Tere
Kas lahingutegevuse käigus ühishaudadesse maetutele korraldati hiljem ümbermatmisi ning mis põhimõttel ja kes seda tegid? Asi nimelt selles, et minu vanaonu ja mitmed teisedki mehed on punaväe dokumentide järgi maetud Sõrve poolsaarele Üüdibe külla vennashauda. Tänapäeval on lähim tähistatud haud sellest kohast mõned kilomeetrid eemal Massinõmme surnuaial, kuid selle juures olevatel kividel minu vanaonu nime ei ole. Kummaline, et mehed maeti maha ja nimede jäädvustamine sai privileegiks vaid osadele neist.
Või kuidas asjalood tegelikult olid?
A
Vene poolel sõdinud meeste hauad
Venelased eriti hilisemaid ümbermatmisi ei harrastasnud (kui seda just ei olnud vaja mõne propagandakalmu tekitamiseks nagu Tõnismäel). Nimede jäädvustamisse suhtusid ka ülejala - võis jääda nimesid märkimata või saada valesti kirja pandud. Ja osa ühishaudu võis jääda hiljem hoopis tähistamata, eriti ägedate lahimgute ja paljude hukkunutega paikades. Tähtis oli võit ja et keegi oli langenud, kes just, polnud nii oluline. Käib just haudade, mitte dokumentide kohta, kuigi ka seal võis vigu esineda.
Igasuguseid asju juhtus, päris üldistada ei saa. Aga sellist huvi nagu ameeriklastel iga Vietnamis langenud sõduri vastu, venelastele omistada ei saa. Eestlased üritasid omad küll kodukoha kalmistule matta, kui see vähegi võimalik oli. Matsid vahel võõraidki.Tsaar kirjutas:Vanaisa jutu järgi maeti meie kandis kyll tapetud venelased ja tsiviilisikud kalmistule ymber (vähemalt need, kelle matmispaigad olid teada).Jaanus2 kirjutas:Venelased eriti hilisemaid ümbermatmisi ei harrastasnud (kui seda just ei olnud vaja mõne propagandakalmu tekitamiseks nagu Tõnismäel).
Sellisel juhul tundub, et matmiskoha leidmine on üsna lootusetu tegevus? Kümned mehed aeti lihtsalt auku ja kogu lugu. Üsna loogiline, et kes see ikka leidis Sõrve lahingute käigus mahti suuremaks tseremoonitsemiseks. Vanaonu sai surma 12.10.44, mis on vahetult peale Tehumardi lahingut ning enne suurema madina algust. Arvatavasti hukkus ta esimese kaitseliini ründamise käigus.
!!!
Kus asuvad sõjaväelaste nimekirjad praegu? Vaata pildil.
[img]http://www.gazeta.ee/media/4/20080507-08_02%20[].jpg[/img]
[img]http://www.gazeta.ee/media/4/20080507-08_02%20[].jpg[/img]
![http://www.gazeta.ee/media/4/20080507-08_02%20[].jpg](http://www.gazeta.ee/media/4/20080507-08_02%20%5B%5D.jpg){kind=link}
Ttere!
Kahjuks, ma ei tea seda. Ma leidsin pilti sellel aadressil http://www.gazeta.ee/index.php?itemid=1640
Seal on veel http://www.gazeta.ee/media/4/20080507-08_03%20[].jpg
Kahjuks, ma ei tea seda. Ma leidsin pilti sellel aadressil http://www.gazeta.ee/index.php?itemid=1640
Seal on veel http://www.gazeta.ee/media/4/20080507-08_03%20[].jpg
![http://www.gazeta.ee/media/4/20080507-08_03%20[].jpg](http://www.gazeta.ee/media/4/20080507-08_03%20%5B%5D.jpg){kind=link}
Probleeme on küllaga ka tähistatud vennashaudadel olevate nimedega. Hea näide seesama Tõnismäe haud, mis pidi olema "ENSV esimene haud". Mõne aja eest aitasin täpsustada Velikije-Luki lahingute ajal surnud eestlaste nimesid seal oleval ühishaual ühele sealsele aktivistile (haud ei olnud vist päris linnas, seal piirkonnas on neid vist mitmeid) siinsete nimekirjade alusel. Tulemus - tihti läks lahku surmaaeg või muud andmed, kuigi inimene tundus siiski sama olevat. Rääkimata nimede moonutamisest. Paar isikut esines ka topelt - oli kirja pandud vigaselt ja hiljem läinud kirja 2 erineva isikuna. Sellised on lood tähistatud haudadega.
Lisaks läksid Velikije Lukis teadmata kadunutena kirja ka sakslaste poole ülejooksnud, kes võisid tegelikult elusalt Eestisse jõuda. Ühe sellisega kohtusin arhiivis ise, kes imetles oma nime nimekirjas.
Lisaks läksid Velikije Lukis teadmata kadunutena kirja ka sakslaste poole ülejooksnud, kes võisid tegelikult elusalt Eestisse jõuda. Ühe sellisega kohtusin arhiivis ise, kes imetles oma nime nimekirjas.
Nii et üks ulmeline versioon minu vanaonu osas (jooksis Sõrves sakslaste poole üle) võib osutuda siiski elujõuliseksJaanus2 kirjutas:Lisaks läksid Velikije Lukis teadmata kadunutena kirja ka sakslaste poole ülejooksnud, kes võisid tegelikult elusalt Eestisse jõuda. Ühe sellisega kohtusin arhiivis ise, kes imetles oma nime nimekirjas.
!!!
To Jaanus2
Velikije Luki? Palun, vaatage http://www.obd-memorial.ru/221/Memorial ... 000317.png jne.Jaanus2 kirjutas: Mõne aja eest aitasin täpsustada Velikije-Luki lahingute ajal surnud eestlaste nimesid seal oleval ühishaual ühele sealsele aktivistile ...
Aga kus on praegu Saare ENSV sõjakomissariaadi koostatud vennashaua nimekirjad ?
Venemaale Podolski arhiivis puuduvad.
