainult vastupidi!

[Troll]

Panin seniavaldatud peatükid ka kokku, link on minu kõige esimeses postituses.

[Troll]

56
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... f5tted.pdf

Kokkuvõtted

Sõja algusest oli möödas kaks nädalat. Oli lõppenud Radehhov-Brodõ-Dubno „kolmnurgas“ mürisenud tankilahing. Oli lõppenud ka 5.Armee mehkorpuste teistkordne vastulöök. Saksa armeegrupi „Süd“ väed olid läbi murdnud Edelarinde kaitse operatiivsügavusse ja lähenesid kiiresti niinimetatud „Stalini liinile“ (vanal Nõukogude-Poola piiril asuvad kindlustatud rajoonid). 8.juuli õhtuks oli Novograd-Volõnski kindlustatud rajoon läbi murtud kogu selle rinde ulatuses, vaenlase 3.motoriseeritud korpus liikus Žitomiri peale, aga Wehrmachti 48.motoriseeritud korpus hõivas juba 8.juuli hommikul Berditševi, nurjates sellega kõik nõukogude väejuhatuse plaanid Edelarinde purustatud vägede plaanipäraseks taganemiseks vana riigipiiri taha.
Vaat sellises olukorras koostatigi 7.juulil 1941.a. järgmine dokument: „Edelarinde juhataja ettekanne Punaarmee Kindralstaabi ülemale rinde mehhaniseeritud korpuste olukorrast“.
Dokument pole oma mahult suur. Me toome selle ära peaaegu täielikult. Lugejate mugavuse huvides on iga geograafilise kohanime juures näidatud vahemaa läänepiirini, aga arvude juures, mis näitavad soomustehnika jääkide arvu mehkorpustes, on näidatud ka kaotuste protsent (võrreldes arvukusega sõja algul). Peale selle on mehkorpused kirjas samas järjekorras, mida me kasutasime eelnevates peatükkides s.o kõigepealt esimese ešeloni mehkorpused asukohaga põhjast lõunasse, seejärel aga Edelarinde reservi kaks mehkorpust.
Andmed 16. ja 24.MK kohta, mis ei võtnudki osa tankilahingust, jätame vahele.
Niisiis:
„Täiesti salajane.
Punaarmee Kindralstaabi ülemale.
Kannan ette mehkorpuste olukorrast:
22.MK on koondunud Korosteni rajooni (320 km), tema koosseisus on 340 lahingumasinat (52 %).
15.MK on koondunud Berjozovka rajooni (300 km), tema koosseisus on 66 lahingumasinat (91 %).
4.MK on koondunud Ivnitsa rajooni (360 km), tema koosseisus on 126 lahingumasinat (87 %).
8.MK on koondunud Kazatini rajooni (380 km), tema koosseisus on 43 lahingumasinat (95 %).
9.MK on koondunud Korosteni rajooni ( 320 km), tema koosseisus on 164 lahingumasinat (48 5).
19.MK on koondunud Kortševka rajooni (270 km), tema koosseisus on 66 lahingumasinat ( 85 %).
Isikkoosseisus on kõikide korpuste kaotused lahinguperioodil alates 22.6.41.a. umbes 25-30 %.
Edelarinde Sõjanõukogu peab otstarbekohaseks... viia mehkorpuste ja tankidiviiside juhatused, korpuste ja diviiside väeosad, tankidiviiside tankipolgud ja kõik tagalaosad Nežini, Priluki, Pirjatini, Jagotini rajooni...“ (Need kohad on juba teiselpool Dneprit, veel 250 km ida poole nendest rajoonidest, kus mehkorpuste jäänused asusid 7.juulil.)
Allkirjad: Kirponos, Purkajev, Hruštšov.
Alustuseks väike täpsustus. Esimesel pilgul tundub, et olukord 9.MK-s ja 22.MK-s on teistega võrreldes tunduvalt parem. Need oleksid justkui kaotanud „ainult“ poole oma lahingutehnikast.
