igavesti eilne
See, kes küüditas siin kuni sakslaste tulekuni 1941 aastal, tuli 1944 aastal tagasi ja võis oma plaane jätkata. Või kaotas Stalin oma kavad kangemat mekkides vahepeal ära, ehk pani need kogemata oma suure piibuga põlema? Äkki toimus mingi ootamatu leebumine 1949 aasta talurahva suurküüditamiseni. Siis jälle leebus neljaks aastaks kuni oma surmani.
Et öelda tahad Sa mida?
Liiga vähe küüditati ja tapeti?
Võib olla Sa heidad pilgu tolleaegsele kaardile ja näed, et 1949a. oli poliitiline seis natuke muutunud ja alanud oli külm sõda.
Minu arvamus(põhineb puhtalt oleksoloogiale) on see, et eestlasi päästis see, et asusime lääne silme all.
N-Liit pidi väliselt olema ikkagi rahu, mitte terrori riik.
Balti rahvaste kadumine poleks kindlasti märkamata jäänud.
Kui oleksime asunud natuke ida pool, oleks meie saatus olnud sama, nagu kõigil Soome-Ugrilastel, kes Venemaa alla jäänud on.
Meie puhul valiti vaiksem venestamise taktika.
Vene keelne haridus, massiline Vene võõrtööjõu sissetoomine, kogu see aeg muidugi räige punane ajupesu. Eestlased oleks lõpuks vaikselt kadunud ja keegi ei esitaks ebameeldivaid küsimusi.
1941a oli hoopis teine poliitiline seis III Reich ei oleks esitanud mingeid küsimusi, sest oli ise sarnane.
Lääs ei oleks esitanud mingeid küsimusi, sest sõjas III Reichi vastu vajati liitlast.
Selle põhjal võib oletada, et 1941a., kui ei oleks tulnud sakslased, oleks venelased eestlased(suure enamuse) ära küüditanud ja tapnud ning keegi ei oleks vahele tulnud.
Päts&Co ees ei pea me millegi eest tänulikud olema, vastupidi, viimane karuteene Eesti rahvale oli see, et Kaitseliidult korjati relvad.
Sellega hävitati praktiliselt igasugune võimalus end vaenlase eest kaitsta.
Reigo
Sõja korral oleks see võib-olla samuti säilinud, aga kas samas ulatuses, seda me ei tea ega saagi teada.
Üks väheseid kordi, kus olen Sinuga ühel nõul.
Seekord läks õnneks neh, aga seda mitte tänu Pätsule.
Seda väidet on võimatu tõestada.
Aga ka Sinu oma on võimatu tõestada