Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?

[Bald]

Suurepärane töö Trolli poolt.Väga huvitav lugemine.
Lugedes tuli selline mõte,et kuhu need veneka tankid ometi jäid?Lahingusse ei läinud,sakslased kasutusele ei võtnud.
Võibolla eksisteerisid ainult paberil,mis teadupärast kannatab kõike.

[Troll]

Ju nad ikka vanametalliks läksid sakslastel.

[Tux]

Kui ma seda juttu siin loen, siis jõuab mulle kohale tõsiasi, et mõned vene tolleaegsed kindralid ei jaganud logistikast ikka mitte midagi. Kaardilt on ju hea vaadata, et punktist A on punktini B 100 km, et mis see siis ära ei ole tankil maha sõita, kolme tunni pärast on masinad kohal. Tegelikult käis selle 100 km mahasõitmine umbes nii: Hommikul tuli käsk rännakuks valmistuda. Hakati tanke käivitama, aga ega selle asja käivitamine pole siis niisama naljategemine - pooled masinad esimese matsuga käima ei lähe, teised hakkavad neid käima vedama. Pärast tund-kaks kestnud punnitamist on enamik käima saadud. Kui aga arvestame mootoriressursi tunde, mis oli neil paarsada tundi remondini, siis see järelejäänud aeg on nüüd kaks tundi lühem. Edasi hakkab kolonn vaikselt kohalt võtma ja venib mitme kilomeetri pikkuseks soolikaks, kus pidevalt tekivad ootamatud peatused, kuna teedel on oma läbilaskevõime ja läbi kuusemetsa tank ka ei sõida.
Kord on mingi hobuvanker jalus ees, kord mingi veoauto ees mudas kinni. Kolonn seisab jälle, mootorid käivad, mootoriressurss väheneb, kütus kaob sinise suitsuna taevasse ja päev läheb õhtusse. Kolme tunni asemel läheb kaksteist tundi ja õhtuks on kõigil paagid tühjad, kuna seisma ju mootorit keegi vahepeal ei pane. Kui siis kütuseautot kusagilt ei paista, siis tulebki jala edasi minna. Kui kütuseauto siiski leiti, siis algas järgmisel päeval sama tegevus - tühikäigul kütuse põletamine. Nädal aega sellist tegevust ja kõik tankipolgu mootorid vajavad remonti. Remondirood on aga kusagil teadmata kohas eemal, sest nemad liikusid veoautodel.
Nagu mina aru saan, siis see oligi üks põhiline põhjus, miks tankide arvukus nii kiiresti vähenes.

[Troll]

84

Laseme kindral Kirponosil ise endast rääkida – kuna meie käsutuses on tema autobiograafia, mille Kirponos kirjutas 21.oktoobril 1938.a. Toome selle ära mõnede lühenduste ja väheste kommentaaridega:
„Ma sündisin 9.jaanuaril 1892.a. Tšernigovi kubermangus Verkijevka külas kehvikust talupoja peres. Majapidamises oli pool tiinu maad, tare ja muud midagi. Mu isa töötas pikka aega meie kohakese teemajas veekeetjana (mis „talupoeg“ ta siis oli? – M.S)...
Ma hakkasin õppima kirikukoolis 1899.aastal. 1900.aastal läksin üle semstvokooli... Üldharidus – lõpetasin 3 gruppi semstvokooli, 1903.aastal astusin 2-klassilisse kooli ja Borženski aianduskooli, kuid ei saanud seal õppimist jätkata seoses vanemate halva materiaalse olukorraga...
1909.a. detsembris asusin teenistusse metsavalvurina Korovjakovi metskonda, 1912.aastal viidi mind üle Mihhailovski metskonda kultuuride ülevaataja ametikohale (töö puuistikutega) palgaga 12 rubla kuus. Selles metskonnas teenisin ma 1915.aasta septembrini s.o kuni tsaariarmeesse mobiliseerimiseni... Teenisin 216.tagavarapolgus... 1917.aasta mais lõpetasin velskrikooli (s.o lahingutegevuses praktiliselt ei osalenud. – M.S). 1917.aasta augustist kuni 1918.aasta veebruarini olin ma Rumeenia rindel 258.polgus rooduvelsker... Oktoobrirevolutsiooni ajal agiteerisin sõdurite seas bolševike kasuks. Siin valiti mind polgukomitee esimeheks, diviisi revolutsioonikomitee liikmeks...
Rumeenia rindelt tagasi jõudes olin ma kontrrevolutsiooni vastu võitlemiseks organiseeritavate punaste partisanisalkade loomise initsiaatoriks... 1918.aasta septembris põgenesin ma Ukraina territooriumilt Venemaale, kus astusingi 1. nõukogude diviisi ridadesse, mis loodi Ukraina ülestõusnute vägedest... Olin järgmistel ametikohtadel: diviisiülema asetäitja, revolutsioonitribunali eesistuja, 2.Bogduni polgu ülem...
1.juulil 1919.aastal määrati mind sm. Štšorsi käsul Žitomiris asuva Punaste Komandöride kooli ülema asetäitjaks... Haiguse tõttu läksin selles koolis üle mitterivilisele tööle – kooli sõjaväejuhatuse sekretäriks... 1920.aasta mais määrati mind Kiievi Teise punaste vanemate kooli, kus töötasin mitmel ametikohal alates majanduskomando ülemast kuni kooli komissarini.
1923-1927.aasta – õpingud Punaarmee Frunze nimelise Sõjaväeakadeemias. 1931.aasta jaanuaris määrati mind Odessas asuva 51.diviisi staabiülemaks, 1934.aasta aprillis viidi mind diviisi staabiülema ametikohalt üle Kaasani jalaväekooli ülema ametikohale, kus töötan senini.
Ühiskondlik töö: opositsiooniga võitlemise perioodil tegutsesin aktiivselt Harkovi punaste vanemate koolis tegutsenud „ukapistide“ paljastamisel ja koolist väljaheitmisel, pidades tihedat sidet Tšekaa organitega. Sõjaväeakadeemias õppimise ajal tegin loengutel avalikuks opositsionääride parteivastase palge. 1927.aastal paljastati minu poolt kui trotskist politruk Polištšuk.
Seoses tema paljastamisega tehti kindlaks ka paljud teised trotskistid... Kaasani jalaväekoolis võtsin aktiivselt osa rahvavaenlaste Gobassovi, Jussupovi, Obrõvajevi, Pavlovski jt paljastamisest... 1937.aastal võeti minu algatusel vastutusele ja mõisteti vangi linnanõukogu esimehe asetäitja Zelenodolski seoses kuritegeliku suhtumisega valimisnimekirjade koostamisse...
Mul pole kunagi olnud mitte mingeid kõrvalekaldumisi partei peajoonest.
1937.aastal määrati mulle parteiline karistus – noomitus ilma isiklikule kaardile kandmiseta selle eest, et ma ei pannud tähele pettust VTK 2.järgu normide sooritamisel.
Ma abiellusin 1911.aastal kodanik (nii on tekstis – M.S) Olimpiada Vassiljevna Poljakovaga (sadulsepa tütar), lahutasin temast 1919.aastal. Tütred jäid pärast lahutust minu juurde... Teist korda abiellusin 1919.aastal Sofia Aleksandrovna Piotrovskajaga. Teise naisega on mul kolm tütart. Mu naine sündis Žitomiris, rahvuselt poolatar. Tema isa teenis Riigipangas valvurina, nad elasid sel ajal väga vaeselt. Enne revolutsiooni töötas naise isa restoranides kelnerina, aga ema tegeles koduste söökide valmistamisega müügiks, ilma palgatööjõudu kasutamata.
Naise vend, Jan Piotrovski, läks 1924. või 1925.aastal Poolasse. Ei mina ega mu naine ei tea, kus ta elab ja millega tegeleb... Naise isa saadeti 1930.aastal Žitomirist Alma-Ataasse asumisele, kuhu sõitsid talle järele ka ta naine ja tütar Rozalia... Naine leiab, et tal ei ole isa, ema ,venda ega õde ja pole kunagi huvitunud ega huvitu nende saatusest (halastamatu rahvavaenlaste vastu. – M.S) Seda, mille eest naise isa välja saadeti, ei tea ei mina ega ka mu naine, kuid naine on seisukohal, et ta isa on selle nähtavasti ära teeninud ja seetõttu pole tal tema vastu mingit kaastunnet...“
Vaat selline biograafia. Tagasihoidlike püüdlustega inimene (17-st kuni 23 aasta vanuseni töötas metsavahina), kes kasvas üles küla kaltsak-proletaarlase peres. Armeeteenistuse suhtes ei tundnud kunagi kutsumust, „imperialistliku sõja“ rindest hoidis kõikide vahenditega eemale.
Hoolitsev isa ja ustav abikaasa – mõni teine oleks kiiresti represseeritud poolaka tütrest lahutanud. Isikutoimikus olnud „pleki“ pesi maha „organitega“ usina koostööga. Karjääriredeli tipp – kolm aastat diviisi staabiülema ametikohal. Enne ja pärast seda ainult mitterivilistes ametites alates majandusosakonna ülemast kuni sügavas provintsipärapõrgus asuva jalaväekooli juhatajani. Frunze nimelises Sõjaväeakadeemias õppimise mainimine ei tohiks meid segadusse viia – mida ja kuidas seal akadeemias õpiti, kui õppuriteks olid lõpetamata algharidusega inimesed? Põhimõtteliselt olid need suletud, „eliitsed“ kirjaoskamatuse likvideerimise kursused, kus vähese kirjaoskusega uus eliit venitati hädaga pooleks seitsmeaastase kooli lõpetanute tasemele.