Teadmata kadunute kohta on ikka igasuguseid lugusid. Siia sobiks ehk kahe korpusemehe mälestused, seda enam, et tolle poole võidelnute lugusid pole just palju leida.Nii et üks ulmeline versioon minu vanaonu osas (jooksis Sõrves sakslaste poole üle) võib osutuda siiski elujõuliseks
Pärinevad need Austraalias mingi aja ilmunud ajakirjakesest "Olion".
Üks tollal ajakirjaga kokku puutunud isik võiks veel elus olla http://www.tlulib.ee/isik/index.php?id=805 - ehk oskaks pseudonüümi taga olnud isikugi tuvastada? Ehk leiab mehe nime ka mõnelt Saaremaa obeliskilt?
1. Lugu
Kuulsusrikkas punapõrgus.
Mind mobiliseeriti sõja puhkemisel 1941. a. juuni lõpul Virumaalt punaväkke. Vastuvõtmine toimus Rakveres. Moodustati grupid 40 meest vagunisse, asetati rongile ja sõit algas. Liikusid kuuldused, et Narvas on sakslased tee lõhkunud ning edasi ei pääse. See andis lootust. Paljudel oli kavatsus Sonda jaama juures, kus rong aeglasemalt liigub, maha hüpata ja metsa põgeneda. Sonda jaamas rongi peatumisel juttu ajades hoiatasid aga naised, et raudtee on valve all ja kõik põõsatagused hävituspataljonlasi täis. Rongi liikuma hakkamisel jälgisime ümbrust ja nägime metsas liikumist – naiste jutt oli õige. Keegi ei julgenud põgenemist üritada. Mitu aastat hiljem kuulsin, et sama teed kaudu Eestist lahkuvailt sõjaväe eshelonidest olid eesti sõjamehed sama kohta ärahüppamiseks kasutanud ja too vist põhjustaski valve asetamise punaste poolt raudteeäärde. Viimaseks lootuseks jäi Narva. Saksa lennukid olid tõesti tee puruks pommitanud, kuid see oli vahepääl parandatud. Jaamades oli kõikjal valve väljas ning üldse valvati Eesti pinnal rongi väga pingeliselt. Tuju langes. Venemaal nõrgenes valve. Mitmed kavatsesid sääl rongilt lahkuda, kuigi keelt ei osanud, ning mõned olidki seda teinud.
Ingerimaa jaamades kohtasime Venemaa eestlasi. Nad tulid sõbralikult juttu ajama ja mõni vanem inimene lausus kahetsevalt: - “Ah Eesti pojad, nüüd te siis lähte!” Sõitsime üle Gatshina Kiirovisse. Valve kohtles meid õige viisakalt. Suuremais jaamades, kus rong kauem peatus, toodi linnast viina ja veini. Endil olid toidukotid kaasas. Ka olid jaamades läbisõitjaile toidupunktid. Saime korralikku suppi. Punaväelasist teenijad pesid isegi me toidunõud puhtaks.
Korra viidi teel ka sauna. Oli nähtavasti ette teatatud. Nii ei võinud elutingimuste üle rongil nuriseda. Muidugi valdas põgenemine endiselt meeli ja tehti plaane. Vahel pääsesid üksikud jaamades ka rongilt välja ja said ringi jalutada. Enamasti tõrjuti rahvas eemale ning rongile lähedale ei lastud. Nii avanes siin ja sääl harva üksikuid võimalusi siiski erainimestega jutelda. Kiirovi ja enne seda jaamades olid mõned Eestist küüditatud naisi kohanud. Nad olnud lastega turbarabas tööl ja kurtnud, et toit olevat väga kehv ja töö raske ning olukord vilets. Samas olnud ka juuditare, kes suitsunälga kaevanud ja paari sigareti eest end müünud.
Kiirovi linna nägime eemalt. Oma ristnurkadega palkhoonetega jättis ta räpase Vene küla ilme. Vagunid tuubiti sääl kõvasti täis; vähemaisse 50, suuremaisse kuni 100 meest. Sisse olid ehitatud kahekordsed narid. Sõitsime edasi Kotlase poole. Jaamades enam vagunist välja jalutama ei pääsenud. Maastik oli tühi ja kõle. Teel kohtasime teisi transporte Baltimailt ja nende hulgas ka eestlasi. Nad olid omakorda samaseid teisi transporte kohanud. Oli üsna noori mehi, täis kanget kuraasi ja isegi lootusi. Räägiti Soome luurelennukitest ja hellitati lootusi, et asi mingil viisil paraneb.
Ühes jaamas saime juttu ajada venelasega, kes seletas, et ta olnud sunnitööl ja läheb nüüd koju tagasi. Oli söönud näoga, riietus mitte alla hariliku venelase oma ja jutt paistis kahtlasena.
Kusagil väikeses jaamas võeti meid rongilt maha, viidi jala ühte külla ja paigutati koolimajja ja muisse avalikult kasutatavaisse ruumidesse. Loodi ka mingi sõjaväeline organisatsioon – rühmad ja roodud kuni pataljonini.
Ohvitseride kohtadele määrati umbkeelsed venelased, ainult rühmavanema ja veltveebli kohtadele pandi meie keskelt vene keele oskajaid – enamasti Petserimaa mehi. Organiseerimine arenes edasi. Ehitati köögid. Toit oli algul maitsetu – õliga tatrapuder, kuid seda sai küllaldaselt, samuti leiba. Olime varem hästi toidetud, toitu jäi palju üle ning külainimesed käisid laudade juures jäänuseid korjamas.
Esialgu tööle ei sunnitud. Kui kellelgi soovi oli, võis vabatahtlikult kolhoosi tööle minna. Üksikud käisidki juhutöödel, olid meelepärast toitu saanud ning eluga rahul. Elu ei paistnud halb olevat. Leiba ja teraviljatoitu oli meilgi külluses.
Korraldati poliittunde, õpiti venekeelseid käsklusi ja peeti riviharjutusi. Rööbiti käisid sisetunnid garnisonimäärustiku ja muu sellise õppimiseks. Valmistati ette sõjaväeliselt. Siis katkestati õppused, meid viidi rongiga ja siis pargastega ühte Dvina-äärsesse külla. Hiljem sain põhjusest aru, sel korral ei osanud me midagi arvata, - Eesti Korpus oli rindel sakslaste poole üle jooksnud ning meid ei usaldatud.
