Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?
-
Prinz Eugen
- Liige
- Postitusi: 400
- Liitunud: 26 Aug, 2005 19:51
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
-
kangelaspioneer
- Liige
- Postitusi: 1065
- Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
- Asukoht: Tallinn/Tapa
- Kontakt:
"Mulle meeldib teie mõtteviis!"
See tsitaat tuli mulle pähe, kui seda teemaarendust lugesin!
Ei pidanud küll mingit materiaalset kasu silmas, paarist virtuaalsest õlalepatsutusest oleks küll olnud. Aga mõnest heledast õllest ma küll ära ei ütle, veinikast oleks ehk liiast. Aadress on:
Viljandi, Kesk-Kaare 30, 71015, Andres Undrul
See tsitaat tuli mulle pähe, kui seda teemaarendust lugesin!
Ei pidanud küll mingit materiaalset kasu silmas, paarist virtuaalsest õlalepatsutusest oleks küll olnud. Aga mõnest heledast õllest ma küll ära ei ütle, veinikast oleks ehk liiast. Aadress on:Viljandi, Kesk-Kaare 30, 71015, Andres Undrul
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
93
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... e%20ja.pdf
IV OSA
Jooks savijalgadel
„Negatiivsete meeleolude ja nähtuste faktid“
17.septembril 1939.aastal tungisid Punaarmee Valgevene ja Ukraina rinnete väed Poolasse. Niimoodi, sõnamurdliku kallaletungiga maale, kellega oli sõlmitud mittekallaletungi leping (1932.aastal, 1937.aastal pikendati seda kuni 1945.aastani), alustas Nõukogude Liit oma otsest osavõttu Teisest Maailmasõjast.
Kaks aastat hiljem, 1941.aasta suvel, tundus väga paljudele, nii Nõukogude Liidu sõpradele kui ka vaenlastele, et see sõda läheneb tema jaoks lõpule.
Wehrmachtile „Barbarossa“ plaanis püstitatud ülesanne („Venelaste maavägede peamised jõud, mis asuvad Lääne-Venemaal, tuleb hävitada julgete operatsioonidega sügavate, kiirete tankikiilude edasipaiskamise teel...“) oli juba 1941.aasta juuli keskkohaks täidetud.
Lääne- ja Looderinde väed (üle 70 diviisi) olid purustatud, laiali paisatud ja suuremas osas vangi võetud. Vaenlane hõivas Leedu, Läti, peaaegu kogu Valgevene, forsseeris Daugava, Berezina ja Dnepri. Sakslased vallutasid 16.juulil Smolenski. Kaks kolmandikku vahemaast riigipiirist Moskvani oli juba läbitud. Edelarinde väed taganesid korratult vana Nõukogude-Poola piiri taha, Wehrmachti tankiväeosad hõivasid Žitomiri ja Berditševi ning jõudsid Kiievi eeslinnadeni. Sakslased vallutasid (täpsemalt öeldes – läbisid) 700 tuhande ruutkilomeetri suuruse maa-ala, mis oli ligikaudu kolm korda suurem Wehrmachti poolt 1939.aasta septembris hõivatud Poola territooriumist. Praktiliselt kogu läänepoolsete sõjaväeringkondade vägede käes olnud tehnika ja raskerelvastus oli kaotatud.
Kogumikus „Grif sekretnosti snjat“ on leheküljel 368 ära toodud Loode- , Lääne- ja Edelarinde kaotuste astronoomilised arvud: 6-9 juuliks olid need kolm rinnet kaotanud 11,7 tuhat tanki, 4 tuhat lennukit, 19 tuhat suurtükki. Eriti raskeid, taastamatuid kaotusi olid kandnud tankiväed – Punaarmee peamine löögijõud.
Sõja esimestel nädalatel ettevõetud arvukad katsed mingigi vastulöögi organiseerimiseks hämmastavad oma abituse, mõttetuse ja tahtetusega. Need takerdusid mingite pisikeste, tundmatute metsajõgede Radostavka, Ostruvki, Tšernogostnitsõ kallastel ja „ida pool Turzet asuval kanalil“. Kas tasub meil sel juhul tõsiselt arutada kurikuulsa „ennetava löögi“ (mille ettevalmistamise üle käib viimastel aaastatel maruline diskussioon) võimalikke tagajärgi? Kas oleks selline armee suutnud tungida Euroopasse, forsseerida suureveelisi Vislat, Oderit ja Doonaud? Kas oleksid mõned „esmase löögi“ taktikalised eelised suutnud korvata suurema enamuse sõdurite tahtmatust sõdida ja enamiku komandöride suutmatust vägesid juhtida, tänu millele võimsad mehkorpused (6.MK, 4.MK, 15.MK), mille relvastuses olid maailma parimad tankid KV ja T-34, lihtsalt sulasid, hajusid, kadusid, jättes endast järele tuhandeid hüljatud tanke, soomusautosid, veoautosid, mis kuhjusid kõikidel Leedu, Valgevene ja Lääne-Ukraina teedel.
See, mida nõukogude ajaloolased nimetavad tagasihoidlikult „piirilahinguteks“, oli tegelikult kogu Punaarmee esimese strateegilise ešeloni (mis diviside arvult ületas iga Euroopa armeed, aga tankide arvult neid kõiki üheskoos) täielik purustamine. Tõsi küll, varsti tuli saksa väejuhatusel nentida, et läänepoolsete sõjaväeringkondade (Balti ESRK, Lääne ESRK ja Kiievi ESRK) ümberpiiratud ja hävitatud väed kujutasid endast ainult osa „venelaste maavägede peajõududest“. Ja purustatud diviiside asemele saabusid tohutu suure riigi sügavusest aina uued ja uued ja uued diviisid...
Konkreetsetes arvudes nägi see surmakülv välja niimoodi. Sõja alguses oli Läänerindel (3., 4., 10. ja 13.Armeed) 44 diviisi. Pärast seda, kui peaaegu kõik nendest olid hävitatud Minski ja Belostoki vahel moodustunud tohutu suures „katlas“, loob Peakorter praktiliselt uue Läänerinde, mille koosseisus oli viis armeed: 16., 19., 20., 21. ja 22. Edasipidi hargnes alates 14.juulist Läänerinde tagalas Reservrinne, mille koosseisus oli kuus armeed: 24., 28., 29., 30., 31. ja 32. 1941.aasta juuli lõpus hakkasid läänesuunda koonduma veel kolm armeed: 33., 43. ja 49.
Kokku viidi kahekuuse Smolnenski lahingu käigus läänesuunal lahingusse 104 diviisi ja 33 brigaadi. Kahele teisele strateegilisele suunale (Leningradi ja Kiievi) suunas Peakorter veel 140 diviisi ja 50 brigaadi. Kogu see tohutu suur vägi purustati, piirati ümber ja võeti vangi uutes „katlates“ – Smolenski ja Roslavli juures, Umani ja Kiievi juures, Vjazma ja Brjanski juures. Sakslased hõivasid Kiievi, Harkovi ja Odessa, blokeerisid Leningradi ning jõudsid Moskva lähistele.
1941.aasta septembri lõpuks oli Punaarmee ainuüksi seitsme peamise strateegilise operatsiooni käigus kaotanud 15 500 tanki, 66 900 suurtükki ja miinipildujat, 3,8 miljonit ühikut laskurrelvastust. Lennuväe kaotused oli juba juuli lõpuks ületanud 10 tuhande lahingulennuki piiri. Vaenlase kaotustega ei ole neid arve võimalik isegi võrrelda – Wehrmachtil lihtsalt polnud sellist kogust raskerelvastust.
3.septembril 1941.a kirjutas Stalin Churchillile, püüdes teda samaaegselt nii hirmutada kui ka haletsema panna: „Ilma nende kahte tüüpi abita (jutt käis inglaste dessandist Prantsusmaale ja igakuisest 400 lennuki ja 500 tanki Nõukogude Liidule tarnimisest) Nõukogude Liit kas kaotab sõja, või... kaotab tükiks ajaks võimaluse aktiivselt tegutseda hitlerismi-vastasel rindel...“
Kümne päeva pärast sooritas Stalin selle, mille eest lasti maha kümned tuhanded Suure Terrori ohveid: ta kutsus briti imperialiste üles sooritama sissetungi võitnud proletariaadi kodumaale. Ta palus 13.septembril Churchilli „saata Arhangelskis maale 25-30 diviisi või saata need Iraani kaudu NSVL-u lõunarajoonidesse“.
Sellisest sündmusepöördest vapustatud Churchill kirjutas Rooseveltile: „Me ei suuda vabaneda muljest, et nad (nõukogude juhid – M.S) mõtlevad võib-olla separaatrahu sõlmimisele...“
Ja tunded ei petnud Marlboro hertsogi järeltulijat! Just neil 1941.aasta sügise päevil sooritasid Stalin ja Beria suuri jõupingutusi selleks, et „kompida maad“ vaherahu sõlmimiseks Saksamaaga suure osa okupeeritud territooriumi loovutamise hinnaga. Ja kui Hitler oleks kuulanud paljude oma kaaslaste tarku nõuandeid ning lõpetanud sõja Nõukogude Liiduga umbes samadel tingimustel, nagu seda tehti 24.juunil 1940.aastal Prantsusmaaga vaherahu lepingu sõlmimisel (s.o armee vähendamine kuni 10 jalaväediviisini, prantsuse lennuväe ja laevastiku relvitustamine, majanduse demilitariseerimine), oleks Vana Maailma saatus hoopis teistsuguseks kujunenud...
Lugeja, kellel oli kannatust lugeda raamatut selle kohani, pidi juba märkama tohutut kuristikku stalinliku impeeriumi tohutu mahu ja kvaliteediga materjal-tehniliste sõjaks ettevalmistuste ja Punaarmee poolt näidatud täieliku võimetuse neid ressursse kasutada vahel. Mitmemiljoniline Punaarmee osutus ühtemoodi võimetuks nii kaitsma kui ründama. Ja kui kolmekordsest arvulisest ülekaalust ei piisanud isegi selleks, et enneolematut hävingut ära hoida, siis mida oleks muutnud viiekordne ülekaal? Seitsmekordne? Ei, asi polnud siin mitte tankide-suurtükkide ja lennukite-miinipildujate arvus. neid oleks võinud olla rohkem või vähem – ja see poleks mitte midagi muutnud.Ainult Wehrmachti trofeede arv oleks olnud erinev.
Vaat sellepärast panebki autor ette lõpetada sõjalise katastroofi põhjuste otsimisel see arvude, kuupäevade, diviisinumbrite, mototundide, kilomeetrite, soomusemillimeetrite ja miljonite tonnide laskemoonakoguste laviin, mille ta paiskas lugejale kaela ning tutvuda mõnede pealtnägijate tunnistustega, mis on kirjutatud nende sündmustes osalejate poolt.
Alustame kõige algusest. Palavast suvehommikust 22.juunil 1941.a. Sellel päeval kell 4 hommikul sai 9.MK komandör K.K.Rokossovski 5.Armee staabist telefonogrammi käsuga avada „punane pakett“. Paketis oli korpuse tegutsemise operatiivplaan, mille kohaselt liikus 9.MK sõjaeelse dislotseerumise kohast (Šepetovka-Novograd-Volõnski) Rovno-Lutski juurde. Tee polnud lühike. Ainult Rovnoni oli juba 100 km. Kõik see eelnev tekst on selleks, et lugeja saaks aru, et järgnev episood toimus sõja teise päeva hommikul sügaval tagalas, 200 km kaugusel rindejoonest.
Niisiis, marssal Rokossovski mälestusteraamat „Sõduri kohus“:
„...tee asus tohutu suure viljapõllu keskel, mis oli kasvanud üle inimese pikkuse. Me hakkasime möärkama, et kord ühes, kord teises kohas hakkasid vilja seest ilmuma veidralt riietatud inimesed, kord üksi, kord gruppidena. Nad olid sõjaväepluusides ja –pükstes või kõvasti kulunud talupojariietuses... Ma käskisin varjujad kinni püüda ning kindlaks teha, kes nad on. Tuli välja, et need olid esimesed nn „piiramisrõngast väljujad“... Küsitletavad püüdsid igati tõestada, et nende väeosad on puruks löödud ja hukkunud, aga nemad jäid ime läbi ellu ja otsustasid vangilangemise hirmus ümberriietuda...
...jätkates koondumisrajooni liikumist, märkasime me korduvalt... üksikult ja gruppidena kihutavate autode korrapäratut liikumist, mis meenutas rohkem paanilist põgenemist, kui organiseeritud evakuatsiooni (autori rõhuasetus. – M.S). Me pidime korduvalt saatma väesalku korra loomiseks ja nende sõjaväelaste kinnipidamiseks, kes püüdsid erinevatel väljamõeldud põhjustel rindest eemale pääseda...“
Nagu tähelepanelik lugeja mäletab, jutustas Gretšanitšenko (vt.II osa), kuidas vastuseks tema püüdele „põgenikke“ peatada avati tuli. See juhtus sõja esimestel päavadel Läänerindel.
Aga kuidas olid lood Ukrainas?
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... e%20ja.pdf
IV OSA
Jooks savijalgadel
„Negatiivsete meeleolude ja nähtuste faktid“
17.septembril 1939.aastal tungisid Punaarmee Valgevene ja Ukraina rinnete väed Poolasse. Niimoodi, sõnamurdliku kallaletungiga maale, kellega oli sõlmitud mittekallaletungi leping (1932.aastal, 1937.aastal pikendati seda kuni 1945.aastani), alustas Nõukogude Liit oma otsest osavõttu Teisest Maailmasõjast.
Kaks aastat hiljem, 1941.aasta suvel, tundus väga paljudele, nii Nõukogude Liidu sõpradele kui ka vaenlastele, et see sõda läheneb tema jaoks lõpule.
Wehrmachtile „Barbarossa“ plaanis püstitatud ülesanne („Venelaste maavägede peamised jõud, mis asuvad Lääne-Venemaal, tuleb hävitada julgete operatsioonidega sügavate, kiirete tankikiilude edasipaiskamise teel...“) oli juba 1941.aasta juuli keskkohaks täidetud.
Lääne- ja Looderinde väed (üle 70 diviisi) olid purustatud, laiali paisatud ja suuremas osas vangi võetud. Vaenlane hõivas Leedu, Läti, peaaegu kogu Valgevene, forsseeris Daugava, Berezina ja Dnepri. Sakslased vallutasid 16.juulil Smolenski. Kaks kolmandikku vahemaast riigipiirist Moskvani oli juba läbitud. Edelarinde väed taganesid korratult vana Nõukogude-Poola piiri taha, Wehrmachti tankiväeosad hõivasid Žitomiri ja Berditševi ning jõudsid Kiievi eeslinnadeni. Sakslased vallutasid (täpsemalt öeldes – läbisid) 700 tuhande ruutkilomeetri suuruse maa-ala, mis oli ligikaudu kolm korda suurem Wehrmachti poolt 1939.aasta septembris hõivatud Poola territooriumist. Praktiliselt kogu läänepoolsete sõjaväeringkondade vägede käes olnud tehnika ja raskerelvastus oli kaotatud.
Kogumikus „Grif sekretnosti snjat“ on leheküljel 368 ära toodud Loode- , Lääne- ja Edelarinde kaotuste astronoomilised arvud: 6-9 juuliks olid need kolm rinnet kaotanud 11,7 tuhat tanki, 4 tuhat lennukit, 19 tuhat suurtükki. Eriti raskeid, taastamatuid kaotusi olid kandnud tankiväed – Punaarmee peamine löögijõud.