[Troll]

85

Kõik selgub võrdluses. Et lugeja suudaks täiel määral hinnata Edelarinde juhataja biograafiat, toome lühidalt ära ka tema vastase, saksa armeegrupi „Süd“ juhataja kindralfeldmarssal Rundstedti elulooandmed.
Ta oli Kirponosist 17 aastat vanem, sündinud 1875.aastal Preisi armee kindrali perekonnas. Lõpetas Oraniensteini sõjakooli, 1893.aastal sai leitnanti auastme. 1907-l aastal lõpetas Sõjaväeakadeemia. Esimese Maailmasõja ajal – Kindralstaabi ohvitser erinevatel ametikohtadel, seejärel 53.armeekorpuse staabiülem Idarindel. Sõja lõpus oli 15.korpuse staabiülem Prantsusmaal. Lahinguteenete ja isikliku vapruse eest autasustati teda 1-e ja 2-e klassi Raudristiga ja Hohenzollernite Maja ordeniga. Pärast Saksamaa kaotust jäi edasi teenima Reichswehri.
1932.aasta lõpus määrati Rundstedt Berliinis asuva 1.armeegrupi ülemaks. 1938 aasta novembris läks erru seoses sellega, et vaidles vastu Tšehhoslovakkia Sudeedimaa okupeerimisele (mis oleks juhtunud nõukogude kindraliga, kes oleks näiteks „vaielnud vastu“ Lääne-Ukraina vabastamisele?). 1939.aasta mais naases tegevteenistusse Wehrmachtis. Poolasse sissetungimise ajal juhatas armeegruppi „Süd“, mis vallutas Varssavi. Prantsuse kampaania ajal juhatas Rundstedt armeegruppi „A“, mis murdis rinde läbi Sedani juures ja piiras vaenlase peajõud Dunkerque juures sisse. Pärast võitu Prantsusmaal saab kõrgeima sõjaväeauastme – kindralfeldmarssaliks.
Sellise tasemega väejuhi määramine ühe Wehrmachti kolmest armeegrupist Idarindel juhiks oli loogiline ja arusaadav. Ent kuidas sai tema vastaseks endine Kaasani jalaväekooli ülem?
Kõiges oli süüdi sõda. Soome sõda. Jalaväekooli ülem kutsuti tegevarmeesse ja määrati 70.laskurdiviisi komandöriks. Sõja viimastel päevadel sooritas Kirponosi diviis kangelasteo – hirmsa, verise ja täiesti mõtetu. Vastavalt rahulepingu tingimustele pidi Viiburi linn minema Nõukogude Liidule. Seda rünnata polnud enam mingit mõtet – tuli lihtsalt rahulikult oodata kella 12.00-ni 13.märtsil 1940.a. Kuid keegi (võib-olla Looderinde komandör Timošenko, võib-olla „peremees“ ise) otsustas, et kuulsusetut ja üsnagi kaheldavat „võitu“ tuleb kroonida kangelasliku tormijooksuga ükskõik kus ja ükskõik mille vallutamisel. Üldises Viiburi rünnaku plaanis tehti 70.laskurdiviisile ülesandeks minna Soome lahe jääd pidi linnast mööda ja „lõigata ära linnas ümberpiiratud soome vägede taganemisteed“ – kusjuures soome vägede linnast lahkumise kord ja ajakava oli juba Moskvas läbirääkimistel kooskõlastatud!
Loomulikult ei öelnud soomlased ära võimalusest anda õppetund jultunuks läinud agressorile.
Rannakaitsesuurtükkide rasked mürsud tekitasid tohutu suuri lahvandusi, surnud ja haavatud võitlejad kadusid jäisesse vette. Diviisikomandör Kirponos liikus ründavate ahelike eesotsas – ühesõnaga, seltsimees Stalin võis olla täiesti rahul oma alamate kuulekusega.
Neile, kes pakkusid Juhile sellist rahuldust, langes kaela suur autasude, auastmete ja uute ametikohtade kosk. I järgu armeekomandör Timošenko sai marssaliks ja NSVL Kaitse rahvakomissariks, „Mannerheimi liini“ rünnanud 7.Armee komandör II järgu armeekomandör Meretskov sai armeekindraliks ja Punaarmee Kindralstaabi ülemaks. Ei unustatud ka Kirponosi poolt üles näidatud isiklikku vaprust – ta sai Nõukogude Liidu Kangelaseks ja määrati 49.laskurkorpuse komandöri ametikohale.
Siin oleks seltsimees Stalinil olnud paras aeg peatuda – kuid ei, liiga meelepärane oli talle see tagasihoidlik ja mehine verivärske kindralmajor Kirponos. 1940.aasta juunis, hüpates ühekorraga üle mitmest teenistusredeli astmest, määratakse endine Kaasani jalaväekooli ülem... Leningradi sõjaväeringkonna vägede juhatajaks! Kirponosi juhtimise all oli nüüd väegrupeering, mis oli võrdne suure Euroopa riigi armeega. Kuid ka sellest oli veel vähe!
1941.aasta veebruaris määrab Stalin G.K.Žukovi Kindralstaabi ülemaks. Kiievi Erisõjaväeringkonna – suurim sõjaväeringkond Nõukogude Liidus – juhataja vabanenud kabineti saab 22.veebruaril 1941.a. endale Kirponos, kes saab lisaks ka kolmanda ülendamise auastmes 9 kuu jooksul – kindralpolkovnikuks. Ei Inglismaal ega Ameerika Ühendriikidel polnud sel ajal nii suurt maaväge, kui see, mida hakkas nüüdsest kamandama endine Esimese Maailmasõja rooduvelsker, kes tunnistati juba 1920.aastal kõlbulikuks ainult mitteriviliseks teenistuseks.
Vaat kuidas kirjeldab Rokossovski oma ettekannet Edelarinde juhatajale, mis toimus 15.juulil 1941.aastal:
„...mind üllatas äärmiselt tema täiesti selgelt silmatorkav peataolek... ta püüdis rahulik välja näha, kuid see tal ei õnnestunud. Minu kokkuvõtlikku informatsiooni olukorrast 5.Armees ja korpuses ta kord kuulas hajameelselt, sageli aga katkestas ettekande, joostes akna juurde hüüatusega: „Millega õhutõrje küll tegeleb? Vaenlase lennukid lendavad, aga keegi ei tulista neid alla. Korralagedus!“... Jah, see oli peataolek, sest selleks hetkeks kujunenud olukorras poleks mõni teine rindejuhataja, minu arvates, küll õhutõrje pärast muretsemisele aega raisanud. Tundus, et tal pole aimu olukorrast või ta lihtsalt ei taha seda teada. Sellel hetkel sai mulle täiesti selgeks, et nii rasked, suured ja vastutusrikkad kohustused pole sellele inimesele jõukohased. Ja häda talle alluvatele vägedele“
Ja häda talle alluvatele vägedele...

[Troll]