Kahjuks näitavad need arvud ainult seda, et Edelarinde juhtkonnal (mis juba 6.juulil baseerus ümber Dnepri taha, Kiievi juures olevasse Brovarõsse) polnud tõelevastavat informatsiooni tema vägede seisukorra kohta. Juba kaheksa päeva pärast, 15.juulil 1941.a, teatatakse Edelarinde auto-tankivägede valitsuse ülema raportis „Rinde mehkorpuste seisukorrast ja materjalosa olukorrast“, et 22.MK koosseisus on kõigest 30 tanki (340 asemel), aga 9.MK-s – 32 tanki (164 asemel). Arvestades, et selle nädala jooksul ei pidanud mehkorpused suuri lahinguid, vaid neid viidi lahingutsoonist tagalasse Dnepri taha, oli selline „arvukuse vähenemine“ seotud mitte lahingukaotustega, vaid lihtsalt rohkem tõelevastavate ettekannete saamisega. Selline oletus klapib täiesti ka Vladimirski (sel ajal 5.Armee, mille alluvuses olidki sõja alguses 22.MK ja 9.MK, staabi operatiivosakonna ülema asetäitja) monograafia materjalidega, kus on kirjas, et juba 29.juunil oli 22.MK-s ainult 153 tanki, aga 9.MK-s – 32 tanki. Aga pärast 29.juunit oli veel 1.juuli, mil 22.MK läks teistkordselt pealetungile Dubnole. Ja kandis sealjuures reaalseid (mitte paberil) kaotusi.
Nende ettekannete kommenteerimine on praktiliselt mõttetu. See oli häving. Ennekuulmatu, enneolematu häving. Ainult kahe nädalaga kaotas Edelarinne üle nelja tuhande tanki (seda on rohkem, kui oli Wehrmachti tankide üldarv kogu Idarindel).
Ilma kaotusteta sõdasid pole olemas. Kuid milles siis väljendub Edelarinde mehkorpuste vastulöögi tulemus, mille eest nad maksid ligi 80 % oma tankipargi kaotamisega?
Kurikuulsa 12-köitelise „Teise Maailmasõja ajaloo“ autorid väidavad usaldavatele lugejatele, et „hitlerlaste pealetung armeegrupi „Süd“ pealöögi suunal pidurdus... nende peajõud tõmmati pikalevenivasse lahingusse...“
Ikka ja jälle kordame ühte ja sama küsimust – millega võrreldes?
1940.aasta mais koondasid sakslased võimsa soomusrusika (üheksa tankidiviisi, 2574 tanki) 150-e kilomeetrilisse lõiku Liegest Saarbrükkenini. Nad murdsid läbi prantsuse ja belgia vägede kaitsest ja jõudsid kahe nädalaga (10-24.mai) La Manche äärde, läbides seejuures 300-350 km.
Pealetungi keskmine tempo oli 26 km päevas. Seda armastasid nõukogude ajaloolased nimetada (ja nimetavad senini) „Wehrmachti triumfimarsiks Lääne-Euroopas“.
Miks nad siis kutsuvad Wehrmachti 1.TG läbimurret 300-350 kilomeetri sügavusse Lääne-Ukraina territooriumile sama kahe nädala jooksul „pikalevenivaks lahinguks“?
Nõukogude väejuhatuse ennesõjaaegsete plaanide kohaselt pidid Edelarinde väed pealetungi 10-12 päeval jõudma välja Visla ja Dunajetsi jõgede joonele, mille kohaselt oli keskmine pealetungitempo 10-12 km päevas. See oli plaanides. Aga reaalsuses edenes saksa armeegrupi „Süd“ „pidurdunud“ pealetung Ukraina sügavusse tempoga 20-25 km päevas. Ning meie „ajaloolastel“ tasuks meenutada, mitu päeva (või kuud) kulus Ukraina lääneoblastite vabastamiseks 1944.aastal!