Sõja esimestel nädalatel ettevõetud arvukad katsed mingigi vastulöögi organiseerimiseks hämmastavad oma abituse, mõttetuse ja tahtetusega. Need takerdusid mingite pisikeste, tundmatute metsajõgede Radostavka, Ostruvki, Tšernogostnitsõ kallastel ja „ida pool Turzet asuval kanalil“. Kas tasub meil sel juhul tõsiselt arutada kurikuulsa „ennetava löögi“ (mille ettevalmistamise üle käib viimastel aaastatel maruline diskussioon) võimalikke tagajärgi? Kas oleks selline armee suutnud tungida Euroopasse, forsseerida suureveelisi Vislat, Oderit ja Doonaud? Kas oleksid mõned „esmase löögi“ taktikalised eelised suutnud korvata suurema enamuse sõdurite tahtmatust sõdida ja enamiku komandöride suutmatust vägesid juhtida, tänu millele võimsad mehkorpused (6.MK, 4.MK, 15.MK), mille relvastuses olid maailma parimad tankid KV ja T-34, lihtsalt sulasid, hajusid, kadusid, jättes endast järele tuhandeid hüljatud tanke, soomusautosid, veoautosid, mis kuhjusid kõikidel Leedu, Valgevene ja Lääne-Ukraina teedel.
See, mida nõukogude ajaloolased nimetavad tagasihoidlikult „piirilahinguteks“, oli tegelikult kogu Punaarmee esimese strateegilise ešeloni (mis diviside arvult ületas iga Euroopa armeed, aga tankide arvult neid kõiki üheskoos) täielik purustamine. Tõsi küll, varsti tuli saksa väejuhatusel nentida, et läänepoolsete sõjaväeringkondade (Balti ESRK, Lääne ESRK ja Kiievi ESRK) ümberpiiratud ja hävitatud väed kujutasid endast ainult osa „venelaste maavägede peajõududest“. Ja purustatud diviiside asemele saabusid tohutu suure riigi sügavusest aina uued ja uued ja uued diviisid...
Konkreetsetes arvudes nägi see surmakülv välja niimoodi. Sõja alguses oli Läänerindel (3., 4., 10. ja 13.Armeed) 44 diviisi. Pärast seda, kui peaaegu kõik nendest olid hävitatud Minski ja Belostoki vahel moodustunud tohutu suures „katlas“, loob Peakorter praktiliselt uue Läänerinde, mille koosseisus oli viis armeed: 16., 19., 20., 21. ja 22. Edasipidi hargnes alates 14.juulist Läänerinde tagalas Reservrinne, mille koosseisus oli kuus armeed: 24., 28., 29., 30., 31. ja 32. 1941.aasta juuli lõpus hakkasid läänesuunda koonduma veel kolm armeed: 33., 43. ja 49.
Kokku viidi kahekuuse Smolnenski lahingu käigus läänesuunal lahingusse 104 diviisi ja 33 brigaadi. Kahele teisele strateegilisele suunale (Leningradi ja Kiievi) suunas Peakorter veel 140 diviisi ja 50 brigaadi. Kogu see tohutu suur vägi purustati, piirati ümber ja võeti vangi uutes „katlates“ – Smolenski ja Roslavli juures, Umani ja Kiievi juures, Vjazma ja Brjanski juures. Sakslased hõivasid Kiievi, Harkovi ja Odessa, blokeerisid Leningradi ning jõudsid Moskva lähistele.
1941.aasta septembri lõpuks oli Punaarmee ainuüksi seitsme peamise strateegilise operatsiooni käigus kaotanud 15 500 tanki, 66 900 suurtükki ja miinipildujat, 3,8 miljonit ühikut laskurrelvastust. Lennuväe kaotused oli juba juuli lõpuks ületanud 10 tuhande lahingulennuki piiri. Vaenlase kaotustega ei ole neid arve võimalik isegi võrrelda – Wehrmachtil lihtsalt polnud sellist kogust raskerelvastust.
3.septembril 1941.a kirjutas Stalin Churchillile, püüdes teda samaaegselt nii hirmutada kui ka haletsema panna: „Ilma nende kahte tüüpi abita (jutt käis inglaste dessandist Prantsusmaale ja igakuisest 400 lennuki ja 500 tanki Nõukogude Liidule tarnimisest) Nõukogude Liit kas kaotab sõja, või... kaotab tükiks ajaks võimaluse aktiivselt tegutseda hitlerismi-vastasel rindel...“
Kümne päeva pärast sooritas Stalin selle, mille eest lasti maha kümned tuhanded Suure Terrori ohveid: ta kutsus briti imperialiste üles sooritama sissetungi võitnud proletariaadi kodumaale. Ta palus 13.septembril Churchilli „saata Arhangelskis maale 25-30 diviisi või saata need Iraani kaudu NSVL-u lõunarajoonidesse“.
Sellisest sündmusepöördest vapustatud Churchill kirjutas Rooseveltile: „Me ei suuda vabaneda muljest, et nad (nõukogude juhid – M.S) mõtlevad võib-olla separaatrahu sõlmimisele...“
Ja tunded ei petnud Marlboro hertsogi järeltulijat! Just neil 1941.aasta sügise päevil sooritasid Stalin ja Beria suuri jõupingutusi selleks, et „kompida maad“ vaherahu sõlmimiseks Saksamaaga suure osa okupeeritud territooriumi loovutamise hinnaga. Ja kui Hitler oleks kuulanud paljude oma kaaslaste tarku nõuandeid ning lõpetanud sõja Nõukogude Liiduga umbes samadel tingimustel, nagu seda tehti 24.juunil 1940.aastal Prantsusmaaga vaherahu lepingu sõlmimisel (s.o armee vähendamine kuni 10 jalaväediviisini, prantsuse lennuväe ja laevastiku relvitustamine, majanduse demilitariseerimine), oleks Vana Maailma saatus hoopis teistsuguseks kujunenud...
Lugeja, kellel oli kannatust lugeda raamatut selle kohani, pidi juba märkama tohutut kuristikku stalinliku impeeriumi tohutu mahu ja kvaliteediga materjal-tehniliste sõjaks ettevalmistuste ja Punaarmee poolt näidatud täieliku võimetuse neid ressursse kasutada vahel. Mitmemiljoniline Punaarmee osutus ühtemoodi võimetuks nii kaitsma kui ründama. Ja kui kolmekordsest arvulisest ülekaalust ei piisanud isegi selleks, et enneolematut hävingut ära hoida, siis mida oleks muutnud viiekordne ülekaal? Seitsmekordne? Ei, asi polnud siin mitte tankide-suurtükkide ja lennukite-miinipildujate arvus. neid oleks võinud olla rohkem või vähem – ja see poleks mitte midagi muutnud.Ainult Wehrmachti trofeede arv oleks olnud erinev.
Vaat sellepärast panebki autor ette lõpetada sõjalise katastroofi põhjuste otsimisel see arvude, kuupäevade, diviisinumbrite, mototundide, kilomeetrite, soomusemillimeetrite ja miljonite tonnide laskemoonakoguste laviin, mille ta paiskas lugejale kaela ning tutvuda mõnede pealtnägijate tunnistustega, mis on kirjutatud nende sündmustes osalejate poolt.
Alustame kõige algusest. Palavast suvehommikust 22.juunil 1941.a. Sellel päeval kell 4 hommikul sai 9.MK komandör K.K.Rokossovski 5.Armee staabist telefonogrammi käsuga avada „punane pakett“. Paketis oli korpuse tegutsemise operatiivplaan, mille kohaselt liikus 9.MK sõjaeelse dislotseerumise kohast (Šepetovka-Novograd-Volõnski) Rovno-Lutski juurde. Tee polnud lühike. Ainult Rovnoni oli juba 100 km. Kõik see eelnev tekst on selleks, et lugeja saaks aru, et järgnev episood toimus sõja teise päeva hommikul sügaval tagalas, 200 km kaugusel rindejoonest.
Niisiis, marssal Rokossovski mälestusteraamat „Sõduri kohus“:
„...tee asus tohutu suure viljapõllu keskel, mis oli kasvanud üle inimese pikkuse. Me hakkasime möärkama, et kord ühes, kord teises kohas hakkasid vilja seest ilmuma veidralt riietatud inimesed, kord üksi, kord gruppidena. Nad olid sõjaväepluusides ja –pükstes või kõvasti kulunud talupojariietuses... Ma käskisin varjujad kinni püüda ning kindlaks teha, kes nad on. Tuli välja, et need olid esimesed nn „piiramisrõngast väljujad“... Küsitletavad püüdsid igati tõestada, et nende väeosad on puruks löödud ja hukkunud, aga nemad jäid ime läbi ellu ja otsustasid vangilangemise hirmus ümberriietuda...
...jätkates koondumisrajooni liikumist, märkasime me korduvalt... üksikult ja gruppidena kihutavate autode korrapäratut liikumist, mis meenutas rohkem paanilist põgenemist, kui organiseeritud evakuatsiooni (autori rõhuasetus. – M.S). Me pidime korduvalt saatma väesalku korra loomiseks ja nende sõjaväelaste kinnipidamiseks, kes püüdsid erinevatel väljamõeldud põhjustel rindest eemale pääseda...“
Nagu tähelepanelik lugeja mäletab, jutustas Gretšanitšenko (vt.II osa), kuidas vastuseks tema püüdele „põgenikke“ peatada avati tuli. See juhtus sõja esimestel päavadel Läänerindel.
Aga kuidas olid lood Ukrainas?
Viimati muutis Troll, 28 Mär, 2008 12:49, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
94
Jätkame Rokossovski raamatu lugemist:
„...korpuse komandopunkti toodi päeval üks kindral, ilma relvata ja räbaldunud mundris, täiesti väsinuna ja jõuetuna. Ta rääkis, et liikudes rindestaabi käsu korras, märkas ta lääne pool Rovnot üksteise järel itta kihutavaid veoautosid meie võitlejatega. Kindral tundis ära paanika ja püüdis ühte veoautot peatada. Lõppude lõpuks see tal ka õnnestus. Masinas oli umbes 20 inimest. Selle asemel, et vastata küsimustele, kuhu nad põgenevad ja mis väeosast nad on, tiriti õnnetu kindral veoautokasti ja hakati kooris üle kuulama. Siis kuulutati ta ümberriietatud diversandiks, võeti ära kõik dokumendid ja määrati talle siinsamas surmaotsus. Juhust kasutades hüppas kindral autokastist välja ja veeres tee pealt tihedasse rukkisse...
Paanikatekitajaid peatada püüdnud isikute tulistamist juhtus ka teistes rindelõikudes. Rindelt põgenejad tegid seda tõenäoliselt sellepärast, et kartsid enda rindele tagasisuunamise pärast...
...24.juunil (s.o juba sõja kolmandal päeval!) kogusime me Klevani rajoonis (150 km piirist) kokku suure hulga häda-sõdureid, kelle seas oli ka palju ohvitsere. Meie häbiks olid nad kõik, sealhulgas ka ohvitserid, eraldusmärgid maha rebinud. Ühes sellises grupis äratas mu tähelepanu männi all istuv eakas meesterahvas, kelle välimus ja käitumismaneer ei vastanud kuidagi tavalise sõduri omale. tema kõrval istus nooruke sanitar (milline tempo! - sõja kolmas päev ja juba on nad jõudnud nii lõkmed maha rebida kui ka rindenaised muretseda! – M.S). Pöördudes istujate poole (kes istusid kindrali juuresolekul! – M.S), aga neid oli vähemalt sadakond inimest, käskisin ma ohvitseridel enda juurde tulla. Keegi ei liikunud. Kõrgendasin häält ning kordasin käsku teist ja kolmandat korda. Jälle oli vastuseks vaikimine ja liikumatus (vaat siin see on – „sideprobleem“, mida sõjas ei lahendata mitte juhtmete ja raadio abil, vaid sooviga side sisse seada. – M.S). Siis läksin ma vanema „piiramisrõngast pääsenu“ juurde ja käskisin tal tõusta. Siis küsisin, mis auaste tal on. Ta vastas - „polkovnik“ ja tegi seda sellise ükskõiksuse ja samaaegselt niisuguse jultunud väljakutsega, et tema ilme ja välimus sundisid mind plahvatama. Ma haarasin püstoli ja olin valmis ta siinsamas kohapeal maha laskma. Polkovnikul kadus kohe kogu apaatia ja bravuur. Saades aru, millega asi võib lõppeda, langes ta põlvili ja hakkas halastust paluma...“
Aga millega see stseen oleks võinud lõppeda, kui mõnel „piiramisrõngast pääsenul“ oleks olnud relv? „Kuulutati ümberriietatud diversandiks, võeti ära kõik dokumendid ja määrati siinsamas surmaotsus...“ Ning Rokossovski perekonnanimi oleks sattunud hukkunud nõukogude kindralite pikka nimekirja, koos üsna levinud märkega: „Matmiskoht pole teada“.
Võtame nüüd uuesti ette Popeli mälestusraamatu „Raskel ajal“.
Erinevalt Rokossovski mehkorpusest, mis dislotseerus sügavas sõjaväeringkonna tagalas, asus kindralleitnant Rjabõševi 8.MK enne sõda Drogobõtš-Strõi rajoonis, ainult saja kilomeetri kaugusel riigipiirist. Ning „aluspükstes ümberpiiratute“ farsi asemel avas sõda oma esimestest päevadest alates Popeli silme ees oma tõelise traagilise palge:
„...saksa hävitajad lenduvad üle pea hingematva ulgumise ja kuulipildujatärinaga. Pärast iga rünnakut – oiged, karjed. Võitlejad jooksevad viljapõllule laiali, see paiknes mõlemal pool maanteed. Pärast kogunevad kaua. Seisavad haavatute ja tapetute juures, vaatavad vigastatud masinaid. Ei kiirusta kasti ronimisega – maa peal on kuidagi julgem. Ja kui lõpuks istuvad oma kohtadele, siis selgub, et puudu on Ivanov või Sidorov. Algavad otsingud, komandörid hüüavad kähisema hakanud häälega kadunute perekonnanimesid. Teel on ummik, aga samal ajal ilmuvad uuesti saksa lennukid...“
Need on pildid esimese pärave õhtust. Aga see on teine päev:
„...tänane tee erineb tunduvalt eilsest. Ja mitte paremuse poole. See on juba taganemise tee... Haavatuid vedavate autode keskel on ka mingit muud kraami vedavaid veoautosid. Ei saa aru, kas see kraam on kroonu või isiklik vara... Siin on „polutorka“, mille kasti täidab mustast puust kõrge puhvetkapp.
...Haavatud pole ainult masinates. Nad liiguvad mööda maanteed ka jalgsi, toetades terve käega haavatud kätt. Juhtub ette ka võitlejaid, kellel pole näha haavatasaamise jälgi. Võib-olla on sidemed riiete all, aga võib-olla... Taban ennast halbadelt kahtlustelt...
...Põhja poolt tormavad metsast välja ilma kahuriteta hoburakendid. Trengid on läbi raiutud. Punaarmeelased on ratsa hobuste seljas. Kunagi ammu-ammu, kahekümnendal aastal, ma juba nägin sellist pilti. Suurtükiväelased põgenesid, raiusid trengid läbi ja jätsid suurtükid maha. Me hüppame Balõkoviga masinast välja:
- Mis väeosa, kustkohast?
See, kes istub ees, ilma rihmata, ilma pilotkata, pingutab ratsmeid:
- Aga te minge sinna, proovige järgi, küll siis teate – kes ja kustkohast!
Balõkov avab kabuuri. See sunnib vastajat tooni alandama.
- Seltsimees komissar, kõik pressis tankidega lömaks. meie ükski jäime terveks. Uskuge või ärge
uskuge: tal on tuhandeid tanke (kuidas siis mitte uskuda? Meile on nendest „tuhandetest tankidest“ juba kuus-kümmend aastat kõigis raamatutes kirjutatud. – M.S) Mida siin „neljakümneviiesega“ teha? On vaja vana piiri äärde taganeda...