86
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... issari.pdf

Kaks komissari

„Käsu saite – siis täitke“.
Ülemused, kellel oli nüüd (27.juunil) vaja demonstreerida Peakorteri ees oma valmisolekut „mitte anda agressorile päevakski rahu“, ei andnud 8.MK-le isegi ühte päeva ümbergrupeerumiseks ja uuel rajajoonel koondumiseks. Aga korpusele oli seda väga vaja.
Esiteks muutus oluliselt nii eesoleva pealetungi suund kui ka sügavus. Tõsi küll, muutus oli arukas: Brodõst viib Dubnosse maantee, sellega paralleelselt on raudtee, maastik on avatud ja tankirünnakuks sobilik. Kuid tankidiviisid pidid alles suunduma sellele maanteele Lešnjuv-Hotini juures asuvast metsamassiivist. Ning pärast 26.juuni ägedaid lahinguid vajasid nad ka täiendamist laskemoona ja kütusega.
Teiseks, käskude sagedasel muutmisel olid omad kurvad tagajärjed. Ühed staabid said käsu taganemise kohta, teised mitte. Korpuse osad olid laiali pillutud 20-30 km sügavusel alal. Aga 12.TD-i haaras paanika, vägede taandumine läks üle korratuks põgenemiseks ning ka saksa lennuvägi avastas 12.TD vägede kuhjumise Brodõs ja andis selle pihta löögi. Korralagedus diviisis läks isegi niikaugele, et pommitamisel põrutada saanud kindral Mišanin tassiti lihtsalt mahajäetud tanki ja jäeti Brodõsse maha samamoodi põrutada saanud käskjala „hoole“ alla. Selleks, et luua diviisis kord ja tuua ta pealetungi koondumisrajooni tagasi, oli kahtlematult vaja aega. Kuid nüüd oli rindestaabil äkki väga kiire.
Heasüdamlik (vähemalt oma memuaarides) Bagramjan kirjeldab seda niimoodi:
„...korpusekomandörid hakkasid viivitamatult keerama diviise uude suunda, kuid seda polnud nii lihtne teha. Kindral Rjabõšev tegeles sellega parajasti, kui tema KP-sse sadas sisse Vašugin. Tuline, energiline Nikolai Nikolajevitš noomis vihaselt korpusekomandöri venitamise eest...“
„Noomis vihaselt...“ Juhtub. Aga N.K.Popeli mälestustest saame teada, mis nende sõnade taga tegelikult peitus:
„Rjabõšev pöördus ringi, tõstis vormimütsi maast üles, kohendas kombinesooni ja liikus veidi pidulikul sammul esimesele autole vastu. Sellest tuli välja lühikest kasvu mustade vuntsidega sõjaväelane.
Rjabõšev asus valveseisangusse:
- Seltsimees rinde Sõjanõukogu liige...
Kõmahtasid autouksed, meie ette ilmus aina uusi ja uusi nägusid – polkovnikud, alampolkovnikud. Mõnda neist ma tundsin – prokurör, sõjatribunali eesistuja... Kolonni lõpus asuva „polutorka“ kastist hüppasid välja võitlejad.
See, kelle poole korpusekomandör pöördus, ei hakanud raportit kuulama, ei tõstnud kätt kõrva äärde. Ta liikus läikivate saabastega põõsaid tallates otse Rjabõševi poole. Kui ta tema juurde jõudis, vaatas ta alt üles korpusekomandöri näkku ja küsis raevu tõttu vaevalt kuuldava häälega:
- Kui mitme seekli eest sa end ära müüsid, Juudas?
Rjabõšev seisis Sõjanõukogu liikme ees valveseisangus, rabatuna, ei leidnud kohe, mida öelda. Ja ka meie kõik vaatasime hämmeldunult lühikesekasvulist hea kehaehitusega korpusekomissari (auaste, mitte ametikoht. – Troll).
Dmitri Ivanovitš hakkas esimesena rääkima:
- Te võiksite mind kõigepealt ära kuulata, seltsimees korpusekomissar...
- Sind, reeturit, hakkab välikohus kuulama. Siinsamas männi all kuulame ära ja männi all laseme ka
maha...
Ma ei pidanud vastu ja astusin ette:
- Pole veel teada, millest juhindusid need, kes sundisid lahinguga hõivatud territooriumi käsu korras
vaenlasele loovutama.
Korpusekomissar peatus... Sõjanõukogu liikme hääles oli vaevaltmärgatav segadus:
- Kes käskis teil territooriumi loovutada? Millest te jahute? (See on kujuteldamatu – kas siis tõesti
võtsid Kirponos ja Purkajev mehkorpuste tagasitõmbamise otsuse vastu ilma Vašuginita kooskõlastamata? – M.S)
Dmitri Ivanovitš kannab ette. Sõjanõukogu liige kõnnib meie ees, käed seljal... Ta vaatab kella ja käsib Dmitri Ivanovitši:
- Kahekümne minuti pärast kandke mulle oma otsusest ette...
Korpusekomissar ei andnud aega ei luureks ega ka diviiside ümbergrupeerumiseks. Millega siis rünnata? Rjabõšev tõuseb ja suundub üksinda kõndiva korpusekomissari poole.
- Korpus saab lõpetada ümbergrupeerumise alles homme hommikuks.
Sõjanõukogu liige räägib viha tõttu peaaegu sosinal.
- Kahekümne minuti pärast otsus – ja edasi.
- Millega siis „edasi“?
- Käsin viivitamatult alustada pealetungi. Kui ei alusta, kõrvaldan teid ametikohalt ja annan kohtu
alla.
Tuli vastu võtta enesetapjalik otsus – saata korpus osade kaupa lahingusse...“
Vaat siinkohal peab autor lugejalt vabandust paluma ühe (esimese ja viimase) lüürilise teemast kõrvalepõikamise eest.

[Troll]

87

Viimasel aastakümnel on meil tekkinud suur hulk antikommuniste. Kõige ägedamad nendest on endised NLKP KK agitatsiooni ja propaganda osakonna töötajad. Loed, kuidas nad „totalitaarset režiimi“ vihaselt paljastavad ja hukka mõistavad ning mõtled: „Vaeseke, kuidas sa küll nende keskel nii palju aastaid elasid-vaevlesid, kuidas sa lämbusid ideoloogilise surve all oma viietoalises Moskva korteris!“
Mina polnud kunagi „nende“ keskel, oma suhtumist totalitaarsesse režiiimi väljendasin tegudega 1987-1991 aastal ja seepärast ei kannata ma tänapäeval mingi „komissarivaenulikkuse“ käes. Seepärast ei levitada ma vana ja vääritut laimu „rumalate komissaride“ kohta, kes segasid meie tarkadel kindralitel vägede õieti juhtimist. Oli igasuguseid komissare ja oli ka erinevaid kindraleid. Näiteks seesama N.K.Popel ei tõstnud punaarmeelaste võitlusvaimu mitte parteikabinetis, vaid tankitornis. Ja kui tulemusi arvestada – aga 8.MK operatiivgrupp Popeli juhtimisel oli ainus Punaarmee tankikoondis, mis andis sõja algul sakslastele valusa, tuntava löögi, - siis tuleb tunnistada, et ka väejuhitalent oli Popelil olemas.
Vaat selle kõige tõttu, austatud lugeja, ärme hakkame kiirustama komissar Vašugini hukkamõistmisega tema talitsematu matslikkuse pärast.
Ta tahtis teha nii, kuidas on parem. Aga välja tuli nii, nagu see ainult saabki välja tulla siis, kui endine polgukomandör, kelle haridusest ei piisaks tänapäeval isegi santehniku ametikoha jaoks, määratakse sõjaväeringkonna (sõja alates rinde) Sõjanõukogu liikmeks.
Komissar Vašugin ei istunud tagalas, ta ei laadinud „trofeevarandust“ „ZIS“-i, ta kihutas sõja algusest peale rindel ringi, riskides igal hetkel bandeeralase kuuli selga saamisega või karistamatult tegutseva saksa lennuväe pommitamise alla sattumisega. Ta nägi, et sünnib midagi uskumatut: sajad tee äärde mahajäetud tankid ja suurtükid, korratult taganevad endiste punaarmeelaste massid, lahtiste ustega tühjad parteikomiteed, kus koridoride põrandad on kaetud rämpsuga – katkirebitud parteipiletite ja marksistlike klassikute surematute teostega.
Komissar Vašugin teadis sellele ainult ühte seletust – kahjurlus. Ja kas ta siis nii väga eksiski? Ta teadis ainult ühte meetodit silmnähtavalt lagunevas armees korra loomiseks – kohapeal mahalaskmine. Austatud lugeja – kas te teate mõnda teist viisi? Mis oleks sellises olukorras, nende partei poolt nii põhjalikult kasvatatud „kaadrite“ keskel, olnud reaalseks alternatiiviks tribunali ja mahalaskmiskomandoga rindel ringisõidule?
Komissar Vašugin valas oma viha välja hoopis süütule inimesele? Püha tõde! Kuid kas see on tema isiklik süü – või on see üldlevinud häda, mis juhtub nendega, kes müüsid oma hinge ebainimlikule ja ebaseaduslikule võimule?
Komissar Vašugin andis ise endale vastused kõigile neile küsimustele. Kahe päeva pärast, naastes rinde staapi, läks ta oma teenistuskabinetti ja laskis end maha.
Aga komissar Popel tegi läbi kogu sõja kuni võiduni. Vašuginist elas 48 aastat kauem ka tema poolt peaaegu maha lastud Kodusõja kangelane, Esimese Ratsaarmee ratsaväepolgu komandör, juba enne Suurt Isamaasõda kolme Punalipu ordeniga autasustatud kindralleitnant Rjabõšev. Nende mälestuste järgi me püüamegi nüüd taastada 8.MK traagilise hukkumise loo.
27.juuni hommikul võeti Brodõ lõinaservas asuvas metsas vastu järgmine otsus: luuakse operatiivgrupp koosseisus polkovnik Vassiljevi 34.TD, 12.TD 24.tankipolk, 7.MD 27.motoriseeritud laskurpolk, korpuse mootorratturite polk. Grupi tugevdamiseks anti ka 15 T-34 tanki 12.TD 23.tankipolgu koosseisust. Loogika, mille järgi just need väeosad määrati löögigruppi, oli väga lihtne – Dubno suunas pidid pealetungile minema need väeosad, mis ei saanud kätte öist taganemiskäsku või ei kiirustanud selle täitmisega.
Korpuse teine (väiksem) pool – 7.MD (ilma 27.motoriseeritud laskurpolguta), 12.TD (ilma 24.tankipolguta), abistavad ja tehnilised allüksused – pidi alustama pealetungi järgmisel päeval, 28.juunil.
Löögigrupi komandöriks määras Vašugin Popeli, andes talle kaasa sellise hea parteilise soovituse: „Kui hõivate õhtuks Dubno, saate autasu. Kui ei – heidame teid parteist välja ja laseme maha...“
Kui lähtuda Punaarmee mehkorpuse organisatsioonilisest struktuurist, siis tuleb välja, et Popeli grupil oli suurem löögijõud – sinna oli koondatud kolm mehkorpuse viiest tankipolgust. Tõsi küll, see järeldus ei klapi nende arvudega, mida toob ära oma memuaarides Rjabõšev. Ta kirjutab, et korpusesse jäi pärast Popeli grupi eraldumist 303 tanki, nende seas 46 KV ja 49 T-34 tanki.
Dokumentidest, mida toob oma töös ära A.Issajev, järeldub, et löögigrupis oli umbes 220 tanki (nende seas ligi poolsada KV ja T-34 tanki) ja üle 9000 võitleja.
27.juunil 1941.a. kell 14 liikus see teraslaviin Dubno peale.
Anname sõna löögigrupi komandörile N.K.Popelile:
„...Granovka küla kaitsnud vaenlase jalaväepataljon ja tankirood tabati ootamatult. Suurtükkide ja tankide juurde ning kaevikutesse sööstsid saksa sõdurid ainult trussikutes – päevitasid.
Vaenlase tõkkega sai Volkov nii kiiresti hakkama, et peajõududel ei tulnud isegi lahinguks hargneda.
Meie mootorratturid liikusid kogu maantee laiuselt. Neist paremal, mööda raudteetammi, liikusid meie tankid, mille suurtükitorud olid keeratud vasakule. Kui ma nägin künkalt seda edasivalguvat laviini, siis tundsin ma seda erilist rõõmu, mida annab oma jõu tunnetamine...
Lahing algas laial kolletaval rukkipõllul, mis asus Dubnost kümmekonna kilomeetri kaugusel edelas... Ööseks oli vaenlase ümberpiiratud grupeeringuga kõik lõppenud...“
Popeli sõnade kohaselt hõivati (purustatud tehnikat arvestamata) 30 tanki ja kuni poolsada hitlerlaste poolt mahajäetud suurtükki. Purustati Wehrmachti 11.TD tagalaüksused. Võitu ei saadud ilma kaotusteta. Selles lahingus hukkus põlevas tankis tankipolgu komandör Nikolai Dmitrijevits Bolhovitinov. Kuid ka visalt linna kaitsval saksa jalaväel tuli omal nahal tunda, mida tähendab võimsa tankirusika löök.
„...igal pool – sillal, suitsevate masinate istmetel ja poritiibadel, purutatud mootorrataste külgkorvides – olid laibad. Isegi puudel ripnesid kehatükid, veristes hallikasrohelistes räbalates... Meie tanke oli praegu hirmus vaadata. Oli raske uskuda, et nad olid tegelikult kaitsevärvi, aga mitte pruunikaspunased. Seda verist värvust ei suutnud maha pesta ka vaikselt tibutav vihm...“
Ehtsad lahingudokumendid lükkavad ümber Popeli väite selle kohta, et nad hõivasid Dubno – kaugemale linna lõunaosas asuvast Malõje Sadõ kohakesest neil liikuda ei õnnestunud. Kuid see ei muuda peaasja – saksa tankidiviiside peamine varustusliin oli nüüd blokeeritud.