[Troll]

57

Juba 15.juulil 1941.a ilmus Žukovi allkirjaga Peakorteri direktiiv mehkorpuste laialisaatmise kohta. Nende lühike ajalugu lõppeski sellega. Aga mis sai vaenlasest? Äkki polnud ka tema tankivägedest pärast neid „pikaleveninud lahinguid“ suurt midagi järel?
Ei, Wehrmachti 1.TG ajalugu sellega alles algas. Murdes läbi vanal piiril asuvatest kindlustatud rajoonide liinist ning jõudes Kiievi ja Belaja Tserkovini, tegid saksa tankidiviisid 90 kraadise pöörde ja kihutasid Ukraina lõunaossa, Edelarinde korratult taganevate 6. ja 12.Armee tagalasse. „Juhtimise tugevdamise“ eesmärgil andis Peakorter 25.juulil need kaks armeed Lõunarinde alluvusse. Kuni suured ülemused selgitasid, kes mille eest vastutab, piirati mõlemad armeed (täpsemalt öeldes – nende jäänused) augusti esimestel päevadel Umani juures sisse ja nad andsid seal alla. Vangi sattus umbes 100 tuhat inimest, kaasa arvatud 12.Armee juhataja kindralmajor Ponedelin ja 6.Armee juhataja kindralleitnant Muzõtšenko.
Veel kuu aega hiljem (4.septembriks 1941.a) moodustasid Wehrmachti 1.TG pöördumatud kaotused sõja algusest 186 tanki s.o ÜHE KAHEKÜMNENDIKU Edelarinde kaotustest sõja esimese kahe nädalaga. Peale selle olid sajad tankid pihta saanud ja ajutiselt rivist väljas, nii et lahingukorras tankide üldarv oli 1.TG-s kaks korda vähenenud – rivis oli 391 tanki.
Sellises koosseisus forsseeris 1.TG Dnepri Krementšugi juures ja alustas 12.septembril pealetungi põhja suunas, et kohtuda Desna jõest lõuna suunas ründava 2.tankigrupiga. 15.septembril ühinesid nad Lubnõ-Lohvitsa rajoonis (170 km Kiievist ida pool), piirates sellega sisse nõukogude 21., 5., 37., 26. ja 38.Armee. Gigantses „Kiievi katlas“ sattus saksa sõjavangi (Wehrmachti andmete järgi) üle kuuesaja tuhande inimese. 20.septembril hukkusid Lohvitsa lähedal Šumeikovo küla juures Edelarinde juhataja kindralpolkovnik M.P.Kirponos, rinde staabiülem kindralmajor V.A.Tupikov ja rinde Sõjanõukogu liige M.A.Burmistenko.
Mitte piirdudes saavutatuga, pööras Kleisti tankigrupp jälle ringi, seekord 180 kraadi ja alustas praktiliselt ilma operatiivse pausita 24.septembril pealetungi lõuna suunas, Aasovi mere poole. Liikudes 15 päevaga edasi 450 km, piirasid sakslased Melitopoli juures ümber ja võtsid vangi veel 100 tuhat inimest. Seejärel keerasid nad 90 kraadi vasakule, liikusid veel 300 km itta ja hõivasid 21.novembril 1941.a. Taganrogi ja Rostovi Doni ääres. Kokku: üle pooleteise tuhande kilomeetri otsejoones mõõdetuna (mitte arvestades lahingutegevuses paratamatut manööverdamist), mööda „tankivastaseid“ nõukogude teid, kitsaste roomikute ja väikese võimsusega bensiinimootoritega tankidega. Kas on veel vaja muid tõendeid selle kohta, et Edelarinde mehkorpuste vastulöögid ei põhjustanud 1941.aasta juunis Kleisti tankigrupi hävingut ja ei avaldanud isegi erilist mõju selle tankigrupi lahinguvõimele?
Pöördudes tagasi Punaarmee mehkorpuste kaotuste küsimuse juurde, märgime, et Wehrmacht oli 1941.a lõpuks kogu Idarindel kaotanud pöördumatult 2765 tanki ja ründesuurtükki s.o saksa kaotused ei olnud poole aastaga nii suured kui ainuüksi Edelarinde kaotused kahe esimese nädalaga.