...Kui Javorovini jäi umbes 15-20 km, sattus minu „emka“ purustatud veoautode ja vankrite vahel olevas kitsas läbipääsus nina nina vastu staabiautoga. Mööda sõita on võimatu. Ma ronisin autost välja tee peale. Vastutuleva auto taga vedasid traktorid haubitsaid (sõjaks kogu maailmaga „väga hästi ettevalmistatud“ Wehrmachtis vedasid sel ajal haubitsaid kuus hobust. – M.S).
Mind huvitas, mis väeosa see on ja kuhu suundub? Autost hüppas välja püüdlikult rõngassekeeratud husaarivuntsidega major ja väike ümmargune kapten. Esitlesid ennast: polgukomandör ja staabiülem.
- Mis ülesanne teil on?
Major kõhkles veidi:
- Päästame materjalosa...
- See tähendab – kuidas päästate? Kas saite sellise käsu?
- Meil pole enam kellegilt käske saada – korpuse staap jäi Javorovi, aga seal on juba fašistid. Vaat
otsustasimegi siis tehnika päästa. Vana piiri ääres kulub ära...
Mulle sai selgeks: suurtükiväelased jätsid omavoliliselt tulepositsiooni maha. ma käskisin peatuda, võtta ühendust lähima laskurväeosa staabiga ja keerata suurtükid põhjasuunda. Vuntsiline major ei kiirustanud käsku täitma. Tuli teda ähvardada:
- Kui püüate jälle „materjalosa päästa“ – lähete kohtu alla. Aga teie staabiülemat palun autosse tulla,
sõidame Javorovisse.
Javorovis sakslasi ei olnud... Ma andsid ümmarguse suurtükiväekapteni operatiivkorrapidajale üle...“
Läbides sihitult rabeledes paarsada kilomeetrit, sai 8.Mk kolmanda käsu kahe päeva jooksul: liikuda Javorovist itta, Brodõ juurde. See oli veel 130 km ning kõik teed Brodõsse läksid läbi Lvovi.
„...24.juunil kell 8 hommikul, kui mootorrattapolk jõudis Lvovi tavaliselt rahvarikkale tänavale, võttis meid vastu ebatavaline vaikus... Vahetevahel oli kuulda üksikuid laske. Sedamööda, kui masinad suundusid linna, hakkasid lasud kõlama üha sagedamini... Minu juurde sõitis Oksen (korpuse vastuluure ülem. – M.S)
- Võin esitleda, - kandis Oksen ette, - õpetaja Ossip Stepanovitš Kušnir, püüti kinni pööningul
kuulipilduja tagant. Tulistas vastu kuni viimase padrunini...
Kušnir ei soovinud minu küsimustele vastata. Ta vaikis. Siis tõstis pea üles, silus oma lainelised juuksed tasaseks, vaatas mulle otse silma ja ütles rahulikult:
- Kui mina oleksin sinu kinni püüdnud, ei oleks ma nii palju aega teie peale raisanud. Käskige mind
maha lasta.
Ma sain aru: natsionalismist on fašismini üksainus samm... Minu, ukrainlase-kommunisti ees seisis ukrainlane-fašist. Hellitama ma teda ei hakanud...“
Sama päeva (24.juuni 1941.a) õhtu:
„...ma jõudsin järele imelikule protsessioonile. Leitnant koos kahe punaarmeelasega (kõigil kolmel olid vintpüssid käes) konvoeerisid täidlast ülestõstetud kätega inimest, kellel oli seljas ilma rihmata mundrikuub. Kinnipeetu liigutab vaevalt jalgu – nagu näha, oli ta juba eluga hüvasti jätnud.
- Kes see selline on?
- Spioon, seltsimees brigaadikomissar, viime mahalaskmisele.
„Spioon“ keeras ringi:
- Nikolai Kirillovitš, kallis...
Minu juurde sööstab meie korpuse suurtükiväe ülem (!!! – M.S) polkovnik Tšistjakov. Ta oli nii ärritatud, et ei suutnud rääkida. Tema eest seletab kõike leitnant:
- Ilma dokumentideta, ilma autota. Huvitub mingist haubitsapolgust. polkovniku lõkmed, aga kõht on
kui pursuil...
Juba minu autos istudes, kümne minuti pärast, toibub polkovnik Tšistjakov lõpuks ja ma saan teada üksikasjad. Lvovis tungiti Tšistjakovi autole kallale – kas siis parašütistid või bandeeralased (no mis parašütistid, Nikolai Kirillovitš? Kogu Idarindel polnud MITTE ÜHTEGI Wehrmachti õhudessantväeosa. – M.S). Polkovnikul tuli end põgenemisega päästa. Kaarditasku dokumentidega jäi autoistmele...“
Aga tegelikult ju polkovnik Tšistjakovil vedas kõvasti. Oleks ta sattunud eriosakonna töötajate kätte, oleks ta pidanud vastust andma mitte oma liiga suure kõhu pärast, vaid salajaste dokumentide kaotamise eest, mille ta autosse maha jättis...
Jätkame Rokossovski raamatu lugemist:
„...korpuse komandopunkti toodi päeval üks kindral, ilma relvata ja räbaldunud mundris, täiesti väsinuna ja jõuetuna. Ta rääkis, et liikudes rindestaabi käsu korras, märkas ta lääne pool Rovnot üksteise järel itta kihutavaid veoautosid meie võitlejatega. Kindral tundis ära paanika ja püüdis ühte veoautot peatada. Lõppude lõpuks see tal ka õnnestus. Masinas oli umbes 20 inimest. Selle asemel, et vastata küsimustele, kuhu nad põgenevad ja mis väeosast nad on, tiriti õnnetu kindral veoautokasti ja hakati kooris üle kuulama. Siis kuulutati ta ümberriietatud diversandiks, võeti ära kõik dokumendid ja määrati talle siinsamas surmaotsus. Juhust kasutades hüppas kindral autokastist välja ja veeres tee pealt tihedasse rukkisse...
Paanikatekitajaid peatada püüdnud isikute tulistamist juhtus ka teistes rindelõikudes. Rindelt põgenejad tegid seda tõenäoliselt sellepärast, et kartsid enda rindele tagasisuunamise pärast...
...24.juunil (s.o juba sõja kolmandal päeval!) kogusime me Klevani rajoonis (150 km piirist) kokku suure hulga häda-sõdureid, kelle seas oli ka palju ohvitsere. Meie häbiks olid nad kõik, sealhulgas ka ohvitserid, eraldusmärgid maha rebinud. Ühes sellises grupis äratas mu tähelepanu männi all istuv eakas meesterahvas, kelle välimus ja käitumismaneer ei vastanud kuidagi tavalise sõduri omale. tema kõrval istus nooruke sanitar (milline tempo! - sõja kolmas päev ja juba on nad jõudnud nii lõkmed maha rebida kui ka rindenaised muretseda! – M.S). Pöördudes istujate poole (kes istusid kindrali juuresolekul! – M.S), aga neid oli vähemalt sadakond inimest, käskisin ma ohvitseridel enda juurde tulla. Keegi ei liikunud. Kõrgendasin häält ning kordasin käsku teist ja kolmandat korda. Jälle oli vastuseks vaikimine ja liikumatus (vaat siin see on – „sideprobleem“, mida sõjas ei lahendata mitte juhtmete ja raadio abil, vaid sooviga side sisse seada. – M.S). Siis läksin ma vanema „piiramisrõngast pääsenu“ juurde ja käskisin tal tõusta. Siis küsisin, mis auaste tal on. Ta vastas - „polkovnik“ ja tegi seda sellise ükskõiksuse ja samaaegselt niisuguse jultunud väljakutsega, et tema ilme ja välimus sundisid mind plahvatama. Ma haarasin püstoli ja olin valmis ta siinsamas kohapeal maha laskma. Polkovnikul kadus kohe kogu apaatia ja bravuur. Saades aru, millega asi võib lõppeda, langes ta põlvili ja hakkas halastust paluma...“
Aga millega see stseen oleks võinud lõppeda, kui mõnel „piiramisrõngast pääsenul“ oleks olnud relv? „Kuulutati ümberriietatud diversandiks, võeti ära kõik dokumendid ja määrati siinsamas surmaotsus...“ Ning Rokossovski perekonnanimi oleks sattunud hukkunud nõukogude kindralite pikka nimekirja, koos üsna levinud märkega: „Matmiskoht pole teada“.
Võtame nüüd uuesti ette Popeli mälestusraamatu „Raskel ajal“.
Erinevalt Rokossovski mehkorpusest, mis dislotseerus sügavas sõjaväeringkonna tagalas, asus kindralleitnant Rjabõševi 8.MK enne sõda Drogobõtš-Strõi rajoonis, ainult saja kilomeetri kaugusel riigipiirist. Ning „aluspükstes ümberpiiratute“ farsi asemel avas sõda oma esimestest päevadest alates Popeli silme ees oma tõelise traagilise palge:
„...saksa hävitajad lenduvad üle pea hingematva ulgumise ja kuulipildujatärinaga. Pärast iga rünnakut – oiged, karjed. Võitlejad jooksevad viljapõllule laiali, see paiknes mõlemal pool maanteed. Pärast kogunevad kaua. Seisavad haavatute ja tapetute juures, vaatavad vigastatud masinaid. Ei kiirusta kasti ronimisega – maa peal on kuidagi julgem. Ja kui lõpuks istuvad oma kohtadele, siis selgub, et puudu on Ivanov või Sidorov. Algavad otsingud, komandörid hüüavad kähisema hakanud häälega kadunute perekonnanimesid. Teel on ummik, aga samal ajal ilmuvad uuesti saksa lennukid...“
Need on pildid esimese pärave õhtust. Aga see on teine päev:
„...tänane tee erineb tunduvalt eilsest. Ja mitte paremuse poole. See on juba taganemise tee... Haavatuid vedavate autode keskel on ka mingit muud kraami vedavaid veoautosid. Ei saa aru, kas see kraam on kroonu või isiklik vara... Siin on „polutorka“, mille kasti täidab mustast puust kõrge puhvetkapp.
...Haavatud pole ainult masinates. Nad liiguvad mööda maanteed ka jalgsi, toetades terve käega haavatud kätt. Juhtub ette ka võitlejaid, kellel pole näha haavatasaamise jälgi. Võib-olla on sidemed riiete all, aga võib-olla... Taban ennast halbadelt kahtlustelt...
...Põhja poolt tormavad metsast välja ilma kahuriteta hoburakendid. Trengid on läbi raiutud. Punaarmeelased on ratsa hobuste seljas. Kunagi ammu-ammu, kahekümnendal aastal, ma juba nägin sellist pilti. Suurtükiväelased põgenesid, raiusid trengid läbi ja jätsid suurtükid maha. Me hüppame Balõkoviga masinast välja:
- Mis väeosa, kustkohast?
See, kes istub ees, ilma rihmata, ilma pilotkata, pingutab ratsmeid:
- Aga te minge sinna, proovige järgi, küll siis teate – kes ja kustkohast!
Balõkov avab kabuuri. See sunnib vastajat tooni alandama.
- Seltsimees komissar, kõik pressis tankidega lömaks. meie ükski jäime terveks. Uskuge või ärge
uskuge: tal on tuhandeid tanke (kuidas siis mitte uskuda? Meile on nendest „tuhandetest tankidest“ juba kuus-kümmend aastat kõigis raamatutes kirjutatud. – M.S) Mida siin „neljakümneviiesega“ teha? On vaja vana piiri äärde taganeda...
...Kui Javorovini jäi umbes 15-20 km, sattus minu „emka“ purustatud veoautode ja vankrite vahel olevas kitsas läbipääsus nina nina vastu staabiautoga. Mööda sõita on võimatu. Ma ronisin autost välja tee peale. Vastutuleva auto taga vedasid traktorid haubitsaid (sõjaks kogu maailmaga „väga hästi ettevalmistatud“ Wehrmachtis vedasid sel ajal haubitsaid kuus hobust. – M.S).
Mind huvitas, mis väeosa see on ja kuhu suundub? Autost hüppas välja püüdlikult rõngassekeeratud husaarivuntsidega major ja väike ümmargune kapten. Esitlesid ennast: polgukomandör ja staabiülem.
- Mis ülesanne teil on?
Major kõhkles veidi:
- Päästame materjalosa...
- See tähendab – kuidas päästate? Kas saite sellise käsu?
- Meil pole enam kellegilt käske saada – korpuse staap jäi Javorovi, aga seal on juba fašistid. Vaat
otsustasimegi siis tehnika päästa. Vana piiri ääres kulub ära...
Mulle sai selgeks: suurtükiväelased jätsid omavoliliselt tulepositsiooni maha. ma käskisin peatuda, võtta ühendust lähima laskurväeosa staabiga ja keerata suurtükid põhjasuunda. Vuntsiline major ei kiirustanud käsku täitma. Tuli teda ähvardada:
- Kui püüate jälle „materjalosa päästa“ – lähete kohtu alla. Aga teie staabiülemat palun autosse tulla,
sõidame Javorovisse.
Javorovis sakslasi ei olnud... Ma andsid ümmarguse suurtükiväekapteni operatiivkorrapidajale üle...“
Läbides sihitult rabeledes paarsada kilomeetrit, sai 8.Mk kolmanda käsu kahe päeva jooksul: liikuda Javorovist itta, Brodõ juurde. See oli veel 130 km ning kõik teed Brodõsse läksid läbi Lvovi.
„...24.juunil kell 8 hommikul, kui mootorrattapolk jõudis Lvovi tavaliselt rahvarikkale tänavale, võttis meid vastu ebatavaline vaikus... Vahetevahel oli kuulda üksikuid laske. Sedamööda, kui masinad suundusid linna, hakkasid lasud kõlama üha sagedamini... Minu juurde sõitis Oksen (korpuse vastuluure ülem. – M.S)
- Võin esitleda, - kandis Oksen ette, - õpetaja Ossip Stepanovitš Kušnir, püüti kinni pööningul
kuulipilduja tagant. Tulistas vastu kuni viimase padrunini...
Kušnir ei soovinud minu küsimustele vastata. Ta vaikis. Siis tõstis pea üles, silus oma lainelised juuksed tasaseks, vaatas mulle otse silma ja ütles rahulikult:
- Kui mina oleksin sinu kinni püüdnud, ei oleks ma nii palju aega teie peale raisanud. Käskige mind
maha lasta.
Ma sain aru: natsionalismist on fašismini üksainus samm... Minu, ukrainlase-kommunisti ees seisis ukrainlane-fašist. Hellitama ma teda ei hakanud...“
Sama päeva (24.juuni 1941.a) õhtu:
„...ma jõudsin järele imelikule protsessioonile. Leitnant koos kahe punaarmeelasega (kõigil kolmel olid vintpüssid käes) konvoeerisid täidlast ülestõstetud kätega inimest, kellel oli seljas ilma rihmata mundrikuub. Kinnipeetu liigutab vaevalt jalgu – nagu näha, oli ta juba eluga hüvasti jätnud.
- Kes see selline on?
- Spioon, seltsimees brigaadikomissar, viime mahalaskmisele.
„Spioon“ keeras ringi:
- Nikolai Kirillovitš, kallis...
Minu juurde sööstab meie korpuse suurtükiväe ülem (!!! – M.S) polkovnik Tšistjakov. Ta oli nii ärritatud, et ei suutnud rääkida. Tema eest seletab kõike leitnant:
- Ilma dokumentideta, ilma autota. Huvitub mingist haubitsapolgust. polkovniku lõkmed, aga kõht on
kui pursuil...