Küla oli metsa rajatud Poolast, Volga äärest ja mujalt küüditatute poolt. Sääl oli tühje maju. Jäi arusaamatuks kas neist inimesed olid surnud või mujale viidud. Meid paigutati uutesse puumajadesse. Alul tehti nagu tegevuse leidmiseks sõjaväe siseõppust, hiljem viidi lennuväljale tööle. Asi hakkas halvema poole venima. Esialgu ei olnud näljatoit. Tööta ei tahtnudki olla ja sai ka süüa. Aga siis hakkas ka tööl toit muutuma halvemaks.
Poolakail olid aiamaad ja nad kasvatasid kartuleid, sibulaid ja muud. Nendega tekkis tutvus ja hakati sõprust looma. Saime osta kartuleid ja sibulaid. Lennuväljal tööl kasutati väljast hobusemehi. Ka neilt sai üht-teist osta. Töö juures sai nendega ka mõtteid vahetada. Tsaariaega näinud vanemate inimestega tekkis varsti usalduslik side. Nad pärisid me päritolu, küsisid, kuhu me läheme ning taipasid varsti me olukorda. Mõned avaldasid ka arvamist kaasaja kohta. Üks vanamees tähendas kord, et “keel on suus puretud ja tasku peidetud rusikas tungivad küüned peopessa, aga avaldamise võimalusi pole”. Nägime ka usklikke risti ette löömas. Kiideti tsaariaega märkusega, et kui tööd tegid, said elada; nüüd töötad ka, kuid näljas oled ikkagi ning ei tea, mida homne päev toob. Nooremad olid kommunistlikus vaimus üles kasvanud, olukorraga rahul ega osanud paremat tahtagi. Kuna koos töötati, ei saadud seda ühenduse tekkimist takistada.
Töö tulemused olid vähesed ning ei rahuldanud võimumehi. Hakati ergutama. Paljudel ei olnud vastavat riietust, toit oli kehvemaks muutunud ning töö edukuse langus põhjendatud. Esines tõrkumisi ja isegi vastuhakkamist. Nurisejaid ja ninamehi pandi kartsu. Käes oli sügis oma külmadega. Jagati Eesti sõjaväe riietust. Oli uusi ja kantuid, nagu kellelegi juhtus. Aga puudusid jalanõud. Saabasteta mehed nurisesid – taas kartsu.
Kord pilluti pataljoniülemat leivatükkide ja pudruga. Mehi vangistati. Tekkis mässuvaim. Saatkond läks pataljoniülema juurde nõudega: “Kui mehi kartserist vabastata, vabastame ise”. Patül lubas vaadata, kuid ei teinud üht ega teist ja lõpuks vangistati saatkond. Läks uus saatkond ja nõudis kõikide vabastamist lõunaks. Ei mingit tulemust.
Õhtuse loendi järel ei mindud laiali, nõuti vangide vabastamist ja lauldi Eesti hümni. See oli võimsam hümnilaulmine, mida eales oma elus olen kuulnud. Samast mindi pärast laulmist kartseri juurde ja vabastati vangid. Selle võimsa laulmise tulemuseks oli, kui venelastest juhtkonda kodust mindi otsima, põgenesid nad metsa. Mehed jäid ööks ajaks valvele, et kui nood koju tagasi peaksid tulema, siis neile naha pääle anda.
Aga nad olid abi otsinud ja ilmusid siis tagasi. NKVD-mehi ilmus rooduülemaiks ja muud ei juhtunud midagi. Töö käis edasi, kuid toit muutus halvemaks. Hakati stahhaanovlasi meelitama. Mõned hakkasidki rabama, et toitu saada. Algul saidki nad paremat, kuid varsti halvenes ka neil toit uuesti. Tööd suruti rohkem pääle, toit muutus aina vesisemaks ning olukord halvenes järjest. Esines korduvaid proteste. Protesteerijad korjati teiste hulgast välja ja viidi teadmata kuhu. Liikus kuuldusi, et saadetud soodesse raskemaisse tingimusisse.
Lennuväli hakkas valmis saama. Üks rood jäeti tööd lõpetama, teised viidi metsatöödele ja mujale. Ümberpaigutamine toimus jala. Lennuvälja töödel kadusid venelasist rühmaülemad, kuid jäid venelasist rooduülemad. Neist kandsid mõned politruki, teised ohvitseritunnuseid. Vene keelt valdajaist tekkisid töögrupivanema kohuseid täitvad rühmaülemad. Nende kohuseks oli ka leivajagamine.
Tööl käies saime palka ja selle eest tuli toit osta. Palk oli tükitöö alusel. Päevane toiduannus – 800 gr. vesist leiba ja supid – maksis 1 rubla 30 kopikat. Supid olid kalarapetest ja vahetevahel veega (rasvata) keedetud seenesupp.
Palka maksti iga kahe nädala järel. Enamus sai selle aja eest 5, mõni 10 rubla; viimaseid oli väga vähe. Kes tööl ei käinud, said 400 gr. leiba päevas ja pidid seda oma raha eest ostma. Toiduraha ei jõudnud keegi teenida. Tekkis toiduvõlg. See suurenes järjest ja ligi 98 protsenti meeskonnast oli toiduvõlglasi. Töö- ja toidugrupis oli 40 meest - rühm. Inimeste jõud kahanes.
Osa ei läinud tööle, vaid müüsid 100 gr. leivast teisile mustaturu hinnaga ja selle eest ostsid järgmise päeva ametliku leivaannuse. Muidugi pidi töölt ärajäämiseks põhjus olema. Leivamüüjate tervis hakkas kiiremini allamäge minema ning varsti möllas surevus – inimesed surid nälga.
Surnumatjad said võimaluse enam leiba teenida. Hauakaevamine ja matmine toimus öösiti ning päeval võis töölt ära jääda. Haud kaevati lumme.