[Lemet]

Kui ma seda juttu siin loen, siis jõuab mulle kohale tõsiasi, et mõned vene tolleaegsed kindralid ei jaganud logistikast ikka mitte midagi. Kaardilt on ju hea vaadata, et punktist A on punktini B 100 km, et mis see siis ära ei ole tankil maha sõita, kolme tunni pärast on masinad kohal. Tegelikult käis selle 100 km mahasõitmine umbes nii: Hommikul tuli käsk rännakuks valmistuda. Hakati tanke käivitama, aga ega selle asja käivitamine pole siis niisama naljategemine - pooled masinad esimese matsuga käima ei lähe, teised hakkavad neid käima vedama. Pärast tund-kaks kestnud punnitamist on enamik käima saadud. Kui aga arvestame mootoriressursi tunde, mis oli neil paarsada tundi remondini, siis see järelejäänud aeg on nüüd kaks tundi lühem. Edasi hakkab kolonn vaikselt kohalt võtma ja venib mitme kilomeetri pikkuseks soolikaks, kus pidevalt tekivad ootamatud peatused, kuna teedel on oma läbilaskevõime ja läbi kuusemetsa tank ka ei sõida.
Kord on mingi hobuvanker jalus ees, kord mingi veoauto ees mudas kinni. Kolonn seisab jälle, mootorid käivad, mootoriressurss väheneb, kütus kaob sinise suitsuna taevasse ja päev läheb õhtusse. Kolme tunni asemel läheb kaksteist tundi ja õhtuks on kõigil paagid tühjad, kuna seisma ju mootorit keegi vahepeal ei pane. Kui siis kütuseautot kusagilt ei paista, siis tulebki jala edasi minna. Kui kütuseauto siiski leiti, siis algas järgmisel päeval sama tegevus - tühikäigul kütuse põletamine. Nädal aega sellist tegevust ja kõik tankipolgu mootorid vajavad remonti. Remondirood on aga kusagil teadmata kohas eemal, sest nemad liikusid veoautodel.
Nagu mina aru saan, siis see oligi üks põhiline põhjus, miks tankide arvukus nii kiiresti vähenes.

Hr. Rezun alias Suvorov on kirjutanud memuaristika poolele raamatu "Vabastaja märkmed" (või midagi sinnakanti), milles on hea kirjeldus 68-ndal aastal Tšehhi suunduvatest vene tankikolonnidest ja kogu sellest segadusest, mis sellega kaasnes. Ja seda 30 aastat hiljem ja peale suure sõja võitmist. Mõned asjad ei muutu ilmselt kunagi...

[Troll]

88
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... 0juuni.pdf

27–30 juuni

Selle raamatu eelnevatel lehekülgedel oli öeldud palju (liigagi palju, nagu ütleb arvatavasti nii mõnigi lugeja) kriitilisi märkusi 1941.aasta Punaarmee kohta. Tõe huvides on aeg öelda ka seda, et vastane oli väga tugev ja sellega toimetulek ei olnud sel ajal jõukohane ka ühelegi teisele armeele.
Wehrmachti tugevus ei peitunud muidugi mitte „mitmekordses arvulises ülekaalus“, mida polnud olemas, mitte müstilises „ootamatus kallaletungis“ ega ka mitte viletsate saksa tankettide „tehnilises üleolekus“.
See jõud oli muus: kõigi jaoks üldises – kindralist reameheni – võidukindluses, uskumuses, et nad on üle igast vaenlasest, väejuhatuse kõikumatus kindluses ja vägede visaduses.
Tuleb konstateerida, et nõukogude tankikiilu läbimurre Wehrmachti peamise löögigrupeeringu tagalasse ei kutsunud saksa kindralites esile vähimatki peataolekut. Paanilist hüüet: „meid piiratakse ümber“ – ei kostnudki. Mitte ükski Wehrmachti tankidiviis ei katkestanud tunnikski oma pidevat ida suunas edasiliikumist.
Olles Dubno juures olevast lõksust välja murdnud, hõivas 11.TD juba 27.juunil Ostrogi, forsseeris Gorõni jõe ja liikus otse maanteed mööda Šepetovka suunas – Paremkalda-Ukraina tähtsaima raudteesõlme poole. Wehrmachti 3.tankikorpuse diviisid (13.TD, 14.TD ja 25.MD) arendasid pealetungi Dubnost loode suunas, vallutasid 28.juuni õhtuks Rovno ning jõudsid juba järgmisel päeval Gorõni jõe äärde Goša-Tutšini vööndis.
Samal ajal tõmbas saksa väejuhatus Dubno juurde (nõukogude tankide läbimurde lokaliseerimiseks) rinde teistest lõikudest kiiremas korras neli jalaväediviisi (11., 44., 57. ja 75.JD), samuti ka osa 48.tankikorpuse 16.TD ja 16.MD jõududest.
Sulgudes märgime, et juba saksa jalaväe sõja viiendal-kuuendal päeval Dubno juurde (120 km riigipiirist) ilmumise fakt annab tunnistust, et mingit nõukogude vägede „raevukat vastupanu“ ei olnud tegelikult olemas. Jala kõndiva jalaväe jaoks on 20 km päevas marsitempo, kusjuures veel forsseeritud marsi. Näiteks määrati 1939.aasta oktoobris just sealsamas okupeeritud Ida-Poola territooriumil nõukogude ja saksa vägede kooskõlastatud uuele riigipiirile viimisel marsikolonnide tempoks just 20 km päevas. Teiste sõnadega – saksa jalaväel polnud sellise liikumistempo juures (20 km päevas) üldsegi aega sõdimiseks.
Saksa vägede liikuvusele, saksa kindralite otsuste kiirusele ja järjekindlusele tuli vastu seada nõukogude staapide mitte väiksem operatiivsus. Kahjuks oli selline ülesanne 1941.aasta suvel Punaarmee juhtkonnale täiesti ülejõukäiv ning tuleb kahjutundega konstateerida, et selline hinnang kehtis ka parimatest parimate suhtes, isegi nende suhtes, kes oma isikliku mehisuse ja eneseohverdusega on ära teeninud järeltulijate igavese tänu.
Hõivates ööl vastu 28.juunit Dubno, jäi Popeli grupp paigale ja asus organiseerima ringkaitset, tegemata ühtegi katset edu arendada. Mitte vaenlase tegevus, vaid just meie väejuhatuse ekslik otsus peatas tankikiilu edasitungi vaenlase löögigrupeeringu tagalasse. Oma memuaarides N.K.Popel just niimoodi kirjutabki:
„...siin ta on, vaenlase käest tagasivallutatud linn. Võitlejad jalutavad tänavatel, vaatavad maju, uurivad mürsuauke tankisoomuses, lõõbivad keldritest väljaroninud „pannadega“...Saksa lennuväge pole näha. Rinne on tont teab kus, isegi kanonaadi pole kuulda. Mingist kaitsest ei mõtle keegi! Tuleb jagu saada sellest muretust võidujoovastusest... Poliittöötajad, komandörid, kommunistid, komnoored, agitaatorid – kõik need kasvatuslikud jõud tuleb suunata võitlejate teadvuse ümberhäälestamiseks, tuleb sisendada neile ümberlükkamatut tõde: edu toob ainult visa kaitse...“
Pole täiesti selge, kes siis oli selle enesetapjaliku otsuse autoriks. Popel ei seleta oma raamatus kuidagi, mis sundis teda koos polkovnik Vassiljeviga loobuma edasisest pealetungist mööda Dubno-Rovno maanteed, vaenlase 3.tankikorpuse tagalasse. Tõsi, Rjabõšev kirjutab, et nende poolt 27.juuni hommikul saadud käsk nõudis:
„...lüüa vaenlane Dubnost välja, seejärel minna üle ringkaitsele Dubno-Smordva-Peltša rajoonis ning olla valmis pealetungiks vastulöögigrupeeringu koosseisus“.
Teisest küljest võib Bagramjani memuaare lugedes aru saada (ehkki seda pole otse välja öeldud), et mingit „peatust“ polnud pärast Dubno hõivamist planeeritud.
Kordame veelkord lugejatele: Popeli grupi komadörid ja võitlejad murdsid välja vaenlase operatiiv-tagalasse, tekitasid talle tohutuid kaotusi, kammitsesid edaspidi oma visa vastupanuga vaenlase kuute diviisi. Nende kangelastegu tuleb kuldtähtedega kirjutada Suure Isamaasõja ajalukku. Kuid sellest hoolimata tuleb otsekoheselt tunnistada, et 28.juuni hommikul vastuvõetud otsus kaitsele ülemineku kohta oli sügavalt ekslik - tankivägedes ei tule „võidujoovastust“ mitte maha suruda, vaid kasutada seda pealetungi arendamiseks.