Juba minu autos istudes, kümne minuti pärast, toibub polkovnik Tšistjakov lõpuks ja ma saan teada üksikasjad. Lvovis tungiti Tšistjakovi autole kallale – kas siis parašütistid või bandeeralased (no mis parašütistid, Nikolai Kirillovitš? Kogu Idarindel polnud MITTE ÜHTEGI Wehrmachti õhudessantväeosa. – M.S). Polkovnikul tuli end põgenemisega päästa. Kaarditasku dokumentidega jäi autoistmele...“
Aga tegelikult ju polkovnik Tšistjakovil vedas kõvasti. Oleks ta sattunud eriosakonna töötajate kätte, oleks ta pidanud vastust andma mitte oma liiga suure kõhu pärast, vaid salajaste dokumentide kaotamise eest, mille ta autosse maha jättis...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
95
Loomulikult olid need kõik vaid üksikud väikesed puudujäägid. Peamine – lahing Dubno pärast – oli veel ees. Nagu te mäletate, hakkasid 8.mehkorpuse 7.MD ja 12.TD 28.juuni õhtul korratult taganema. Niimoodi nägi see välja detailides:
„...Rjabõšev istus „emkasse“ ja kihutas Brodõsse. Tee peal paistsid talle silma üksikute gruppidena liikuvad võitlejad, põlevad autod ja teekraavides lebavad haavatud. Nesterovi diviisile (12.TD. – M.S) ettenähtud kaitsejoonel polnud kedagi...
...Mingid ringiekslevad punaarmeelased ütlesid talle, et motolaskurid sõitsid lõunasse, justkui Ternopoli. Korpusekomandör keeras lõunasse viivale maanteele ja umbes kahekümne kilomeetri pärast jõudis järele pikaleveninud kolonni sabale. Keegi ei teadnud midagi. Nesterovi ja Vilkovi (12.TD komandör ja poliitasetäitja) polnud keegi näinud. Rjabõšev püüdis autosid peatada. „Polutorka“ kabiinist lausus kellegi unine hääl rahulikult:
- Mis pagana korpusekomandör? Meie kindral on reetur. Läks fašistide poole üle“.
(Pange tähele, austatud lugeja, seda ükskõikset hääletooni: „unine hääl“, „lausus rahulikult“, kindral läks fašistide poole üle, aga meie lidume nüüd tagalasse...)
Rjabõšev rabas autoukse lahti, haaras rääkijal portupeest kinni (reavõitlejatel portupeesid polnud. – M.S) ja tiris ta autost välja.
- Mina olen teie korpusekomandör.
Pistmata püstolit kabuuri, liikus Rjabõšev mööda kolonni edasi, peatas roode ja pataljone, käskis asuda kaitsele rindega loode suunas...
...rindestaabis, kuhu korpusekomandör kutsuti, valitses närvilisus ja ebakindlus. Ta sõitis Sõjanõukoguni, ilma et teda oleks kordagi tee peal kinni peetud... Staap valmistus ümberdislotseerumiseks. Üleüldise segaduse ja kiirustamise olukorras anti käigult vastuolulisi käske, mis sageli kümne minuti pärast ära muudeti. Esimese sideohvitseri kannule sööstis teine... Rindestaap taandus Proskurovisse (117 km Ternopolist idas, 150 km kaugusel Dubnos hukkuvast Popeli grupist. – M.S).
Selliste „ümberdislotseerumiste“ käigus leidis Rjabõšev lõpuks 12.TD komandöri poliitasetäitja:
„...ükskord õhtul märkas Rjabõšev inimeste gruppi. Läks lähemale. Tundis ära Vilkovi hääle. Polgukomissar mängis tuliselt oraatorit:
- On aeg aru saada, et me asume piiramisrõngas. Odessa on juba vaenlase käes, kindral Kirponos on
reetur ja äraandja. Lootus on ainult iseendal...
- Kust Te need andmed saite? – hüüdis Rjabõšev vihaselt.
Komandörid keerasid ringi...“
V.Suvorovi sügavalt õige märkuse järgi on „uurijale tähtis fakt, aga propagandistile intonatsioon“ Faktiks oli see, et „järgmisel päeval võttis Rjabõšev ühendust rindestaabiga ja saatis Vilkovi selle käsutusse“. See tähendab ülendust. Aga mis puudutab intonatsiooni, siis proovige asendada sõnad „hüüdis vihaselt“ „küsis üllatunult“-ga ja lugege saadud fraasi veelkord.
Muide. Poliitasetäitja Vilkovi ettekanne teemal „Päästku ennast kes saab“ toimus komandöride grupis. Mäletate – „komandörid keerasid ringi“. Ja siis? Sel korral ei tõmmatud ühtegi püstolit kabuurist välja. Aga selliste üleskutsete eest lastakse maha. Igal pool. Isegi kõige demokraatlikumates riikides on paanikaõhutamise ja kaotusemeeleolude levitamise eest lahingutsoonis ette nähtud ainult üks karistus – mahalaskmine.
Kuid paistab, et kombed Punaarmees olid neil päevil üliliberaalsed. Midagi hirmast ei juhtunud ka teise desertööriga:
„...on möödunud palju aastaid, kuid ka nüüd kerkib mul Nesterovi meenutades silme ette pilt temast kas enesega rahulolevalt diviisikomandöri tugitoolis lösutamas või argpükslikult tagalas jõlkumas... Palju aastaid ei kuulnud ma Nesterovist midagi ja ega ma tema vastu huvi ei tundnudki. Alles kaks aastat tagasi kohtasin ma teda palaval juulipäeval Kreštšatnikul (Kiievi peatänav. – Troll). Ümmargune kõhuke pingutas triigitud vormikuube, käes oli suur kollane portfell...“
Hüva. Oletame, et komandörid sattusid natuke segadusse. Kus on siis kuulsusrikas, alati valvas TšeKa - GPU - NKVD? Selles ametkonnas jätkus alati padruneid küllaga. Kui mitu tuhat, miljonit inimest said neilt süüdistuse paragrahv 58-10 järgi „nõukogudevastase agitatsiooni“ pärast!? Ükskord paljastasid nad Ivanovo linnas kahjurid, kes lasksid kohalikus kangavabrikus välja riiet, mille mustris „võis luubi abil leida fašistliku haakristi ja jaapani kiivri kujutise“. Kuidas nad siis ei pannud tähele desertöör Vilkovit või kõhukesega Nesterovi?
Vastus on äärmiselt lihtne – higi valgus silmadesse ja pimestas. Suvi, palavus, raske on joosta...
„11.juuli 1941.a.
Täiesti salajane
Punaarmee poliitpropaganda Peavalitsuse ülemale I-järgu armeekomissarile sm. Mehlisele.
...Tuleb märkida, et paljud partei- ja nõukogude organisatsioonide töötajad on jätnud rajoonid saatuse hoolde ja põgenevad koos elanikkonnaga, külvates sellega paanikat. Hmelnitski rajooni UKP(b) rajoonikomitee esimene sekretär ja rajooni täitevkomitee esimees lahkusid 8.juulil rajoonist ja põgenesid.
5.juulil põgenesid Janušpolski rajooni juhtivtöötajad samuti paanikas. 7.juulil põgenesid UKP(b) Ulani rajoonikomitee sekretär, täitevkomitee esimees, prokurör, miilitsaülem rajoonist häbiväärselt. Rajooni sideosakonda jäid maha rahalised väärtused, rahaülekanded, saadetised jne. Selles rajoonis jättis miilitsaosakond ilma valveta maha ligi sada vintpüssi...“
See on üks paljudest aruannetest, mida Edelarinde poliitpropaganda valitsuse ülem brigaadikomissar Mihhailov metoodiliselt Moskvasse saatis.
„6.juuli 1941.a.
Täiesti salajane
...üksikutes rajoonides ilmutavad kohalikud partei- ja nõukogude organisatsioonid suurt peataolekut ja paanikat. Üksikud rajoonijuhid sõitsid koos oma peredega ära ammu enne rajooni evakuatsiooni algust.
Grodno, Novograd-Volõnski, Korosteni ja Tarnopoli rajooni vastutavad töötajad põgenesid paanikas ammu enne meie vägede taandumist, kusjuures riiklike materiaalsete väärtuste väljaveo asemel vedasid nad nende käsutuses olevate transpordivahenditega oma isiklikku vara. Korosteni rajoonis jäeti parteikomitee arhiiv ja muude rajooniorganisatsioonide materjalid maha lahtiste ustega tubadesse“ (viigipuu pani seal kindlasti mõni kohalik elanik pihta. – M.S)
„12.juuli 1941.a
Täiesti salajane
...pole veel täielikult jagu saadud paanika, arguse, organiseerimatuse ja deserteerimise juhtumitest. Neid häbistavaid ilminguid esineb veel paljudes rinde väeosades. Suured võitlejate ja komandöride massid, relvaga või ilma, liiguvad jätkuvalt teid mööda tagalasse, kutsudes seal esile paanikat.
Näiteks käskisid 330. Kõrgema Ülemjuhatuse reservi haubitsapolgu komandör ja pataljonikomissar vaenlase õhurünnaku ajal ja valeteateks osutunud vaenlase tankide liikumise tõttu materjalosa ja muu varustuse maha jätta ja linnast lahkuda. Juba tee peal olles tegid mõned komandörid ettepaneku tagasi minna ja võtta kaasa materjalosa ja laskemoon. Jõudes tagasi minnes linnast 1,5 km kaugusele, pidas polgukomandör meie õhutõrjekahurite mürskude plahvatusi vaenlaste langevarjuriteks (seniajani on kogu nõukogude sõjaajalookirjandus täis saksa parasütiste, kes muudkui lõikavad ja lõikavad ja lõikavad meie juhtmeid... – M.S) ja käskis pöörduda tagasi...“
„14.juuli 1941.a.
Täiesti salajane
...esineb negatiivsete meeleolude ja nähtuste fakte. Üksikud komandörid sooritavad omavolilisi mahalaskmisi. Näiteks laskis riikliku julgeoleku seersant maha 3 punaarmeelast, keda ta kahtlustas spionaažis. Tegelikult otsisid need punaarmeelased oma väeosa. Seersant ise oli argpüks, kes istus kogu aeg tagalas ja võttis esimesena maha eraldusmärgid.
Bandiitilikult käitus 45.laskurdiviisi leitnant. Ta laskis omakohtu korras maha 2 punaarmeelast, kes otsisid oma väeosa ja ühe naise, kes palus koos oma lastega süüa.
Mõlemad kurjategijad on antud sõjatribunali alla...“
Loomulikult olid need kõik vaid üksikud väikesed puudujäägid. Peamine – lahing Dubno pärast – oli veel ees. Nagu te mäletate, hakkasid 8.mehkorpuse 7.MD ja 12.TD 28.juuni õhtul korratult taganema. Niimoodi nägi see välja detailides:
„...Rjabõšev istus „emkasse“ ja kihutas Brodõsse. Tee peal paistsid talle silma üksikute gruppidena liikuvad võitlejad, põlevad autod ja teekraavides lebavad haavatud. Nesterovi diviisile (12.TD. – M.S) ettenähtud kaitsejoonel polnud kedagi...
...Mingid ringiekslevad punaarmeelased ütlesid talle, et motolaskurid sõitsid lõunasse, justkui Ternopoli. Korpusekomandör keeras lõunasse viivale maanteele ja umbes kahekümne kilomeetri pärast jõudis järele pikaleveninud kolonni sabale. Keegi ei teadnud midagi. Nesterovi ja Vilkovi (12.TD komandör ja poliitasetäitja) polnud keegi näinud. Rjabõšev püüdis autosid peatada. „Polutorka“ kabiinist lausus kellegi unine hääl rahulikult:
- Mis pagana korpusekomandör? Meie kindral on reetur. Läks fašistide poole üle“.
(Pange tähele, austatud lugeja, seda ükskõikset hääletooni: „unine hääl“, „lausus rahulikult“, kindral läks fašistide poole üle, aga meie lidume nüüd tagalasse...)
Rjabõšev rabas autoukse lahti, haaras rääkijal portupeest kinni (reavõitlejatel portupeesid polnud. – M.S) ja tiris ta autost välja.
- Mina olen teie korpusekomandör.
Pistmata püstolit kabuuri, liikus Rjabõšev mööda kolonni edasi, peatas roode ja pataljone, käskis asuda kaitsele rindega loode suunas...
...rindestaabis, kuhu korpusekomandör kutsuti, valitses närvilisus ja ebakindlus. Ta sõitis Sõjanõukoguni, ilma et teda oleks kordagi tee peal kinni peetud... Staap valmistus ümberdislotseerumiseks. Üleüldise segaduse ja kiirustamise olukorras anti käigult vastuolulisi käske, mis sageli kümne minuti pärast ära muudeti. Esimese sideohvitseri kannule sööstis teine... Rindestaap taandus Proskurovisse (117 km Ternopolist idas, 150 km kaugusel Dubnos hukkuvast Popeli grupist. – M.S).
Selliste „ümberdislotseerumiste“ käigus leidis Rjabõšev lõpuks 12.TD komandöri poliitasetäitja:
„...ükskord õhtul märkas Rjabõšev inimeste gruppi. Läks lähemale. Tundis ära Vilkovi hääle. Polgukomissar mängis tuliselt oraatorit:
- On aeg aru saada, et me asume piiramisrõngas. Odessa on juba vaenlase käes, kindral Kirponos on
reetur ja äraandja. Lootus on ainult iseendal...
- Kust Te need andmed saite? – hüüdis Rjabõšev vihaselt.
Komandörid keerasid ringi...“
V.Suvorovi sügavalt õige märkuse järgi on „uurijale tähtis fakt, aga propagandistile intonatsioon“ Faktiks oli see, et „järgmisel päeval võttis Rjabõšev ühendust rindestaabiga ja saatis Vilkovi selle käsutusse“. See tähendab ülendust. Aga mis puudutab intonatsiooni, siis proovige asendada sõnad „hüüdis vihaselt“ „küsis üllatunult“-ga ja lugege saadud fraasi veelkord.
Muide. Poliitasetäitja Vilkovi ettekanne teemal „Päästku ennast kes saab“ toimus komandöride grupis. Mäletate – „komandörid keerasid ringi“. Ja siis? Sel korral ei tõmmatud ühtegi püstolit kabuurist välja. Aga selliste üleskutsete eest lastakse maha. Igal pool. Isegi kõige demokraatlikumates riikides on paanikaõhutamise ja kaotusemeeleolude levitamise eest lahingutsoonis ette nähtud ainult üks karistus – mahalaskmine.
Kuid paistab, et kombed Punaarmees olid neil päevil üliliberaalsed. Midagi hirmast ei juhtunud ka teise desertööriga:
„...on möödunud palju aastaid, kuid ka nüüd kerkib mul Nesterovi meenutades silme ette pilt temast kas enesega rahulolevalt diviisikomandöri tugitoolis lösutamas või argpükslikult tagalas jõlkumas... Palju aastaid ei kuulnud ma Nesterovist midagi ja ega ma tema vastu huvi ei tundnudki. Alles kaks aastat tagasi kohtasin ma teda palaval juulipäeval Kreštšatnikul (Kiievi peatänav. – Troll). Ümmargune kõhuke pingutas triigitud vormikuube, käes oli suur kollane portfell...“
Hüva. Oletame, et komandörid sattusid natuke segadusse. Kus on siis kuulsusrikas, alati valvas TšeKa - GPU - NKVD? Selles ametkonnas jätkus alati padruneid küllaga. Kui mitu tuhat, miljonit inimest said neilt süüdistuse paragrahv 58-10 järgi „nõukogudevastase agitatsiooni“ pärast!? Ükskord paljastasid nad Ivanovo linnas kahjurid, kes lasksid kohalikus kangavabrikus välja riiet, mille mustris „võis luubi abil leida fašistliku haakristi ja jaapani kiivri kujutise“. Kuidas nad siis ei pannud tähele desertöör Vilkovit või kõhukesega Nesterovi?