Külm oli ja kraadiklaas langes 47 pügalale. Selle külmaga tööle ei sunnitud. Külma piiriks loeti 30 pügalat. 20-kraadilise külmaga oldi paljaste kätega. 47 – 57 kraadi külma juures võis riideid seljas olla kuipalju tahes, ikka torkis külm keha nagu nööpnõeltega. Külmusid ninad ja kõrvad. Külma eest kaitseks mässiti käed ja pää räbalatega kinni. Oli juhte, et metsast töölt omaljalal koju ei jõutud. Puhkama jääjad jäid väsimusest tukkuma ning tuiskasid lumme. Mõned jäid kadunuks. Alati oli hirm viimaseks jääda. Omavahel lepiti kokku ja nõrgemad saadeti ette. Valvet ei olnud, sest ei olnud kuhugi põgeneda ja keegi ei olnud selleks kehaliselt enam nõrkuse tõttu võimeline. Vahel käisime laternaga tormist mahajäänuid otsimas. Lõigati palke, küttepuid, püssilaade jne.
Jaanuaris 1942 ilmus kohale komisjon sulaselgelt eesti keelt rääkiva mehega ja kõik küsitleti läbi – kas tahate sõjaväkke minna. 90 prots. vastasid jaatavalt. Pärast seda vaatas arstlik komisjon mehed üle, et nende kõlbulikkust kindlaks määrata. Esialgu tuli 700 mehest umbes 300 sõjaväkke. Ülejäänutest olid vahest veel 100 kõlbulikud sõjaväkke. Teised olid lootusetult surijad. Töö oli raske, toit väga kehv, elutingimused kirjeldamatult halvad. Arvatavasti 40 protsenti kogu meeskonnast suri.
Sõjaväkke vastuvõetud viidi Kotlasse. Sinna toodi mehi ka mujalt. Viimaste hulgas oli meie hulgast vastuhakkamise ja nurisemise pärast varem meie juurest ära viidud mehi. Nad olid raskema sunni all veel halvemas tingimusis tööl olnud.
Jaanuari lõpul või veebruari alul algas sõit. Loomavagunid olid mehi täis tuubitud. Pääle rongisaatja muud valvet ei olnud. Teel vahetati viimaseid riideid toidu vastu, sest süüa oli ikka väga napilt. Viidi Uurali mägede taha Sverdlovski lähedale Tserbakuli linna muldonnidest sõjaväelaagrisse. Magasime paljal maal. Hiljem tõime ise kuuseoksi magamiseks külje alla ja ehitasime ahjud sisse. Toiduolud olid natuke paremad. Algul esines haigestumisi, hiljem hakkas korralikum toitlustamine oma mõju avaldama ja surijate protsent vähenes.
Hakati üksusi moodustama. Küsitleti Eestis ohvitseri ettevalmistuse saanud mehi ja pandi need allüksuste ülemaiks. Polguülemaks oli omariikluse lõpupäevilt Tallinnast Kalevi Üksikpataljoni ülem kolonel Mullas, kes sellelt kohalt 1941. a. juunis kommunistide endi poolt oli vallandatud – nüüd polkovniku auastmes. Ka staap koosnes eestlasist. Politrukid olid Venemaa eestlased aga nende hulgas ka kodumaa eestlasi, kes võimu ülevõtmisel Eestis tähtsat osa olid etendanud – end. Ülemnõukogu liikmed jne. Diviisiülemaks oli Venemaa eestlane kindralleitnant Pärn.
Saime Vene sõjaväe riietuse. Magamisriietust või muud varustust ei antud. Algul ei rõhutud ka õppusega pääle, sest mehed olid alatoitlusest veel nõrgad. Hiljem hakkas pinge kasvama. Õppusi peeti korrapäraselt ja tugev rõhk pandi poliitkasvatusele – loodi kommunistlikud rakukesed ning teostati siseluuret.
Ustavamad jõudsid teenistusredelil kiiremini edasi. Kuid kes muidu õppusel ja teenistuses korralikud olid, ebasoosingusse ei langenud. Mõne kuu jooksul tuli meestesse elu tagasi. Käes oli ilus suvi. Võeti spordivõistlusist osa ja vahel pühapäevaõhtul kuuldus laulugi, õppused käisid vahetpidamatult 7 päeva nädalas ilma vaba päevata. Hiljem jäeti harilikult pühapäeva õhtupoolik vabaks. Mullas ise oli ihu ja hingega õppuste juures ning tema polku peeti diviisis taktikaliselt väljaõppelt üheks paremaks. Hiljem hakati iga kahe nädala järel kahepäevalisi manöövreid korraldama. Treening oli kõva ja päevas marsiti 60 klm maha. Kogu aeg jälgiti meeste tegevust ja meeleolu. Kelle juures pisematki kahtlust märgati, kadus teadmata kuhu. Ettekäändena öeldi meile avalikult, et eriülesannetele. Kahtluse hajutamiseks lasti neil lahkumisel varustus kaasa võtta.
Me asukoht oli paarkümmend klm Uurali mägedest looduslikult väga kaunis ümbruses. Laager asus eraldatud kohas. Lähedal erainimeste eluasemeid polnud ning kokkupuuteid elanikkonnaga oli väga vähe või peaaegu üldse mitte. Majandusmehed olid ainsad, kes seal liikusid ja rohkem nägid. Iseäralist juttu me ka neilt ei kuulnud. Nad mainisid, et venelane olla umbusklik ja kui juttu tekkivatki, siis ainult ilusast ilmast jne.
Meid käisid külastamas kommunistliku valitsuse liikmed Olga Lauristin, Sepre jt. Ustavamad kommunistid, kes perekondadega põgenenud, said puhkust ja käisid neid külastamas. Üks eestimeelne veltveebel sai haiguse järel puhkust ja sõitis Omskisse eestlasi vaatama. Oli sääl kohanud Venemaale pagenud kommunistlike tegelaste naisi, kel mehed teenisid sõjaväes. Nad olnud löödud meeleolus – kibestunud ja pettunud. Jutustanud, et ei jõua tööga toiduraha teenida. Kurtnud, et kodumaa neid enam vastu ei võta ja ega olukord lõplikult nii ikka ei jää. Esinenud väljendusi, et tahaks kodumaale veel surema pääseda jne. Omavahel olles olid laagris ka mõned politrukid tunnistanud, et olen küll veendunud kommunist, aga asi näeb teisiti välja kui lootsin ja nüüd ei ole enam tagasiteed. Pigem elaks kodumaal raskel tööl kas või vangina kui siin.