[Troll]

89

„Tankide pealetung muutub eesmärgituks, kui see ei lähe üle jälitamiseks. Ainult jälitamine kindlustab edu, mis saavutati eelnevates heitlustes. Seepärast peab iga tankikomandör püüdma jätkata jälitamist kõigi lahingukõlbulike masinatega, kuni kütust jätkub... Inimese tahtejõud ei tohi sel juhul alla jääda tankimootorite võimsusele... Ainult sellisel moel saame kergendada järgnevaid lahinguid või neid hoopiski vältida... Iga võidetud veerandtund on väärtuslik ja võib avaldada otsustavat mõju lahingutegevusele“ – niimoodi kirjutab H.Guderian, väljapaistev tankisõja teoreetik, kes tõestas praktikas mitmekordselt oma teooria õigsust.
Sama kordab ka Wehrmachti 3.TG juhataja H.Hoth. Ta kirjutab oma raamatus „Tankioperatsioonid“:
„...edu, mis saavutatakse tänu tankikoondiste julgele ja hoogsale tegutsemisele, tuleb kasutada selleks, et hoida enda käes operatiivset initsiatiivi... Tankikoondiste liikuvuse, mis on nende parim kaitse, piiramine ja nende pikemaajaline ühe koha peal hoidmine on vastuolus selle väeliigi olemuse ja eesmärgiga...“
Kahjuks seisis Popeli grupp Dubnos tegevusetult mitte veerand tundi, vaid kaks ja pool päeva!
Selle ajaga jõudis vaenlane paljugi teha: paiskas 9.MK ja 19.MK Dubnost loodesse 70 km kaugusele, lõi jalaväediviisidest tiheda piiramisrõnga Dubno ümber ja tekitas nõukogude väejuhatuses paanikat 11.TD läbimurdega Ostrog-Šepetovkasse.
Seevastu Edelarinde juhatus ei suutnud ei hinnata ega arendada Dubno juures saavutatud edu. Mis „edu arendamisest“ siin üldse rääkida, kui Popeli ei saanud KOLME ÖÖPÄEVA jooksul Edelarinde staabist mingit informatsiooni, mingit abi, mingeid juhendeid! Alles 30.juuni õhtul sai grupp lennukiga rinde uue käsu: leida ja hävitada mingi müstiline „vaenlase 300 tankist koosnev grupp, mis seisab metsas ilma kütuse ja laskemoonata“. Popeli grupiga seadis raadioühenduse sisse ja püüdis seda visalt hoida... ainult saksa luure! Vaenlase radist tänas vene keeles kindral Rjabõševi nimel „vapruse ja kangelaslikkuse“ eest ja püüdis teada saada grupi staabi asukohta. Keegi teine ei püüdnudki kõigi Dubno lahingu päevade jooksul Popeli grupi korralikult töötava (!) raadiosaatjaga ühendust võtta.
Veoautode kolonn Popeli grupile määratud kütuse ja laskemoonaga peatati Brodõ-Dubno maanteel. Peatati mingi juhuslikult sealolnud ratsaväediviisi komandöri poolt (tõenäoliselt oli see 6.Armee kooseisus olev 3.ratsaväediviis) ja saadeti tagasi, kuna „Dubno on ammu juba sakslaste käes“. Vaidlema ei hakanud temaga keegi, veoautod keerasid otsa ringi ja sõitsid kiiruga tagalasse – samal ajal aga oli Vassiljevi 34.TD tankides järel ainult 20 mürsku tanki kohta...
Loed sellist teksti ja mõtled: mis see siis on – regulaararmee lahingutegevuse kirjeldus või jutustus sellest, kuidas purjus turistid üksteist metsas taga otsisid?
Kõige järgi otsustades kutsus neil päevil Edelarinde juhatuse suurima rahutuse esile saksa 11.TD (või täpsemalt öeldes selle, mis tast järel oli pärast lahinguid Punaarmee 15.MK, 19.MK ja 8.MK-ga) läbimurre Ostrog-Šepetovkasse.
Ennekõike taotlesid Kirponos ja Hruštšov Peakorterilt nõusolekut kasutada saksa läbimurde likvideeri-miseks kindral Lukini 16.Armee väeosi, mis hakkasid sõja esimestel päevadel saabuma Kaug-Idast Proskurov (Hmelnitski)-Izjaslav-Šepetovka rajooni. Jah, saksa sissetung ajas sassi kõik ennesõjaaegsed plaanid ning juba 26.juunil 1941.aastal kästi 16.Armee paisata Läänerindele Smolenski juurde, kuid tänu armeekomandöri Lukini energilisele ja otsustavale tegutsemisele võeti 109.MD ja 57.üksiku tankidiviisi 114.tankipolk ešelonidest maha ja saadeti Ostrogi juurde. Seejärel liitis Lukin oma grupiga ka 19.MK 213. „motoriseeritud“ diviisi, mis (nagu tähelepanelik lugeja mäletab) liikus autotranspordi puudumisel jalgsi Kazatinist läände, juba sakslaste poolt hõivatud Rovno poole. Kokkuvõttes ületas Lukini grupp arvukuselt vähemalt kahekordselt vastasseisvat Wehrmachti 11.tankidiviisi.
Peale selle kaasati Ostrogi juurde läbi murdnud saksa tankidega võitlemiseks ka suurem osa rinde lennuväest, mille (kui uskuda ÕJ juhataja ettekannet) „ pommitajad koostöös Šepetovka kindlustatud rajooni vägedega paiskasid tagasi ja hajutasid metsas 28.6 - 29.6 perioodil Ostrogi juurde jõudnud saksa tankigrupi (kuni diviisi suurune)“ Paiskasid tagasi ja hajutasid... Sulgudes tuleb siiski märkida, et saksa andmetel moodustasid 11.TD pöördumatud kaotused 4.septembriks ainult 40 tanki.
Peale selle käskis Edelarinde juhatus luua uue kaitseliini Višnevets-Bazalia-Starokonstantinovi joonel s.o 60-70 km saksa 11.TD liikumise marsruudist lõuna pool. Sellele liinile viidi rinde viimased reservid: 24.MK (222 kerget tanki), kolm tankitõrje suurtükibrigaadi ja 199.laskurdiviis. Need väekoondised seisid näidatud joonel ilma mingi kokkupuuteta vaenlasega, kes ei kavatsenudki lõunasse keerata, vaid rühkis otse itta, sügavale Edelarinde tagalasse.
Lisaks otsustas Peakorter (Bagramjani sõnul, tõenäoliselt Edelarinde staabist Moskvasse lendavate paaniliste ettekannete järgi), et rinne „ei suuda omade jõududega kinni hoida fašistlike tankide laviini“ (lahingute alguses oli saksa 11.TD-s kõigest 143 tanki).
Juba 29.juunil rõhutas Žukov oma telefonikõneluses Kirponosiga, et „Peakorter nõuab peamise tähelepanu osutamist olukorrale Šepetovka suunal... Selleks tuleb Lukini tankiväeosad täies koosseisus (13.TD, 17.TD, 57.tankidiviisi 115.tankipolk, kokku vähemalt 900 tanki) paisata Ždolbunov-Mizotši juurde“.
Vaevalt oskas meeleheitlikult bluffiv saksa väejuhatus, kes saatis parajalt rappida saanud 11.TD-i „ratsaväereidile“ nõukogude vägede tagalasse, ette näha sellist efekti...