Vastus on äärmiselt lihtne – higi valgus silmadesse ja pimestas. Suvi, palavus, raske on joosta...
„11.juuli 1941.a.
Täiesti salajane
Punaarmee poliitpropaganda Peavalitsuse ülemale I-järgu armeekomissarile sm. Mehlisele.
...Tuleb märkida, et paljud partei- ja nõukogude organisatsioonide töötajad on jätnud rajoonid saatuse hoolde ja põgenevad koos elanikkonnaga, külvates sellega paanikat. Hmelnitski rajooni UKP(b) rajoonikomitee esimene sekretär ja rajooni täitevkomitee esimees lahkusid 8.juulil rajoonist ja põgenesid.
5.juulil põgenesid Janušpolski rajooni juhtivtöötajad samuti paanikas. 7.juulil põgenesid UKP(b) Ulani rajoonikomitee sekretär, täitevkomitee esimees, prokurör, miilitsaülem rajoonist häbiväärselt. Rajooni sideosakonda jäid maha rahalised väärtused, rahaülekanded, saadetised jne. Selles rajoonis jättis miilitsaosakond ilma valveta maha ligi sada vintpüssi...“
See on üks paljudest aruannetest, mida Edelarinde poliitpropaganda valitsuse ülem brigaadikomissar Mihhailov metoodiliselt Moskvasse saatis.
„6.juuli 1941.a.
Täiesti salajane
...üksikutes rajoonides ilmutavad kohalikud partei- ja nõukogude organisatsioonid suurt peataolekut ja paanikat. Üksikud rajoonijuhid sõitsid koos oma peredega ära ammu enne rajooni evakuatsiooni algust.
Grodno, Novograd-Volõnski, Korosteni ja Tarnopoli rajooni vastutavad töötajad põgenesid paanikas ammu enne meie vägede taandumist, kusjuures riiklike materiaalsete väärtuste väljaveo asemel vedasid nad nende käsutuses olevate transpordivahenditega oma isiklikku vara. Korosteni rajoonis jäeti parteikomitee arhiiv ja muude rajooniorganisatsioonide materjalid maha lahtiste ustega tubadesse“ (viigipuu pani seal kindlasti mõni kohalik elanik pihta. – M.S)
„12.juuli 1941.a
Täiesti salajane
...pole veel täielikult jagu saadud paanika, arguse, organiseerimatuse ja deserteerimise juhtumitest. Neid häbistavaid ilminguid esineb veel paljudes rinde väeosades. Suured võitlejate ja komandöride massid, relvaga või ilma, liiguvad jätkuvalt teid mööda tagalasse, kutsudes seal esile paanikat.
Näiteks käskisid 330. Kõrgema Ülemjuhatuse reservi haubitsapolgu komandör ja pataljonikomissar vaenlase õhurünnaku ajal ja valeteateks osutunud vaenlase tankide liikumise tõttu materjalosa ja muu varustuse maha jätta ja linnast lahkuda. Juba tee peal olles tegid mõned komandörid ettepaneku tagasi minna ja võtta kaasa materjalosa ja laskemoon. Jõudes tagasi minnes linnast 1,5 km kaugusele, pidas polgukomandör meie õhutõrjekahurite mürskude plahvatusi vaenlaste langevarjuriteks (seniajani on kogu nõukogude sõjaajalookirjandus täis saksa parasütiste, kes muudkui lõikavad ja lõikavad ja lõikavad meie juhtmeid... – M.S) ja käskis pöörduda tagasi...“
„14.juuli 1941.a.
Täiesti salajane
...esineb negatiivsete meeleolude ja nähtuste fakte. Üksikud komandörid sooritavad omavolilisi mahalaskmisi. Näiteks laskis riikliku julgeoleku seersant maha 3 punaarmeelast, keda ta kahtlustas spionaažis. Tegelikult otsisid need punaarmeelased oma väeosa. Seersant ise oli argpüks, kes istus kogu aeg tagalas ja võttis esimesena maha eraldusmärgid.
Bandiitilikult käitus 45.laskurdiviisi leitnant. Ta laskis omakohtu korras maha 2 punaarmeelast, kes otsisid oma väeosa ja ühe naise, kes palus koos oma lastega süüa.
Mõlemad kurjategijad on antud sõjatribunali alla...“
Viimati muutis Troll, 01 Apr, 2008 12:20, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
96
Lugupeetud lugeja! Kui teil neid dokumente lugedes hakkasid peas tekkima halvad mõtted seoses mingi ukraina „spetsiifikaga“ (bandeeralased, iseseisvuse pooldajad, „läänlased“), siis ajage see mõte kohe minema. Ei mingit spetsiifikat! Kõik nagu igal pool.
Juba sõja teisel päeval vahetasid Läänerinde juhtkond (Valgevene) ja talle alluvate armeede staabid sellise sisuga ettekandeid:
„...tohutu hulk autosid on hõivatud ülemuste perekondade evakueerimisega, keda seejuures saadavad punaarmeelased, haavatuid aga lahinguväljalt ei evakueerita...
...kogu tee Vilniusest Molodetšnoni oli täis taganevaid jalaväeosi, suurtükiväge ja tanke...
...nõrgalt juhitud väeosad, mida hirmutasid vaenlase madalalt lendava lennuväe rünnakud, taganevad korratult... korpuste komandörid ei näita üles visadust ja kindlust, viivad enneaegu oma väeosad ja eelkõige staabid tagalasse...
...Pinski maanteele kogunes tohutu hulk erinevaid väeüksusi ja üksikvõitlejaid, kes olid oma väeosast eraldunud. Kõik need liikusid itta... , mootorrattapolgu komandör, kes asus Antopoli linna juures, ei suutnud taganejaid kinni pidada ja palub saata kohale spetsiaalse grupi komandöre oos eriosakonna ja prokuratuuri esindajatega...“
Gomel – see pole Ukraina ja isegi mitte Lääne-Valgevene. Aga pilt on ikka sama.
„29.juuni 1941.a
Rangelt salajane
Gomeli oblastikomitee büroo informeerib Teid mõnedest faktidest, mis leidsid aset sõjategevuse algusest alates ja jätkuvad ka nüüdsel ajal.
1) Väga suure arvu komandöride demoraliseeriv käitumine: komandöride lahkumine rindelt evakueeritavate perede saatmise ettekäändel ja grupiviisiline põgenemine väeosadest mõjub elanikkonnale laostavalt ja levitab tagalas paanikat. 27.juunil pidas grupp Kornalisski külanõukogu kolhoosnikke kinni ja relvitustas umbes 200-st sõjaväelasest koosneva grupi, kes jätsid lennuvälja maha ja suundusid Gomelisse. („Kotkad“ peeti kolhoosnikute poolt kinni, aga mis sai lennukitest? Võib arvata, et ka need sattusid „22.juuni hommikul saksa lennuväe ootamatu rünnaku käigus hävitatute“ nimekirja. – M.S) Mõned väikesed grupid ja üksikvõitlejad relvitustati Uvarovski rajooni kolhoosnike poolt...“
Samal päeval, 29.juunil 1941.a, kandis Valgevenes asuva Luninetsi linna partei rajoonikomitee sekretär telefoni teel Moskvasse ette:
„...praegu osutavad Drogitšinist kuni Luninetsini ja edasi itta kuni Žitkovitšeini vaenlasele vastupanu üksikud väeosad, aga mitte organiseeritud armee... 4.Armee juhataja asukoht pole senini teada, keegi ei juhi jõudude paigutamist... sakslased võivad takistamatult liikuda edasi kuni Luninetsini, millega satub kotti kogu Pinski suuna väegrupeering... Meie rajoonis läbiviidud mobilisatsioon tulemusi ei andnud. Inimesed ekslevad sihitult, ei jätku relvastust ega veokeid inimeste edasisaatmiseks. Linnas on palju punaarmeelasi ja komandöre Brestist ja Kobrinist, kes ei tea, mida neil teha tuleb. Nad liiguvad autodel peatumatult (tähendab, mitte kogu bensiini ei pannud saksa lennuvägi põlema. – M.S) ida suunas, ilma igasuguse käsuta...
Pinskis lasti paanika tõttu õhku suurtükiväelaod ja naftabaasid, seejärel kuulutati, et seda tegid sakslased pommidega (mäletate, lugeja, Boldini memuaare? – M.S), aga garnisoniülem ja partei oblastikomitee sekretär põgenesid meie juurde Luninetsi... Need faktid õõnestavad elanikkonna usaldust. Meile demonstreeritakse mingit arusaamatut lõtvust ja korralagedust“.
Jelnja asub veel 500 km ida pool Pinskit ja see on juba päris Venemaa. Mida siis kandsid 30.juunil VKP(b) KK-sse ette Jelnja kaitsestaabi liikmed?
„...Peame hädavajalikuks teatada kiiremas korras KK Poliitbüroole, et sakslaste edusammudele aitas suures osas kaasa üksikute sõjaväeosade juhtkonnas valitsenud paanika ja kohalike organite paaniline tegevusetus.
Tasub ainult öösel üle rajooni lennata tundmatul lennukil (aga neil valitseva korralageduse tõttu on kõik öösel lendavad lennukid neile tundmatud), kui nad tõstavad paanikat justkui maandunud vaenlase dessandi tõttu, karjuvad abi järele (ilma nende karjeteta rohkearvuliste saksa dessantide kohta pole meil ilmunud ükski sõja algust puudutav raamat. – M.S)...
26-st kuni 27-nda juunini peeti kogu öö lahingut olematu dessandiga. Aga kui me kohale jõudime oma kommunistidest ja komnoortest koosneva lahingudružiinaga, siis avastasime, et nad tulistasid tont teab kelle pihta ja selle tulemusena sai kaks võitlejat surmavalt haavata...
Alates 22.juunist pole me saanud meie tegevuse kohta mingeid juhendeid... Ei Smolenski oblastikomitee sekretär ega ka oblasti täitevkomitee esimees pole meile andnud mitte ühtegi juhendit ega nõuannet ja ei vasta isegi telefonikõnedele... Peaaegu ainus direktiiv, mille me saime 27.juunil, on välja antud 23.juunil ja selles nõutakse oblastikomitee poolt andmeid kirikute ja palvemajade seisukorra kohta...
Isegi juhtivtöötajate kitsal ringil pole mingit ligikaudsetki informatsiooni olukorra kohta lähimatel rinnetel... lisaks sellele näeme, et Smolenskist põgenetakse, aga oblasti juhid vaikivad (saksa 29.MD jõudis Smolenskisse alles 16 päeva pärast selle kirja kirjutamist. – M.S), seetõttu on raske situatsioonis orienteeruda ja eristada tõde provokatsioonist... kui ka edaspidi hakkab iga juhtiv nõukogude partetöötaja tegelema ainult oma perekonna evakuatsiooniga, siis pole enam kellegagi kodumaad kaitsta“.
Jelnja oli siiski veel küllaltki kaugel rindejoonest ja selles linna ei tegelenud neil päevil veel kõik „juhtivad nõukogude partetöötajad ainult oma perekonna evakuatsiooniga“. Aga vaat Vitebsk muutus juuli alguses juba rindelähedaseks linnaks.5.juulil 1941.a koostas Vitebski garnisoni sõjaväeprokurör ulatusliku ettekande olukorrast linnas:
„...Häiremeeleolu, paanika, korratused, rumal ja mõttetu evakuatsioon suurenevad iga päeva ja tunniga. Selline olukord kujunes oblasti organite ja oblastikomitee ebaõige tegevuse tulemusena, aga ülejäänud juhtumitel nende organisatsioonide tegevusetuse läbi (siin kordab prokurör peaaegu sõnasõnalt Jelnja seltsimeeste ettekannet. – M.S)... Oblasti täitevkomitee laskis oma osakonnad laiali.Enamus töötajaid sõitsid ära koos oma peredega. Rajooninõukogud ei tööta samuti ja ei loo linnas mingit korda. Praegu ei leia Vitebskis ühtegi töötavat asutust. Kõik on suletud ja laiali läinud, sealhulgas ka oblasti kohus, rahvakohtud, oblasti prokuratuur, tervishoiuasutused, ametiühingud jne.
...häire ja paanika suurenesid veel seetõttu, etlinnas sai teatavaks, et oblastiorganisatsioonide juhtivtöötajad evakueerivad oma persid koos varaga, saades selleks raudteejaamast eraldi vagunid, kusjuures nende naised, kes töötasid NKVD-s, oblasti täitevkomitees, parteiorganites ja mujal, hakkasid omavoliliselt töölt lahkuma... Näiteks lahkuti telegraafist, telefonisidesõlmest (!!! – M.S), haiglatest ja teistest asutustest...
3., 4. ja 5.juulil seisid oblastikomitee juures naistehulgad, et saada lubasid ärasõiduks, aga kui neile keelduti lubasid andmast, siis hakkasid nad pahandama, miks siis kommunistid sõidavad ära koos oma naiste, laste ja varandusega... üksikute tööliste gruppide seas hakkasid levima pahatahtlikud kuuldused ja ebaväärikad hüüded selle kohta, et kommunistid, administratsioon jt lasevad jalga“.
Tuleb tunnistada, et Vitebski prokuröri ettekandes oli nii palju „pahatahtlikuid kuuldusi ja ebaväärikaid hüüdeid“, et see tuli hoolikalt peita sügavasse arhiivi ja seda ei näidatud kellelegi kuni 1992.aastani...
„...uute väeosade formeerimine edeneb halvasti. Vitebskisse saabub iga päev ja iga tund üksikuid gruppe 5-10 inimesega, nii relvaga kui ilma. Mida nende inimestega tehakse ja kuhu nad suunduvad, ei oska keegi täpselt seletada...
Partei oblastikomitee võttis täna vastu määruse ja avaldas selle raadio teel, et organiseeritakse töölisdiviis ning kutsus kõiki töölisi üles selle ridadesse astuma. Seda oli vaja teha juba 5 päeva tagasi, aga mitte nüüd, kus töölised pole enam töökohtades, vaid istuvad oma kodudes ilma tööta... Täna kutsus komsomoli linnakomitee üles kõiki kommunistlikke noori tulema linnakomitee ja rajoonikomiteede hoonetesse , kuid enamik komnoori on juba ilma kellegi loata linnast ära sõitnud...
...vangla on likvideeritud. Miilits töötab nõrgalt ja ka NKVD hakkab tööd lõpetama. Kõik mõtlevad ainult sellele, kuidas ise evakueeruda, pööramata tähelepanu oma organisatsioooni tööle...
...Vitebski linnanõukogu esimees Azarenko laadis tema käsutuses olevasse veoautosse õllevaadi, et tee peal napsu võtta, nagu ta seda linnas oma töö juures kogu aeg teeb...“
Lugupeetud lugeja! Kui teil neid dokumente lugedes hakkasid peas tekkima halvad mõtted seoses mingi ukraina „spetsiifikaga“ (bandeeralased, iseseisvuse pooldajad, „läänlased“), siis ajage see mõte kohe minema. Ei mingit spetsiifikat! Kõik nagu igal pool.
Juba sõja teisel päeval vahetasid Läänerinde juhtkond (Valgevene) ja talle alluvate armeede staabid sellise sisuga ettekandeid:
„...tohutu hulk autosid on hõivatud ülemuste perekondade evakueerimisega, keda seejuures saadavad punaarmeelased, haavatuid aga lahinguväljalt ei evakueerita...