Õppusel käisime puupüssidega. Laskmiseks oli roodus 2-3 püssi. Rinde olukorra halvenedes varustati meid, kuigi puudulikult, ja diviis viidi 100 km Moskvast ida poole ühe Volga harujõe kaldale metsa. Ehitasime endile kuuseokstest tuulevarjud elamiseks.
Oli septembri lõpp. Diviis oli polkudena hajutatud. Lasti elamiseks korrapäraselt reastatud muldonnid ehitada. Rööbiti käis õppus ja ehitustöö. Saime lahingupüssid ja peeti manöövreid. Vist novembrikuu algpäevil pandi diviis lahingkorda, viidi natuke maad rongiga edasi ja siis algas 200 klm jalarännak rindele. Läbisime purustatud külasid. Puutusime harva ka erainimestega kokku. Kord ühes sakslaste käes olnud külas kurtsid elanikud sakslasi. Üks Venemaa eestlane kahetses kibedalt, et nad venelaste alla tagasi langesid. Mulje jäi, et elanikud venelaste võidu üle alati ei rõõmustanud. Esines juhte, et mõista anti või omavahel olles päris avalikult välja öeldi kiidusõnu sakslaste arvel.
Teel meid enam katuse alla ei lastud ja ööbiti väljas. Voorihobuseid oli vähe – roodul üks hobune vankriga, kuigi lumi oli maas. Teekond edenes vaevaliselt. Tuhkjas lumes liikudes jäi, kes väsimusest, kes sihilikult, palju teisist maha. Nii jõudsime rinde teise järku. Kannatasime ainult sakslaste lennurünnakute all, muidu polnud viga.
Ootamatult oli ülemailegi teadmata toimunud järsk läbimurre osasid oli paigutatud läbimurrete likvideerimiseks mujale ning korraga avastasime, et seisame vastasega silm-silm vastu – esijärgus. Sakslased sooritasid tankidega läbimurdeid ning me osad paiskusid segamini. See oli 1942. a. detsembris Veliikije Lukii all. Hiljem on olukorda nii ja teisiti kirjeldatud. Tõsi on, et mehed püüdsid rindele pääseda, kus võimalus avaneks sakslaste poole üle joosta, aga sellest ei usaldatud avalikult rääkida. See oli nii öelda – laul sõnadeta. Vangilangemise juhused olid väga erinevad. Mõned ei suutnud vastu panna, teised ei avaldanud üldse vastupanu. Kas nii või teisiti – tulemus oli, et meie diviisist üle tuhande mehe leidsid end sakslaste sõjavangidena; teiste hulgas ka politrukke ja komissaare. Meid viidi Polotskisse. Toiduks saime külmanud kartuleid ja hobuseliha. Vangide kohtlemine oli sakslaste poolt algul toores; venelaste osas jäigi selleks, eestlaste osas pehmenes hiljem. Paari kuu pärast toodi meid Viljandisse. Sääl antav toit oli parem. Ka tõid omaksed pakke, kuni vabastati. Vabastamispaberiga koos esitati ka teine paber allakirjutamiseks – astusime “vabatahtlikult sunniviisiliselt” saksa sõjaväkke.
Usutlenud Pili
Kuulsusrikkas punapõrgus.
Mind mobiliseeriti sõja puhkemisel 1941. a. juuni lõpul Virumaalt punaväkke. Vastuvõtmine toimus Rakveres. Moodustati grupid 40 meest vagunisse, asetati rongile ja sõit algas. Liikusid kuuldused, et Narvas on sakslased tee lõhkunud ning edasi ei pääse. See andis lootust. Paljudel oli kavatsus Sonda jaama juures, kus rong aeglasemalt liigub, maha hüpata ja metsa põgeneda. Sonda jaamas rongi peatumisel juttu ajades hoiatasid aga naised, et raudtee on valve all ja kõik põõsatagused hävituspataljonlasi täis. Rongi liikuma hakkamisel jälgisime ümbrust ja nägime metsas liikumist – naiste jutt oli õige. Keegi ei julgenud põgenemist üritada. Mitu aastat hiljem kuulsin, et sama teed kaudu Eestist lahkuvailt sõjaväe eshelonidest olid eesti sõjamehed sama kohta ärahüppamiseks kasutanud ja too vist põhjustaski valve asetamise punaste poolt raudteeäärde. Viimaseks lootuseks jäi Narva. Saksa lennukid olid tõesti tee puruks pommitanud, kuid see oli vahepääl parandatud. Jaamades oli kõikjal valve väljas ning üldse valvati Eesti pinnal rongi väga pingeliselt. Tuju langes. Venemaal nõrgenes valve. Mitmed kavatsesid sääl rongilt lahkuda, kuigi keelt ei osanud, ning mõned olidki seda teinud.
Ingerimaa jaamades kohtasime Venemaa eestlasi. Nad tulid sõbralikult juttu ajama ja mõni vanem inimene lausus kahetsevalt: - “Ah Eesti pojad, nüüd te siis lähte!” Sõitsime üle Gatshina Kiirovisse. Valve kohtles meid õige viisakalt. Suuremais jaamades, kus rong kauem peatus, toodi linnast viina ja veini. Endil olid toidukotid kaasas. Ka olid jaamades läbisõitjaile toidupunktid. Saime korralikku suppi. Punaväelasist teenijad pesid isegi me toidunõud puhtaks.
Korra viidi teel ka sauna. Oli nähtavasti ette teatatud. Nii ei võinud elutingimuste üle rongil nuriseda. Muidugi valdas põgenemine endiselt meeli ja tehti plaane. Vahel pääsesid üksikud jaamades ka rongilt välja ja said ringi jalutada. Enamasti tõrjuti rahvas eemale ning rongile lähedale ei lastud. Nii avanes siin ja sääl harva üksikuid võimalusi siiski erainimestega jutelda. Kiirovi ja enne seda jaamades olid mõned Eestist küüditatud naisi kohanud. Nad olnud lastega turbarabas tööl ja kurtnud, et toit olevat väga kehv ja töö raske ning olukord vilets. Samas olnud ka juuditare, kes suitsunälga kaevanud ja paari sigareti eest end müünud.