[Troll]

90
Kogu selle segaduse tõttu unustati (tõenäoliselt) 8.MK ja 15.MK lihtsalt ära. Muide, seda, mis seal sündis, ongi parem mitte meenutada...
28.juunil lõppes metsajõekeste Radostavka ja Ostruvka kallastel (neid jõgesid pole näha ühelgi autori käsutuses oleval geograafilisel kaardil) faktiliselt 15.mehkorpuse lahingutee.
Pärast kogu segadust käsku vahetamisega, pärast mitmepäevaseid „hoojookse“ metsases rajoonis Radehhov-Brodõ juures läks 15.MK alles 28.juuni hommikul rünnakule. Berestetško rajoonis (kuhu mehkorpus nüüd peale tungis) ei olnud selleks ajaks enam saksa tanke (13.TD, 14.TD ja 11.TD olid juba liikunud 100-120 km ida poole, aga 16.TD pidas Popeli grupiga lahingut Dubno juures). Faktiliselt kohtus 15.Mk ainult saksa jalaväega 297.jalaväediviisist.
15.MK, 10.TD ja 37.TD komandöride aruannetes sisalduvad 28.juuni lahingute kirjeldused on väga segased. Nende lühike konspekt näeb välja umbes selline:
„...päeva jooksul pidasid väeosad lahingut Volja Adamovska-Ksaveruvka rajoonis Lopatini vallutamise eesmärgil... 10.TD pealetungivad väeosad pidid peatuma turbarabade ees, kuna ainus tee oli tankidele täiesti kasutamiskõlbmatu...
Rünnakul Lopatinile piirati pealetungivad väeosad Ostruvka jõe joonel ümber (vaenlase jalavägi piiras ümber tankidiviisi?!? – M.S). Kella 21-ks imbus vaenlase jalavägi koos tankitõrjesuurtükkidega läbi Oplutsko-Kolesniki suunas ja minnes ümber vägede lahingukorra, alustas metsas lahingut tankidega... 10.TD jäämine antud rajooni ööseks, pealegi ümberpiiratuna, oli mõtetu ja oleks võinud viia kogu diviisi hävitamiseni...
6-7 tanki 37.TD 74.tankipolgust forsseerisid Stõri jõe, kuid sattusid siis vaenlase tugeva suurtükitule alla Ljas Denbniki suunast ja hävitati. Suuri kaotusi kandes ja ilma küllaldase tankitoetuseta (enne lahinguid oli 37-TD-s 211 tanki, sealhulgas 26 T-34 tanki. - M.S) pidi 37.tankidiviisi motolaskurpolk peatuma ja asuma kaitsele Stõri jõe kallastel... Vaenlane, kes kattis kuni pataljoni suuruste jõududega (pataljon jalaväge tankidiviisi vastu! – M.S) ülepääse Stõri jõe läänekaldal, kandis suuri kaotusi ja hakkas kiirustades taganema kõrgendiku 202,0 - Ljas Denbniki suunas... Ajutise juhtimise kaotuse tõttu õnnestus suurte raskustega saata 73.tankipolk Stõri jõe läänekaldale... See andis vaenlase pataljoni jäänustele, mis katsid ülepääse Stanislavtšiki juures, võimaluse taganeda metsa...
Katse ületada Ostruvka jõge sildasid mööda põhja pool kõrgendikku 202,0 ei toonud edu, kuna eesotsas olevad 2-3 tanki hävitati koheselt, kui nad silla juurde jõudsid. Mõned tankid püüdsid mööduda sillast paremalt ja vasakult, kuid see osutus võimatuks: tankid jäid sohu kinni ja hävitati vaenlase suurtükitulega...
Pimeduse saabudes anti 15.MK komandöri poolt korraldus viia 10.TD väed itta 37.TD rajooni ja koostöös sellega vallutada Lopatin. Aga edaspidi, seoses juba sündinud 37.TD lahingust väljaviimisega (mis tähendab – „juba sündinud“? – M.S), anti käsk lahkuda lahingust ja suunduda esialgsele positsioonile...“
On raske uskuda, et kõik need sündmused toimusid meie enda territooriumil, praktiliselt 15.MK ennesõjaaegse dislotseerumise rajoonis s.o seal, kus iga tee, rada, kanal, koolmekoht ja sild oleks pidanud olema pisiasjadeni tuttav. On raske uskuda, et meie ees on mehhaniseeritud korpuse lahingutegevuse kirjeldus, mille koosseisus olid pontoonsillapataljonid, sapööri-, inseneri-, remondi-ja evakuatsiooni ning luureväeosad.
Iga tanki kohta oli 15.MK isikkooseisus (1.juuni 1941.a seisuga) 45 inimest. Nendest 45-st olid tanki sisemuses kõige enam 5 inimest (KV-s, BT-s oli 3 inimest). Ülejäänud pidid kindlustama tankistide lahingutegevust. Kindlustama sidega, luurega, remondiga, kütusega, mürskudega, sildadega, ülepääsudega ja mis kõige tähtsam – juhtimisega...
15.MK komandöri aruandes on kirjas, et päev enne seda „ägedat“ lahingut kaotas 10.TD seitse inimest: 1 surnud ja 6 inimest haavatud. Siin oleks paras aeg rõõmustada, et juba 1941.aasta juuni lõpuks oli Punaarmee õppinud sõdima „vähese verega“. Kuid kahjuks ilmuvad edaspidi aruandesse sellised arvud, mille üle rõõmustamiseks pole vähimatki põhjust.
Näiteks kaotas 10.TD 23-28.juuni lahingutes ja hilisema Dnepri taha taganemise käigus 210 inimest tapetutena, 587 haavatutena, 3353 inimest olid jäänud teadmata kadunuks, rännakul „maha jäänud“ jne. Muideks, isegi Ogurtsovi diviisi kaotuste tase kinnitab selle kui ühe parima tankidiviisi repuatsiooni. Sest Pirjatinisse (Dnepri taga) jõudis siiski 756 inimest vanemast juhtivkoosseisust, 1052 nooremast juhtivkoosseisust ja 3445 reameest, kokku 56 % esialgsest (22.juuni 1941.a) isikkoosseisu arvust. Sergei Jakovlevitš Ogurtsovi enda edasine saatus oli traagiline. Berditševi juures toimunud ränkade lahingute käigus sattus ta vangi, põgenes sealt 1942.aasta aprillis, astus poola partisanide salka ja hukkus seal 28.oktoobril 1942.a lahingus Tomašuvi linna juures, 100 km kaugusel sellestsamast Ljublinist, milleni tema tankidiviis ei jõudnudki.

[Troll]