Ja siiski erines olukord Edelarindel ühes asjas oluliselt sõja esimestel nädalatel Läänerindel kujunenud olukorrast. Valgevenes suutsid sakslased kahe tankigrupiga Brestist ja Vilniusest Minski peale tungides suurema osa Punaarmee jõududest ümber piirata. Vägede hävingut lahinguväljal täiendas seal Stalini poolt korraldatud pogromm Läänerinde juhtkonna seas. Selle tulemusena ei jäänud seal järele ei staabidokumente ega hästi informeeritud tunnistajaid ning ajaloolasel tuleb seal sündmuste käiku taastada peaaegu samamoodi, kui paleobioloogid taastavad dinosauruste skelette mõne üksiku säilinud luu põhjal.
Aga Ukrainas arenesid sündmused teisiti. Kogu lõuna sõjatandril Polesjest Musta mereni oli Wehrmachti juhatuse käsutuses üksainus tankigrupp. Seetõttu ei õnnestunudki sakslastel seal sõja esimestel päevadel läbi viia suurt sissepiiramisoperatsiooni. Isegi peaaegu kogu tehnika kaotanud nõukogude diviisid said seal liikuda itta, säilitades juhtkonna, lahingulipud ja dokumendid.
Ka Stalini reaktsioon Edelarinde vastupealetungi läbikukkumisele oli millegipärast väga pehme. Kõik ellujäänud Edelarinde mehkorpuste komandörid said ülenduse. Kõigist kõrgemale tõusis 9.MK komandör K.K.Rokossovski, kes lõpetas sõja marssalina ja kahekordse Nõukogude Liidu Kangelasena. Ta juhatas mitmeid rindeid ja ka Võiduparaadi.
Suur tulevik ootas ka 4.MK komandöri Vlassovit. Pärast mehkorpuste laialisaatmist määratakse Vlassov Edelarinde kõige võimsama 37.Armee juhatajaks. Pärast selle armee hävingut „Kiievi katlas“ juhatab ta edukalt 20.Armeed lahingus Moskva pärast. Siis usaldab Stalin talle 2.Löögiarmee – ja siinkohal katkes hiilgav karjäär ja veeres allamäge, otse võllasse, kus see kõige kuulsam reetur oma päevad lõpetas.
Kiiresti kerkis karjääriredelil ka 8.MK komandör Rjabõšev. Pärast korpuse laialisaatmist juhatab ta 38.Armeed, aga 30.augustist 1941.a juba kogu Lõunarinnet! Vabanenud 38.Armee juhataja ametikoha hõivas veel üks endine mehkorpuse komandör – H.V.Feklenko (19.MK).
Marssalitähed teenisid välja ka Edelarinde 1.tankitõrjesuurtükiväe brigaadi komandör K.S.Moskalenko, Edelarinde staabi operatiivosakonna ülem I.H.Bagramjan ja 20.tankidiviisi komandör (9.MK) M.E.Katukov.
Selle tulemusena pole puudust ei memuaaridest ega ka ajalooteaduslikust kirjandusest, mis käsitlevad Lääne-Ukrainas toimunud juunikuu lahinguid. Terveks on jäänud ka paljud olulised dokumendid, kaasa arvatud internetileheküljel „TTPA Mehkorpused“ avaldatud 15., 19. ja 22. mehkorpuste tankidiviiside komandöride aruanded.
Ühe sõnaga – on, millega töötada. Kuid enne kui me alustame selle tegelikkuses kõige võimsama „stalinliku löögi“ (ja meie raamatus kolmanda vastulöögi) reaalsete sündmuste üksikasjalikku analüüsi, teeme kõigepealt kindlaks, mida ei olnud. Lihtsalt sellepärast, et poleks hiljem enam vaja nende müütide üle arutamise juurde tagasi pöörduda.