...kogu tee Vilniusest Molodetšnoni oli täis taganevaid jalaväeosi, suurtükiväge ja tanke...
...nõrgalt juhitud väeosad, mida hirmutasid vaenlase madalalt lendava lennuväe rünnakud, taganevad korratult... korpuste komandörid ei näita üles visadust ja kindlust, viivad enneaegu oma väeosad ja eelkõige staabid tagalasse...
...Pinski maanteele kogunes tohutu hulk erinevaid väeüksusi ja üksikvõitlejaid, kes olid oma väeosast eraldunud. Kõik need liikusid itta... , mootorrattapolgu komandör, kes asus Antopoli linna juures, ei suutnud taganejaid kinni pidada ja palub saata kohale spetsiaalse grupi komandöre oos eriosakonna ja prokuratuuri esindajatega...“
Gomel – see pole Ukraina ja isegi mitte Lääne-Valgevene. Aga pilt on ikka sama.
„29.juuni 1941.a
Rangelt salajane
Gomeli oblastikomitee büroo informeerib Teid mõnedest faktidest, mis leidsid aset sõjategevuse algusest alates ja jätkuvad ka nüüdsel ajal.
1) Väga suure arvu komandöride demoraliseeriv käitumine: komandöride lahkumine rindelt evakueeritavate perede saatmise ettekäändel ja grupiviisiline põgenemine väeosadest mõjub elanikkonnale laostavalt ja levitab tagalas paanikat. 27.juunil pidas grupp Kornalisski külanõukogu kolhoosnikke kinni ja relvitustas umbes 200-st sõjaväelasest koosneva grupi, kes jätsid lennuvälja maha ja suundusid Gomelisse. („Kotkad“ peeti kolhoosnikute poolt kinni, aga mis sai lennukitest? Võib arvata, et ka need sattusid „22.juuni hommikul saksa lennuväe ootamatu rünnaku käigus hävitatute“ nimekirja. – M.S) Mõned väikesed grupid ja üksikvõitlejad relvitustati Uvarovski rajooni kolhoosnike poolt...“
Samal päeval, 29.juunil 1941.a, kandis Valgevenes asuva Luninetsi linna partei rajoonikomitee sekretär telefoni teel Moskvasse ette:
„...praegu osutavad Drogitšinist kuni Luninetsini ja edasi itta kuni Žitkovitšeini vaenlasele vastupanu üksikud väeosad, aga mitte organiseeritud armee... 4.Armee juhataja asukoht pole senini teada, keegi ei juhi jõudude paigutamist... sakslased võivad takistamatult liikuda edasi kuni Luninetsini, millega satub kotti kogu Pinski suuna väegrupeering... Meie rajoonis läbiviidud mobilisatsioon tulemusi ei andnud. Inimesed ekslevad sihitult, ei jätku relvastust ega veokeid inimeste edasisaatmiseks. Linnas on palju punaarmeelasi ja komandöre Brestist ja Kobrinist, kes ei tea, mida neil teha tuleb. Nad liiguvad autodel peatumatult (tähendab, mitte kogu bensiini ei pannud saksa lennuvägi põlema. – M.S) ida suunas, ilma igasuguse käsuta...
Pinskis lasti paanika tõttu õhku suurtükiväelaod ja naftabaasid, seejärel kuulutati, et seda tegid sakslased pommidega (mäletate, lugeja, Boldini memuaare? – M.S), aga garnisoniülem ja partei oblastikomitee sekretär põgenesid meie juurde Luninetsi... Need faktid õõnestavad elanikkonna usaldust. Meile demonstreeritakse mingit arusaamatut lõtvust ja korralagedust“.
Jelnja asub veel 500 km ida pool Pinskit ja see on juba päris Venemaa. Mida siis kandsid 30.juunil VKP(b) KK-sse ette Jelnja kaitsestaabi liikmed?
„...Peame hädavajalikuks teatada kiiremas korras KK Poliitbüroole, et sakslaste edusammudele aitas suures osas kaasa üksikute sõjaväeosade juhtkonnas valitsenud paanika ja kohalike organite paaniline tegevusetus.
Tasub ainult öösel üle rajooni lennata tundmatul lennukil (aga neil valitseva korralageduse tõttu on kõik öösel lendavad lennukid neile tundmatud), kui nad tõstavad paanikat justkui maandunud vaenlase dessandi tõttu, karjuvad abi järele (ilma nende karjeteta rohkearvuliste saksa dessantide kohta pole meil ilmunud ükski sõja algust puudutav raamat. – M.S)...
26-st kuni 27-nda juunini peeti kogu öö lahingut olematu dessandiga. Aga kui me kohale jõudime oma kommunistidest ja komnoortest koosneva lahingudružiinaga, siis avastasime, et nad tulistasid tont teab kelle pihta ja selle tulemusena sai kaks võitlejat surmavalt haavata...
Alates 22.juunist pole me saanud meie tegevuse kohta mingeid juhendeid... Ei Smolenski oblastikomitee sekretär ega ka oblasti täitevkomitee esimees pole meile andnud mitte ühtegi juhendit ega nõuannet ja ei vasta isegi telefonikõnedele... Peaaegu ainus direktiiv, mille me saime 27.juunil, on välja antud 23.juunil ja selles nõutakse oblastikomitee poolt andmeid kirikute ja palvemajade seisukorra kohta...
Isegi juhtivtöötajate kitsal ringil pole mingit ligikaudsetki informatsiooni olukorra kohta lähimatel rinnetel... lisaks sellele näeme, et Smolenskist põgenetakse, aga oblasti juhid vaikivad (saksa 29.MD jõudis Smolenskisse alles 16 päeva pärast selle kirja kirjutamist. – M.S), seetõttu on raske situatsioonis orienteeruda ja eristada tõde provokatsioonist... kui ka edaspidi hakkab iga juhtiv nõukogude partetöötaja tegelema ainult oma perekonna evakuatsiooniga, siis pole enam kellegagi kodumaad kaitsta“.
Jelnja oli siiski veel küllaltki kaugel rindejoonest ja selles linna ei tegelenud neil päevil veel kõik „juhtivad nõukogude partetöötajad ainult oma perekonna evakuatsiooniga“. Aga vaat Vitebsk muutus juuli alguses juba rindelähedaseks linnaks.5.juulil 1941.a koostas Vitebski garnisoni sõjaväeprokurör ulatusliku ettekande olukorrast linnas:
„...Häiremeeleolu, paanika, korratused, rumal ja mõttetu evakuatsioon suurenevad iga päeva ja tunniga. Selline olukord kujunes oblasti organite ja oblastikomitee ebaõige tegevuse tulemusena, aga ülejäänud juhtumitel nende organisatsioonide tegevusetuse läbi (siin kordab prokurör peaaegu sõnasõnalt Jelnja seltsimeeste ettekannet. – M.S)... Oblasti täitevkomitee laskis oma osakonnad laiali.Enamus töötajaid sõitsid ära koos oma peredega. Rajooninõukogud ei tööta samuti ja ei loo linnas mingit korda. Praegu ei leia Vitebskis ühtegi töötavat asutust. Kõik on suletud ja laiali läinud, sealhulgas ka oblasti kohus, rahvakohtud, oblasti prokuratuur, tervishoiuasutused, ametiühingud jne.
...häire ja paanika suurenesid veel seetõttu, etlinnas sai teatavaks, et oblastiorganisatsioonide juhtivtöötajad evakueerivad oma persid koos varaga, saades selleks raudteejaamast eraldi vagunid, kusjuures nende naised, kes töötasid NKVD-s, oblasti täitevkomitees, parteiorganites ja mujal, hakkasid omavoliliselt töölt lahkuma... Näiteks lahkuti telegraafist, telefonisidesõlmest (!!! – M.S), haiglatest ja teistest asutustest...
3., 4. ja 5.juulil seisid oblastikomitee juures naistehulgad, et saada lubasid ärasõiduks, aga kui neile keelduti lubasid andmast, siis hakkasid nad pahandama, miks siis kommunistid sõidavad ära koos oma naiste, laste ja varandusega... üksikute tööliste gruppide seas hakkasid levima pahatahtlikud kuuldused ja ebaväärikad hüüded selle kohta, et kommunistid, administratsioon jt lasevad jalga“.
Tuleb tunnistada, et Vitebski prokuröri ettekandes oli nii palju „pahatahtlikuid kuuldusi ja ebaväärikaid hüüdeid“, et see tuli hoolikalt peita sügavasse arhiivi ja seda ei näidatud kellelegi kuni 1992.aastani...
„...uute väeosade formeerimine edeneb halvasti. Vitebskisse saabub iga päev ja iga tund üksikuid gruppe 5-10 inimesega, nii relvaga kui ilma. Mida nende inimestega tehakse ja kuhu nad suunduvad, ei oska keegi täpselt seletada...
Partei oblastikomitee võttis täna vastu määruse ja avaldas selle raadio teel, et organiseeritakse töölisdiviis ning kutsus kõiki töölisi üles selle ridadesse astuma. Seda oli vaja teha juba 5 päeva tagasi, aga mitte nüüd, kus töölised pole enam töökohtades, vaid istuvad oma kodudes ilma tööta... Täna kutsus komsomoli linnakomitee üles kõiki kommunistlikke noori tulema linnakomitee ja rajoonikomiteede hoonetesse , kuid enamik komnoori on juba ilma kellegi loata linnast ära sõitnud...
...vangla on likvideeritud. Miilits töötab nõrgalt ja ka NKVD hakkab tööd lõpetama. Kõik mõtlevad ainult sellele, kuidas ise evakueeruda, pööramata tähelepanu oma organisatsioooni tööle...
...Vitebski linnanõukogu esimees Azarenko laadis tema käsutuses olevasse veoautosse õllevaadi, et tee peal napsu võtta, nagu ta seda linnas oma töö juures kogu aeg teeb...“
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
97
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... elvata.pdf
Inimene ilma relvata
Jaa, jaa, jaa, austatud lugejad, ma kuulen suurepäraselt teie pahaseid hääli: „Ja oli tal ka tahtmist igasugust rämpsu välja kaevata! No küll on imelik harrastus see igasuguste jäleduste kollektsioneerimine! Miks näeb autor ainult negatiivset? Aga kus on Bresti kindluse kangelaslik kaitsmine, aga kus on 28 panfiilovlase kangelastegu...?“
Teie pahameel on mulle arusaadav. Ka mina sündisin Nõukogude Liidus. Kuid vabandama ma ei kiirusta. Parem on veel kord meenutada, millest see raamat on – me püüame leida põhjusi, miks tohutu suur, hambuni relvastatud ja vaenlast arvuliselt mitmekordselt ületav Punaarmee paari nädalaga purustati, hävitati ja paisati sadade kilomeetrite kaugusele Nõukogude Liidu läänepiiridest. Ja nüüd, lõpetades kõikide „elavate piltidega“, püüame me minna üksikasjadelt üle üldistamisele, subjektiivsetelt arvamustelt ja pealtnägijate tunnistustelt kuivade (kuid mitte vähem vapustavamate) arvude juurde.
Alustame kõige lihtsamast. Hingetute esemete arvulisest üleslugemisest. Autori jälkide vihjete peale kõige enam solvunud lugejail soovitan vaadata statistilise kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ 368-t lehekülge. See kogumik koostati (meenutame seda veel kord) Vene armee Kindralstaabi töötajate poolt Kindralstaabi ülema asetäitja kindralpolkovnik G.F.Krivošejevi juhtimisel.
Töötades selle lehekülje kallal kalkulaatoriga, saavad nad teada, et kolme sõjakuu jooksul, 22.juunist kuni 26.septembrini, kaotasid meie väed ainult lõuna sõjatandril 1 934 700 ühikut igat tüüpi laskurrelvastust s.o vintpüsse, kuulipildujaid, automaate ja revolvreid. Kokku aga kaotas Punaarmee 1941.aastal 6 290 000 ühikut laskerelvastust.
Sealsamas leheküljelt 367 saab iga soovija kokku arvestada, et 1941.aasta kuue kuuga kaotati kõikidel rinnetel 40 600 igat tüüpi suurtükki ja 60 500 miinipildujat. Nojah, need kaotused on veel kuidagi seletatavad. Kahur on küllaltki raske asjandus. Isegi kõige kergem (76-mm 1927.aasta mudel) kaalus peaaegu tonni. Aga kui väejuhatus usaldas teie hoolde 152-mm kahuri 1935.a. mudeli kaaluga 17 tonni? Kuidas seda piiramisrõngast välja tuua, kui veduk läks rikki või jäi taganemise kaoses ilma kütuseta? Ja kuidas viia see monstrum üle esimesest ettejuhtuvast jõekesest? Koolmekohal jääb ta sisse, sild tuleb alles kõigepealt leida – ja kui leiadki, siis mitte igaüks neist ei pidanud vastu 17-tonnisele kaalule.
20,5 tuhande tanki ja 17,9 tuhande lahingulennuki kaotamist põhjendasid nõukogude ajaloolased lihtsalt: vanad, ebakindlad, nõrgalt soomustatud „kirstud“, mis töötasid pealegi plahvatusohtlikul bensiinil... Mis siin uurida on, niigi kõik selge!
Kõige levinum „laskurrelv“ oli 1941.aastal kolmeliiniline Mosini vintpüss. See relv on ületamatu näide kauakestvusest ja töökindlusest. „Kolmeliinilist“ võis uputada soos, kaevata liiva sisse, pillata soolasesse merevette – aga see muudkui tulistas ja tulistas.
Selle tõelise insenerimõtte šedöövri kaal oli 3,5 kg ilma padruniteta. See tähendab, et iga noor terve meesterahvas (aga just sellistest koosneski 1941.aasta suvel Punaarmee) võis ilma eriliselt pingutamata viia lahinguväljalt välja 3-4 vintpüssi. Aga ka kõige nirum kolhoosihobune võis lihtsa talupojavankri ette rakendatult vedada tagalasse sadakond „kolmeliinilist“, mis olid jäänud maha haavata või surma saanud võitlejatest.
Ja veel. Vintpüsse ei jagata „lihtsalt niisama“. Igal püssil on oma individuaalne number, igaüks antakse välja isikuliselt ja allkirja vastu. Kõikidele, ka verinoortele nekrutitele, selgitati, et isikliku relva kaotamise eest läheb ta tribunali alla.
Kuidas siis said kaduma minna KUUS MILJONIT vintpüssi ja kuulipildujat?
Ärme hakkame lihtsustama. Sõjas on nagu sõjas ikka. Mitte alati ei õnnestu lahinguväljalt kokku koguda kõiki vintpüsse kuni viimseni. Mitte iga veoauto või vagun relvadega ei jõua lahinguolukorras alati sihtkohta. Lõpuks sai mingi osa vintpüssidest ja kuulipildujatest tõesti vigastada tule läbi, plahvatuses, polaarjoonetaguses külmas.
Kas on võimalik ligikaudselt hinnata sellise laskurrelvastuse „normaalse“ kao määra?
Loomulikult saab. Avame sellesama „Grif sekretnosti snjat“ raamatu leheküljelt 352 ja loeme.
1945.aasta nelja kuuga kaotati 1 040 000 ühikut laskurrelvastust.
1944.aasta nelja kuu jooksul keskmiselt 937 000 ühikut.