Kiirovi linna nägime eemalt. Oma ristnurkadega palkhoonetega jättis ta räpase Vene küla ilme. Vagunid tuubiti sääl kõvasti täis; vähemaisse 50, suuremaisse kuni 100 meest. Sisse olid ehitatud kahekordsed narid. Sõitsime edasi Kotlase poole. Jaamades enam vagunist välja jalutama ei pääsenud. Maastik oli tühi ja kõle. Teel kohtasime teisi transporte Baltimailt ja nende hulgas ka eestlasi. Nad olid omakorda samaseid teisi transporte kohanud. Oli üsna noori mehi, täis kanget kuraasi ja isegi lootusi. Räägiti Soome luurelennukitest ja hellitati lootusi, et asi mingil viisil paraneb.
Ühes jaamas saime juttu ajada venelasega, kes seletas, et ta olnud sunnitööl ja läheb nüüd koju tagasi. Oli söönud näoga, riietus mitte alla hariliku venelase oma ja jutt paistis kahtlasena.
Kusagil väikeses jaamas võeti meid rongilt maha, viidi jala ühte külla ja paigutati koolimajja ja muisse avalikult kasutatavaisse ruumidesse. Loodi ka mingi sõjaväeline organisatsioon – rühmad ja roodud kuni pataljonini.
Ohvitseride kohtadele määrati umbkeelsed venelased, ainult rühmavanema ja veltveebli kohtadele pandi meie keskelt vene keele oskajaid – enamasti Petserimaa mehi. Organiseerimine arenes edasi. Ehitati köögid. Toit oli algul maitsetu – õliga tatrapuder, kuid seda sai küllaldaselt, samuti leiba. Olime varem hästi toidetud, toitu jäi palju üle ning külainimesed käisid laudade juures jäänuseid korjamas.
Esialgu tööle ei sunnitud. Kui kellelgi soovi oli, võis vabatahtlikult kolhoosi tööle minna. Üksikud käisidki juhutöödel, olid meelepärast toitu saanud ning eluga rahul. Elu ei paistnud halb olevat. Leiba ja teraviljatoitu oli meilgi külluses.
Korraldati poliittunde, õpiti venekeelseid käsklusi ja peeti riviharjutusi. Rööbiti käisid sisetunnid garnisonimäärustiku ja muu sellise õppimiseks. Valmistati ette sõjaväeliselt. Siis katkestati õppused, meid viidi rongiga ja siis pargastega ühte Dvina-äärsesse külla. Hiljem sain põhjusest aru, sel korral ei osanud me midagi arvata, - Eesti Korpus oli rindel sakslaste poole üle jooksnud ning meid ei usaldatud.
Küla oli metsa rajatud Poolast, Volga äärest ja mujalt küüditatute poolt. Sääl oli tühje maju. Jäi arusaamatuks kas neist inimesed olid surnud või mujale viidud. Meid paigutati uutesse puumajadesse. Alul tehti nagu tegevuse leidmiseks sõjaväe siseõppust, hiljem viidi lennuväljale tööle. Asi hakkas halvema poole venima. Esialgu ei olnud näljatoit. Tööta ei tahtnudki olla ja sai ka süüa. Aga siis hakkas ka tööl toit muutuma halvemaks.
Poolakail olid aiamaad ja nad kasvatasid kartuleid, sibulaid ja muud. Nendega tekkis tutvus ja hakati sõprust looma. Saime osta kartuleid ja sibulaid. Lennuväljal tööl kasutati väljast hobusemehi. Ka neilt sai üht-teist osta. Töö juures sai nendega ka mõtteid vahetada. Tsaariaega näinud vanemate inimestega tekkis varsti usalduslik side. Nad pärisid me päritolu, küsisid, kuhu me läheme ning taipasid varsti me olukorda. Mõned avaldasid ka arvamist kaasaja kohta. Üks vanamees tähendas kord, et “keel on suus puretud ja tasku peidetud rusikas tungivad küüned peopessa, aga avaldamise võimalusi pole”. Nägime ka usklikke risti ette löömas. Kiideti tsaariaega märkusega, et kui tööd tegid, said elada; nüüd töötad ka, kuid näljas oled ikkagi ning ei tea, mida homne päev toob. Nooremad olid kommunistlikus vaimus üles kasvanud, olukorraga rahul ega osanud paremat tahtagi. Kuna koos töötati, ei saadud seda ühenduse tekkimist takistada.
Töö tulemused olid vähesed ning ei rahuldanud võimumehi. Hakati ergutama. Paljudel ei olnud vastavat riietust, toit oli kehvemaks muutunud ning töö edukuse langus põhjendatud. Esines tõrkumisi ja isegi vastuhakkamist. Nurisejaid ja ninamehi pandi kartsu. Käes oli sügis oma külmadega. Jagati Eesti sõjaväe riietust. Oli uusi ja kantuid, nagu kellelegi juhtus. Aga puudusid jalanõud. Saabasteta mehed nurisesid – taas kartsu.
Kord pilluti pataljoniülemat leivatükkide ja pudruga. Mehi vangistati. Tekkis mässuvaim. Saatkond läks pataljoniülema juurde nõudega: “Kui mehi kartserist vabastata, vabastame ise”. Patül lubas vaadata, kuid ei teinud üht ega teist ja lõpuks vangistati saatkond. Läks uus saatkond ja nõudis kõikide vabastamist lõunaks. Ei mingit tulemust.
Õhtuse loendi järel ei mindud laiali, nõuti vangide vabastamist ja lauldi Eesti hümni. See oli võimsam hümnilaulmine, mida eales oma elus olen kuulnud. Samast mindi pärast laulmist kartseri juurde ja vabastati vangid. Selle võimsa laulmise tulemuseks oli, kui venelastest juhtkonda kodust mindi otsima, põgenesid nad metsa. Mehed jäid ööks ajaks valvele, et kui nood koju tagasi peaksid tulema, siis neile naha pääle anda.