91

37.TD, mille kogu osavõtt „Edelarinde mehkorpuste vastulöögis“ piirdus abitu katsega vaenlase jalaväepataljoni Stanislavtšiku juures asuvast ülepääsust eemale paisata, kaotas 75 % isikkoosseisust. Pirjatini juures asuvasse koondumispiirkonda jõudis 467 inimest vanemast juhtivkoosseisust, 423 inimest nooremast juhtivkoosseisust ja 1533 reameest. Lihtsamalt öeldes oli diviis Dnepri taha taganemise ajal peaaegu täielikult „ära sulanud“.
Aga 15.mehkorpuse 212.MD kadus hoopiski. Kui kõigis 15.MK komandöri ettekannetes on kirjas, et 212.MD „kaitses Brodõt“, siis Rjabõšev ja Popel räägivad oma mälestustes nagu ühest suust, et Brodõs polnud mingeid meie vägesid. Juba 1.juulil kadusid 15.MK üldise taganemise käigus Olejuvi rajoonis diviisi komandör kindralmajor Baranov ja staabiülem polkovnik Peršakov. Faktiliselt sai S.V.Baranov haavata, sattus vangi ja suri 1942.aasta veebruaris tüüfusesse Žamostjes asuvas vangilaagris. Pärast staabi kaotamist lagunes 212.MD kiiresti ja lõplikult laiali – Pirjatinisse jõudsid 12.juulil kõigest 745 inimest...
Täieliku ebaõnnestumisega lõppesid ka Rjabõševi käsutusse jäänud 8.MK osade (7.MD, 12.TD tanki- ja motolaskurpolk) katsed murda läbi Popeli grupi juurde Dubnosse.
Vaatamata võimsa tankitaraani olemasolule (Rjabõšev kirjutab, et tema väegrupi koosseisus oli peale 200 kergetanki ka 46 KV-d ja 49 T-34 tanki), ei õnnestunud saksa 57. ja 75. jalaväediviisi kaitset läbi murda. Nende kahe traagilise päeva – 27 ja 28 juuni – kirjeldus Rjabõševi memuaarides kubiseb suurtest vigadest. Näiteks kirjutab ta, et sakslased kaotasid kahe päevaga 150 tanki – antud arv on täiesti fantastiline, kui arvestada, et ainukese selles rajooonis tegutseva saksa tankidiviisi (16.TD) koosseisus oli sõja algul ainult 146 tanki, pealegi olid selle diviisi peajõud hõivatud lahingutega Dubnos. Sellest hoolimata pole mingit kahtlust, et 8.MK purustamise eest tuli sakslastel maksta tohutu suurte (nende mõistes) kaotusetega. Näiteks murdis grupp saksa tanke 28.juunil läbi Mišanini tankidiviisi staabi juurde. Alanud lahingus hävitasid 10 meie tanki (6 KV ja 4 T-34) Rjabõševi sõnul „kõik 40 läbimurdnud saksa tanki. Meie tankidel kaotusi ei olnud, kuna fašistide tankisuurtükid ei suutnud läbistada meie raskete ja keskmiste tankide esisoomust“.
Kuid ka terassoomus ei suutnud asendada elementaarse korra puudumist.
„Põrutada saanud, vaevalt rääkida suutev Mišanin polnud enam võimeline lahingut juhtima. Kuid ta keeldus kategooriliselt hospidali sõitmast ja ei tulnud tankist välja. Polkovnik Nesterov (12.TD komandöri asetäitja. – M.S) rabeles ringi, karjus, andis käsklusi, siis jälle muutis neid ära... Diviis jäi sisuliselt ilma juhtimiseta“ – niimoodi kirjeldab situatsiooni Popel ning selle järgi otsustades, kuidas sündmused edasi arenesid, oli see karm hinnang täiesti õiglane.
28.juuni õhtul jõudis saksa motoriseeritud jalavägi 8.MK tagalasse ja lõikas ära taganemistee mööda maanteed Brodõsse. Jälle algas paanika. Kindral Mišanin sai surma, ta püüdis viia võitlejaid jalaväerivis rünnakule. Katastroofi suutis ära hoida vaid korpuse komandöri otsustav tegevus. Rjabõšev asus ise juhtima tankigruppi, mis lõi „värava“ veel mitte eriti tihedasse piiramisrõngasse ning hoidis lahti tee Brodõsse seni, kuni seda mööda polnud taganenud kõik allesjäänud 7.MD ja 12.TD väeosad. Taganemine muutus korratuks põgenemiseks, kusjuures uus 12.TD komandör polkovnik Nesterov ja tema poliitasetäitja Vilkov suutsid isegi oma alluvaid edestada. Nagu Bagramjan kirjutab, „kihutasid nad 29.juuni hommikul rindestaabi KP-sse Ternopolis“, kus nad kandsidki Kirponosile ette korpuse purustamisest. Samal päeval, 29.juunil, andis rindestaap käsu 15.MK ja 8.MK tagalasse, 37.laskurkorpuse kaitseliini taha, viimise kohta, kuid ka see käsk ainult „seadustas“ faktiliselt juba alanud põgenemise.
Neil päevil valitsevat olukorda kirjeldab väga ilmekalt lühike fraas 15.MK lahingutegevuse ettekandest: „...ida pool Žolotševi olev maantee oli täis lõpmatute kolonnide põlevaid autosid...“
Muideks, Rjabõšev väidab, et 8.MK koosseisus oli 1.juulil Ternopoli jõudes „üle 19 tuhande võitleja ja komandöri, 207 tanki, nende seas 43 KV-d ja 31 T-34".
Nagu me näeme, oli jõudu veel küllalt. „Tegutsedes pealetungiva vaenlase 1.Tankigrupi vastu, - kirjutab Rjabõsev oma mälestustes, - oleks 8.MK suutnud veel paar päeva teda kammitseda, tekitades talle kaotusi ja aeglustades ta edasiliikumist meie territooriumi sügavusse. Sel juhul oleks saadud veel rivisse jäänud suurtükke ja tanke kasutada ära lahinguväljal suurima kasuteguriga“
Kuid stiihiline taganemine oli haaranud juba nii Edelarinde vägesid kui ka staapi. 30.juunil viidi staap üle Proskurovisse (Hmelnitski), 3.juulil – Žitomiri (250 km Brodõst idas), 6.juulil – Brovarõsse (see on juba Dnepri TAGA). Vladivostokini oli veel küllalt maad, kuid edasise taganemise pani seisma Moskvast kostnud ähvardav möiratus: „On saadud tõepäraseid andmeid selle kohta, et teie kõik, alates Edelarinde juhatajast kuni Sõjanõukogu liikmeteni, olete paanilises meeleolus ja kavatsete viia kõik väed Dnepri vasakule (s.o ida. – M.S) kaldale. Hoiatan teid, et kui te teete kasvõi ühe sammu vägede Dnepri taha viimise suunas ja ei hakka kuni viimase võimaluseni kaitsma Dnepri paremal kaldal asuvaid kindlustatud rajoone, siis tabab teid kõiki kui desertööre ja argpükse karm karistus...“
Riikliku Kaitsekomitee esimees J.Stalin.
Vastuseks sellele telegrammile lendas 12.juulil Moskvasse teine telegramm:
„...vaenlasel õnnestus Žitomiri ja Kiievisse läbi murda seetõttu, et meil ei olnud reserve (??? – M.S). Vaatamata sellele ei lasknud me vaenlasel ühe hooga Kiievisse tungida... Kinnitame teile, seltsimees Stalin, et Teie poolt püstitatud ülesanne saab täidetud.
Hruštšev, Kirponos“.

[Troll]