Kas see tähendab, et 1941.aasta kuue kuu jooksul oleks „normaalne“ laskurrelvastuse kadu Punaarmees pidanud olema umbes poolteist miljonit ühikut? Ei, see on ekslik, kiirustav järeldus. 1944-1945 aastal oli tegevarmee arvukus kaks korda suurem kui 1941.aastal (6,4 miljonit vs 3,0 miljonit, vaata lk 153 samas kogumikus). Rohkem inimesi, rohkem relvi, suuremad kaotused. Õigem on arvestada umbes niimoodi: 1944.aastal kaotas üks miljon sõdurit keskmiselt 36 tuhat ühikut laskurrelvastust kuus. Järelikult oleksid 1941.aasta kuue kuu „normaalsed“ kaotused pidanud olema umbes 650-700 tuhat ühikut. Aga kaotati 6,3 miljonit!
Niisiis leidis 1941.aastal aset „ülenormatiivne“ laskurrelvastuse kadu, mis ulatus 5,5 miljoni ühikuni. Pidage see arv meeles, austatud lugeja! Me kohtame seda varsti uuesti. Nüüd aga püüame hinnata „ülenormatiivset“ kulu teistes relvastusliikides.
Hitlerlik „Blitzkrieg“ – see oli peamiselt tankisõda. Selle aja peamised tankitõrjevahendid olid tankitõrjekahurid. 22.juuni 1941.aasta seisuga oli neid Punaarmees 14 900 tükki (tegelikult veelgi rohkem, kuna teatmiku „Grif sekretnosti snjat“ koostajad ei arvestanud millegipärast 76-mm ja 85-mm kahureid, mis olid tankitõrje suurtükibrigaadide relvastuses).
1941.aasta kuue kuuga andis tööstus Punaarmeele veel 2500 tankitõrjekahurit.
Kokku oli üldine ressurss seega 17 400 ühikut, millest kaotati 70 % (12 100 kahurit).
Aga kogu 1943.aasta jooksul – 12 kuuga – kaotati 5500 tankitõrjekahurit, mis moodustas kõigest 14,6 % üldisest ressursist. 1943.aasta ei ole juhuslikult näidisena valitud. Sellel aastal toimusid grandioossed tankilahingud Kurski kaarel, see oli aasta, mil sakslased alustasid massilist rasketankide „Tiiger“ ja „Panter“ tootmist, mille vastu meie „neljakümneviiesed“ (aga just need moodustasid 1943.aastal ikka veel 95 % üldisest tankitõrjekahurite ressursist) olid võrdlemisi abitud.
Ja sellest hoolimata kaotas Punaarmee 1943.aastal igas kuus 460 kahurit, aga 1941.aastal – siis, kui kaks kolmandikku saksa tankidest Idarindel moodustasid kerged kuulikindla soomusega masinad – 2000 kahurit kuus. See on 4,5 korda rohkem. Kuid ka see on täiesti vale arvestus.
Mitte mingit „ühetasast“ 2000 kahuri kaotust kuus tegelikult ei toimunud. Tegelikult kaotati suurem osa tankitõrjekahuritest paari esimese sõjanädalaga – ja edasi pidid Leningradi ja Moskva kaitsjad süütepudelitega vaenlase tankide alla hüppama.
Veelgi ilmekam on välisuurtükiväe kaotuste proportsioon.
1943.aastal kaotati 5700 suurtükki (9,7 % ressursist), aga 1941.aasta kuue kuu jooksul – 24 400 (56 % üldisest resssursist). Tinglikud „keskmised kaotused kuus“ olid 1941.aastal 8,5 korda suuremad kui 1943.aastal.
Niisiis – kas kõik need kahurid, miinipildujad, kuulipildujad, tankid, vintpüssid, lennukid jne kaotati lahingus või jäeti lihtsalt paaniliselt põgenevate Punaarmee võitlejate ja komandöride poolt maha?
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... elvata.pdf
Inimene ilma relvata
Jaa, jaa, jaa, austatud lugejad, ma kuulen suurepäraselt teie pahaseid hääli: „Ja oli tal ka tahtmist igasugust rämpsu välja kaevata! No küll on imelik harrastus see igasuguste jäleduste kollektsioneerimine! Miks näeb autor ainult negatiivset? Aga kus on Bresti kindluse kangelaslik kaitsmine, aga kus on 28 panfiilovlase kangelastegu...?“
Teie pahameel on mulle arusaadav. Ka mina sündisin Nõukogude Liidus. Kuid vabandama ma ei kiirusta. Parem on veel kord meenutada, millest see raamat on – me püüame leida põhjusi, miks tohutu suur, hambuni relvastatud ja vaenlast arvuliselt mitmekordselt ületav Punaarmee paari nädalaga purustati, hävitati ja paisati sadade kilomeetrite kaugusele Nõukogude Liidu läänepiiridest. Ja nüüd, lõpetades kõikide „elavate piltidega“, püüame me minna üksikasjadelt üle üldistamisele, subjektiivsetelt arvamustelt ja pealtnägijate tunnistustelt kuivade (kuid mitte vähem vapustavamate) arvude juurde.
Alustame kõige lihtsamast. Hingetute esemete arvulisest üleslugemisest. Autori jälkide vihjete peale kõige enam solvunud lugejail soovitan vaadata statistilise kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ 368-t lehekülge. See kogumik koostati (meenutame seda veel kord) Vene armee Kindralstaabi töötajate poolt Kindralstaabi ülema asetäitja kindralpolkovnik G.F.Krivošejevi juhtimisel.
Töötades selle lehekülje kallal kalkulaatoriga, saavad nad teada, et kolme sõjakuu jooksul, 22.juunist kuni 26.septembrini, kaotasid meie väed ainult lõuna sõjatandril 1 934 700 ühikut igat tüüpi laskurrelvastust s.o vintpüsse, kuulipildujaid, automaate ja revolvreid. Kokku aga kaotas Punaarmee 1941.aastal 6 290 000 ühikut laskerelvastust.
Sealsamas leheküljelt 367 saab iga soovija kokku arvestada, et 1941.aasta kuue kuuga kaotati kõikidel rinnetel 40 600 igat tüüpi suurtükki ja 60 500 miinipildujat. Nojah, need kaotused on veel kuidagi seletatavad. Kahur on küllaltki raske asjandus. Isegi kõige kergem (76-mm 1927.aasta mudel) kaalus peaaegu tonni. Aga kui väejuhatus usaldas teie hoolde 152-mm kahuri 1935.a. mudeli kaaluga 17 tonni? Kuidas seda piiramisrõngast välja tuua, kui veduk läks rikki või jäi taganemise kaoses ilma kütuseta? Ja kuidas viia see monstrum üle esimesest ettejuhtuvast jõekesest? Koolmekohal jääb ta sisse, sild tuleb alles kõigepealt leida – ja kui leiadki, siis mitte igaüks neist ei pidanud vastu 17-tonnisele kaalule.
20,5 tuhande tanki ja 17,9 tuhande lahingulennuki kaotamist põhjendasid nõukogude ajaloolased lihtsalt: vanad, ebakindlad, nõrgalt soomustatud „kirstud“, mis töötasid pealegi plahvatusohtlikul bensiinil... Mis siin uurida on, niigi kõik selge!
Kõige levinum „laskurrelv“ oli 1941.aastal kolmeliiniline Mosini vintpüss. See relv on ületamatu näide kauakestvusest ja töökindlusest. „Kolmeliinilist“ võis uputada soos, kaevata liiva sisse, pillata soolasesse merevette – aga see muudkui tulistas ja tulistas.
Selle tõelise insenerimõtte šedöövri kaal oli 3,5 kg ilma padruniteta. See tähendab, et iga noor terve meesterahvas (aga just sellistest koosneski 1941.aasta suvel Punaarmee) võis ilma eriliselt pingutamata viia lahinguväljalt välja 3-4 vintpüssi. Aga ka kõige nirum kolhoosihobune võis lihtsa talupojavankri ette rakendatult vedada tagalasse sadakond „kolmeliinilist“, mis olid jäänud maha haavata või surma saanud võitlejatest.
Ja veel. Vintpüsse ei jagata „lihtsalt niisama“. Igal püssil on oma individuaalne number, igaüks antakse välja isikuliselt ja allkirja vastu. Kõikidele, ka verinoortele nekrutitele, selgitati, et isikliku relva kaotamise eest läheb ta tribunali alla.
Kuidas siis said kaduma minna KUUS MILJONIT vintpüssi ja kuulipildujat?
Ärme hakkame lihtsustama. Sõjas on nagu sõjas ikka. Mitte alati ei õnnestu lahinguväljalt kokku koguda kõiki vintpüsse kuni viimseni. Mitte iga veoauto või vagun relvadega ei jõua lahinguolukorras alati sihtkohta. Lõpuks sai mingi osa vintpüssidest ja kuulipildujatest tõesti vigastada tule läbi, plahvatuses, polaarjoonetaguses külmas.
Kas on võimalik ligikaudselt hinnata sellise laskurrelvastuse „normaalse“ kao määra?
Loomulikult saab. Avame sellesama „Grif sekretnosti snjat“ raamatu leheküljelt 352 ja loeme.
1945.aasta nelja kuuga kaotati 1 040 000 ühikut laskurrelvastust.
1944.aasta nelja kuu jooksul keskmiselt 937 000 ühikut.
Kas see tähendab, et 1941.aasta kuue kuu jooksul oleks „normaalne“ laskurrelvastuse kadu Punaarmees pidanud olema umbes poolteist miljonit ühikut? Ei, see on ekslik, kiirustav järeldus. 1944-1945 aastal oli tegevarmee arvukus kaks korda suurem kui 1941.aastal (6,4 miljonit vs 3,0 miljonit, vaata lk 153 samas kogumikus). Rohkem inimesi, rohkem relvi, suuremad kaotused. Õigem on arvestada umbes niimoodi: 1944.aastal kaotas üks miljon sõdurit keskmiselt 36 tuhat ühikut laskurrelvastust kuus. Järelikult oleksid 1941.aasta kuue kuu „normaalsed“ kaotused pidanud olema umbes 650-700 tuhat ühikut. Aga kaotati 6,3 miljonit!
Niisiis leidis 1941.aastal aset „ülenormatiivne“ laskurrelvastuse kadu, mis ulatus 5,5 miljoni ühikuni. Pidage see arv meeles, austatud lugeja! Me kohtame seda varsti uuesti. Nüüd aga püüame hinnata „ülenormatiivset“ kulu teistes relvastusliikides.
Hitlerlik „Blitzkrieg“ – see oli peamiselt tankisõda. Selle aja peamised tankitõrjevahendid olid tankitõrjekahurid. 22.juuni 1941.aasta seisuga oli neid Punaarmees 14 900 tükki (tegelikult veelgi rohkem, kuna teatmiku „Grif sekretnosti snjat“ koostajad ei arvestanud millegipärast 76-mm ja 85-mm kahureid, mis olid tankitõrje suurtükibrigaadide relvastuses).
1941.aasta kuue kuuga andis tööstus Punaarmeele veel 2500 tankitõrjekahurit.
Kokku oli üldine ressurss seega 17 400 ühikut, millest kaotati 70 % (12 100 kahurit).
Aga kogu 1943.aasta jooksul – 12 kuuga – kaotati 5500 tankitõrjekahurit, mis moodustas kõigest 14,6 % üldisest ressursist. 1943.aasta ei ole juhuslikult näidisena valitud. Sellel aastal toimusid grandioossed tankilahingud Kurski kaarel, see oli aasta, mil sakslased alustasid massilist rasketankide „Tiiger“ ja „Panter“ tootmist, mille vastu meie „neljakümneviiesed“ (aga just need moodustasid 1943.aastal ikka veel 95 % üldisest tankitõrjekahurite ressursist) olid võrdlemisi abitud.
Ja sellest hoolimata kaotas Punaarmee 1943.aastal igas kuus 460 kahurit, aga 1941.aastal – siis, kui kaks kolmandikku saksa tankidest Idarindel moodustasid kerged kuulikindla soomusega masinad – 2000 kahurit kuus. See on 4,5 korda rohkem. Kuid ka see on täiesti vale arvestus.
Mitte mingit „ühetasast“ 2000 kahuri kaotust kuus tegelikult ei toimunud. Tegelikult kaotati suurem osa tankitõrjekahuritest paari esimese sõjanädalaga – ja edasi pidid Leningradi ja Moskva kaitsjad süütepudelitega vaenlase tankide alla hüppama.
Veelgi ilmekam on välisuurtükiväe kaotuste proportsioon.
1943.aastal kaotati 5700 suurtükki (9,7 % ressursist), aga 1941.aasta kuue kuu jooksul – 24 400 (56 % üldisest resssursist). Tinglikud „keskmised kaotused kuus“ olid 1941.aastal 8,5 korda suuremad kui 1943.aastal.
Niisiis – kas kõik need kahurid, miinipildujad, kuulipildujad, tankid, vintpüssid, lennukid jne kaotati lahingus või jäeti lihtsalt paaniliselt põgenevate Punaarmee võitlejate ja komandöride poolt maha?
Viimati muutis Troll, 30 Mär, 2008 4:47, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
98
Meile juba tuttav Edelarinde poliitpropaganda valitsuse ülem Mihhailov kandis 17.juulil 1941.a. ette:
„...rinde väeosades oli palju üksikute võitlejate, gruppide ja allüksuste paanilise põgenemise juhtumeid. Paanika kandus nahahoidjate ja argpükside tõttu sageli üle ka teistesse väeosadesse, desorienteeris kõrgemaid staape tegeliku olukorra suhtes rindel, arvulise koosseisu kohta ja meie kaotuste suhtes.
Eranditult suur on desertööride arv. Ainuüksi 6.laskurkorpuses peeti sõja esimese 10 päeva jooksul desertööridena kinni ja saadeti rindele tagasi 5000 inimest...
Mittetäielike andmete kohaselt on sõjaperioodil tõkestussalkade poolt kinni peetud umbes 54 tuhat inimest, kes olid oma väeosad kaotanud või neist maha jäänud, nende seas 1300 inimest juhtivkoosseisust...“
Nii palju oli „mittetäielike andmete järgi“ ja ainult need, keda õnnestus Edelarinde üldise lagunemise olukorras kinni pidada. Nende desertööride arvu, keda ei õnnestunud tabada, võib hinnata selle järgi, et kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ andmete kohaselt moodustasid Edelarinde kaotused 22.juunist kuni 6.juulini:
- 65 755 haavatuid ja haigeid
- 165 452 surnuid ja teadmata kadunuid
Sõna „ja“ abil peitsid kogumiku koostajad desertööride arvu osavalt üldiste pöördumatute kaotuste hulka, kuid võttes arvesse, et haavatute ja tapetute suhe oli XX saj. relvastatud konfliktides väga stabiilselt 3 : 1, võime oletada, et umbes 140 tuhat inimest (10 diviisi!) lasksid jalga või sattusid vangi. Ja seda ainult ühel rindel ja ainult sõja kahe esimese nädala jooksul.
Need, kes üles leiti või mõnel teisel viisil rivvi naasesid, moodustasid ainult osa (nagu me edaspidi näitame – väikese osa) „desertööride“ üldarvust. Jutumärgid pole siin juhuslikult. Punaarmees 1941.aasta suvel kujunenud situatsioon oli selline, et selle kirjeldamisel on väga raske kasutada üldlevinud termineid.
Punaarmee väeosa purustamise ja kadumise „tüüpskeem“ (nagu seda on kirjeldatud suures hulgas raamatutes, dokumentides ja mälestustes) oli selline.
Esimene punkt. Kõlab meeleheitlik karje: „Meid piiratakse ümber!“ 1941.aasta suvel sooritas see lühike fraas imesid. Kirjanik-rindemees V.Astafjev meenutab:
„...see lühike, eraelus peaaegu kasutamatu saatuslik fraas valitses tohutute inimmasside üle, kes jooksid, hulkusid, roomasid ringi ilma igasuguste käskude ja reegliteta...“
Punkt kaks. Komandöri kaotamine. Põhjused võisid olla vägagi erinevad: hukkus, sai haavata, sõitis kõrgemasse staapi olukorda väljaselgitama, laskis end maha või pani lihtsalt jooksu.