[Troll]

58
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... 0olnud.pdf

Sellest, mida ei olnud

Nagu te juba tõenäoliselt aimasite, austatud lugeja, räägime siinkohal jällegi võimsast saksa lennuväest, hävitavast „esimesest relvitukstegevast löögist“ ja muudest imedest.
II osas püüdsime me asjatult leida tõestusi hirmsatele juttudele sellest, kuidas „ootamatu löögi korral lasti nõukogude tankistid enne maha, kui nad jõudsid oma tankideni joosta, aga tankid pandi põlema või hõivati ilma meeskonnata...“ Midagi taolist Läänerindel ei esinenud.
Kuid võib-olla pidas V.Suvorov silmas lahingutegevuse algust Lääne-Ukrainas? Võib-olla Edelarinde vööndis „ei saanud nõukogude luurelennukid õhku tõusta... Meie kükloobil löödi silm peast välja. Meie kükloop on pime. Ta vehib terasrusikatega ja röögib jõuetus raevus...“?
Kes see siis lõi kükloobil silma välja? Ja millega? Luftwaffe 5.lennuväekorpuse, mis tegutses koos armeegrupiga „Süd“ Ukrainas, koosseisus oli 7 pommitus- ja 5 hävituslennuväegruppi. Kokku (arvestades ka ajutiselt rikkis olevaid lennukeid) oli nende koosseisus 22.juuni 1941.a hommikul 266 „horisontaalset“ pommitajat (163 Ju-88 ja 103 He-111) ning 174 hävitajat „Messerschmitt Me-109“
Edelarinde kohal ei olnud mitte ühtegi pikeerivat pommitajat Ju-87 (seda kõikide kinotegijate poolt nii palavalt armastatud välksõja sümbolit) ega hävitus-pommituslennukit Me-110. Sellest järeldub muude asjade seas, et Luftwaffe 5.lennuväekorpuse võimalused liikuvate väikeste objektide (milleks olid tankid ja soomusmasinad) pommitamiseks olid nullilähedased.
Saksa lennuväe vastas seisid Edelarinde õhujõud ja kaks (2. ja 4.) kaugpommituslennuväe korpust, mille koosseisus oli vähemalt 944 pommitajat (vananenud raskeid TB-3 pommitajaid mitte arvestades) ja 1166 hävitajat (nende seas 253 uusimat MiG-3 ja JAK-1 hävitajat). See tähendab, et isegi ainult uusimaid hävitajaid arvestades oli nõukogude õhujõudude ülekaal vaenlase ees pooleteisekordne!
Ja see on alles algus, sest sõjaeelse „Kiievi ESRK vägede mobilisatsiooni ja hargnemise katteplaani“ kohaselt planeeriti mobilisatsiooni 4-ks päevaks paigutada Ukrainasse veel kaheksa lennuväediviisi ning viia üldine lennuväe arvukus lõuna sõjatandril (arvestades ka Lõunarinde lennuväge, luurelennukeid ja ründelennukeid) 6760-ne lennukini.
Ületada käigult sellist tohutut ülekaalu sakslased ei saanud. Kuidas nad ka ei püüdnud ja kuidas ka ei soodustanud nende tegevust see kaos, mis haaras kogu Edelarinde juhtimise ja sidesüsteemi. Selle tulemusena ei olnud 5.lennuväekorpusel, kellel tuli oma väga nõrkade jõududega rünnata üle 160 lennuvälja, mis asusid Edelarinde lennuväe käsutuses läänepool Dneprit, lihtsalt jõudu ja vahendeid selleks, et ajada taga ka veel tuhandeid nõukogude tanke, soomusautosid, vedukeid ja kahureid. Seetõttu toimuski Edelarinde mehkorpuste hargnemine ja pealetungirajoonidesse koondumine peaaegu ilma saksa lennuväe vastutegevuseta.
Põhjast lõunasse, Polesjest kuni Karpaatideni, oli sündmuste reaalne käik selline:
- 22.MK. Korpuse staap, 19.tankidiviis (TD) ja 215.motoriseeritud diviis (MD) dislotseerusid enne
sõda Rovnos (umbes 150 km piirist idas). Kaotustest sõja esimestel tundidel pole midagi teada. Eesliinil asuv 41.TD asus tunduvalt lääne pool, Vladimir-Volõnski rajoonis (15 km piirist). Nagu me juba märkisime ülalpool, II osas, kandis see diviis kaotusi: „...22.juunil 1941.a kell 4 hommikul tulistati meid vaenlase suurtükiväe poolt kaugdistantsilt, diviisi kaotused mobilisatsiooniperioodil olid 10 võitlejat tapetutena...“
- 15.MK. Ennesõjaaegne dislotseerumisrajoon: Brodõ-Kremenets (100-135 km piirist). Kell 4 h 45
min saadi teade meie riigipiiri ületamise kohta saksa vägede poolt, anti lahinguhäire ja avati pakett Kiievi ESRK staabi direktiiviga. Muide – 15.MK lahingutegevuse aruandes on näidatud ka operatiivplaani kinnitamise kuupäev: 31.mai 1941.a. Korpuse diviisid asusid teele selles direktiivis näidatud koondumispiirkonda. Ainukesed meenutused kaotustest esimesel päeval on 37.TD komandöri ettekandes:
„...22.6.41.a päeva lõpus sattusid diivisi osad koondumisrajoonis esimest korda vaenlase pommitamise alla. Eriti tugevasti pommitati 73.tankipolgu koondumisrajooni, kuna viimane oli koondunud Brodõ lennuvälja lähedale, kuid kaotusi tehnikas polnud. Kuulipildujatulega õhust tapeti kaks inimest...“
- 4.MK. Ennesõjaaegne dislotseerumisrajoon: Lvov (80 km piirist). See mehkorpus alustas liikumist
teistest varem. Juba 20.juunil 1941.a. anti seal lahinguhäire 8.TD-s ja 81.MD-s, samaegselt kutsuti Lvovist laagrikogunemiselt tagasi nende diviiside õhutõrjedivisjonid, mis said kohe käsu katta maavägede asukohta. Lvovi idaservas dislotseeruv 32.TD aeti häirekorras üles 22.juunil kella kahe paiku ja alustas liikumist linnatänavatel Javorovi maantee suunas. Korpuse mootorrattapolk lahkus oma dislotseerumise kohast veelgi varem, sest juba kell 9 h 45 min astus ta 70 km Lvovist läänes asuva Ljatske linna juures lahingusse Sani jõge ületanud sakslastega. Andmeid kaotuste kohta rännakul pommitamiste läbi ei ole.