Aga nad olid abi otsinud ja ilmusid siis tagasi. NKVD-mehi ilmus rooduülemaiks ja muud ei juhtunud midagi. Töö käis edasi, kuid toit muutus halvemaks. Hakati stahhaanovlasi meelitama. Mõned hakkasidki rabama, et toitu saada. Algul saidki nad paremat, kuid varsti halvenes ka neil toit uuesti. Tööd suruti rohkem pääle, toit muutus aina vesisemaks ning olukord halvenes järjest. Esines korduvaid proteste. Protesteerijad korjati teiste hulgast välja ja viidi teadmata kuhu. Liikus kuuldusi, et saadetud soodesse raskemaisse tingimusisse.
Lennuväli hakkas valmis saama. Üks rood jäeti tööd lõpetama, teised viidi metsatöödele ja mujale. Ümberpaigutamine toimus jala. Lennuvälja töödel kadusid venelasist rühmaülemad, kuid jäid venelasist rooduülemad. Neist kandsid mõned politruki, teised ohvitseritunnuseid. Vene keelt valdajaist tekkisid töögrupivanema kohuseid täitvad rühmaülemad. Nende kohuseks oli ka leivajagamine.
Tööl käies saime palka ja selle eest tuli toit osta. Palk oli tükitöö alusel. Päevane toiduannus – 800 gr. vesist leiba ja supid – maksis 1 rubla 30 kopikat. Supid olid kalarapetest ja vahetevahel veega (rasvata) keedetud seenesupp.
Palka maksti iga kahe nädala järel. Enamus sai selle aja eest 5, mõni 10 rubla; viimaseid oli väga vähe. Kes tööl ei käinud, said 400 gr. leiba päevas ja pidid seda oma raha eest ostma. Toiduraha ei jõudnud keegi teenida. Tekkis toiduvõlg. See suurenes järjest ja ligi 98 protsenti meeskonnast oli toiduvõlglasi. Töö- ja toidugrupis oli 40 meest - rühm. Inimeste jõud kahanes.
Osa ei läinud tööle, vaid müüsid 100 gr. leivast teisile mustaturu hinnaga ja selle eest ostsid järgmise päeva ametliku leivaannuse. Muidugi pidi töölt ärajäämiseks põhjus olema. Leivamüüjate tervis hakkas kiiremini allamäge minema ning varsti möllas surevus – inimesed surid nälga.
Surnumatjad said võimaluse enam leiba teenida. Hauakaevamine ja matmine toimus öösiti ning päeval võis töölt ära jääda. Haud kaevati lumme.
Külm oli ja kraadiklaas langes 47 pügalale. Selle külmaga tööle ei sunnitud. Külma piiriks loeti 30 pügalat. 20-kraadilise külmaga oldi paljaste kätega. 47 – 57 kraadi külma juures võis riideid seljas olla kuipalju tahes, ikka torkis külm keha nagu nööpnõeltega. Külmusid ninad ja kõrvad. Külma eest kaitseks mässiti käed ja pää räbalatega kinni. Oli juhte, et metsast töölt omaljalal koju ei jõutud. Puhkama jääjad jäid väsimusest tukkuma ning tuiskasid lumme. Mõned jäid kadunuks. Alati oli hirm viimaseks jääda. Omavahel lepiti kokku ja nõrgemad saadeti ette. Valvet ei olnud, sest ei olnud kuhugi põgeneda ja keegi ei olnud selleks kehaliselt enam nõrkuse tõttu võimeline. Vahel käisime laternaga tormist mahajäänuid otsimas. Lõigati palke, küttepuid, püssilaade jne.
Jaanuaris 1942 ilmus kohale komisjon sulaselgelt eesti keelt rääkiva mehega ja kõik küsitleti läbi – kas tahate sõjaväkke minna. 90 prots. vastasid jaatavalt. Pärast seda vaatas arstlik komisjon mehed üle, et nende kõlbulikkust kindlaks määrata. Esialgu tuli 700 mehest umbes 300 sõjaväkke. Ülejäänutest olid vahest veel 100 kõlbulikud sõjaväkke. Teised olid lootusetult surijad. Töö oli raske, toit väga kehv, elutingimused kirjeldamatult halvad. Arvatavasti 40 protsenti kogu meeskonnast suri.
Sõjaväkke vastuvõetud viidi Kotlasse. Sinna toodi mehi ka mujalt. Viimaste hulgas oli meie hulgast vastuhakkamise ja nurisemise pärast varem meie juurest ära viidud mehi. Nad olid raskema sunni all veel halvemas tingimusis tööl olnud.
Jaanuari lõpul või veebruari alul algas sõit. Loomavagunid olid mehi täis tuubitud. Pääle rongisaatja muud valvet ei olnud. Teel vahetati viimaseid riideid toidu vastu, sest süüa oli ikka väga napilt. Viidi Uurali mägede taha Sverdlovski lähedale Tserbakuli linna muldonnidest sõjaväelaagrisse. Magasime paljal maal. Hiljem tõime ise kuuseoksi magamiseks külje alla ja ehitasime ahjud sisse. Toiduolud olid natuke paremad. Algul esines haigestumisi, hiljem hakkas korralikum toitlustamine oma mõju avaldama ja surijate protsent vähenes.
Hakati üksusi moodustama. Küsitleti Eestis ohvitseri ettevalmistuse saanud mehi ja pandi need allüksuste ülemaiks. Polguülemaks oli omariikluse lõpupäevilt Tallinnast Kalevi Üksikpataljoni ülem kolonel Mullas, kes sellelt kohalt 1941. a. juunis kommunistide endi poolt oli vallandatud – nüüd polkovniku auastmes. Ka staap koosnes eestlasist. Politrukid olid Venemaa eestlased aga nende hulgas ka kodumaa eestlasi, kes võimu ülevõtmisel Eestis tähtsat osa olid etendanud – end. Ülemnõukogu liikmed jne. Diviisiülemaks oli Venemaa eestlane kindralleitnant Pärn.
Saime Vene sõjaväe riietuse. Magamisriietust või muud varustust ei antud. Algul ei rõhutud ka õppusega pääle, sest mehed olid alatoitlusest veel nõrgad. Hiljem hakkas pinge kasvama. Õppusi peeti korrapäraselt ja tugev rõhk pandi poliitkasvatusele – loodi kommunistlikud rakukesed ning teostati siseluuret.
Ustavamad jõudsid teenistusredelil kiiremini edasi. Kuid kes muidu õppusel ja teenistuses korralikud olid, ebasoosingusse ei langenud. Mõne kuu jooksul tuli meestesse elu tagasi. Käes oli ilus suvi. Võeti spordivõistlusist osa ja vahel pühapäevaõhtul kuuldus laulugi, õppused käisid vahetpidamatult 7 päeva nädalas ilma vaba päevata. Hiljem jäeti harilikult pühapäeva õhtupoolik vabaks. Mullas ise oli ihu ja hingega õppuste juures ning tema polku peeti diviisis taktikaliselt väljaõppelt üheks paremaks. Hiljem hakati iga kahe nädala järel kahepäevalisi manöövreid korraldama. Treening oli kõva ja päevas marsiti 60 klm maha. Kogu aeg jälgiti meeste tegevust ja meeleolu. Kelle juures pisematki kahtlust märgati, kadus teadmata kuhu. Ettekäändena öeldi meile avalikult, et eriülesannetele. Kahtluse hajutamiseks lasti neil lahkumisel varustus kaasa võtta.
Me asukoht oli paarkümmend klm Uurali mägedest looduslikult väga kaunis ümbruses. Laager asus eraldatud kohas. Lähedal erainimeste eluasemeid polnud ning kokkupuuteid elanikkonnaga oli väga vähe või peaaegu üldse mitte. Majandusmehed olid ainsad, kes seal liikusid ja rohkem nägid. Iseäralist juttu me ka neilt ei kuulnud. Nad mainisid, et venelane olla umbusklik ja kui juttu tekkivatki, siis ainult ilusast ilmast jne.
Meid käisid külastamas kommunistliku valitsuse liikmed Olga Lauristin, Sepre jt. Ustavamad kommunistid, kes perekondadega põgenenud, said puhkust ja käisid neid külastamas. Üks eestimeelne veltveebel sai haiguse järel puhkust ja sõitis Omskisse eestlasi vaatama. Oli sääl kohanud Venemaale pagenud kommunistlike tegelaste naisi, kel mehed teenisid sõjaväes. Nad olnud löödud meeleolus – kibestunud ja pettunud. Jutustanud, et ei jõua tööga toiduraha teenida. Kurtnud, et kodumaa neid enam vastu ei võta ja ega olukord lõplikult nii ikka ei jää. Esinenud väljendusi, et tahaks kodumaale veel surema pääseda jne. Omavahel olles olid laagris ka mõned politrukid tunnistanud, et olen küll veendunud kommunist, aga asi näeb teisiti välja kui lootsin ja nüüd ei ole enam tagasiteed. Pigem elaks kodumaal raskel tööl kas või vangina kui siin.
Õppusel käisime puupüssidega. Laskmiseks oli roodus 2-3 püssi. Rinde olukorra halvenedes varustati meid, kuigi puudulikult, ja diviis viidi 100 km Moskvast ida poole ühe Volga harujõe kaldale metsa. Ehitasime endile kuuseokstest tuulevarjud elamiseks.
Oli septembri lõpp. Diviis oli polkudena hajutatud. Lasti elamiseks korrapäraselt reastatud muldonnid ehitada. Rööbiti käis õppus ja ehitustöö. Saime lahingupüssid ja peeti manöövreid. Vist novembrikuu algpäevil pandi diviis lahingkorda, viidi natuke maad rongiga edasi ja siis algas 200 klm jalarännak rindele. Läbisime purustatud külasid. Puutusime harva ka erainimestega kokku. Kord ühes sakslaste käes olnud külas kurtsid elanikud sakslasi. Üks Venemaa eestlane kahetses kibedalt, et nad venelaste alla tagasi langesid. Mulje jäi, et elanikud venelaste võidu üle alati ei rõõmustanud. Esines juhte, et mõista anti või omavahel olles päris avalikult välja öeldi kiidusõnu sakslaste arvel.
Teel meid enam katuse alla ei lastud ja ööbiti väljas. Voorihobuseid oli vähe – roodul üks hobune vankriga, kuigi lumi oli maas. Teekond edenes vaevaliselt. Tuhkjas lumes liikudes jäi, kes väsimusest, kes sihilikult, palju teisist maha. Nii jõudsime rinde teise järku. Kannatasime ainult sakslaste lennurünnakute all, muidu polnud viga.
Ootamatult oli ülemailegi teadmata toimunud järsk läbimurre osasid oli paigutatud läbimurrete likvideerimiseks mujale ning korraga avastasime, et seisame vastasega silm-silm vastu – esijärgus. Sakslased sooritasid tankidega läbimurdeid ning me osad paiskusid segamini. See oli 1942. a. detsembris Veliikije Lukii all. Hiljem on olukorda nii ja teisiti kirjeldatud. Tõsi on, et mehed püüdsid rindele pääseda, kus võimalus avaneks sakslaste poole üle joosta, aga sellest ei usaldatud avalikult rääkida. See oli nii öelda – laul sõnadeta. Vangilangemise juhused olid väga erinevad. Mõned ei suutnud vastu panna, teised ei avaldanud üldse vastupanu. Kas nii või teisiti – tulemus oli, et meie diviisist üle tuhande mehe leidsid end sakslaste sõjavangidena; teiste hulgas ka politrukke ja komissaare. Meid viidi Polotskisse. Toiduks saime külmanud kartuleid ja hobuseliha. Vangide kohtlemine oli sakslaste poolt algul toores; venelaste osas jäigi selleks, eestlaste osas pehmenes hiljem. Paari kuu pärast toodi meid Viljandisse. Sääl antav toit oli parem. Ka tõid omaksed pakke, kuni vabastati. Vabastamispaberiga koos esitati ka teine paber allakirjutamiseks – astusime “vabatahtlikult sunniviisiliselt” saksa sõjaväkke.
Usutlenud Pili
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 5 külalist