92
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... lahing.pdf

Viimane lahing

Vaevalt on see kokkusattumus, et Dubno igast suunast ümberpiiranud saksa diviisid alustasid pealetungi alles 30.juuni keskpäeval – juba pärast seda, kui 8.MK ja 15.MK väeosad taganesid Brodõst Ternopoli. Wehrmachti kolm jalaväediviisi (111., 44. ja 75) ning 16.TD ja 16.MD sööstsid.Popeli grupi peale nagu koerakari ümberpiiratud karu kallale. Nõukogude väejuhatuse venitamise tõttu saadud kahepäevase pausi kasutasid sakslased täiel määral ära – tõmbasid juurde suured suurtükiväe jõud ja koondasid suure mürsuvaru.
Pealetung algas pärast võimast kahetunnist suurtükitule ettevalmistust. „Meie eesliinipositsioonid kadusid suitsu ja tulle. Pilved katsid päikese... Kadus piir põllu ja metsa vahelt, kadus maantee, kadus horisont...“ Vastata polnud peaaegu mitte millegagi – 34.TD suurtükipolku olid jäänud vaid mõned üksikud mürsud. Kuid „karu“ oli veel väga tugev. Rasked KV tankid, olles lahingukomplekti välja tulistanud, hakkasid saksa tanke rammima, litsusid saksa suurtükke Ukraina mustmullamaasse. Lahingu käigus õnnestus hõivata mõned saksa haubitsapatareid koos suure mürsuvaruga, mis lasti kohe vaenlase vastu käiku. Päeva lõpuks lahing vaikis. Sakslased ei liikunud praktiliselt ühtegi kilomeetrit Dubno poole, nad kandsid suuri kaotusi, surma sai 44.jalaväediviisi komandör (ta sattus vangi ja hukkus saksa lennukipommi killust). Kuid ka Popeli grupi seisukord muutus kriitiliseks: lõppesid kütus ja laskemoon, kõik raadiosaatjad olid purustatud, sanitaarpataljonid olid haavatuid täis.
30.juuni hilisõhtul võtsid komandörid pärast pikka nõupidamist vastu järgmise otsuse: tagalateenistused, ilma masinateta jäänud tankistid (kellel polnud isegi vintpüsse) ja sanitaarpataljon murravad öösel ühe tankipolgu katte all piiramisrõnga läbi Verba jaama juures ja liiguvad lõunasse Ternopoli juurde. Seda gruppi hakkas juhatama 27.motolaskurpolgu komandör polkovnik Plešakov. Popel kirjutab temast: „Kogenud sõdur, kes sai Punalipu ordeni Perekopi juures ja Lenini ordeni Karjala maakitsusel“. Igasse selle grupi kuuekümnesse tanki laaditi mõned mürsud – peamine lootus oli ootamatuse efektil, marulisel pealetungil ja tankitaraanil. See arvestus osutus õigeks. Liiga enesekindlaks muutunud sakslased magasid. Plešakovi salk suundus praktiliselt ilma lahinguta lõunasse. Umbes nädala pärast jõudis ta Ternopol-Hmelnitski maanteel itta taganevale 8.MK-le järele.
Popeli grupi peajõud (mis oli selleks hetkeks vähenenud 80 tanki ja mõne suurtükipatareini) pidid 1.juuli hommikul alustama pealetungi mööda Dubno-Brodõ maanteed edelasse, sinna, kus Popeli ettekujutuse järgi pidi asuma Rjabõšev koos 8.MK kahe diviisiga.
Selle otsuse vastuvõtul mängis jälle saatuslikku rolli side ja informatsiooni puudumine. Mingeid meie vägesid Brodõ rajoonis enam polnud. Läbi murda oleks tulnud mitte lõunasse, vaid põhja, mööda Dubno-Mlõnovi maanteed sinna, kus valmistati ette 5.Armee vastulööki.
Jah, just nii – üldise kaose ja juba alanud 6.Armee ja teiste Edelarinde vägede kontrollimatu taganemise olukorras valmistas 5.Armee juhataja kindralmajor M.I.Potapov ette uut pealetungi Dubnole. Pealetungi peamiseks löögijõuks pidi olema 22.MK 41.tankidiviis.
Ma loodan, et tähelepanelik lugeja mäletab veel, et see diviis vinskles sõja esimestel päevadel Vladimir- Volõnski ja Koveli vahel, kuidas teda „rebiti osadeks“, kuidas diviis kaotas läbi Ukraina Polesje tihedate metsade taganemise käigus kaks kolmandikku oma tankidest. Kuid iga asi lõpeb kord ning 1941.aasta juuni viimastel päevadel ühinesid 41.TD ja 215.MD jäänused 5.Armee peajõududega Stohhodi jõe joonel põhja pool Rožištšat.
Vladimirski monograafia andmetel oli 41.TD-s 29.juunil alles 106 T-26 tanki ja 16 rasket KV-2 tanki (152-mm kahuriga), veel 15 kerget T-26 tanki oli 215.MD-s. Kõik selgub võrdluses. Võib öelda ka nii, et need diviisid, mis olid kaotanud 72 % esialgsest koosseisust, olid juba enne lahingut purustatud. Teisest küljest jälle vastasid 41.TD ja 215.MD üheskoos ühele saksa tankidiviisile.
Vastavalt kindral Potapovi otsusele pidi loodest Mlõnov-Dubno peale tungiv tankigrupp andma ida pool Rovnot löögi vaenlase 3.tankikorpuse tiivale ja tagalasse. Selle korpuse diviisid olid mitmepäevaste raskete lahingutega Gorõni jõel Moskalenko 1.TTSB ja 22.MK, 9.MK ja 19.MK väeosadega juba üsna kurnatud ja verest tühjaks jooksnud. Vastulöögi plaan ennustas edu. Kuid järjekordselt ei läinud see läbi...
Vladimirski kirjutab: „Kui 5.Armee vasaku tiiva väeosad lõpetasid pealetungile ülemineku ettevalmistust, saadi kätte uus Edelarinde juhataja käsk, kus 5.Armeele seati ülesandeks... alustada taganemist 1.juulil pimeduse saabudes ning liikuda 5.juuli hommikuks Slutši jõe joonele... seoses taandumise lühikeste tähtaegadega tuli pealetungitegevus lõpetada vähemalt 1.juuli õhtuks“.
Tuleb märkida seda püsivust, millega Edelarinde juhatus nurjas talle alluvate väeosade igasuguse organiseeritud pealetungitegevuse. Sellest hoolimata pealetung 1.juulil kell 15 siiski algas. 2.juulil kell 10-11 hommikul olid 41.TD tankistid purustanud ligi kolm vaenlase jalaväepataljoni ja jõudnud 15 km kaugusele Dubnost. Kui 5.Armee pealetung oleks olnud koordineeritud Popeli grupi väljamurdega, siis oleks tõenäoliselt õnnestunud mitu tuhat võitlejat ja mitukümmend tanki piiramisrõngast välja tuua. Kahjuks ei seatud nõukogude vägede „põhja-“ ja „lõunagrupi“ vahel sisse mingitki koostööd. Ning seetõttu juhtuski nii, et samal ajal kui 41.TD ründas Dubnot põhjast, läks Popeli grupp oma viimasele pealetungile Kozini suunas (30 km Dubnost edelas).
Mida me saame sellest lahingust rääkida, kui lahingust osavõtja, pealtnägija ja juht kirjutab nii:
„...verisest udulinikust tõusevad silme ette üksikud episoodid, stseenid. Kuidas ma seda ka ei tahaks, ent ma ei suuda sõnadega kirjeldada seda terve päeva kestnud mitte millegagi võrreldavat tapatalgut... Ümberringi on lopsakas rohi suitsust kolletunud... Vaibumatu mürin liigub metsas siia-sinna. Ei saa aru, kus on meie tankid, kus fašistide omad. Ümberringi on mustad teraskarbid, millest murravad välja tulekeeled...“
Hukkus 34.TD komandör polkovnik I.V.Vassiljev, teadmata kadunuks jäid diviisikomandöri asetäitja poliitalal M.M.Nemtsev ja 12.TD 24.tankipolgu komandör alampolkovnik P.I.Volkov. Hukkusid, jäid teadmata kadunuks ja sattusid saksa sõjavangi tuhanded võitlejad ja komandörid. Rjabõšev nimetab oma memuaarides isegi täpse (?) teadmata kadunute arvu – 5363 inimest.
1.juuli õhtul kogunesid Kozini küla lähedal asuvas metsas ellujäänud – umbes tuhat inimest.
„Ma käskisin isikkoosseisul üles rivistuda, - meenutab N.K.Popel. – Selle päevaga olid inimesed juba kõike näinud. Nad poleks olnud üllatunud, kui põõsaste tagant oleks rünnakule tõusnud saksa polk. Kuid rivistuda? Milleks seda veel vaja on? Kas brigaadikomissar pole mitte lolliks läinud?“ Ei. Ilma ühegi kahtluseta päästis just see Popeli otsus – „me oleme regulaararmee osa koos selle määrustiku, distsipliini ja lipuga“ – need inimesed häbist ja vangis hukkumisest. Liites endaga teistest väeosadest piiramisrõngasse jäänud võitlejaid, läbis salk lahingutega 250 kilomeetrit tohutu suures kaares Dubno-Slavuta-Korosten ja jõudis 1941.aasta juuli lõpus 5.Armee vägede asetusse Belokorovitšei rajoonis.
Aga 5.Armee 41.TD ja 215.MD pealetungi Mlõnovisse sakslased peatasid – kuid selleks tuli neil viia lahingusse armeegrupi „Süd“ reserv. 2.juuli hommikul andsid Lutski juurest kiirkorras kohale toodud 99.jalaväediviis ja SS diviis „Adolf Hitler“ löögi nõukogude vägede löögigrupi tagalasse. Meie varasematest lahingutest nõrgestatud diviisid ei suutnud nende väljavalitud kõrilõikajate survele vastu panna ja ka rindestaabi käsk nõudis vägede kiiremas korras lahingust väljaviimist. 2.juuli õhtul alustasid 41.TD ja 215.MD koos teiste 5.Armee osadega taganemist Slutši jõe joonele...
Vaat niimoodi lõppeski see enneolematu heitlus, sõja esimeste nädalate suurim lahing. Püüame nüüd teha esimesed, kõige lihtsamad arvestuslikud kokkkuvõtted.
Reaalselt võtsid Edelarinde mehkorpuste vastulöögist osa:
- 23.juunil Radehhovi juures 15.MK 10.TD 20.tankipolk
- 24.juunil Lutski maanteel Voinitsõ küla juures grupp tanke (ligi pataljoni suurune) 22.MK 19.TD-st
- 26.juunil kirdepool Dubnot 19.MK 43.TD koondtankigrupp koosseisus 79 tanki
- 26.juunil suunaga Brodõ-Berestetško 8.MK peaaegu täies koosseisus (enne lahingut kaotati alla
kolmandiku tankidest ja muust lahingutehnikast)
- 27.juunist kuni 1.juulini Dubnos ja sellest lõunas 8.MK 34.TD ja 8.MK 12.TD 24.tankipolk
- 1.juulil Dubnost loodes 22.MK tankigrupp umbes tankipolgu suuruses
Isegi lihtne aritmeetiline liitmine (arvestamata seda tähtsat fakti, et kõik need väeosad ja koondised tegutsesid eraldi ja erineval ajal) näitab, et lahingust võttis osa ALLA VEERANDI kõigist Edelarinde tankivägedest.
Välja arvatud Popeli grupp, ei tunginud ükski väekoondis peale kauem kui üks päev.
„Põhjagrupeeringu“ (9.MK, 19.MK) ja „lõunagrupeeringu“ (15.MK, 8.MK) pealetungi ei sooritatud kunagi ühise juhtimise all, üheaegselt ja ühe sihtmärgi suunas.
Ainult Popeli grupi tankipolkudes olid lahingulised kaotused peamiseks materjalosa kaotamise põhjusteks. Kõigis ülejäänud väeosades ja –koondistes kaotati 70 kuni 90 % tankidest niinimetatud „tehniliste rikete“, „kütusepuuduse“, „jäi sohu kinni“ jne põhjustel.
Lahinguväljale need ei jõudnudki. Tuleb arvata, et alles pärast seda, kui sakslased korjasid kokku ja lugesid üle kõik teedele mahajäetud ja hävitatud tankid, said nad aru – MIS NEID ÄHVARDAS...

[Troll]

Nii, sellega sai siis raamatu kolmas osa läbi. Nüüd oleks paras aeg tõlkijat väheke "kõrva tagant sügada", et temasse uut entusiasmi süstida. Viimasel ajal kipub vägisi siiber ette tulema, eriti kuna Lemet ei saa oma töö tõttu tõlkimisel abiks olla ja ma pean üksi sellega tegelema.

P.S Ühtekoondatud failid on siin:
http://www.zone.ee/troll007/22juunikoos/
See link on ka kõige esimeses postituses.

[Anonymus]

sügav kummardus - edu ja jõudu edaspidiseks


s