Punkt kolm. Keegi „kogenutest“, kes võttis enda peale peatajäänud väeosa juhtimise, võtab vastu otsuse – murda „väikeste gruppidena“ läbi ida suunas. Kõik. See on lõpp. Mõne päeva (või tunni) pärast laguneb endine pataljon (polk, diviis) täielikult ja lakkab eksisteerimast.
Punkt neli. Tohutu hulk üksikuid „rändureid“, kes hulkusid mõttetult, ilma sihita ja toiduta mööda metsi ja põlde ringi, lähevad lõpuks küladesse, inimeste juurde. Aga külas on sakslased. Edasi on variante hoopis vähe: jääda varjule mõne haleda südamega lesknaise juurde, sõjavangilaager või teenistus „politseis“. Ongi kõik.
Missuguse sõnaga on meil õigus neid inimesi nimetada? Desertöörid, kodumaa reeturid, teadmata kadunud, ennast vangi andnud, vangi võetud? Ei tea, otsustage ise, austatud lugeja. Kuid ühe „etteütlemise“ peame siiski tegema: kui selline käsk – „laiali minna ja väikeste gruppidena piiramisrõngast väljuda“ – eksisteeris, kui see kirjutati kunagi kellegi poolt tindipliiatsiga paberitükile, siis ei saa „deserteerimisest“ enam juttugi olla. Armees on ette nähtud käske täita. Ainult et kes see leiab tänasel päeval selle paberitüki?
Pretendeerimata üldsegi „kompetentsete organite“ asendajaks ja andmata personaalseid hinnanguid, püüame siiski kasvõi ligikaudselt hinnata selle nähtuse mastaapi.
Avame ikka sellesama statistilise kogumiku. Kogu sõja jooksul mõisteti deserteerumises süüdi 376 tuhat sõjaväelast. Veel 940 tuhat inimest „kutsuti teistkordselt teenistusse“. Selle veidra terminiga tähistatakse neid Punaarmee komandöre ja võitlejaid, kes erinevatel põhjustel „kaotasid“ oma väeosa ja jäid sakslaste poolt okupeeritud territooriumile, aga 1943-44 aastal võeti uuesti armeesse. Kusjuures nende seast võis leida mitte ainult sõduri sääresidemetega kolhoosnikuid, vaid ka kaks kindralit: 24.Armee suurtükiväe juhataja Mošenin ja 189.laskurdiviisi komandör Tšitškanov. Seejuures tuleb meeles pidada ka seda, et esialgne „kadumaläinute“ arv oli tunduvalt suurem – mitte igaüks ei elanud üle neid kahte-kolme vaesust, nälga, mahalaskmisi, haaranguid ja pommitamisi täis aastaid...
Kogumiku 140-dal leheküljel on toodud kõikide kategooriate järgi rivist väljalangenud isikkoosseisu arv: tapetud, surnud, teadmata kadunud, vangilangenud, GULAGi saadetud (mitte trahvipataljoni, mis on armee osa), haavatasaamise ja haigestumise tõttu demobiliseeritud ning „muud“. See arv erineb eelmisel leheküljel toodud „erinevatel põhjustel Relvajõududest lahkunute“ üldarvust 2 343 000 inimese võrra. Kogumiku autorid ise seletavad seda vahet otsesõnu „suure arvu ülesleidmata desertööridega“.
Peale selle tuleb desertööride sekka lugeda ka tohutu arv isikuid, kes hoidusid sõja esimestel päevadel mobilisatsioonist kõrvale. Kuni kõige viimase ajani hinnati sellist formuleeringut alatuks laimuks. Ja alles 1992.aastal avaldasid Kindralstaabi töötajad – „kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ autorid – esimest korda sellised vapustavad arvud:
„Kokku jäi ajutiselt vaenlase poolt hõivatud territooriumile 5 631 600 inimest Nõukogude Liidu mobilisatsiooniressursist... Balti ESRK-s moodustasid need kaotused 810 844 inimest, Lääne ESRK-s – 889 112 inimest, Kiievi ESRK-s – 1 625 174 inimest ja Odessa SRK-s – 813 412 inimest...“
Loomulikult ei saa kõiki neid 5,6 miljonit mitteilmunud kutsealust nimetada tahtlikeks desertöörideks. Paljudes kohtades kadusid sõjakomissariaadid enne, kui kutsealused jõudsid sinna saabuda. Kuid ei maksa
ka ületähtsustada Wehrmachti kiiret edasiliikumist ja seda enam – kuulutada seda mitmemiljonilise kutsealuste kontingendi kaotamise peamiseks põhjuseks.
Geograafia on koos aritmeetikaga selles küsimuses äärmiselt lihtne.
Lääne ESRK hõlvas kogu Valgevene ja Smolenski oblasti territooriumi. Sakslased vallutasid suurema osa sellest territooriumist alles 1941.aasta juuli lõpuks.
Kiievi ESRK on kogu Paremkalda Ukraina ja osa Vasakkalda Ukrainast Kiievi oblasti ulatuses. Aga sakslased ilmusid Dnepri taha alles septembris.
Odessa SRK – see pole ainult Odessa oblast, vaid ka Nikolajevi, Hersoni, Dnepropetrovski ja Žaporožje oblastid, Moldaavia ja Krimm. Nende tohutute Musta ja Aasovi mere äärsete territooriumite hõivamine lõpetati alles 1941.aasta hilissügisel, kuid ka sellest ajast jäi väheks kutsealuste kokkukorjamiseks, milleks kõikide sõjaeelsete plaanide kohaselt pidi kuluma vaid mõned loetud päevad. Näiteks ilmusid Vorošilovgradi oblasti Artemovski kutsealuste punkti 16.oktoobriks 1941.a ainult 10 % mobiliseeritutest, Klimovskis – 18 %. Harkovi SRK-s oli 23.oktoobri 1941.a. seisuga kohale saabunud ainult 43 % üldisest kutsealuste arvust. Sel ajal olid sagedased ka mobiliseeritute põgenemised nende tegevarmeesse viimise ajal. Harkovi ja Stalinski oblastite sõjakomissariaatide andmetel moodustas 1941.a. oktoobris desertööride protsent vastmobiliseeritutest Tšugujevi rajoonis – umbes 30 %, Stalinski rajoonis – 35 %, Izjumi rajoonis – 45 %...
Meile juba tuttav Edelarinde poliitpropaganda valitsuse ülem Mihhailov kandis 17.juulil 1941.a. ette:
„...rinde väeosades oli palju üksikute võitlejate, gruppide ja allüksuste paanilise põgenemise juhtumeid. Paanika kandus nahahoidjate ja argpükside tõttu sageli üle ka teistesse väeosadesse, desorienteeris kõrgemaid staape tegeliku olukorra suhtes rindel, arvulise koosseisu kohta ja meie kaotuste suhtes.
Eranditult suur on desertööride arv. Ainuüksi 6.laskurkorpuses peeti sõja esimese 10 päeva jooksul desertööridena kinni ja saadeti rindele tagasi 5000 inimest...
Mittetäielike andmete kohaselt on sõjaperioodil tõkestussalkade poolt kinni peetud umbes 54 tuhat inimest, kes olid oma väeosad kaotanud või neist maha jäänud, nende seas 1300 inimest juhtivkoosseisust...“
Nii palju oli „mittetäielike andmete järgi“ ja ainult need, keda õnnestus Edelarinde üldise lagunemise olukorras kinni pidada. Nende desertööride arvu, keda ei õnnestunud tabada, võib hinnata selle järgi, et kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ andmete kohaselt moodustasid Edelarinde kaotused 22.juunist kuni 6.juulini:
- 65 755 haavatuid ja haigeid
- 165 452 surnuid ja teadmata kadunuid
Sõna „ja“ abil peitsid kogumiku koostajad desertööride arvu osavalt üldiste pöördumatute kaotuste hulka, kuid võttes arvesse, et haavatute ja tapetute suhe oli XX saj. relvastatud konfliktides väga stabiilselt 3 : 1, võime oletada, et umbes 140 tuhat inimest (10 diviisi!) lasksid jalga või sattusid vangi. Ja seda ainult ühel rindel ja ainult sõja kahe esimese nädala jooksul.
Need, kes üles leiti või mõnel teisel viisil rivvi naasesid, moodustasid ainult osa (nagu me edaspidi näitame – väikese osa) „desertööride“ üldarvust. Jutumärgid pole siin juhuslikult. Punaarmees 1941.aasta suvel kujunenud situatsioon oli selline, et selle kirjeldamisel on väga raske kasutada üldlevinud termineid.
Punaarmee väeosa purustamise ja kadumise „tüüpskeem“ (nagu seda on kirjeldatud suures hulgas raamatutes, dokumentides ja mälestustes) oli selline.
Esimene punkt. Kõlab meeleheitlik karje: „Meid piiratakse ümber!“ 1941.aasta suvel sooritas see lühike fraas imesid. Kirjanik-rindemees V.Astafjev meenutab:
„...see lühike, eraelus peaaegu kasutamatu saatuslik fraas valitses tohutute inimmasside üle, kes jooksid, hulkusid, roomasid ringi ilma igasuguste käskude ja reegliteta...“
Punkt kaks. Komandöri kaotamine. Põhjused võisid olla vägagi erinevad: hukkus, sai haavata, sõitis kõrgemasse staapi olukorda väljaselgitama, laskis end maha või pani lihtsalt jooksu.
Punkt kolm. Keegi „kogenutest“, kes võttis enda peale peatajäänud väeosa juhtimise, võtab vastu otsuse – murda „väikeste gruppidena“ läbi ida suunas. Kõik. See on lõpp. Mõne päeva (või tunni) pärast laguneb endine pataljon (polk, diviis) täielikult ja lakkab eksisteerimast.
Punkt neli. Tohutu hulk üksikuid „rändureid“, kes hulkusid mõttetult, ilma sihita ja toiduta mööda metsi ja põlde ringi, lähevad lõpuks küladesse, inimeste juurde. Aga külas on sakslased. Edasi on variante hoopis vähe: jääda varjule mõne haleda südamega lesknaise juurde, sõjavangilaager või teenistus „politseis“. Ongi kõik.
Missuguse sõnaga on meil õigus neid inimesi nimetada? Desertöörid, kodumaa reeturid, teadmata kadunud, ennast vangi andnud, vangi võetud? Ei tea, otsustage ise, austatud lugeja. Kuid ühe „etteütlemise“ peame siiski tegema: kui selline käsk – „laiali minna ja väikeste gruppidena piiramisrõngast väljuda“ – eksisteeris, kui see kirjutati kunagi kellegi poolt tindipliiatsiga paberitükile, siis ei saa „deserteerimisest“ enam juttugi olla. Armees on ette nähtud käske täita. Ainult et kes see leiab tänasel päeval selle paberitüki?
Pretendeerimata üldsegi „kompetentsete organite“ asendajaks ja andmata personaalseid hinnanguid, püüame siiski kasvõi ligikaudselt hinnata selle nähtuse mastaapi.
Avame ikka sellesama statistilise kogumiku. Kogu sõja jooksul mõisteti deserteerumises süüdi 376 tuhat sõjaväelast. Veel 940 tuhat inimest „kutsuti teistkordselt teenistusse“. Selle veidra terminiga tähistatakse neid Punaarmee komandöre ja võitlejaid, kes erinevatel põhjustel „kaotasid“ oma väeosa ja jäid sakslaste poolt okupeeritud territooriumile, aga 1943-44 aastal võeti uuesti armeesse. Kusjuures nende seast võis leida mitte ainult sõduri sääresidemetega kolhoosnikuid, vaid ka kaks kindralit: 24.Armee suurtükiväe juhataja Mošenin ja 189.laskurdiviisi komandör Tšitškanov. Seejuures tuleb meeles pidada ka seda, et esialgne „kadumaläinute“ arv oli tunduvalt suurem – mitte igaüks ei elanud üle neid kahte-kolme vaesust, nälga, mahalaskmisi, haaranguid ja pommitamisi täis aastaid...
Kogumiku 140-dal leheküljel on toodud kõikide kategooriate järgi rivist väljalangenud isikkoosseisu arv: tapetud, surnud, teadmata kadunud, vangilangenud, GULAGi saadetud (mitte trahvipataljoni, mis on armee osa), haavatasaamise ja haigestumise tõttu demobiliseeritud ning „muud“. See arv erineb eelmisel leheküljel toodud „erinevatel põhjustel Relvajõududest lahkunute“ üldarvust 2 343 000 inimese võrra. Kogumiku autorid ise seletavad seda vahet otsesõnu „suure arvu ülesleidmata desertööridega“.
Peale selle tuleb desertööride sekka lugeda ka tohutu arv isikuid, kes hoidusid sõja esimestel päevadel mobilisatsioonist kõrvale. Kuni kõige viimase ajani hinnati sellist formuleeringut alatuks laimuks. Ja alles 1992.aastal avaldasid Kindralstaabi töötajad – „kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ autorid – esimest korda sellised vapustavad arvud:
„Kokku jäi ajutiselt vaenlase poolt hõivatud territooriumile 5 631 600 inimest Nõukogude Liidu mobilisatsiooniressursist... Balti ESRK-s moodustasid need kaotused 810 844 inimest, Lääne ESRK-s – 889 112 inimest, Kiievi ESRK-s – 1 625 174 inimest ja Odessa SRK-s – 813 412 inimest...“
Loomulikult ei saa kõiki neid 5,6 miljonit mitteilmunud kutsealust nimetada tahtlikeks desertöörideks. Paljudes kohtades kadusid sõjakomissariaadid enne, kui kutsealused jõudsid sinna saabuda. Kuid ei maksa
ka ületähtsustada Wehrmachti kiiret edasiliikumist ja seda enam – kuulutada seda mitmemiljonilise kutsealuste kontingendi kaotamise peamiseks põhjuseks.
Geograafia on koos aritmeetikaga selles küsimuses äärmiselt lihtne.
Lääne ESRK hõlvas kogu Valgevene ja Smolenski oblasti territooriumi. Sakslased vallutasid suurema osa sellest territooriumist alles 1941.aasta juuli lõpuks.
Kiievi ESRK on kogu Paremkalda Ukraina ja osa Vasakkalda Ukrainast Kiievi oblasti ulatuses. Aga sakslased ilmusid Dnepri taha alles septembris.
Odessa SRK – see pole ainult Odessa oblast, vaid ka Nikolajevi, Hersoni, Dnepropetrovski ja Žaporožje oblastid, Moldaavia ja Krimm. Nende tohutute Musta ja Aasovi mere äärsete territooriumite hõivamine lõpetati alles 1941.aasta hilissügisel, kuid ka sellest ajast jäi väheks kutsealuste kokkukorjamiseks, milleks kõikide sõjaeelsete plaanide kohaselt pidi kuluma vaid mõned loetud päevad. Näiteks ilmusid Vorošilovgradi oblasti Artemovski kutsealuste punkti 16.oktoobriks 1941.a ainult 10 % mobiliseeritutest, Klimovskis – 18 %. Harkovi SRK-s oli 23.oktoobri 1941.a. seisuga kohale saabunud ainult 43 % üldisest kutsealuste arvust. Sel ajal olid sagedased ka mobiliseeritute põgenemised nende tegevarmeesse viimise ajal. Harkovi ja Stalinski oblastite sõjakomissariaatide andmetel moodustas 1941.a. oktoobris desertööride protsent vastmobiliseeritutest Tšugujevi rajoonis – umbes 30 %, Stalinski rajoonis – 35 %, Izjumi rajoonis – 45 %...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist